See on Osvald Soobli romaani „Üle ilmapiiri“ seitsmes osa. Päris uutel lugejatel soovitab toimetus alustada lugemist esimesest osast https://www.ulmeajakiri.ee/?jarjejutt-ule-ilmapiiri---osa-1

15. Hõissa!

Mari istus üksi Tõnu maja ärklikorruse toas, vaatas rohelust akna taga ning mõtiskles. Maja oli rahvast täis: Tõnu sugulasi oli kokku voorinud, Mari perekondki oli kohal. Vahepeal kostis Tõnu vanaema häält, kõige rohkem kriipis kõrva Mari õe Liisi hädaldamine. Tema oli Tartust tulnud peaaegu tühjade kätega, seljas vaid pitsitav ja pleekinud pluus ja reite ümber ruuduline, nurkadest-lõhikutest narmendav seelik. Tal ei olnud midagi pidulikku selga panna ja Tõnu ning ta sõprade tutvusringkonnas ei leidunud sarnaste mõõtudega naisterahvaid, kellelt saanuks midagi viisakamat laenata. Mari vana helesinine lumivalgekesekleit oleks sobinud, kuid Mag oli avastanud, et see sobib ka Alissale ja oli sabaaugu juba sisse jõudnud lüüa. Pealegi ei jõudnud Liis pärast pidu kodulinna pühapäevasele palvusele, see oli tal viie aasta jooksul esimest korda vahele jäämas. Tänava poolt kostis hõikeid ja vilesid, vahepeal oli kuulda Peetri bravuurikat häält ja kärbitsivilisatsiooni transpordiroboti roomikute sirinat. Lehtede vahel vilkus kroomitud metalli, korra nägi Mari roboti platvormil kõlareid, korra vilkusid Peetri kukehari ja paljas käsivars, sätendavad needid punkari nahktagil. Tema seisis roboti platvormi nurgal ning valvas, et kallis tehnika puruks ei kukuks. Poisid viisid helitehnikat Nemesise peale, et see siis kosmosesse Samuumi konverentsisaali transportida. Tõnu toimetas ka kusagil seal.

Homme tuleb tema pidu, elu kõige tähtsam pidu. Gilt saadud kullakobakas oli maha müüdud, raha oli palju. Alustuseks peab keskpäeval toimuma pidulik registreerimine, siis lennatakse maale, tantsitakse, juuakse õlut ja kiigutakse, lõpuks lendavad kõik pidulised tähelaevadega kosmosesse, ristleja Samuumi pardale, konverentsisaali. Seal on pidulaud, lava helitehnikaga ja elav muusika. Filifjonka ja Tõnu sõbrad olid leidnud teineteist ja Kere stuudios hulga laule selgeks õppinud. Filifjonka pidi pulmas laulma. Huvitav, kuidas see kõlada võiks? Ega ta seal ristlejal sellega midagi samasugust ei põhjusta, nagu jaaniõhtul maal? Vähemalt see oli tore, et Filifjonka oli omale meelepärase tegevuse leidnud.

Jälle kostis Liisi hädaldamist, Tõnu vanaema käratas tüdruku vakka. Kogu naispere oli köögis ametis salatimaterjali hakkimisega, kaussides kerkis tainas, moosi- ja kompotipurgid ootasid avamist ja piduroogade koostisosadeks saamist. Praadi lubasid teha kärbid – see oli nii mõnegi inimese üles ärritanud. Pealegi pidi kartuleid praetama Samuumi köögis. Ükski naistest ei kujutanud ette, kuidas see välja võiks näha. Ärevus ja mured hakkasid tüütama. Tuli teha midagi sellist, mis aega kiiremini mööda saadab. Mari kõndis trepist alla ning liitus köögis salatihakkijatega.

Uks kolksus ja kuulda oli tanksaabaste samme.

“Noh, Peeter, sa ei läinudki kaasa?” imestas Mari.

“Ei veel, nad saavad seal minuta hakkama. Varsti tuleb teine laev alla, seal tulevat toidukastide tassimist,” vastas Peeter. Ta piidles korra Liisi õhetavaid palgeid, Liis keeras pahural ilmel näo ära.

“Jumaluke, neid on nii palju ja kas me kõik ära toidame… Mari, palju sinu tuttavaid kohale tuleb?” ohkas Mari ema.

“Loeme kokku. Ra, Mag, Lea, Chen, Mai, ilmselt Tah, äkki saab Gi ka tulla. Ärge kartke, nad on lihatoidulised, nemad palju salatit ei tarbi. Aga Kai, Liisu, Faliine, Eliise,” loetles Mari. Mari ema vaatas enda kurgimärgi käsi ning ohkas: “Kas me tõesti teeme loomasööta?”

“Mina ka ei saa aru, miks loomad maal laudas ei ole, mis pidu see on, kui rasvas hobused ümber laua palukesi lunivad,” kaebas Tõnu vanaema tainast sõtkudes. Liis oli endiselt punkari tähelepanu all ning tundis end ebamugavalt. Mari ei lasknud ennast vanemate kriitikast segada, hakkis keedekartulit ning jätkas: “Alissa ilmselt sööb sama, mida meie. Ei tea, kui palju. Ja Filifjonka muidugi ka. Aga tema kõhtu kindlasti palju ei mahu…”

“Filifjonkat nimekirjas ei ole,” ütles Tõnu vanaisa köögiukselt.

“On küll,” vastas Mari tuimalt, katkestamata hakkimist.

“Ei kutsu seda lõurebast ja kõik!” käratas vanaema tainakausi tagant. Mari ja Tõnu emad raputasid päid ja ohkasid.

“Enam ei kutsu jah. Ta on juba kutsutud,” jätkas Mari kõigutamatult.

“Aga mina ütlen, et tema ei tule!” raius vanaisa.

“Lollakad olete või?” põrutas Peeter. “Meil on muusikakava kokku pandud ja Fifi on meie solist! Muidugi ta tuleb, ärge selles kahelgegi mitte!”

“Muusikat!” parastas vanaema. “Mida sina, kaak, ka muusikast jagad!”

“Rohkem, kui sina!” vastas Peeter. Vanaisa tahtis juba punkarit köögist välja suruma hakata, ent see läks ise esikusse. Aga ainult selleks, et seinalt Tõnu isa kitarr võtta ja sellega kööki tagasi tulla. Enne, kui keegi midagi öelda jõudis, kajasid köögis mõned noodid Bachi Tocatast ja Fuugast d-moll. Kõik vaikisid, mõnest näost paistis jahmatus. Peeter lasi ka järgmistel nootidel kõlada ning viis kitarri esikusse tagasi. Punkari mänguoskus üllatas paljusid, Liisi koguni nii palju, et ta tomatise käe südame vastu pani ning õige mitu tomatiseemet pleekinudsinise pluusi valgetesse pitsidesse jättis.

Mari vangutas pead ning sirutas ennast. Akna taga paistis liikumist. Mari isa püüdis Vallit pikali suruda, Tõnu isa vaatas atleedi ja paksu hobuse rammukatsumist naerusui pealt, pleekinud barett pealael.

Järsku väristas maja maanduva tähelaeva püstmootorite bass.

“Juba tagasi?” imestas Mari ema.

“See on teine,” vastas Tõnu ema.

Kaua ei pidanud ootama, kui uks jälle liikus. Saabusid Ra, Mag, Tah, Chen ja Mai. Paljud külalised nägid hiidkärpe nii lähedalt esimest korda, mõni tundis hirmu, mõni ärevust. Teised kärbid vaatasid vaid ukse vahelt sisse ning arvasid, et neile kitsas köögis naistekarja vahel ruumi ei ole. Ainult Tah astus laua lähedale ning küsis: “Kuidas laabub? Meie poolel on kõik hästi: nõudekomplektid sai remonditsehhist tellitud, need peaks olema juba teel Samuumile, Tsüklon seisab siit mõnekümne kilomeetri kaugusel keset raba ja ootab, et homme kell 12 kohtumispunkti tulla, Lapton seisab siin lähedal platsil, transpordirobot toidukonteineritega aga ootab siin väravas. Kuidas teil toiduainetega on, kas midagi saab juba peale laadida?”

“Jah, me just lõpetasime,” vastas Tõnu ema arglikult. “Salatid on hakitud, koore segab neile sisse enne serveerimist.”

“No tooge siis mõni konteiner tuppa ja paneme täis. Mis nende säilitustemperatuur olla võiks?” küsis admiral.

“Umbes kaks kraadi,” kostis ukselt Mari isa jäme hääl. Atleet oli kärpe märganud, nende järel tuppa tulnud, et kärpe lähemalt uudistada.

Ra ja Chen tõid kaks konteinerit, ühel keeras Ra temperatuuri paika ning avas kaane. Chen koputas teist konteinerit ning küsis: “Kus Filifjonka on?”

“Mis veel sellest lõurebasest?” kurjustas vanaema.

“Tema pidi õpetama meid liha praadima, niimoodi see jutt meil justkui jäi,” vastas admiral Tah.

“Mina tean, kus ta on, korjab Kere aias koogi jaoks sõstraid,” vastas Peeter.

“No kutsu ta siis siia,” käskis Tah.

“Jummal küll..” ohkas vanaema, kui punkari saapakannad uksepiida taha kadusid.

“Üks mure on veel. Kas siin kohapeal kartuleid leidub? Mitte palju, tekkis mõte lihtsalt siin väike õhtusöök korraldada, nii katsekorras. Ega me muidu sellele õigele praadimise nipile pihta ei saaks,” rääkis admiral.

“On või?” küsis Mari murelikult.

“Aga muidugi! Tõnu! Oh ei, ta on ju kosmoses… Kus Aavo on?” otsis Tõnu ema pilguga isa. Nägi siis õues peenarde vahel küürutavat selga, lõi käega ning ruttas ise keldrisse kartulite järele.

“Kus Kai on?” küsis Liis tasa.

“Kai…” ohkas vanaema, raputas pead ning jätkas taina segamist. Liis tõmbus häbelikult koomale, nagu oleks ta midagi pahasti öelnud ning vaatas küsivalt Marile otsa. Ra avas konteineri, võttis sealt ühe jaokarbi, näitas naistele, kuidas see teleskoopjate jätkude abil suuremaks ja väiksemaks käis ning ärgitas: “Aga paneme siis sisse!”

Alles Tõnu ema oli see, kes esimesena julges maavälist tehnoloogiat puudutada, ta pani kartulikorvi pliidi ette, loputas käed ning hakkas potist salatimaterjali jaokarpi panema. Venitas karpi kõrgemaks, nagu salatit sisse pani, kuni salat potist otsa sai ning pani kaane peale.

“Päris põnev lahendus,” leidis Tõnu ema, teised naised vaatasid seda umbusklikult pealt. Ra fikseeris karbi konteineri põhja, võttis järgmised karbid ning utsitas: “Noh, liigutaks äkki, saaks selle kasti siit jalust ära!” ning tonksas konteinerit jalaga.

Samal hetkel käis uks ning Mari tundis ära Filifjonka hääle, mis oli harjumatult mahe, peaaegu niisama pingevaba, nagu see Muumiorus oli olnud.

“Põrutame ikka mažooris, no palju efektsemalt kõlaks,” kiitis Peeter.

“Ei, sa ei saa üldse aru, see jutustab Nuhklooma ja Kohmlooma teineteiseleidmisest, see laul peab olema õhuline, soe,” seletas Filifjonka käsi laiutades, nina taevapoole.

“Köök rotta täis… Jou rotid!” tervitas Peeter, kui oli hiidkärpe märganud.

“Nonoh!” ühmas Tah, Chen urahtas: “Saa enne seakski, kui tuled siia rottidest rääkima!”

“Rotid on ju tegijad loomad!” vastas Peeter Mari ja Liisi vahele maandudes. Liis tõusis püsti ning tõmbus eemale, pliidi ja kapi vahele. Filifjonka nuusutas juba pliiti ning pani puid juurde. Mari lasi korra pilgul üle köögi vallutanud rahvamassi libiseda ning võttis kartulid ette.

Laud tehti lagedaks ning Chen tõstis lõikelauale käntsaka liha. Filifjonka uuris liha umbusklikult ja üritas seda ettevaatlikult lõigata. Chen vaatas seda hetke, võttis siis vöölt teemandiitnoa, pakkus seda Filifjonkale, hoiatades: “Vaata ette, see on väga terav.”

Peatselt särisesid lihalõigud juba pannil, Filifjonka nuusutas ja uuris pliidirauda, nihutas panni ning seletas: “Tunned nüüd, see lõhn on liha mahlade keemise lõhn. Nüüd tuleb lõigud kasta munakollase ja riivsaia sisse. Pann tuleb siia panna, kus ei ole enam nii kuum.”

“Ahah, tunnen seda lõhna. Nii. Mis siin on? 268 kraadi,” vastas Chen elektrontermomeetrit pliidiraua poole suunates. Siis kirjutas ta kõik märkmikku ja kiitles: “Meie saame pliitidel temperatuuri täpselt niimoodi seada, kuidas ise tahame.”

“Jaa, ma proovisin jaaniõhtul, teie köögid on iseäranis head. Paneme nüüd kartulikeeduvee tulele. Keeduvette on hea mõned nõgesed ja peoga tilli panna. Selle liha juurde sobib hästi koore- ja tomatimahlakaste. Kindlasti tuleb ka salat. Ma kirjutan üles,” rääkis Filifjonka rutakalt askeldades.

Inimesed vaatasid ootamatult saabunud kummalist kokka umbusklikult ning eelistasid köögist lahkuda. Vaid Tõnu ema ja vanaema jäid kööki, ema jätkas salatimaterjali pakkimist ja vanaema segas kööginurgas kaneelikreemi. Ta oli morn ja sünge nagu äikesepilv ning jälgis Filifjonka liikumist. Filifjonka toimetas ega teinud vanaemast välja, vaid punkar Pilu Mari kõrval pingil jälgis olukorda ning oli harjumatult vaikne. Ta kartis, et äkki tuleb tal jälle vanaema ja Filifjonka vahele hüpata. Toa poolt kostis meeste ja kärpide hääli, Mari ei kuulnud just palju, ainult parasjagu nii palju, et aru saada, et pluutolastele selgitatakse maalaste pulmakombeid. Vanaisa rääkis midagi kavalal häälel ning admiral Tah turtsatas naerda.

Filifjonka juhendamisel tehtud õhtusöök oli jälle midagi sellist, mida ilmselt ei pakuta ka parimais restoranides. Vaevalt, et midagi sellist üldse siinpool ilmapiiri kunagi varem tehtud on. Inimesed ja kärbid nautisid iga suutäit, Filifjonka sagis ringi ja seadis nõusid ning serveeris. Vanaema vaatas korra ta nõtkeid liigutusi ukse pealt ning ütles, sidemeis käsivarred vaheliti: “No ja nüüd mõtleb, et on mingi peen proua…”

“Ta ei mõtle, vaid on!” vastas Peeter, endal suunurk kastmene.

Chen pani kahvli lauale ja ütles: “Ilmselt suudan selle ristleja köögis järgi teha. Ma ei vea sind alt, Fifi.”

Mari ja Tõnu istusid pulmamaja kitsukeses tornikambris. Kõik ootasid neid, olid pidulikult riides ja ülevas meeleolus. Filifjonka oli oma ohtliku jaanipäeva sinise-rohelisekirjus kleidis, juuksed kammitud ja kohevad kui suvetuulepuhang. Valli ja Eliise olid lumivalged, lehvid sabades ja rosetid kõrvas – Mari käed valutasid nende hommikusest pesemisest siiamaani. Kailgi oli sinine lehv kaelas. Ja Alissa nägi Mari vanas sätendavsinises lumivalgekesekleidis eriti nunnu välja. Liis oli saanud endale kuskilt Peetri ja Kristo sõprade kaudu lüheldase laia nahkseeliku, mis ikkagi ta reite ümber üsna pingul oli, seljas oli Kristolt saadud lohvakas avara kaelusega t-särk, mille kaeluseäärele ja käistele oli kiiruga hõbelitreid õmmeldud. Ja särgi rinnale trükitud JTSVTK oli tegelikult mingisuguse Ladina-Ameerika thrash-metali bändi logo ega tähendanud Jaama Tänava Seitsmenda Viimsepäeva Taevaminemise Kogudust, nagu Liis arvas. Ta ise häbenes vaid enda paljaid priskeid põlvi, aga tema polnud peoseltskonna kaugeltki mitte naljakaim kuju – hoopis Ra oli leidnud Tõnu põhikooliaegse kooliülikonna vesti ning kõndis tähtsal ilmel ringi, vest ainsaks riietusesemeks ega lasknud end inimeste heatahtlikust naerust segada. Remondimeister Gi oli ka sarnase vesti saanud ning nägi tänu oma kõhnale, küürus figuurile veel naljakam välja.

Mari vaatas korra aknast välja. Tänaval oli ummik, kuna üks sõidurada pulmamaja ees oli ajutise aiaga piiratud, ajutine aed oli ka kõnniteele laotud, takistamaks rahva ligipääsu pulmamajale. Igal pool paistis korda valvavaid politseinikke. See kõik ei olnud siiski vaid Mari ja ta maaväliste peokülaliste pärast, poiste ja Tõnu isa kirutud siseminister Laiste sõlmis kõrvalsaalis oma järjekordset abielu. Seda Mari ei teadnud, kui palju oli temal selles osa ja kui palju siseministril, et pool tänavat kinni oli ja politseinikud fotoaparaatidega rahvamassi eemal hoidsid.

Mari keeras pilgu ära ning vaatas oma kätt Tõnu peos. Ta ohkas. Vaatamata Maale tagasipöördumisele ei saanud temast enam kunagi tavalist inimest, sellist muretut ja uudishimulikku, nagu need sajad seal piirdeaia taga. Ajakirjanike tüütamine, asjaajamised võimumeestega… Kindlasti veel hunnik igasuguseid kohustusi. Vaatamata, et ta sai rännata maailmaruumis sinna kuhu tahtis, ei saanud ta seda teha omal kodumaal ilma, et ajakirjanikud ja muud uudishimulikud ei luuraks ega tüütaks. Kinnine tsoon maal… Ega ometi mitte tema pärast?

Muusika hakkas mängima. See oli signaal. See tähendas, et Mari peab nüüd astuma Tõnu käevangus trepist alla saali, inimeste, kärpide ja muude loomade palge ette, vastu hetkele, mis muudab kogu elu, hetkele, mis möödub kiiresti, et saada mälestuseks möödanikus. Inimesed all saalis olid jällegi muretud ja uudishimulikud, hiidkärbid seisid uhkelt ega lasknud ennast uudishimust häirida. Ainult Filifjonka hoidis seina ääres Kristo suure kere varju, tema pakkus inimestele kõige rohkem huvi ja ta oli sellest uudishimust üsnagi häiritud. Filifjonka oli nägu ja ripsmeid värvinud, mütsi ta peas ei olnud, juuksed olid lokkis. Ta oli vapustavalt ilus. Ja nüüd varjas end inimeste pilkude eest. Teiselpool vahekäiku võtsid ruumi Valli ja Eliise, nad olid oma lehvide ja rosettide üle uhked ja rõõmsad, nende silmist paistis sära. See-eest Kai oli nukker ja murelik, kaelalehv ei teinud teda rõõmsamaks. Mari tundis korraks, et Kai mure nakatab ka teda, ta kiskus pilgu hirve märgadest silmadest ära ning vaatas nüüd vanemaid. Teises nurgas seisid Liisu ja Alissa. Hirv ja rebaseplika olid rõõmsad nagu inimesed nende ümber, nad oli kenasti peokülaliste massi sulandunud, rääkisid ümbritsevate inimestega. See andis Marilegi julgust astuda edasi, koos Tõnuga ametniku laua ette.

Ametnik oli häiritud kummalisest seltskonnast, Mari ei saanud aru, kas ta kartis kärpe, Filifjonka haldjapilku või muretses hobuste ja hirvede pärast. Tema ju ei teadnud, et nad on sellise kasvatusega, et nende järelt pole vaja koristada. Mari viibis kui unes, ta ei pannud tähele, mida ametnik seadustest ja traditsioonidest jutustas. Pani vaid tähele, et ta Tõnu elulugu jutustades väga mööda ei pannudki. Isegi bänditegemise märkis ära, mispeale Peeter tunnustavalt musklit näitas. Aga Marist ei osanud ta midagi rääkida. Ainult tähtedest, sõbralikust naabertsivilisatsioonist ja korpulentsetest loomadest Mari ümber. Mari ei viitsinud juttu mõttega kuulata, Tõnu pidi teda müksama, kui oli vaja abielutunnistusele allkiri anda. Sõrmuseid vahetades jõudis tähtpäeva rõõm lõpuks Marini. Süntesaatori taga istuv muusik oli ilmselt samuti häiritud maaväliste piduliste kohalolust, mängis valesti, ning Kristo elas muusikale grimassidega kaasa… see kõik oli nii naljakas! Ja sealt tulid rõõmsad inimesed, õnnitlused ja lillekimbud. Lausa sületäite kaupa lilli! Mari kutsus Filifjonka enese kõrvale lillekoormat kandma. Kui inimesed olid värskelt abiellunute eest läbi käinud, oli käes kärpide kord. Tugevama sugupoole esindajate sõbralike patsutuste ja julgustavat sõnadega oli Mari harjunud. Aga Mag ja Mai kallistasid teda kahelt poolt tükk aega, Mai nuttis, Mag peaaegu nurrus. Marile tuli see taas meelde, et lisaks sellele, et nad olid kärbitsivilisatsiooni esindajad, olid nad ka kohutavalt armsad. Liisut pidi nüüd Mari ise kallistama, Kai silmast pidi ta pisara pühkima. Ja Vallit kallistas ta kaua ja kõvasti, silitas hobuse lumivalget põske.

Keegi hüüdis rahva hulgast “Kibe-kibe!”, millele Peeter häälekalt kaasa skandeerima hakkas. Mari oli vahepeal peaaegu unustanud, et keegi oli veel ta kõrval. Keegi nüüdsest ja igavesti. Mari ja Tõnu haarasid teineteise ümbert kõvasti kinni ja suudlesid kirglikult. Ja nüüd nad võisid astuda välja päikese kätte, mehe ja naisena. Väljas oli peadpööritav melu, mõnekümne meetri kaugusel astus juba korpulentne ministrihärra koos vastse naisega limusiini poole. Fotograafid ei teadnud, kummale poole objektiive suunata. Nemad olid tulnud kõmulise ministri kõmulist pulma jäädvustama, aga pulmamajast olid välja astunud veel tulnukad ja platsil seisis kummaline must mahtuniversaal, mis kindlasti ei olnud Maal tehtud. Nemesise püstmootorite mürin meelitas nüüd objektiivid hoopis taeva poole. Vaid Mari fotograafist onu käis piduliste vahel ringi ja jäädvustas hetki tulnukate ja inimestega. Taevas ukerdas keegi Cheni ja Mai sõber, kes esimest korda tähelaeva juhtis. Radar näitas igal pool õhuliinide rägastikku, mitte kuskil polnud sellist auku, kust tähelaev läbi oleks mahtunud. Ei, üks koht siiski oli, see oli välisministeeriumi parkla. Aga see oli autosid täis. Lõpuks sulges Nemesise üks telik parkla juurdepääsutee, teine leidis koha kõnnitee tänava ääres, kolmas vajus murukamarasse. Tähelaeva põhi oli vastu hekki, ramp mahtus napilt hekist mööda murule laskuma. Tiiva alt mahtusid sõiduautod veel läbi, aga liinibussid peatusid ja otsisid võimalusi reavahetuseks, naaberreas aga seisid autod, mille juhid vahtisid lummatult tähelaeva. Muist turvatara valvavatest politseinikest ruttas nüüd tänavale Nemesise ümber korda looma…

“Palume teid nüüd tõlda,” kummardus Ra, näidates Pingviini avatud ukse poole. Pingviini üks iste oli alla lastud. Mari sai aru, et nüüd peab tema koos Tõnu ja Filifjonkaga kobima sinna, kus tavaliselt lebasid Valli ja Kai. Mari ja Tõnu sättisid end istmete taha, jättes vaba istme Filifjonkale, kellel oli oma lillekoormaga kindlasti parem istuda, kui põrandal põlvitada. Ra hüppas juhikohale, sulges uksed ja põrutas kohe taevasse. Mari nägi veel korra Valli heatahtlikke silmi, mis ütlesid, et seal istmete taga ei olegi nii ebamugav reisida.

“Kuhu me põrutame, kustkaudu?” küsis Ra rooli keerates. Mari vaikis, Tõnu soovitas: “Mine paekalda ääre all, seal on ilus.”

“Kurat, mul jäi kommunikaator Laptoni peale, Mari, anna enda oma, peab Nemesise järele kutsuma.”

“Kui sellest kasu on, mul on sellega mingisugune jama, mälu on vist pihta saanud,” vastas Mari kohmitsedes. Ta sai aparaadi kätte ning ulatas selle Rale. Filifjonka vaatas kommunikaatorit umbusklikult.

“Mis tal viga on?” kortsutas Ra kulmu ja vajutas ühe käega klahve. “Mis sa temaga teinud oled? Tulle jätnud?”

“Mitte kui midagi sellist, ei vette kastnud, põletanud ega maha pilland,” vastas Mari arglikult.

“Saan aru jah, see elas sul isegi Argeeli allakukkumise üle… No kurat, ei saa jah Nemesise kutsungit kätte. Just nagu oleks voolukõikumine olnud, ometi on selle patarei aktiivisotoop nii stabiilne, voolukõikumised peaks välistatud olema…” urises Ra uurides.

“Patarei klemmid?” pakkus Tõnu.

“See on sõjaline aparaat, siin ei ole klemme, siin on joodised. Võimalikult vähe selliseid sõlmi, mis alt veaksid. Kurat, nagu A1C müsteerium, voolukõikumine, protsessorite tõrked, mälu kahjustumine. No ma ei saa aru, mis jama nende lõhustumise pealt käivate energiaallikatega on, juba teine juhus!”

“Mis A1C?” imestas Mari.

“Mõne päeva eest kukkus Pluutol üks lahingulennuk alla, teisel kahjustus elektroonika. Mulle saadeti kahjustunud lennuki pardasalvestised analüüsiks, mina nägin seal voolukõikumisi ja sellest tulnud arvutirikkeid. No see sinu aparaat tuletab vägisi seda juhtumit meelde lihtsalt. Aga see selleks, seda aparaati uurime pärastpoole. Aga räägi parem, kuidas Pingviini raadioaparaat käima läheb, ma pole varem seda üldse uurinud,” hädaldas Ra edasi.

“Pole ehk vaja, vaata tagumist sfääriradarit, Nemesis tuleb ju kenasti järgi. Lahingulennukid ka.”

Ra turtsatas ning andis kommunikaatori Marile tagasi. Mari vaatas sideaparaati ning ütles: “Aga ükskord andis ta lihtsalt niisama radiatsioonihäiret, ehkki kiirgusfoon ei kõikunud.”

“Millal see juhtus? Kuidas see võimalik on?” imestas Ra.

“Kas see oli siis, kui mina laulsin jõe ääres või?” küsis Filifjonka.

“Jah,” sosistas Mari.

Ra vajus mõttesse, Tõnu vaatas möödavilksatavat Valaste juga ning nentis: “Nii palju siis looduse ilust, teie uurite siin mingisugust mobiiltelefoni.”

“Ja ülejäänud pidulised istuvad ja seisavad Nemesise koridorides ja lastiruumis ning vaatavad üksteist ega näe välja,” vastas Mari.

“Teie maa on küll tasane, aga selline rahulik ja kaunis,” ütles Filifjonka. Temal oli siiski aega olnud looduse ilu nautida. Hallikas pankrannik pöördus ja jäi selja taha, Pingviin võttis suuna Kõrvemaa poole. Ra juhtis vaikides, Mari ja Tõnu vaatasid mõtlikult taevast. Nemesis õõtsus kuskil tagapool, Mari märkas radarit vaadates veel midagi õige suurt ida poolt lähenemas. Maandudes selgus, et see oli hävitaja G1 Tsüklon, mille Tah oli inimeste peosaali vedamiseks ja turvamiseks kohale kamandanud. See 200-meetrine hävitaja oli enne Orkaani seni suurim hiidkärpide kosmoseaparaat, mis oli suuteline maanduma ettevalmistamata pinnale. Nemesise rambilt üle heinamaa talu poole kulgevatele inimestele paistis lahingumasin sügavat muljet avaldavat, seda enam, et selle kahurid olid lahinguasendis, soomuspaneelide alt väljas. Nii mõnigi naisterahvas tõmbus silmnähtavalt kössi, kui ta Tsüklonit märkas.

Marile polnud keegi midagi rääkinud, mis siin talus nüüd teha kavatsetakse. Tõnu isa pidi peoperemees või pulmatola olema, Maril oli kaunis harjumatu näha seda muidu nii tõsist ja töökat meest lõbusalt seletamas ja lõõtspilli mängimas. Õllekapp käis ringi, paljud uudistasid ja näppisid aida- ja talliseintel rippuvaid vanaaegseid tööriistu, Mari onu patsutas aidast paistva paarisaja-aastase viljakirstu kaant, ema oli sealsamas ning uuris lähemalt kirstu ornamente. Mari isa oli talli lähedal paku juures, seletas midagi Kristole ja Tõnu vanaisale, näitas musklit.

“…ja vanglas ei tulnud enam klassikalisest maadlusest midagi välja, vastaseid ei olnud lihtsalt. Siis saigi niisama treenitud ja pärast vabanemist olin jälle maadlusoskuses maha jäänud. Nii ma selle kulturistitee peale sattusin,” jutustas Mari isa oma sportlaskarjäärist. Imelik, Mari ei teadnudki seda, tal ei olnud seni mahti isalt tema sportlaskarjääri kohta midagi pärida.

“Haa, Tõnu!” naeris Kristo, kui märkas lähenevat paari, keda saatis lillesülemiga Filifjonka. “Taat, kus see mõnus pakk sul oligi, vaja ikka selgeks teha, mis puust peigmees on!”

“Enne teeme selgeks, kes siin üldse see kõige kõvem on, kui raiuma hakkame. No maadlema ei hakka, pakk sai siia käesurumiseks toodud,” ütles vanaisa.

“Seesama siis või?” imestas Tõnu, “mille peal sa pärast puid raiud?”

Kristo libistas vingus näoga pilgu üle pulmaliste ning nentis: “Teeme siis selgeks, kumb on meist kõvem käesuruja.”

“Paistab nii jah,” vastas Mari isa. Ühelgi pulmalisel polnud Kristo ja Mari isa musklitele midagi vastu pakkuda.

“Aga hakake siis pihta!” lõi vanaisa käsi kokku. Ning üsna pea kogunes talli ette suurem seltskond pulmalisi vaatama kõhuka diskori ja atleedi käesurumist. Filifjonka vaatas seda nõutult ning otsis tegevust. Lilled ta süles kippusid suvekuumuses närtsima. Lõpuks otsustas ta neist osaliselt vabaneda, ta kaunistas lilledega aida läve ja talli uksi. Ülejäänud pani ta kaevu kõrvale ämbrisse. Vahepeal käis ta taga ja ka kõrval Liis, kes aga miskipärast ei julgenud juttu alustada. Siis tõmbus Liis eemale Peetri ees, kes tuli ja küsis: “Noh, kas on igav? On inimesed ühed jaburad olendid või mis?”

Filifjonka vaatas hetke mõtlikult taevasse ning vastas: “Te oskate liiga vähe rõõmu tunda, mulle tundub. Te nagu kardaksite midagi.”

“Ma nüüd küll midagi ei karda,” vastas Peeter.

“Jah, ma näen seda, sa erined sellepoolest tõesti,” ütles Filifjonka.

“Inimesed on tõesti jabur seltskond,” ütles Tah, kes oli vaikselt lähenenud. “Nii siin, kui Gel. Aga tunnistagem, et siinsed on kordades mõistlikumad. Siin on nagu traditsioonid ikka au sees, vanavanemate pärandist peetakse lugu… Aga Gel: on ka nagu traditsioonid, aga need muudkui muutuvad ja paistavad olevat rohkem sigaduste õigustamiseks. Jah, aga samas teil siin ei ole ka mitut liiki mõistuslikke olendeid, teil on need probleemid olemata, vaevlete vaid kohati erineva keele ja nahavärvi pärast.”

“Meil on ka palju liike ja rasse, ometi ma ei tea, et sellest probleeme oleks,” imestas Filifjonka. “Mis nad nüüd selle hobusega küll teevad?”

“Lähme vaatame, pruutpaar on ka seal,” ütles Liis, kes oli Peetri pärast eemale tõmbunud ja taas arglikult lähenenud.

Valli oli sattunud talli ette paku lähedale siis, kui käesurumises selgus, et atleet on löömamehe mõõtu diskorist ikkagi tugevam. Kohe tuligi Kristol mõte teha proovi, kas atleet paksu hobuse randme ka ära surub. Nüüd siis sätitigi Valli küünarnukki pakule. See oli raske, sest hobusel olid niisamagi küünarnukid kaunikesti rindkere ligi, Vallil olid lisaks seal veel paksud rasvakihid. Oli ikka tükk tegu teda nii sättida, et küünarnukk pakul oleks ja samal ajal lopsakas rinnaesine pakule ei laotuks ja et pakule jääks ruumi ka inimese küünarnukile. See oli isegi ime, et Valli jalg nii palju ette ja üles paindus. Paksu keha all tundusid ta jalad tillukesed ja õrnad, aga kui Mari isa oli hobuse randme pihku võtnud ja ta kapja silme ees nägi, aimas ta kaotust. Valli jalg oli ikka väga jäme ja tugev, pealegi aimusid läbi rasvakihi võimas õlg ja lihastik, mis muidu, kui küünarnukk nii ette polnud painutatud, ei paistnud välja. Loomulikult oli Mari isa peatselt kummuli, sest jõud ja kaalukategooria olid väga ebavõrdsed, mis siis, et Valli polnud kunagi midagi sellist varem teinud ja ta jalg polnud üldse kohastunud niimoodi liikuma. Lõpuks tuli Kristo appi, siis veel Tõnu onu ja võistlus taandus küsimusele, kas üldse on võimalik kuidagi takistada Vallil rannet maha surumast. Kui ikka kolm meest kangutasid, siis paistis Valli silmis juba pingutus ja ranne ei käinud päris vabalt maha.

“Nüüd siis tööhobusega rinda pistma,” naeris vanaisa. Valli ei näinud selle juures sugugi sportlik välja: ta oli nii paks, et kui ta oli rannetpidi pakul, lesis ta ise kõhuli maas, mitte ei istunud ega seisnud.

“Kui veel sööb, ei ulatagi jalad enam maha,” naeris Mari onu.

“On teil ikka meelelahutused!” muheles Tah ning otsis pilguga kaaslasi. Neid jagus kõikjale: Gi nõjatus vankrirattale nagu lai leht, õllekapp käes, Lea seletas midagi naisterahvastele, Kai oli tema juures. Rad polnud näha, vaid Mai ja Chen kõndisid eemal heinamaal ja proovisid laste eeskujul lillepärgi punuda. Kaks pilooti vaatasid eemalt pealt ja seletasid midagi lastele. Neil olid peas lennuprillid, mille siseküljele tuli Tsükloni radari näit – nemad olid valves.

Viimaks kostis toaukselt vanaema hele hõige: “Kohvile!” ja ta ise astus välja, suur kann ühes ja kandik tassidega teises käes. Naispere suundus kohe toatrepi poole. Filifjonka ei jõudnud poole maanigi, kui nägi, kuidas vanaema nähvas Alissale: “Kõtt! Mida veel rebasenäod siit otsivad?!”

Alissa peatus ja vaatas vanaema nagu lollakat, Filifjonka vaatas hetke solvunult kohvikandiku poole, pööras ümber ning läks ja istus aidatrepile Peetri kõrvale.

“No-nohh!” ühmas Tah ning marssis otsejoones trepi poole ning võttis kaks tassi. Vanaema ei julgenud ühtki sõna poetada. Admiral andis ühe Alissale ja teisest rüüpas ise. Liis oli Filifjonka solvumist märganud, temagi läks ja võttis kaks tassi ning kõndis Peetri ja Filifjonka juurde.

“Ei mina seda joo!” tõrjus Peeter.

“Ma ei toonudki seda sulle,” nähvas Liis ja andis ühe tassi Filifjonkale. Ent ometi istus ta miskipärast teisele poole, Peetri kõrvale ning rüüpas ettevaatlikult kuuma jooki. Peeter silitas korra matsakat paljast põlve ja muigas – Liis ei saanud teda kuidagi tõrjuda, tuline kohv oleks talle sülle loksunud.

“Kas teil käibki see teineteiseleidmine niimoodi?” küsis Filifjonka. Peeter naeris ja Liis läks näost tulipunaseks. Ent ometigi ei läinud ta eemale. Aga Peetri neelud käisid joogi järele ning ta tõusis, et minna õlleankru ligi. Röögatus ja raksatus sundis ta paigale ja ka Liis ehmatas kohvitilga sülle. Sellest polnud midagi, sest seelik oli nahast, plekki ei jäänud, selle võis salvrätiga ära pühkida.

“See on siis see kondiproov,” ütles Filifjonka röögatuse ja raksu suunas vaadates. “Kas enne läheb pakk või peigmehe kondid.”

“Toks proovib end jah meheks toksida,” vastas Peeter ja jätkas teekonda õlleankru poole.

Mari vaatas hetke, kuidas kallim pakku raius ning läks aida poole.

“Jah, siiapoole, käsikivi on siin, vaatame, kumb enne juhtub, kas saad sina jahu välja või Tõnu paku lõhki!” kutsus Tõnu isa. “Viljakott on siin.”

Mari lasi kuldsetel teradel läbi peo libiseda ja haaras vändast. Kivi oli küll raske, aga kui vili vahele jooksis, hakkas see kergemini käima. Tõnu röögatas ja virutas jälle kirvega. Kivide vahelt hakkas valget jahu pudenema.

“Nii, pruut saab hakkama, aga peigmees!” naeris Tõnu isa.

“Kas sa ei leia, et oled pisut ebavõrdsed kondiproovid korraldanud? Mis koorem see ka Marile on, ta ju tugev inimene!” vastas Tõnu higi pühkides.

Mis koorem see ka Marile on. Jah, käsikivi ei olnud mingi koorem. Mari vaatas Filifjonkat Liisi kõrval, libistas siis pilgu üle pulmaliste kuni peatus Kai märgadel silmadel. Hirv ei paistnud sugugi õnnelik olevat, miski vaevas teda. Ja Marigi hakkas jälle Miski pilku tundma. Aga sa saad saia. Kas reheahi on kuum? Mari vaatas rehielamu korstnat ning nägi virvendust – midagi seal majas kas köeti või oli äsja köetud. Tõnu lõi jälle täiest jõust, aga okslik pakk ei tahtnud kuidagi puruneda. Või et temal on raske! Katsugu korra seda koormat ja õõva kannatada, mida Mari tundis ja mis Kai ja Filifjonka silmist aeg-ajalt paistis! Mari teadis, et mingisse tegevusse süvenemine surub selle hirmu eemale, ta võttis veel vilja ja kallas kivide vahele.

“On aga nipid teil söögitegemisel,” vangutas Tah pead, vaadates käsikivi keerutavat Marit.

“Mis mõttes?” küsis Mari üle õla.

“See on ju vaid väike samm uhmrist edasi,” ütles Tah.

“Aga ei sõltu arvutitest ega reaktoritest.” vastas Mari.

“Mnjaa, tõsi ta on, et mida vähem sõlmi, seda väiksem võimalus, et katki läheb. Sõlmi võib lausa ühe käpa sõrmedel kokku lugeda,” nentis admiral õue poole minnes.

“No kas pruut sai jahu valmis?” hõikas vanaema köögiukselt. “Kui sai, toogu siia, siin on teised toiduained ka, vaatame, kas ta jahust saia ka valmis teeb!”

Tõesti, Mari kondiproov ei piirdunudki vaid jahu jahvatamisega. Tainast tuli kah sõtkuda, selleks tõi vanaema toiduained ja riistad välja. Vanaema püüdis küll õpetada, kuidas ja mida millisel ajal sisse segada, aga siis pidi ta hobuseid laua lähedalt laiali ajama, mis siis, et nad vaatasid Mari tegevust paljast uudishimust ega kavatsenud jahu või soodat näpata. Sel hetkel sai hoopis Filifjonka päris Mari ligi tulla ja ta kõrva nii mõnedki retseptiparandused sosistada.

“Pätsi paneme nüüd ahju küpsema, selle ajaga saab paar käia ära allikal ja lapsepõlve allavoolu ära saata!” kutsus Tõnu isa pulmalisi metsaäärde rajale.

Tõnu pidi paku ja kirve jätma sinnapaika – pakk narmendas küll mõlemast otsast ent ei kavatsenudki lõhki minna – ja Mari mõistatas, mis rituaal teda nüüd ees ootab. Kõik tulid nende järel rajale, Filifjonka võttis kaevu kõrvalt ämbrist mõned lilled kaasa. Kostis veel ioonmootorite vingumist – Mai ja Chen lendasid kosmosesse. Marile meenus, et Chen pidi hakkama Samuumi kambüüsis Filifjonka retsepti järgi roogade praadimist juhendama.

“Ja mis me veel tegema peame?” küsis Tõnu, kui oli jõudnud allika äärde.

“Kääri aga sääred üles ja võta kingad jalast, teie lähetegi allavoolu!” naeris Tõnu isa. Mari võttis umbusklikult kingad jalast, Tõnu isa tuli ta juurde ning sosistas kõrva: “Tulete teispool põõsastikku vana heinamaa teed mööda toa juurde tagasi.”

“Kas te midagi hullemat ei osanud välja mõelda?” hädaldas Tõnu, kui oli jääkülma vette astunud.

“Küll me mõtleme,” naeris Tõnu onu.

Vesi oli tõesti kohutavalt külm ja põhi paljaste jalgade vastas valus ja kivine, ometigi tundus see jalutuskäik lausa muinasjutuline, veevulin, ojasängi kohal kaarduvad puud ja kivid kaldaääres meenutasid pilte muinasjuttudest, kus printsessid ja rüütlid ürglooduses seiklesid. Mari ei olnud seda kohta selle nurga alt kunagi näinud, see oli tema jaoks midagi uut. Midagi peaaegu sellist, mida ta Filifjonka kodumaal oli näinud. Vana heinamaa tee oli rohtu kasvanud ja pehme, metsa all valitses vaikus, lähikonnas ei olnud ainsatki hingelist. Mari peatus viimaks ning vaatas Tõnule silma sisse. Järgmisel hetkel nad suudlesid kirglikult.

Filifjonka seisis allikapervel ja vaatas paarile pikalt järele, kuni nad põõsaste vahel silmist kadusid. Vaatas ja mõtles ka siis pikalt, kui Mari ja Tõnu olid ammu silmist kadunud. Samuti ei märganud ta, et teised olid kõik tagasi taluõue poole minema hakanud. Filifjonka lasi lilledel käte vahelt vette libiseda ning vaatas nüüd, kuidas need tasakesi põõsaste vahele kiikusid, sinnasamasse, kuhu Mari ja Tõnu läinud olid. Liiliad, floksid, mitut värvi roosid, mõni karikakar olid allikavette langenud ning kadusid aeglaselt Filifjonka silmist. Filifjonka silmast veeres pisar.

“Kas proual raske?” küsis admiral osavõtlikult.

“Ahh… Jah,” ohkas Filifjonka allikapeeglisse vaadates. Kärbilaevastiku admiral allikapeeglis oli sümpaatsem kui koduvanast politseinik.

Tõnu isa käis toas, tuli tagasi ning imestas: “Kuhu nüüd pruutpaar jäi, no kaua ma neid kingi ja sokke hoian, sai on ka varsti kõrbenud!”

“Ise saatsid nad allavoolu ja nüüd veel küsid!” naeris Peeter.

“Mis imelik komme üldse on niimoodi paare allavoolu saata?” küsis Liis nina kirtsutades.

“Ta ei saatnud neid allavoolu, selle mõte on kasta jalgu, et puhtana, mehe ja naisena uude eluetappi astuda,” vastas Kai. “Mina mõtlesin selle välja, sest see allikas... On kuidagi hea.”

“Mis sina ka sellest tead! Ainult Jeesuse läbi on võimalik täiesti puhtaks saada,” turtsatas Liis. Kai vaikis ja vaatas talli nurga taha metsa poole.

“Seal nad ongi!” hüüdis keegi naistest, vist Mari tädi, kui Tõnu ja Mari nähtavale ilmusid.

“No kus te nii kaua olite?” laiutas Tõnu isa käsi, “meie ootame, sai kah kõrbeb…”

“Katsu ise paljajalu mööda käbisid ja oksi kõndida!” virises Tõnu sokke ja kingi võttes.

Sai ei olnud kõrbenud, vaid parimas valmidusastmes, kui Mari selle ahjust välja võttis, kandikule pani ja linaga kattis.

“Päev vaob õhtusse, meid ootab aga peosaal päris kosmoses, sõjalaeva saalis,” jutlustas Tõnu isa. “Aga enne on meil võimalus proovida seda saia, mille pruut isiklikult teie nähes jahvatas, sõtkus ja küpsetas. Kellele lõikab Mari esimese lõigu?”

Mari pani kandiku lauale ning tõstis lina saialt. Tõnu tuli ootusvalmilt laua juurde.

“Kai!” ütles Mari nuga võttes. Tõnu imestas, rahvas ahhetas, kõik vaatasid üksteisele otsa ega mõistnud Mari käitumist. Kai vaatas vesiste silmadega imestunud inimesi ning astus arglikult laua juurde, võttis saianuki vastu.

“Ma ei saanud muudmoodi. Ma lubasin seda talle sel päeval, kui mulle see kingiti!” selgitas Mari katkeval häälel, näidates kihlasõrmust. “Ma lubasin Kaile! See võimalus tuli mulle nüüd nii ootamatult, ma ei saanud seda mööda lasta.”

Kail paistis nüüd kergem olevat, tundus, et ta ei olnud enam nii murelik ja kurb. Sai oli hea ja magus ja rahvaski ei paistnud sellest väga suurt numbrit tegevat, et pruut esimese saiakannika peigmehe asemel hoopis paksule hirvele andis. Vanaema oli vahepeal uue kohvilaari keetnud ja vanaisa järgmise õlleankru välja toonud.

“Kust sa selle punase kiviga sõrmuse said?” küsis keegi.

“Filifjonka kinkis,” vastas Mari viimast saiakontsu lõigates.

“Aga nüüd palutakse teid laevadele, hakkame kosmosesse tõusma!” kuulutas Tõnu isa.

“Jah, aga kus admiral on?” kriiksus Gi käppi laiutades. Tõnu isa lasi kortsus kulmuga pilgu üle rahva libiseda.

“Kus Filifjonka on?” küsis Mari.

“Kus me siis peaksime olema?” kostis admirali hääl tallinurga poolt. Sealt nad lähenesidki, peatselt oli kogu seltskond koos ja valmis Tsüklonile ja Nemesisele asuma.

Mõned inimesed vaatasid huviga, mõned umbusuga, paar naist ei tahtnud üldse trapist üles tulla. Gi patsutas ühe puusa, öeldes: “No mis teil karta, see pole teie Maa kuurakett, mis kohe alla kukub, kui sees kärts peeru lasta! See laev on kindel, see on paksust ja vedelast läbi käinud, ärge kartke ometi!”

Tõnu tundus juba kärpide ja kosmoselaevadega harjunud olevat, ta seisis rahulikult, kui teised mehed uudishimulikult ringi uurisid. Naised olid kössis, hoidsid kokku ega julgenud kuhugi vastu puutuda, sosistasid isekeskis midagi murelike nägudega. Võõrad hiidkärbid sabistasid ringi, paar tükki jooksid tulijate selja taha ja uurisid luugi pidemete asendeid ja näitusid, ütlesid midagi vaikselt suu lähedale kinnitatud mikrofonidesse.

“Ja nüüd oleme siis hävitaja Tsüklon pardal. Teile on eraldatud…” alustas Tah.

“Sa vana vunts leidsid omale uue naise või?” segas Gi vahele.

“Oh Gudu küll… Ahah, seal eemal tuleb komandör Pen, tema ütleb, mida te võite ja mida ei või teha,” jätkas admiral. “Ja mis sul minu naistest?”

“No olid selle Filifjonkaga nii kaua ära,” irvitas Gi.

“Või et kohe naiseks… Nojah, ütleme, et meil oli päris huvitav vestlus, ta on ikka sellisest süsteemist pärit, millest ei tea me tühjagi,” jutustas Tah.

“Muidugi, Fifi on tegija daam,” kiitis Peeter takka.

“Pilu, mis sina siin teed, sa pidid Nemesisega minema, kes su trummid ja taldrikud paika paneb?” imestas Tõnu.

“Ma ei tea… Küll Kere paneb, ma pidin õlleankru otsast kinni võtma…” Peeter ehmus enda nina all peatunud noorest, tumedakarvalisest ja uhkest kärbist.

“Komandör Pen,” tutvustas see ennast näoga ülejäänud pulmaliste poole pöörates, “lahingulaeva Tsüklon komandör. Mis ma öelda oskangi? Luuke näete? Pulte ja terminale seintes näete? Vot katsuge niimoodi olla, et teie vahelt igale poole läbi pääseb ja et ükski selline seade varjatud ei oleks, et meeskonnaliikmed neile takistuseta ja viivitamatult ligi pääseksid, kui vajadus tekkib. Küsimusi on?”

“Kuhu me istume, kui see kiirendus peale hakkab, kui me kosmosesse lendame?” küsis Liis, kes oli hiljuti füüsikatundides kosmoserakettide kiirusi ja kiirendusi õppinud.

“Kiirendus? Milleks istuda ilmtingimata?” kortsutas Pen kulmu.

“Heh, inimesed ei tunne väljageneraatoreid,” muheles admiral, komandör laiutas käppi ja ruttas tagasi kaptenisilla poole.

“Mis generaatoreid?” küsis Mari ema.

“Need on sellise põhimõttega aparaadid, et tekitavad nagu kunstlikku vastugravitatsiooni kosmoselaeva sees, vastupidiselt mootorite kiirendusele, siis jääb tunne, nagu laev seisaks paigal,” seletas Mari. Põrand hakkas kergelt põruma, keegi arvas: “Nüüd tõusime küll lendu.”

“Ma arvan, et see on atmosfääri ülakiht ja kosmiline kiirus, siis hakkab niimoodi peksma, lennus oleme me juba mitmeid minuteid,” vastas Mari.

“Kus me oleme?” küsis Liis umbusklikult.

“Aga lähme vaatame,” kutsus admiral hävitaja juhiruumi poole astuma hakates.

Inimesed jõudsid juhiruumi juurde siis, kui Tsüklon juba atmosfäärist püstloodi eemaldus. Ruum oli kitsas, kõik ei mahtunud sinna ohutult ära, inimesed vahetasid kohti, et nad saaks kordamööda aknast välja vaadata. Kosmose ilu lummas kõiki, mitte keegi enam ei kahetsenud, et nad hiidkärpidega kaasa olid lennanud.

“Kus Saturn on?” küsis Liis laotust uurides.

“Seal,” osutas Tah eredamale tähele, Liis vastas pettunult: “Ma mõtlesin, et me sõitsime talle lähemale ja ma näen tema rõngast nagu aupaistet.”

Peeter naeris, Tah muheles: “Egas üks samm miljarditest teda siis lähemale too.”

“Aga see seal on Nemesis,” ütles Mari teiste tähtede taustal liikuvale eredale laigule osutades, “Näete, ta läheb samas suunas, mis meiegi.”

“Jõuavad siis enne?” küsis Mari isa.

“Jah, nemad lähevad lennušahti, sealt on lühem tee saali, meie peame põkkuma,” vastas Tah, käed vaheliti.

“Aga mis te Filifjonkast arvate? Jube naljakas, mis? Täpselt samasugune, nagu Muumitrolli raamatus,” küsis Peeter.

“Ta on kuidagi… Hirmus,” kaebas Liis, “Jumala loom ta küll ei ole.”

“See on huvitav tõesti, ta oli allika ääres kuidagi kurb. Ja ta jutustas mulle, kuidas ta ühel jaaniõhtul Muumitrolli pruudiga koos oli mingisugust loitsu teinud, mingid lilled olid seal mängus ja et noh, mõte oli selles, et kui õigel ajal veepeeglisse vaadata, näeb seal tulevase nägu. Aga tema oli seal kinni võtnud üks politseiülem ja vangi pistnud, sest nende lõkkest leiti mingisuguseid silte, mille vandaalid olid kuskilt pargist üles kiskund,” jutustas Tah. “No oli see jutt, mis ta oli, kuidagi imelik maa kah, et põletad mingeid kaldaäärest leitud silte ja kukud vangi. Aga vot see vaevab mind, et see lugu on kuramuse tuttav!”

“Aga see oligi nii!” hüüatas Liis, “See on “Ohtlik jaanipäev,” ma laenasin talvel sõbrantsilt raamatut, seal oli jah täpselt niimoodi kirjas!”

Tah kergitas kulme, inimesed vaatasid jahmunult teineteisele otsa, Gi vangutas pead. Tsükloni meeskonnaliikmed ei teinud kuulmagi, igaüks oli oma ametis. Tüürimees keeras juhiseid, tähed akna taga liikusid ja vaatevälja ilmus pimestavvalge Kuu pind.

“Aga mis seal ikka, on see müsteerium, mis ta on. Aga Filifjonka on küll väga sümpaatne ja tore naisterahvas,” võttis Tah kokku. “Te võiks teda vähem karta.”

“Aga kui ta hammustab?” küsis Tõnu vanaema karmil häälel.

“Eks siis tule ikka seda karta, kes suudab teda nii kaugele viia, et ta kedagi hammustama hakkab,” vastas Tah juhiruumi seinale nõjatudes.

“No aga kuidas siis,” kurjustas Tõnu isa, kes oli miskipärast lõbusast peoperemehest jälle pahuraks vanameheks muutunud. “See kallaletung käis tal küll nagu muuseas.”

“Oh issand,” ohkas Peeter, “te ei taha jälle kuulma hakata, kuidas see kõik täpselt käis.”

“No näed…” jätkas Tõnu isa.

“Tead, mis meie, kärbid, ütleme,” katkestas Tah naerdes. “Inimesed on ohtlikud. Ja seepärast, et teil on mõistus. Aga üks asi on puudu. Üksmeel. Seepärast on teie käitumine ettearvamatu. Muuseas, selle pärast läks teie nende Leninite, Brežnevite ja Marxide ja kes nad kõik seal teil olid, kommunism ka lörri. Justkui arvasid tegevat kõiki võrdseks, aga kohe, kui võimalus avanes, kukkusid kõik kõiki koorima ja varastama...”

“Ja Hitler ka oma raamatuga!“ hüüdis Liis vahele. “Neil kõigil olid ideed ja õpetused ja kõik lõppes surma ja hävinguga, sest selline raamat ja õpetus saab tulla ainult Jumalalt!“

“Peab tunnistama, et see jumalaõpetus on teil tõesti erakordselt kaua vastu pidanud,“ nentis Tah ja jätkas: “Arenete siiski jõudsalt, üksmeelt on iga sajandiga rohkem. Alles mõnisada aastat tagasi olite kõik veel mõnekümnetuhandelistes vürstiriigikestes ja tegelesite põhimiselt teineteise maade rüüstamisega. Jaa, praegu on isegi teil tollipiirid Euroopas kadunud, edusammud on märkimisväärsed.”

Tõnu muigas, Mari itsitas. Tõotas päris lõbus pidu tulla. Peaasi, et vanaema ja Filifjonka jälle kokku ei lähe. Peeter patseeris edasi-tagasi, vaatas vahest kosmost ja kuud, kiitis “Lahe!” ja pöördus ümber. Liis vaatas teda, aga mis näoga – seda Mari hämaras ei eristanud.

Mari puuris pilgu kosmosesse ning nägi suuremat objekti tähtede taustal liikumas. See ei olnud enam Nemesis, see oli palju suurem. See oli juba Samuum. Tüürimees tõmbas pidurdusmootoreid, Mari vaatas eemalt radarite näitusid ja mootorite energianivoosid ning sai aru, et loetud minutite jooksul jõuab hävitaja Samuumi külje alla. Objekt akna taga paisus märgatavalt, esmalt venis see pikerguseks, siis paistis, et ta on justkui kiilukujuline, seejärel hakkas paistma, et ta profiil on sakiline ja korrapäratu. Liis, kes oli kaunis tihti kosmost ja Kuud uurinud, märkas ristlejat ning kiljatas: “Mis see on?”

“Kosmoseristleja Samuum. Oleme pikemat aega tema tuleulatuses nagu vanajumala selja taga. Juba pikemat aega oleme piirkonnas, kuhu vaenulikel objektidel pole mõtet nina toppida.”

“Kas me läheneme temale?” küsis Tõnu ema.

“Muidugi, me peame selle pardal ju pidu,” vastas Gi. “Admiral valetas ka – tegelikult on Samuum remondis ja teenistusest maas, ülijuhid laiali, kahurid energiata, sellel pole praegu mingit tuleulatust. Ega me teid muidu sinna lase, teenistuses lahingulaevale ei laseks me kedagi.”

“Tah ei valeta,” muheles admiral, “tõsi ta on, Samuum on küll teenistusest maas, aga sellegipoolest pole vaenulikul elemendil Maa lähikosmosesse asja, sest siin on veel Taifuun ja Buran, lisaks Tsüklon, mille pardal te viibite. Maa pinnal veel Orkaan ja kui palju lahingulennukeid patrullis on, ei hakka üles lugemagi.”

Mari vaatas üksisilmi lähenevat Samuumi, sellel paistsid juba kahuritornid, silm hakkas ka lennuluuke ja sõrestikku eristama. Tüürimees keeras süvenenult kange ning jälgis radariekraane, varsti oli lahingulaev akna taga juba nii lähedal, et kõik detailid olid näha.

Ristleja nägi välja nagu ehtne monstrum, ta ei olnud ehitatud atmosfäärilendudeks. Seepärast puudusid tal vähimadki voolujoonelised katted, kõik, mis näha oli, oli ainult paks teemandiitsoomus, pilku püüdsid kaheraudsete raskekahuritega liikuvad soomustornid, neid oli kokku kaheksa. Väiksemaid kahureid, mis olid ette nähtud lahingulennukite ja rakettide tõrjeks, ei tasunud kokku lugedagi. Lennukite ja paari tähelaeva maandumisluugid olid hästi näha, aga raketišahtid ei paistnud. Need sisaldasid tuumarelvi, millega võinuks rohkem kui poole Maa pindalast radioaktiivseks kõrbeks muuta. Kogu selle monstrumi pikkus meteoorikilbist kosmosemootoriteni ületas oluliselt poolt kilomeetrit. Liis vaatas ristlejat, nina krimpsus, naised muutusid taas murelikeks ja tõmbusid kühmu, meestes tekkis ärevus. Siis äratas tähelepanu uus liikumine: kuskilt altpoolt ilmus nähtavale Nemesis, mis ristleja külje alla manööverdas. Suure lennušahti luugid lendasid lahti, Nemesis vupsas sisse ja luugid sulgusid selle taga kaunis järsult. Kogu manööver toimus loetud sekundite jooksul, ei mingit ettevaatlikku manööverdamist ega ootamist, nagu inimesed oma kosmonautikat puudutavates filmides nägema olid harjunud. See oli inimestes jälle uudishimu tekitanud, Samuum ei paistnud enam nii õudne.

Tüürimees keeras kange ning tähed liikusid, ristleja kadus kuhugi tahapoole vaateväljast ära. See-eest ilmus nähtavale Maa oma täies ilus. Naised ahhetasid seda vaatepilti nähes, Liis pani käe rinnale ja tõmbus kühmu. Mari kallistas Tõnut, Peeter seisis, käed puusas ning nautis vaadet.

“Päris omapärane. Olen sattunud kosmosesse ja vaatan Maad. Nagu muuseas, justkui sõidaks bussiga. Okei-okei, pigem nagu soomustransportööriga. Kui paljud meist oskasid arvata, et nad kunagi elus kosmosesse sattuvad?” arutles Peeter. Inimestes levis taas lummus asjaolu üle, et nad viibivad kosmoses.

“Sellega harjub ära,” ütles Tah, vallandades sellega nii mõnegi naeruturtsatuse.

Maa varjasid ootamatult kosmoseristleja kahurid ja kerekonstruktsioonid, mis olid nüüd juba õige lähedal. Hiidkärbid jagasid teineteisele tasa käsklusi ja jooksid ringi, tüürimees sättis kange ja kontrollereid, jälgides pinevil ilmel ekraane, kuulates kõrvalt abide juttu. Ühel hetkel läbis Tsüklonit kerge raputus ja värin, tüürimees lülitas mingeid nuppe, tõmbas kontrollerid nulli ning teatas: “Valmis! Oleme kohal.”

“Kuidas põkkudega on? Peavad?” küsis Tah.

“Kutid proovivad ja mõõdavad veel,” vastas tüürimees ekraane uurides. Siis ruttas koridorist kohale komandör Pen, kes teatas: “Oleme paigas, põkulift on valmis. Võite asuda ristleja pardale!”

“Siiapoole,” viipas admiral koridoris edasi kõndides, inimesed järgnesid talle ettevaatlikul sammul. Põkulift oli avar, mõeldud varuosade ja suurte transpordirobotite vedamiseks, kahe sõiduga olid kõik inimesed Tsüklonilt Samuumi pardale toimetatud. Siin tundsid end koduselt ainult hiidkärbid ja võib-olla ka Mari, ülejäänud inimesed hoidsid kokku ja olid tasa. Isegi Peeter tõsines, nähes pikki klaustrofoobseid koridore, torusid-juhtmeid lae all ja roomikroboteid siin-seal liikumas. Ristleja sisemus tuletas meelde õudsemaid ulmefilme, kus kitsastes šahtides ja koridorides varjasid end tapjatulnukad, laeva meeskond vähenes nii, kuidas viimased ellujäänud oma kaaslaste moonutatud laipu leidsid.

“No mis teil on? Julgemini,” kutsus Tah lõbusal häälel. “Ega siin jah mugav ole, eks see ole lahingumasinate asi nagu ikka – praktilisus ja kompaktsus ennekõike. Aga siin see on, ma isiklikult loodan, et see meeldib teile.”

Admiral avas laiad uksed ning inimesed leidsid eest ootamatult avara ja hubase peosaali. Mai ja Chen seadsid viimaseid nõusid lauale, Filifjonka kallas morsiklaase täis. Valli ja Eliise uudistasid ringi, nendega oli liitunud üks väga paks leopard. Transpordirobot paigutas lauale hiiglaslikku pulmatorti, tema tagant astus välja veel üks peaaegu Valli suurune tiiger. Alissa ilmus kõrvaltruumist salatikausiga, Kai ja Liisu lebasid nurgas. Laval oli valmis seatud helitehnika, Kristo seisis šampuselaua taga ning hüüdis: “Kuradi Pilu, kus sa olid, mina pidin jälle su taldrikuid varte otsa keerama!“

“Tõin su õlle ära,” vastas Peeter, ja lasi koos Mari isaga kahevahele võetud tündri ettevaatlikult põrandale.

“Mis need kiskjad veel siin teevad?” küsis Tõnu ema murelikul häälel.

“Niisama,” vastas Chen, “teie rõõmuks. Ärge kartke, nende geenidest on välja roogitud kõik, mille alusel nad Vallit või Kaid toiduga võiks seostada, seda nad ka ei tea, et kihvadega saab tappa.”

“Ei, nad on väga lahedad rullid, ärge kartke, silitage kõrva tagant. Aga muidu, kas teeme pauku ka?” Vastust ootamata lasi Kristo šampanjakorgi lendu. Külalised kogunesid lauakese ümber pokaale võtma, Kristo paugutas järgmise pudeli lahti ja kallas vahutavat jooki. Mari ja Tõnu vaatasid teineteisele silma, Mari vaatas korraks ka Filifjonkat. Muumimaalane oli rõõmus, silmis paistis sära. Peeter polnud laua ligi tulnud, vaid oli juba laval ning lülitas võimendeid sisse. Hetke pärast katkestas sumina Peetri trummisoolo, sellele järgnenud vaikuse kasutas ära Tõnu isa, kes kõneles: “Minu ja ilmselt ka teie jaoks on täitsa uskumatu viibida kosmoses, mis siis, et sellise tapamasina sisemuses. Aga see ei ole ikka meie koht ja pruut on ka aru saanud, et see pole päris õige koht. No soovigem, et Mari nende masinate juurde tagasi ei pöördu ja et ta Tõnut kaasa ei viiks. Noorpaari terviseks!”

Klaasid kõlisesid, inimeste meeleolu oli saali nähes tõusnud. Nüüd seati toole ja valiti endale istekohti. Chen kuulutas siis: “Aga nüüd pakume sooja toitu – proua Filifjonka juhatusel küpsetatud liha. Olge lahked!”

Mari isa lasi vaagna ringi käima, Alissa tõstis kartulivaagna. Teisel pool liikusid juba kapsasalati kauss ja kastmekann. Mari ja Tõnu istusid laua keskkoha juures tordi lähedal, Mari vaatas seltskonda. Lõpuks ometi nad istusid, ei rutanud mööda taluõue ringi ega närvitsenud. Keegi ei olnud ka enam heitunud kosmosereisist või võõrtsivilisatsiooni sõjatehnikast ja robotitest. Valli lesis Mari vastas seina ääres ning vaatas perenaisele säravsilmi otsa.

“No nii, mina jäin siis hiljaks,” ütles Peeter, kui oli lavalt naasnud. “Ahah, seal on hoopis need pokaalid.”

Ta tõi ühe, tõstis selle noorpaari poole ning kuulutas “Kibe!”

Mari ja Tõnu väljendasid jälle piduliste rõõmuks vastastikkust armastust. Siis jäi kõik vaikseks, ainult nugade-kahvlite kõlin kostis, mõni ütles tasa ka mõne sõna sekka. Kristogi tundis end vaikuses imelikult, ta läks lavale ning pani muusika mängima. See oli rahulik ja leebe, eriti paistis see Vallile ja Eliisele meeldivat. Tiiger lontsis hobuste järel ja paistis, et ta samastab end hobustega. Võib-olla suuruse järgi. Ta otsis Valli ja Eliga kontakti, ent paistis, et hobused ja tiiger ei mõista teineteise kehakeeli. Leopard tatsas seinaääri pidi, nuusutas inimesi ja lauapealset. Mari vaatas pidulisi, kes olid gruppidesse tõmbunud, inimesed eraldi ja hiidkärbid eraldi. Üks seltskond eristus teistest, seal olid Mag, Lea, Filifjonka, Kai ja Liis, Mari kuulis juba elavat arutelu Piibli teemadel. Teises lauaotsas olid mehed, Mari kuulis jälle Tõnu vanaisa pajatusi suure sõja päevilt. Naisedki ei võõrastanud enam hiidkärpe, nende seltskonna keskel paistis Mai ümar näolapp.

“Kus Tah on? Ma ei näe admirali,” imestas Mari.

“Silda läks muidugi! Ega tema sul puhata oska!” vastas Gi klaasi laiutades.

“Ta ju ei söönud üldse, kuidas siis nii? Kus see kaptenisild asub?”

“Seitsmendal tasandil, sealt leiab juba viidad,” vastas Gi tüdinult.

“Fifi? Viime äkki admiralile prae?” pakkus Mari ja võttis tühjad pokaalid ja šampusepudeli.

Filifjonka vabandas seltskonna ees, tõusis, ning tuli Mari juurde.

“Aga loomulikult, kuidas siis nii saab? Niimoodi vaikselt minema hiilida!” imestas Filifjonka kandikut, taldrikut ja nuge-kahvleid seades. Varsti oli kandikule praad, võileivad ja kohv valmis seatud, Filifjonka võttis selle osavalt käe peale ning tuli Mari järel saalist välja. Filifjonka ei lasknud ennast koledatest koridoridest heidutada ning rääkis imestunult: “Ja te tapsite oma jumala poja, lõite ta risti! Ja mina mõtlesin, et miks te kõik sellised imelikud olete. Kuidas ometi see sündida sai?”

“Oh-jaa. Inimeste maailmas on veel imelikumaid asju sündinud, pole mõtet rääkidagi,” vastas Mari lifti tellides. “Nii. Seitsmes tasand.”

“Aga miks te ometi nii teete? Elu on ju palju raskem, kui te niimoodi mõtlete.”

“Küsi midagi lihtsamat… Õigemini proovi midagi üksi muuta. Kuulsid ju, mis admiral… Ah, sa olid ju Nemesise peal, sa ei saanud kuulda. Admiral ütles umbes nii, et ainult inimene on nii ettearvamatu, et suudab sind selleni viia, et sa lased kihvad käiku,” jutustas Mari liftist välja astudes ja koridoris käies.

“Ah et see oli siis teil jälle teemaks. Mul on ikka väga häbi sellest. Aga ma tunnen ka seda, et mul pole mõtet üritada sellelt mõisateenijalt andeks paluda. Ta on nagu… Katastroof! Loodusjõud!”

Mari naeris nii, et ta pidi pokaalid ja pudeli maha pillama ja ta ei saanud kaptenisilla ukse nupule hästi pihta. Filifjonkalgi paistis lõbus olevat, Mari tundis kergendust, et ta selle katastroofi üle naerma hakates taas mõnda Filifjonka valusat kohta ei puutunud.

Uks avanes lõpuks ning Mari kuulis admirali tüdinud häält: “No Gudu küll, saage ometi aru, Samuum ei ole enam pealaev! Kus on remonditsehh? Orkaanil muidugi! Saate oma tulejuhtimisprogrammi sealt! Kui sealt ei saa, siis peate Agno baasist saama!”

“Aga Orkaanilt ei tulnud korras programmi, see keeras meil arvuti sassi, see ei reageeri millelegi ja meie peame Prootoni 24 tunni jooksu lahingukorda saama!” prigises kuskil valjuhääldaja.

“Mis 24 tunni jooksul?” põrutas Tah.

“Lan ütles…”

“Mis Lan? Miks ometi? Minu laualt pole läbi käinud ainsatki lahinguplaani, kus vajataks ülehomseks Prootoni rivisolekut, öelge Lanile, et admiral käskis tal musta augu taha kerida! Vaadaku vaid, et Orkaani kärmelt rivisse saavad ja sealt kõrbest ära kosmosesse toovad. Taifuunist, Buranist ja Tsüklonist on praeguseks julgeolekuks küll ja rohkemgi veel!” sõimas Tah mikrofoni.

“Tohoh, daamid! Ja mina mõtlesin, et aitab mulle eilsestki õhtust,” imestas admiral, kui Filifjonka kandiku ristleja puldile asetas ja Mari pokaalid täis kallas.

“No niiviisi ka ei saa, et lased aga saalist jalga ja kogu lugu,” manitses Filifjonka.

“Mis teha! Katsu ise admiral olla. Paned asendaja, proovid puhata, lõpuks ikka oled taas selles jamas sees, sest küll keegi ei taha, ei suuda, ei oska, ei viitsi, ei jõua asju korrapäraselt ajada ja siis nurutakse minu käest. Lan ei saanud jälle hakkama, saatis Prootonile vigase tulejuhtimisprogrammi ning lasi selle arvuti ka kokku! On vast jama!” kaebas Tah.

“Las nad jamavad omaette,” ütles Filifjonka kaht pokaali võttes ning admirali kõrvale istudes. “Nüüd aga peame pidu.”

Mari tundis end lausa üleliigsena, kui neid kahte vaatas ning hoidis vaevu naeru tagasi. Siis libistas ta pilgu üle ristleja juhiruumi. Jah, Samuum oli teenistusest maas ja seisis orbiidil, pultides helendas vaid mõni üksik ekraan ja kõik istmed olid tühjad, peale nende kolme ei viibinud ruumis hingelistki. Ruum oli hämar, valgus tuli vaid kitsukesest akende rivist, mille taga paistis Samuumi vööriosa ja kahuritornid ning avakosmos.

“Kuidas siis muidu läheb? Mis me pärast seda pidu teeme?” küsis Mari.

“Eks sa ise tea, mis sa teed. Mina loodan su igatahes kaela pealt ära saada. Las Tõnu kantseldab sind edasi,” naeris Tah.

“Aga teie ise?” päris Mari.

“Ära parem küsi,” ohkas admiral. “No saime Ge ikkest lahti. See oli pikk ja kurnav sõda. Aga mis on tulemus? Elame ikka nagu vangid seal Pluuto koobastes. Mis me seal edasi teeme? Elame niisama? See ka mõni elu.”

“Tegelikult polnud sellel elul väga vigagi,” vastas Mari, meenutades oma kaheksat kärbiühiskonna aastat. “Eriti nüüd, kui ei ole sõjalist ohtu. Harjub ära!”

“Kas te muust kui sõjast ka mõtlete ja räägite?” küsis Filifjonka teravalt.

“Eks nüüd peab rääkima hakkama, sõda ju läbi,” vastas Tah süües. “Aga igavene jama ikkagi. Oletame, et mina panen vanaduse pärast ameti maha, kes asemele kerkib – Lan! Aga tema on vaatamata oskuslikule tegutsemisele sõjaolukordades siiski nagu mingi pojukene, kogu aeg peab kantseldama.”

“Kas siis kedagi arukamat ei ole valida?” küsis Filifjonka. “Minu arust sobid sa sellesse ametisse veel kaua.”

“Väsinud olen sellest, vot mis,” vastas admiral sirutades. “Ja kui kaua ühiskond ikka ühte moodi juhtimist kannatab. Ja teate ju hästi, mis juhtub, kui ühiskonnal igav hakkab – hakatakse lollusi tegema. Hoiaks jumal veel selle eest, et meil siin mingi selline lasteaed lahti ei läheks, nagu teil Maa peal. Või veel hullem – nagu Gel.”

“Kas te kardate midagi?” küsis Filifjonka hoolitsevalt.

“Ei karda. Vähemalt lahinguid mitte. Aga nüüd on sõda ka läbi, ohvitseridel ja sõdalastel hakkab ka igav. Vot ma kardan seda üleminekuaega, mil nii paljud kutid peavad endale teise rakenduse leidma, ma kardan, et see ei lähe valutult,” krimpsutas admiral koonu. Mari õhkas kergendusest – vähemalt tema saab nüüd siit minema ega puutu admirali kirjeldatud probleemidega enam kokku. Tema seab end Tõnu juurde sisse ning kärbid tehku seal Pluutol, mida heaks arvavad.

“Aga mina ei usu, et teil nüüd mingeid pahandusi tuleb või te üksteisele liiga hakkate tegema. Te ikka hoiate palju rohkem kokku kui inimesed,” ütles Filifjonka, lastes admiralil enda juukseid silitada.

“Ei mina ka ei usu, kärbid ja inimesed on ikka kaks ise liiki,” naeris admiral.

“Ja kui meenutada Lea ja Ra avastusi ja seda, et Filifjonka siinviibimine võimalikuks sai, siis niipea teil kindlasti igav ei hakka, uurimistöid tuleb teil mägede kaupa,” leidis Mari peaakna ees edasi-tagasi jalutades.

“See kah veel,” ohkas admiral tühja pokaali kandikule pannes. “Huvitav, mis peosaalis toimub?”

“Aga tulge ka, lähme vaatame. Nad kindlasti juba muretsevad minu pärast,” kutsus Mari.

“Oh ei, saan natuke juttu teha, siis kindlasti on neil jälle mind vaja, ma kardan, et mul ei tule sellest peost midagi välja,” kaebas Tah istuma jäädes.

“Aga mida sa kõige enam sooviksid?” küsis Filifjonka tasa. Tah vaatas lakke, hingas sügavalt ning vastas: “Tumesinist taevast. Oja puude all – nagu Tõnu vanaisa talu juures, eksole – ja õnge.”

“Ma usun, et sa saad selle,” ütles Filifjonka lohutavalt admirali kätt silitades.

“Ah mine sa ka…” pahvatas admiral naerma, “kärbid ei näe midagi sellist vist enam kunagi.”

Mari ja Filifjonka korjasid nõud kokku ning asusid peosaali poole tagasi.

“Admiral on ju tore?” küsis Mari lifti astudes.

“Oh jaa,” vastas Filifjonka, pilk laes ja käed kõhu peal koos. Tõmbus siis pingule ning jätkas: “Muidugi jah, ta on tark ja sobib oma kohale, nagu admiral peabki. Ehk ma võtaks nüüd kandiku, sul käed kõik täis ja mina ju ei tea, millisele nupule vajutada.”

“Siin polegi neid rohkem,” naeris Mari, Filifjonka püüdis talle otsa vaadata ning paistis kergelt ärritunud olevat. Liftiuksed avanesid ning Mari astus rahuloleval ilmel, tasast viisikest vilistades, tühi pudel ja pokaalid ühes ning kandik teises käes, peosaali poole. Filifjonka silitas teemandiitseina ja lausus: “Tegelikult nad vääriksid kindlasti paremat elukohta kui see kolakas.”

Saalis käis juba tants ja trall, Kristo õpetas parasjagu Alissale tantsusamme, sama õpetas Tõnu ema Rale. Ra nägi selles rollis nii naljakas välja, et Mari pidi seda nähes peaaegu kandiku maha pillama. Lauaotsas oli meestesumm sõjamemuaare kuulamas, keskele, Tõnu vanaisa kõrvale, oli ilmunud punkar Peeter. Nimelt oli selgunud, et Peetri vanavanaisa, leitnant Ilu, Vabadusristi kavaler, olnud Sirgala kaitseliini kaevikuis Tõnu vanaisa otsene ülem.

“Mitte sammugi tagasi, raisk!” hüüatas Peeter pitsi tõstes. Tõusid teisedki pitsikesed sillerdava läbipaistva joogiga. Mari ohkas ning vaatas teise laua otsa. Sinna olid kogunenud Liis, Valli ja Tõnu onu, Filifjonkagi võttis nende lähedal istet. Mari läks ning vaatas, mida Tõnu onu Vallist tahab.

Tõnu onu oli loomaarst ja ta tundis hobuseid läbi ja lõhki. Ta uuris Valli lõuapärasid, silmi, katsus kaelasooni ja õlgu, imestades: “Nii rasvunud ja ometi nii rahuliku pulsiga. Huvitav, mis ta vererõhk olla võiks?”

“Ta peabki selline olema, see on kärpide aretatud lihatõug, ta on terve, tal ei ole häda midagi,” targutas Liis.

“No mis lihatõug! Siin on oma 20 sentimeetrit pekki,” vastas Tõnu onu Valli külge loksutades. “Ime, et ta veel omal jalgel püsib! Ja mis selle pekiga peale hakatakse?”

“Kärbid kasutavad seda nafta asemel, naftat ju Pluutol ei leidu,” vastas Mari istet võttes. “Ja muuseas, ega ta ole nii nõrguke midagi, oleks sa näinud, millised risukuhjatised me temaga maal ära lohistasime.”

“Ja enne te vaid lösutasite kosmoselaevades, nüüd panid looma tööle? Lahti tahtsid temast saada või? Ta süda ei pea sellele vastu, ära enam niimoodi tee,” manitses Tõnu onu. Filifjonka kuulas huviga.

“Südame pärast ma ei muretse. Lea osales nende geenide tegemisel, nad vist said need nii tasakaalu, et nad võivad 200 aastaseks elada. Ei süda on neil tugev, noor hobune võib ligi 20 kilo päevas juurde võtta,” selgitas Mari sõstrakooki lõigates ja Vallile andes.

“Ja nüüd õpetad teda palukesi lunima ja ta läheb sul veel paksemaks,” muheles loomaarst.

“Ei ta luni midagi, oskab oma aega oodata küll. Ja paksuks… Ma vist peaks siis talle päevad otsa pidevalt kooki lõikama,” naeris Mari hobust silitades ja kallistades. “Muuseas, ta kuulab meid ja mõtleb ka, nagu inimene. Kärbid tahtsid loomi ka lihtsamaid töid tegema panna, seepärast andsid neile mõistuse ka, aga miskipärast olen ma väga vähe näinud Pluutol töötavaid loomi. Aga eks see ole hea, kui nad arukad on, palju kergem õpetada ja puha.”

“Kas ta tõesti saab meist aru?” kohmetus Tõnu onu. Valli vaatas talle kelmikalt otsa ja pilgutas silma, pannes onu punastama. Oli ülimalt rumal avastada, et sa oled ühe daami liigseid kilosid ja südameprobleeme tema enese kuuldes lahanud ja seda mitte just eriti delikaatselt.

“Ma poleks uskunud, et siin nii tore on,” kiitis Liis, puna põskedel. “Otsekui paradiisis, loomad on nii sõbralikud, tiiger ja hirved koos ega söö üksteist!”

Tiiger otsis nüüd Liisuga kontakti, leopardiga mängisid lapsed Tõnu suguvõsast.

“Ei, ei ole see paradiis,” nentis Kai nukralt. Ta teadis, et tegelikkuses loomi ristlejal ei ela ja neid tuuakse siia ainult kärpidele toiduks. Suure tõenäosusega need kaks kiskjat homset päeva ei näe. Valli müksas Marit ja Tõnu onu ütles peaaegu võidurõõmsalt: “Ja sina ütlesid, et ta ei hakka kooki lunima.”

“Ta tahab juua,” täpsustas Filifjonka.

Mari jootis hobusele morssi enda klaasist, kallas klaasi uuesti täis ning jõi ise ka.

“Kas midagi on valesti?” küsis Filifjonka, kui Tõnu onu pead vangutas.

“See vajab ikka harjumist, et keegi hobusega ühest klaasist joob,” nentis Tõnu onu. “Ta on ju loom.”

“Ega ta taim tõesti pole,” naeris Filifjonka. “Või on tal mingi nakkus? Minu arust on ta küll puhas ja terve, kui see paksus välja jätta ja see pole nakkav.”

“Ei noh see vajab harjumist... Vaevalt jah temal mingit nakkust on, eriti, kui ta veel mõtleb nagu inimene ja enda eest hoolitseb. Ta on ju puhas ega haise. See vajab harjumist, et söögilauas on kedagi muud peale inimeste. Me oleme oma kodumaal seni aastatuhandeid ju ainsad tsiviliseeritud loomad olnud.“

“Ah soo, see siis seletab nii mõndagi,” imestas Filifjonka küünarnukiga lauale nõjatudes. “Ja mina pean vastuse võlgu jääma, kui minult küsitaks, kui palju erinevaid kultuuriga liike minu kodumaal elab ja toimetab.“

“Ja meil on see nüüd ees. Kõige pealt arukad hobused,“ lausus Tõnu onu Vallit silitades. “Ja veel hirved kah, eks? Kui te vaid selle kehakaaluga asjad korda saaks...“

“Küllap saamegi, kui heinamaade keskele kolime,“ ütles Mari end kiigutades. Ta silme eest vilkusid läbi needid ja paljad käsivarred, Peeter maandus vabale toolile Mari ja Liisi vahel.

“Viimaks ehk muutub mõisateenija kõrval kah ohutumaks,” rääkis Filifjonka äraolevalt. “Õpetada teid ju ei maksa, millegi pärast lõite te selle risti, kes teid normaalselt elama õpetas, nagu ma just kuulsin.”

“Ega Jeesus oli ikka kõva tegija küll, midagi pole öelda, vaata et vanim anarhist,” kiitis Peeter. Liisi silmad venisid peaaegu ta prilliraamide suuruseks. Peeter jätkas: “Peksis pühakojast spekulandid välja nagu nalja, pidigi nii tegema. Ja vot oli ikka kange sell, ei peksnud rooma sõdurid teda ümber ja ristil jäi ka oma sõnade juurde. Oleks kõik inimesed nii kindlameelsed ja ausad!”

“Siis oleks teie elu teine,” vastas Filifjonka end lõbusalt muusika taktis kõigutades, veiniklaas käes. Liis oli jahmunult vait. Punkar peab Jumala Pojast lugu! Vot see oli alles uudis!

“See on kõik jama, kõik on selle puusepa poja ümber üles blufitud ja kogu see raamat on vaid selleks välja mõeldud, et mõjutada masse,” seletas Tõnu onu.

Liis tahtis juba vaidlema hakata, ent Kai, kes kõik selle aja oli veidi eemal kuulanud, seadis end laua lähedale istuma, võttis kohvitassi sõra vahele ja rüüpas, pannes Tõnu onu järjekordselt imestama paksude loomade tsiviliseerituse üle.

“Selle religiooniga on selline lugu hoopis,” rääkis hirv mõtlikult. “Sündis ilma Jeesus. Inimesed kõhklesid. Prohvetid kuulutasid ta messiaks. Inimesed kõhklesid. Messias hakkas õpetama. Inimesed kõhklesid. Lõid ta igaks juhuks risti – kah selle pärast, et kõhklesid. Hiljem jüngrid ja kirikuisad õpetasid, aga inimesed kuulutasid selle muinasjutuks, unistuseks millegi hea ja ilusa järele, andsid sellele nime “religioon” ja kõhklesid edasi. Ometigi võiks selle hea ja ilusa siitsamast nende õpetussõnade järgi üles otsida ja enam mitte kõhelda. Aga kuulutate selle kõik jamaks, muinasjutuks, annate sellele nimetuse “religioon” ja kõhklete edasi.”

„Me oleme skeptikud. Me tahame olla kindlad,“ ütles Tõnu onu. Liis ja Filifjonka vahetasid pilke, kulmud kortsus, Kai ütles: „See skepsis lähiajal väheneb märgatavalt.“

Liisi ilmest paistis, et ta tahtis vaidlema hakata, Filifjonka vangutas rõõmsalt pead ja rüüpas morssi. Siis kostis jämedam hääl: “Kas tohib tantsule paluda?” ning Mari isa silitas Filifjonka kätt. Filifjonka oli sellest mõttest meelitatud ning nii ta tantsupõrandale atleedi hiigelkere varju kaduski. Tants oli tuure võtnud, inimesed ja kärbid keerlesid seal läbisegi, Alissa paistis sellest tegevusest vaimustunud olevat.

“Lähme meie ka,” ütles Peeter Liisi käest tõmmates. Liis ei punninud vastu ja nüüd oli Peeter see, kelle mustad needilised nahkpüksid Liisi kurvide taha varju kippusid jääma. Valli oli vahepeal kuhugi kadunud, Mari jäi Kaiga kahekesi, Tõnu onu istus üksi teisel pool lauda ega osanud juttu jätkata. Järsku libisesid Tõnu käed ümber Mari kaela ning armsam sosistas: “Nad palusid, et me tordi lahti lõikaksime.”

“Nii see elu siin on, siin enam loomadel ja inimestel vahet ei tehta,” ütles Kai tühja kohvitassi lauale pannes ja vaadates, kuidas Mari ja Tõnu teineteisele esimest tordiviilu sisse söötsid. Siis läks ka Mari tantsupõrandale, aitas Valli tagajalgadele ning proovis tantsida. Hobune oli niimoodi liiga kõrge ja takt polnud nii suure ja raske keha õõtsutamiseks sobiv. Sellest ideest võttis kinni hoopis Mari isa, kes Liisu tagajalgele aitas ja peatselt ka sobiva sammu leiutas. Suuruse ja kaalu vahe ei olnud neil nii suur kui Mari ja Valli vahel ja nii see kummaline paar tantsupõrandal elevust tekitas. Filifjonka oli vabanenud, ta istus jälle Tõnu onu vastu, võttis kohvi ja torti. Kai oli vahepeal Tõnu ema, Mai, Magi ja Lea seltskonnaga liitunud. Peeter tõstis jälle vanemate meeste seltskonnas viinapitsi, raius “Mitte sammugi tagasi, raisk!” ning Liis püüdis teda tantsupõrandale tagasi sikutada. Punkar tõmbas oma käe Mari õe haardest lahti, andis sõrmega märku, et ta ootaks, lonkis siis Filifjonka juurde ning rääkis: “Kuule, teeme selle kava ära, muidu jääme liiga täis ja asi läheb vussi. Ma vaatan, mis Kere ja Toks asjast arvavad.”

“Ahjaa, ma mõtlesin ka, et millal siis ometi,” vastas Filifjonka püsti tõustes ja Peetriga lava poole kõndides. “Oh oleks admiralgi siin.”

“Ma kuulsin, et teil susiseb midagi,” itsitas Peeter. “See tehnikmehaanik noris Tahi kallal,” osutas Peeter Gi suunas, kes teiste kärpidega õlut jõi.

“Ah jäta,” vastas Filifjonka.

Tõnu jättis Mari tantsupõrandale, Liis jäi lava äärde vaatama, kuidas Peeter trummide taha asus. Lühike trummipõrin sundis kõik vakka, kõigi pilgud pöördusid Filifjonka poole, kes seisis laval, raadiomikrofon käes.

“Austatud inimesed ja kõik, kes te siia peole olete kogunenud. Lausa mitmest maailmast. Mina olen Filifjonka. Kuna…” kostis läbi võimendi ta hele hääl.

“No mis palagani te teete, koristage see rebasenägu ometi sealt ära!” prõõkas Tõnu vanaema, kes oli pitsist kõvasti kuraasi ammutanud ja püsti tõusnud.

“Vabandust, mõisapreililt võiks nagu viisakamat kasvatust oodata,” jätkas Filifjonka. “Kuna ma olen siin üksi, siis peaksin ma esindama oma kodumaad. Esimese laulu pühendasin teie Maale, mille te oma hoolimatusega nii kurvaks olete jätnud. Selle ma mõtlesin ise välja, siin samas, jaanipäeval.”

Ja taas kuulis Mari seda võimast saami joiu sarnast lugu, seekord Kristo kitarri saatel. Kommunikaator pirisema ei löönud ja pimedatesse nurkadesse helendust ei tekkinud, ent ometi vapustas see taas. Mari oli seda korra tundnud ja nüüd oli tal mahti teisi jälgida. Kõik vaatasid jahmunud ilmel lava poole, näos võõrastus ja hirm, nagu oleks Filifjonka suu läbi nendega Maaema või Jumal isiklikult juttu alustanud. Mari nautis hääle ilu ning tunnetas samuti selle laulu väge. Tundus, et laul tuli väljastpoolt aega sellestsamast allikast, kust saamid, indiaanlased, vedad ja mungad oma inspiratsiooni ammutasid. Mari pilk kohtus Liisi pilguga. Paistis, et õde oli tunnetanud, et see allikas on tõesti olemas, ta laskus põlvili ja hakkas palvetama. Lea ruttas erutunud ilmel Liisile lähemale.

Lugu sai otsa ja Filifjonka pöördus taas rahva poole: “Kui ma siin esindan oma kodumaad, siis kannan ma ette Muumimaa ühe tuntuima laulu. (tundmatu skandinaaviakeelne lause) tõlkes “Kõik loomakesed seovad saba külge lehvi.” Loodan, et Muumipapa kui loo autor, ei pane seda mulle pahaks.”

See lugu oli rütmikam, rahvas hakkas taas tantsupõrandale siirduma. Mari istus tordi ja veinipokaali juures ning nautis Filifjonka omakeele ja haldjahääle ilu. Ta ei olnudki seda varem eriti kuulnud, tugeva skandinaavia aktsendiga eesti keelt kuulnuna ei osanud Mari arvatagi, et Filifjonka nii ilusti laulda oskab. Koguni nii ilusti, et ta poiste pillimängu apsudki ära varjas. Kava oli kiiresti üle jala kokku seatud, harjutamiseks oli aega vähe olnud. See lugu lõppes ja järgmine algas, Filifjonka tuli vahest lavalt alla, keerutas isegi paar tantsuringi, katkestamata laulmist. Inimesed ja loomad olid nüüd päris läbisegi, Tõnu isa tantsis Alissaga, Mari isa oli taas Liisu tagajalgele hüpitanud. Ra oma vesti ja Liis paksude reite ümber pingul nahkseelikuga moodustasid vast kõige naljakama paari. Lõpuks palus Tõnu onu Mari tantsule.

Lastel oli juba igav, nad kiusasid tiigrit ja sikutasid teda sabast, leopard oli miskipärast Liisi läheduses. Eliise oli vaatamata valjule muusikale magama jäänud ja Vallil oli igav. Ta teele sattus õlleankur. Huvitav, mis märjuke see selline ometi on, mis meesperele nõnda meeldib? Tilkuva kraani all oli kauss, Valli lakkus selle tühjaks. Märjuke oli päris maitsev. Valli keeras hammastega kraani ja lakkus veel.

Poisid olid väsinud, Kristo pani taas muusika plaadi pealt mängima. Nad tulid lavalt alla, kogunesid lauaotsale kartulisalatit sööma. Kristo keeras viinapudelilt korgi maha. Filifjonka otsis pilguga Marit ja küsis: “Aga kas admiral on torti saanud?”

Keegi ei vastanud, vaid Mari onu kutsus korra Filifjonkat tantsule. Filifjonka ei läinud, vaid ohkas, seadis kaks tordiviilu taldrikuile ning asetas kandikule, võttis siis veinipudeli. Ohkas taas, pani pudeli lauale tagasi ning lausus: “Aga ma lähen teen talle hoopis rohelist teed.”

“Hei, kes see ütles, et loomad ei varasta toitu!” hüüdis Tõnu onu. Mari ja Tõnu katkestasid tantsu ning vaatasid hääle suunas. Seal oli õlleankur, Valli, Tõnu onu ja Tõnu isa kes hüüdis naerusui: “Võtke teatavaks, et pruudi lemmikponi on joodik. Ta pani kõik meie õlle nahka!”

“Faliine, tule siia!” hüüdis Mari tõredalt. Valli tuli, silmis sära, samm ebatäpne ning kerge. “Neiukene, sa oled juua täis. Kuidas nii võib?” noomis Mari Valli kõikuvat turja silitades.

“Palju ta jõi? Küsis Tõnu vanaisa.

“Palju pidi jooma, et täis jääda. Vaadake, kui palju teda on,” vastas Tõnu onu.

“Tegi põhja peale,” laiutas Tõnu isa käsi.

Valli ei olnud sugugi kõige rohkem purjakil, tõsiselt täis oli hoopis Gi, kes hästi püsti ei püsinud ning õlaga vastu Kristo tooli põrkas ja selili käis.

“Kurat, pidin saba ära murdma,” krigises kõhn kärp end jalule vinnates.

“Ehhee, sa tehnikmehaanik ka juba paras poiss, kas võtame?” naeris Peeter viinapitsi Gi nina alla pannes.

“Jäta, kurivaim, mul on isegi paha,” hädaldas Gi, ootas tantsupõrandal vaba hetke, et jõuda kukkumata ja teistele otsa koperdamata teisele poole seina äärde ja end magava Eliise külje alla kerra tõmmata.

“Kus Filifjonka on?” küsis Mari. Poisid vaatasid nõutult teineteisele otsa.

“Ma ei ole teda pea pool tundi näinud,” muretses Mari edasi. Tõnu ema vastas: “Hiljaaegu oli ta köögis ja keetis midagi.”

Mari vaatas kööki ega leidnud Filifjonkat ka sealt. Siis märkas ta, et kandik, millega nad Tahile ennist praadi viisid, oli kadunud.

“Issand küll, kas ta läks omapead kaptenisilda?” ahhetas pruut peosaalist välja tormates. Mari ruttas läbi koridoride, sõitis liftiga ning toksis kaptenisilla ukse lülitit. Uks ei liikunud. Siis tagus Mari ust täiest jõust. Mitte keegi ei vastanud ega avanud ust. Mari ohkas ja rahunes, mõtles järele ja leidis, et ega Filifjonkaga siin midagi hullu juhtuda ei saa, küllap ta kenasti saali tagasi juhatatakse, kui ta peaks eksinud olema. Mari naases valju muusikat ja kära täis saali. Peeter karjus “Kibe-kibe!” ning Mari ja Tõnu suudlesid jälle. Nad tantsisid küll mitu laulu järjest, ometi ei olnud pidu enam päris see. Mari muretses Filifjonka pärast.

Filifjonka astus kaptenisilla uksest koridori, kandik tühjade nõudega käe peal, kummardus ettevaatlikult ja kohendas kleiti.

“Mis sa siin teed, kas sa ei tea, kus peosaal on või?” ehmatas muumimaalast kellegi karune hääl. Filifjonka vastas seisis turske hiidkärp. Kärbi nägu oli kole ja ähvardav, üle otsaesise jooksis tal sügav arm. Filifjonka ei saanudki aru, kas tal vasak silm enam nägi või oli ta poolpime.

“Mis sa seal tegid? Seal ei tohi üldse võõrad käia!” nõudis kärp.

Filifjonka naaldus hirmunult vastu seina ning kogeles: “Admiraliga rääkisin… Tordist, rohelisest teest ja nii…”

“Mis sa “Rohelisest teest” tead?!”

Kandik ja nõud kukkusid kilinal teemandiitpõrandale.

Uks avanes ning Tah küsis: “No mis kolistamine see siis nüüd… Ahsoo!”

Ta vaatas maas vedelevaid nõusid, hirmunud Filifjonkat ja võõrast kärpi.

“Ahsoo!” tegi ta jälle ning kummardus, aitamaks Filifjonkal nõusid üles korjata. “Ära karda, Fifi, see on komandör Thun, vahetusmeeskonna ülem, kes jätkab ristleja juhtimist, kuni mina puhkan. Ta on sellise järsu ütlemisega jah, aga paha ta ei ole. Ja see arm jah, ta osales Ge pinnapealsetes lahingutes, ta sai laanekatilt käpaga vastu vahtimist.”

“Kes on laanekatt?” küsis Filifjonka, kui oli end kogunud.

“Ge kõige ohtlikum kiskjaline,” vastas Thun teeseldud rahu ja naeratusega, mis sarnanes rohkem kurja irvitusega.

16. Kristallkärp

Viki kõndis ema järel üle laialdase rohtla. Ehkki Ge sügavsinises taevas polnud ainsatki pilve, nägu paitas soe suvetuul ja taamal lillede vahel mängivad rohtlakatid paistsid muretud, tundis Viki ärevust. Ema kõndis Viimast Teekonda, Gadila šamaani juurde suurele ohverdamisriitusele. Viki astus rahulikult, vaatas maha ning kaevas oma mälusoppides. Imelik, miks ema seda teekonda alati Viimaseks nimetas? Ta oli seda ju varemgi käinud ja paistis, et käib veel ja ilmselt korduvalt.

“Viimane on see seepärast, et enamikele ohverdatavatele elusolenditele ongi ohvririitus viimane. Nad lähevad sealt üle ilmapiiri,” jutustas ema sügavsinises taevas paistvaid üksikuid tähti vaadates. “Aga meie, ohverantiloobid, oskame vaadata ilmapiiri taha ja tagasi tulla. Ja see on Gele hea.”

“Mis on ilmapiiri taga?” küsis Viki.

Ema tõsines märgatavalt, lasi kõrvad lingu ning aeglustas sammu. “Mulle meeldiks, kui ma oleksin hoopis üks neist rohtlakattidest, muretu ja rõõmus, naudiks Gadila suve…”

“Aga miks me ei võiks rõõmsad olla?” päris Viki.

“Sest me näeme ilmapiiri taha.”

“Aga me olime varem rõõmsamad, iga suvi oli kui kingitus pärast polaarööd! See kõik on ju meil alles!” imestas Viki lillede vahel kepsutades.

“Kui kauaks vaid,” ohkas ema. “Ilmapiiri taga ei paista mitte midagi head.”

“Aga mis seal paistab?” küsis Viki murelikult.

“Sõda. Ja lein. Valu,” vastas ema katkeval häälel. “Kärbid tulevad tagasi.”

Nad kõndisid tükk aega vaikides. Kõrged puud paistsid juba, Viki teadis, et seal on tempel, altar, šamaan ootamas. Nagu ka hõimujuhid ja muud tähtsad isikud kõigist liikidest: rohtlakatid, põlluharijad… Kindlasti ka see uhke laanekatt Kati Merj Angi, Gooni piloot. Huvitav, kas tal on pojad juba sündinud? Kui ka on, siis Viki ei näe neid kindlasti, sest ohverdamisriitus oli tähtis asi, sinna poegi kaasa ei võetud. Ka Viki oli alati eemale ootama jäänud, ta ei teadnud, mis seal sündis ja mis seal räägiti. Aga ema nukrus muutis Viki ärevaks.

“Kas ma äkki saan sulle abiks olla?” küsis Viki. “Ma ei ole enam päris tall.”

“Ei, sa ei saa kunagi mulle abiks olla, vähemalt mitte ohverdamisriitustel,” lausus ema tasa. “Aga sa pead selle nüüd ära nägema, ma tunnen, et mind ei ole enam kauaks. Kui tuleb aeg, küll šamaan ka sinu selleks ette valmistab. Aga see ei ole meeldiv, üldsegi mitte.”

“Ohverdamisriitus… Miks me oleme just ohverantiloobid?” küsis Viki mõtlikult.

“Selle koorma pärast, mida me kanname,” vastas ema.

“Mis koorma?”

“Ilmapiiri taha nägemise koorma.”

“Aga ma ei ole kunagi sinna näinud.”

“Küll sa ka ükskord näed seda,” sosistas ema templi poole pöörates.

Nad olid kohale jõudnud. Viki jäi laanekattide juurde, ema vaatas korra üle õla tagasi ning kadus inimeste taha, templi poole. Viki vaatas templi ette kogunenud rahvast, kõrgeid puid ning sirutas oma antiloobikaela, et näha templi ette. Seal oli altar.

Šamaan astus altari kõrvale ja lausus midagi iidses kummalises keeles, rahvas Viki ümber kordas lausutut, šamaan pomises järgmise loitsu ja rahvas kordas seda, laanekatid sügavalt hingepõhjast, inimesed pominal ja rohtlakatid heledamalt. Loitsud muutusid iga korraga kiiremaks, pominasse tekkis rütm, mida toetasid kõmisevad trummid. Kuskil süttisid lõkked. Viki nägi seda kõike esimest korda, ta ei osanud teha muud, kui vaikides seista ja seda imestunult vaadata. Aga rütm kiskus teda kaasa, see, kuidas kõik eri liiki olendid nii üksmeelselt laususid ja laulsid, tekitas Vikis imetlust. Viimaks tundus talle, et ka puud ja rohi laulsid kaasa, nagu ka pimenev taevas. Kas niimoodi vaadataksegi ilmapiiri taha? Kuidas sinna ikkagi näeb? Kuidagi niimoodi, et ainult ohverantiloobid – Viki ja ta ema – oskavad sealt üle vaadata ja tagasi tulla. Kuidas ometi? Kas inimesed, laanekatid ja rohtlakatid tõesti ei saa seda näha, mis Viki ja ta ema oskus on?

Nüüd nägi Viki oma ema, kes kõrgele altarile kõndis ning enese küljega rahva poole sättis. Lausumine lõppes, jäi vaid salapärane õudne vaikus. Šamaan tõstis ema ette laia vaasi, mille küljed olid tihedalt religioosseid ornamente täis maalitud. Seejärel tõstis šamaan altarilt kullatud nikerdustega ohvrinoa, lausus: “Vaata, Agnilia, näe, Agnilia, ütle, Agnilia!” ning torkas noa Viki emale kaela. Ema ahhetas valust ja erkpunane veri purskas vaasi. Viki tahtis altari poole pugeda, aga kellegi suured teravad küünised haakusid ta turja.

“Rahu, Vikikene,” kostis sügav, mahe hääl. See oli laanekatt Kati Merj Angi. “Vaata seda imet, sa näed seda esimest korda, ma tõstan su kõrgemale.”

Merj võttis hirmunud Viki sülle, lastes tal üle eesolijate peade altaril toimuvat jälgida. Laanevalitsejanna soe süli küll rahustas Vikit, aga ikka kartis ta, et näeb ema surma. Ema kannatas, ta püsis vaevu jalul ja veri jooksis vaasi. Lõpuks tõusis šamaan põlvili altarile, haaras õrnalt Viki ema lõua alt ning vajutas teise käega haava kinni. Ema nõrkes ja varises kivisele altarile, rinnuli šamaanile sülle ning kaotas teadvuse.

“Praeguseks on teada, et Ekvaatoririik meid ei aita. Me oleme arutanud, kas suudame rünnakule vastu seista. Mõned arvavad, et suudame, aga meie relvasüsteemid ei ole valmis. Varsti Lang Agnilia ütleb, kuidas asjad on ja mida me peame tegema!” kuulutas šamaan.

Järgnesid pikad vaikuseminutid, Viki vaatas aeg-ajalt Merj nägu. Laanekati soe, hoolitsev pilk rahustas teda. Vaikuse katkestas Viki ema jõuetu hääl: “Me ei pea vastu. Merj, peida “Goon” ära ja murdke Viki võhad, peitke ta lihaantiloopide hulka! Ja ärge kunagi kuskil enam öelge, et Viki on Viimane, öelge, et mina olen Viimane!”

Merj näkku tõusis ehmatus ja hirm, Viki ema kaotas taas teadvuse. Üks laanekatt tuli šamaanile appi ja nad tõstsid kahekesi Viki ema altarilt ning kandsid ta hellalt templisse. Kati Merj kõndis, Viki süles, templi juurde, üks inimene andis Merjile näpitsad, Merj surus Viki suu laiali. Šamaan rahustas teda: “Ära karda, ole julge ja pea meeles: sul on meelevald sinu enda mõtete üle, mitte keegi ei saa su saladuste jälile, kui sa ei taha.”

Keegi sirutas näpitsad Vikile suhu ja põrgulik valu pani Viki minestama.

Nüüd ei olnud enam ei ema, valu ega maailma. Viki silme ees oli must tühjus, mille keskel hakkas midagi sädeledes paisuma. Kristallkärp. Maailma ilusaim ja puhtaim aare, nagu šamaan kord jutustas. Miks just kärp? Kärbid ju tulid kosmosest, tapsid, põletasid, hävitasid. Šamaan vastas, et ka kärpidel on maailmas oma koht ja tähtis osa mängida. Aga Kristallkärp on kadunud ja seepärast on ka maailm kaoses: inimesed ei kontrolli enam, mis kärbid teevad ja tegelevad hoopis Ge rikkuste kokku ahnitsemisega, kärbid ainult sõdivad ja hävitavad. Pea see kaos siis ka vaiksesse ja õdusasse Põhjariiki ei levi, siin ju rikkusi küllaga, mida inimesed himustada võivad…

Viki toibus kuskil võõras laudas heintel. Suu valutas endiselt, seepärast Viki ei üritanudki õue heinamaa peale minna, sest söömisest poleks midagi välja tulnud. Ta libistas vaid keelt üle valutavate igemete, kus olid olnud võhad ning vaatas ringi. Ta oligi lihaantiloopide hulka toodud, üks lihaantiloop oli siinsamas latri kõrval ning nosis künast jahu, teised olid eemal karjamaal. Viki vaatas antiloopi ning imestas, kui sarnane ta Viki emaga on. Kui ta nii ümmargune ja matsakas ei oleks, olekski ta Viki ema koopia. Ainult ema pilku Viki ei kohanud ning sõrad paistsid tal ka kuidagi kohmakad. Viki proovis antiloobiga juttu alustada, ent kohtas vaid juhmi silmavaadet. Lihaantiloop ei olnud sama, mis ohverantiloop. Viimaks astus Viki temast mööda ning läks õue, et otsida joogikohta, et külma veega valutavaid igemeid jahutada.

Kristallkärp. Kus kohas see on? Kas ilmapiiri taga? Kas selle koleda valu ja minestamise hetkel nägi ta ilmapiiri taha – ema kannatas ju samuti valu ja minestas? Ja mis selle kristallkärbiga on? Ema ütles, et tema, Viki, on Viimane. “Viimane toob ära püha kristallkärbi,” oli kord šamaan suurest raamatust talle lugenud. Ja Viki oli Kristallkärpi nüüd näinud. Vikil hakkas hirm. Ehkki ta teadis, et ema ei tapetud ohverdamisriitusel, tundis ta, et ta ei näe teda enam kunagi ja ta turjale on raske koorem langenud. Olla ohverantiloop, kes peab leidma Kristallkärbi. Kuidas küll, see on ju võimatu, mõtles Viki, vaadates viletsat lauta ja matsakaid lihaantiloope enda ümber.

Äkitselt raputasid lauta ja puid võimsad kõmakad, kõrgustest kostis mitmehäälset kärisevat ulgumist, atmosfääri sisenevad kosmoselaevad tõmbasid pealepoole pilvi valgeid jutte. Viki ruttas mööda koplit ringi, et rohkem näha. Jälle vappus õhk, jälle kriipis kõrva see võigas Ge-väline ulg. Valgeid jutte tekkis taevasse palju. Matsakad lihaantiloobid olid hirmul ja sörkisid Viki sabas, kui see ringi ruttas, õhku nuusutas ja kaela sirutas. Nüüd kostsid kärgatused päris lähedalt, maa vappus ja muld lendas. Põõsaste tagant, kus olid inimeste majad, hakkas tõusma suitsu, mida altpoolt valgustas tulekahju kuma. See on alanud, mõtles Viki joogikoha juurde suundudes. Seal oli kaitsev kraav. Lihaantiloobidki järgisid Viki eeskuju ning heitsid kraavi põhja vee äärde maha. Mürin ja plahvatused jätkusid, kostis karjeid, mõni kosmoseaparaat lendas päris madalalt üle. Viki ei julgenud pead tõsta, ta vaid limpsis vett ja lakkus valutavaid igemeid.

Pimeduses vilkusid taskulambid, kostis karme, kriiskavaid hüüdeid. Üks hiidkärp leidis kraavi ning pimestas hirmunud antiloope taskulambiga.

“Kutid, meile on praed jäetud!” hüüdis kärp, rabas esimese antiloobi lõualotist ja võttis noa.

“Ise lohistad ta siit minema, kui ära tapad, lollakas!” naeris teine.

“Lollused jätta, ajate nad jalule ning kupatate trümmi!” käratas kolmas, käre hääl.

Viki astus mööda sinakas valguses helklevat rohtu kosmoselaeva rambi poole, kalkide metallseinte vahele, külma valguse kätte. Tema on Viimane, kes teab, mis ta peab tegema. Vähemalt umbkaudugi peab ta teadma. Millest alustada? Ellujäämisest.

Nüüd hõljus Viki külmas ja pimedas maailmas hiiglaslike jääkristallide vahel. Selle maailma päike heitis kahvatut valgust, mis paistis veel nõrgem kui Gudu ja Troonitähtede helk polaaröisel Gadilamaal. Siin olid lagunenud kosmosebaasid, sügavad kaljulõhed, pikad, trööstitud varjud. Pimeduse ja külma kuningriik, võõra tähesüsteemi unustatud ääremaa. Lääpas uksed ja luugid, plasmalaengutest tekkinud augud ja kraatrid, prahti täis koridorid, sädelus prahi sees. Püha Kristallkärp. Viki hõljus veel korra ning mõtles enda olukorra üle järgi. Kuidas ta sai niimoodi kosmoses hõljuda? Mis uni see on? Ta vaatas ringi ning nägi silmapiiril vilkuvaid tulesid ja täheudu taustal liikuvaid heledaid punkte. Kõik kosmosebaasid ei olnudki sõjas purustatud, see seal on ju Agno keskus! Jah, ta hõljub Pluuto kohal, siin on ka sooje kohti, eriti Mari ja Kai läheduses… All sügavas kaljulõhes on jälle see kummituslik mahajäetud kosmosebaas. Kusagil seal ka Kristallkärbi sädelus. Käes! See on ju paarikümne aasta eest langenud Ahari baas!

Viki tuli teadvusele ja vaatas ringi. Ta nägi värelevat sinakat valgust ja selle valgel põrandat, kaootiliselt vedelevaid tööriistu, toidukonteinereid ja muud prahti. Vaadet varjas suur operaatoritool, mille rihmad lipendasid maas. Eespool oli juhtimispult ja virvendavad ekraanid. See oli Monstrumi kabiin.

Viki mõistus selgines veelgi ning ta püüdis end jalule ajada. Karvad olid põranda külge kleepunud ja liikmed olid valusad, eriti kaelaalune rangluu lähedalt. Põrand oli kuivanud verest kirju. Nüüd nägi ta ka sensoriruumi avatud ust, selle luku haakjaid keeli, millede küljes paistsid karvad ja veri. Vikile meenus tuumaplahvatuse oht, ta oli käivitanud põgenemissüsteemid. Kui kõik hästi läks, peaks Monstrumi näoosa, moodul Fööniks, seisma kusagil Argeeli orbiidil. Aga mille pärast oli ta üritanud sensoriruumi turvalisest kaisutusest sellise ohu korral lahkuda, seda Viki ei teadnud. Nagu näha, oli ta hetkel, mil plahvatuse lööklaine Fööniksit raputas, parasjagu uksest väljumas ning raskelt haavata saanud. Kui kaua ta siin niimoodi vedelenud oli?

Viki sai lõpuks enese jalule upitatud ning uuris nüüd arvutit. Tundus, et arvuti otsis endiselt kontakti Monstrumi kehaga, mille rusud olid kusagil Argeeli kõrbes laiali. Viki vaatas, et kõikide majakate ja raadiosaatjate kaitsmed väljas oleksid ning hakkas ükshaaval süsteeme käivitama. Passiivradar näitas, et Fööniks seisabki Argeeli orbiidil. Siis jälgis ta pikalt raadioeetrit ja uuris planeedi pinda teleskoopidega. Ta leidis lahingutandrigi üles, nägi Ge emalaeva rususid, lahingulennukite jäänuseid. Lõpuks ka Monstrumi plahvatuse kraatrit. Aga ühtegi raadiosignaali Viki ei tabanud, paistis, et kärbid on Argeelilt lahkunud. Korraks kuulis ta kellegi kutsungit, mis kohe katkes. Arvuti näitas, et see tuli kaugelt avakosmosest ning ei olnud Pluuto, vaid Ge kosmoseaparaadilt saadetud.

Ja edasi? Viki kõndis mööda ruumi ringi ning mõtles ja meenutas. Miks kärbid teda üles pole otsinud? Kas nad üldse otsisid teda? Viki sättis end taas arvuti taha ja kontrollis saatjate olukorda. Töökorras oli vaid tavaline keskmine aparaat, hüperside aparaati, transpondrisse ja kõrgsagedusaparaati, mis vahendas laevastiku arvutivõrgu infot ja radarisignaale, voolu ei tulnud. Midagi oli vastu kaitsmepaneeli lennanud ja selle lõhkunud. Niisiis Lan ei saanud ei transponderisignaali vastu võtta ega ka Monstrumi arvutiga kontakti. Kas siis mitte ühegi tähelaeva radar ei registreerinud Monstrumi kosmosesse tõusmist ära? Võibolla tõesti, kui nad kõik plahvatusele piisavalt lähedale sattusid ja raputada said. Kas kõik pääsesid ikka? Õnnetuspaik ilmus taas teleskoopide nägemisulatusse, Viki otsis ja jälgis südame põksudes. Ei olnud seal ei Nemesise ega Laptoni rususid näha, Viki ei näinud üldsegi mitte midagi, mis meenutanuks tähelaeva. Ainult hiiglaslikud hoovastikud, mähiseahelad, teemandiitpaneelid, metallharjasmati räbalad. Peagi tõusis tuul ja liivatuisk varjas jäänused Fööniksi teleskoopide eest.

Viki keeras end ringi ning silmitses sensoriruumi ust. Kes ta on? Hiidkärpide jaoks ilmselt surnud. Kas ka Kai ja Mari jaoks? Ei tea. Kai ehk tajub midagi, aga see ei olnud kindel. Mis temast edasi saab? Kaua ta enam vastu ei pea, varem või hiljem tuleb ta saladus ilmsiks ja siis ei maksa kärpidelt armu loota. Mis siis, et tal on tõesti meelevald oma mõtete üle, nagu šamaan kunagi ütles. Kärpide ajuskannerid ei olnud temast mitte midagi sellist leidnud, mida Viki avaldada ei tahtnuks. Aga kui nad sissemurdmise avastavad, kui nad raamatukogust katastroofiloo avastavad… Niikuinii on Lan tal ammu jälil ja teab, et ta Gele infot vahendas, niikuinii jõuaks Lan temani välja ja tapaks ta pikema jututa. Samas võis kindel olla, et Lan käib külmalt ka oma Rohelise Tee lõpuni ja selles lõpus pole Vikil niikuinii enam kohta. Ainult üks suur sõda ja katastroof Ge tsivilisatsioonile! Lan oli piisavalt relvakütust varunud, vaatamata gelaste rünnakutele oli tal piisavalt lennukeid rivis, Orkaani remondib ta ka kindlasti nagu muuseas ära. Ja veel ristlejad! See ei olnud enam kaitserelvastus, see laevastik oli juba suur löögirusikas! Lan oli selgelt üle piiri astunud, luues ründelaevastiku. Ning Ge oli nõrk, vaatamata Viki antud strateegilistele luureandmetele, ei olnud Ge suutnud või tahtnud midagi arvestatavat ette võtta. Või ei osanud lahingut pidada või alahindas Orkaani võimekust atmosfääris… Ah mis siin enam mõelda, fakt on see, et Ge kaitse on murtud, Lan on Pluuto kätte saanud, aga pole sellega rahul ning ta lõppeesmärk pole muud, kui Ge ise. Ja tema, Viki, Viimane, on niisama kössitanud, arglikult Ge Raamatut lugenud, Gele natuke infot edastanud ning värisenud. Mis on tema eesmärk? Kristallkärp.

Taas hõljus Viki lõhe kohal, taas nägi ta purustatud ja mahajäetud Ahari baasi, taas nägi ta tuttavaid luuke, uksi, tabamusi, rususid, katkist lahingulennukit kahuripositsioonide eendil. Kusagil seal. Sädeleb tolmus, hiiglaslike jääkristallide varjus…

Pimeduse soojus. Kust see õhkab? Kuidas see seisma pannakse? Äkki tundis Viki end õige kummaliselt, ta aimas kiitsakat kodukati moodi olendit ja sellist kummalist õõva, mis oli veel hirmsam ja läbilõikavam, kui kunagistel ohverdusriitustel kogetu. Õige, tema ei ole meie ilmast… Siit ilmast ei saagi kedagi olemas olla, kes suudaks pimeduse soojuse seisma panna, olgu see mis tahes. Kummaline tundmus süvenes ja Viki ärkas taas. Ta tõusis, kõndis kitsukest koridori mööda Monstrumi silma ning vaatas läbi kristallklaasi paistvat kosmost. Mis kummaline tunne… Unes tajutud õõv ei olnud kadunud, Viki tundis, et teda jälgitakse selja tagant, ta pööras end ruttu ringi ning nägi veel musti peeneid saapakesi trepil ülespoole ruttavat. Kas keegi on veel Fööniksi pardal? Ei saa olla! Kedagi sellist ei saa siin kuidagi olla! Viki jõudis kabiini tagasi, käis ka teises silmas, vaatas puhkeruumidesse ja sensoriruumi. Loomulikult ei olnud siin laevas peale Viki mitte kedagi. Toidukonteiner oli ümber, porgandid ja kapsapead olid mööda kambüüsi põrandat laiali. Viki võttis ühe porgandi, sõi selle ära, läks kabiini tagasi, keeras istme seljatoe lapiti ning ronis moodustunud asemesse. Sädeleb kusagil seal tolmu sees. Läheb sõiduks. Kosmosemootorid sähvatasid tööle ning Fööniks lahkus Argeeli orbiidilt avakosmosesse.

Viki seadis Fööniksi kursile, määras ära ruumihüppe parameetrid ning ronis istmest maha, et istet mugavamalt sättida. Lõpuks kohendas ta end külili, osaliselt istmepõhjale, osaliselt peaaegu lapiti keeratud seljatoele ning vaatas tühjal pilgul ruumi nurka. Kael tegi taas valu, Vikile meenusid kuivanud vereojad kabiini põrandal. Õnneks ei olnud need praegu ta vaateväljas. Aga mis temaga toimus, kui ta seda verd valas? Mis kummaline seisund see ometi oli, kus ta Kristallkärbi sädelust seal prahi sees nägi? Ja seda kummalist kiitsakat kodukatti aimas? Need kõrgete kontsadega saapakesed olid nii selgelt ta silme ees… Aga äkki on see tema – ohverantiloobi – eriskummaline omadus näha verekaotuse nõrkuses selliseid asju? Äkki emagi nägi midagi seesugust, kui šamaan temalt hulga verd välja laskis joosta? Ning rääkis siis nähtu põhjal, mis tulemas on ja mis teha tuleb? Viki nägi nüüd siis ka. Aga kedagi polnud talle ütlemas, mida ta nähtust järeldada võiks. Ainult kummaline tundmus jäi hinge, vastupandamatu kihk Kristallkärbi järele.

Unes nägi ta nüüd Mari ja Tõnu, Maa talvist loodust. Kai oli tore ja rahulik, Valli suur ja sõbralik nagu valge lumepall. Nad ootasid midagi kuskil tänaval, siis maandas Ra Laptonit kitsukesele linnaosatänavale, Tõnu isa käskis häälekalt naabritel värav avada, et Laptoni tiiva otsast allapoole suunatud püststabilisaator väravat ei purustaks. Tavaline seosetu jaburus, nagu uned enamasti olid. Aga Viki tahtis Kristallkärpi jälle näha. Mis? Kas ta saab ka valida, mida unes vaadata? Ei, ta oli poolärkvel, uneudust aimus taas hämarus Fööniksi juhiruumis. Aga kohe taandus see teise hämaruse ees, selle hämaruse ees, mis oli sügava kaljulõhe põhjas, kus oli mahajäetud Ahari baas. Kaitsekahurite positsioonid, eendid, mõned kahurid olid purustatud, mõned paistsid terved, mis siis, et igasugustest jääkristallidest okkalised ja sätendavad. Lahingulennuki vrakk? Mitmendal eendil see oli? Viki ei leidnud seda ega ka kristalli sädelust prahi sees. Rajatis kaljulõhes oli väga suur, siin valitses kirjeldamatu segadus. Kui ka Kristallkärp siin oleks, kuidas oleks võimalik selline asi siit üles leida? Ra ütles, et ära hakkagi otsima, sa ei leia seda niikuinii. Pealegi ootas teda Laptoni kõrval Orkaani lastiruumis Lan, et viia Viki Monstrumi närviimpulssjuhtimise ahelaid kalibreerima. Oh jah, unenäod olid Viki viinud sujuvalt Pluuto kaljulõhedest Laptoni kabiini Raga juttu vestma.

Lõpuks Viki ei jõudnud kokku lugeda, mitu korda ja kui pikalt ta magas ning mida kõike ta unes nägi. Kristallkärpki ähvardas vägisi jääda üheks unes nähtud jaburuseks ja Viki kartis, see kõik ongi üks tühi unenägu, millel ei ole mingit tähendust ja kui ta Pluutole jõuab, on ta lihtsalt üks reeturist antiloop, kel kohe kõri läbi lõigatakse, kui ta kätte saadakse. Ja ta ei näinud enam peene kontsaga saapaid ega tundnud kordagi seda kummalist hirmu ja läbilõikavat pilku.

Fööniks väljus viimaks hüperruumist ning Viki ees oli Pluuto, jäine kivikera Päikesesüsteemi külmal äärealal, hiidkärpide vabaduse kants. Passiivradarid ja vastuvõtjad näitasid planeedi ööpoolel tihedat liiklust – seal oli Agno baas, kärpide tähtsaim asula. Üks ristlejagi seisis orbiidil. Huvitav, mis kärbid teevad, kui nad läheneva Fööniksi avastavad? Prooviks transponderi tööle saada, kuidas selleni vool viia, mõtles Viki Fööniksi ja Monstrumi elektriskeeme meenutades. Ehk teda ikka ei avastata ja kui jälitama hakatakse, saab ehk raadiokontakti. Viki suunas kosmoselaeva Pluuto päevapoole peale, eemale asustusest, mahajäetud Ge baaside poole. Keegi ei kutsunud teda, kärpide omavahelisest raadiosidest ei olnud kuulda, et keegi oleks lähenevat transponderita kosmoselaeva märganud. Ka sihtimisradari sagedusi ei olnud Fööniksi passiivradari ekraanidel märgata. Äkki õnnestub läbi lipsata?

“Eskadrill A1C! Sissetungija vektoril 44FA-983C-657B!” kostis raadioeetris kellegi käre hääl. Viki vaatas hirmuga asendinäite, mis sarnanesid väga kuuldud vektori andmetega. Viki langes järsult Pluuto pinna poole ning jätkas lendu jääkristallide vahel laveerides. Peatselt võtsid sensorid vastu ka kahe Xi sihtimisradarite signaalid. Lennukid kihutasid avakosmoses ja lähenesid hirmuäratava kiirusega. Viki võttis juba mikrofoni, hoidis värisevat sõrga nupu kohal, pingutas oma meeli, et tabada seda õõnsat aistingut, mida ta praegu millegipärast kummaliseks soojaks orvaks pidas, kuhu oma meeltega peitu pugeda. Viki oli hädas, ta tundis surmahirmu…

Tema, kes ta ei ole meie ilmast… Ning Viki tundis äkki – ta on siin! Ta on kohal! Ei, mitte siin, Pluutol, aga kindlasti siin ilmas! Viki märkas kusagil all, pinna pool nõrka sinkjat helendust, mis hiiglaslikud jääkristallid vaevumärgatavalt kumama pani. Ta ei jõudnud seda salapärast valguse vaatemängu pikalt vaadata, sest tagantpoolt lõi äkki valgeks, sest üks Xidest lendas vastu jääkristalli.

“A1C lahkub kosmosesse, meil on rasked navigatsiooniprobleemid, kaotasin kursiradari!” kostis ärev hääl.

“Komandör Thun nõuab selgitust, ma ei näe enam C2 transponderit…”

“C2 hukkus, C1-l on probleeme, lendan kõrgemal, väldin suuremaid rahne ja kristalle, pean silma järgi lendama, sest kaotasin radari! Energiaga on probleeme, käigumootorid tõrguvad…”

“Sissetungija?” nõudis käre hääl.

“Kaotasin ära, radar ei tööta, proovin tööle saada!” kostis piloodi ärev hääl.

“A17, suunduda A1C-le appi, vektorile…” Viki lülitas vastuvõtja välja. Ta on siin. See, kes ei saa olemas olla. Ühtäkki tundis Viki sügavat rahu, ta lausa nautis kaljude vahel laveerimist. Lülitas prožektoridki sisse, kartmata, et teda valguse järgi leida võidaks. Seda polnud vaja karta, kuna Viki leidis jämeda tunneli, kus sees edasi lennata. Kusagil seal, kus tunnel lõppeb. Sädeleb prahi sees. Jah, tunnel läks kaunis sügavale, gaasianalüsaatorid näitasid juba hõreda atmosfääri olemasolu. See oleks isegi hingamiseks kõlvanud, kui ta poleks –167 kraadi külm olnud ja rõhk oleks suurem olnud. Radar näitas seina otsekursil. Aga õnneks lõppes tunnel varem – ees oli kaljulõhe. Viki käivitas püstmootorid ning keeras järsult pidurdades lõhe põhja kohale.

Siin see oligi, mahajäetud Ahari baas, sügavikus peidus, unustatud. Prožektorivihkudesse ilmusid kaitsekahurid, purunenud teras – ja teemandiitpaneelid, hiiglaslikud seinad tulejälgede ja tühjade aknaavadega, lääpas lennuluugid unustatud maandumisšahtide ees. Mida kõike veel seal külmunud sisemuses leiduda võis, käikude ja ruumide labürindid ulatusid kilomeetrite sügavusele… Viki hõljus kui unenäos. Kõik oli täpselt nii, nagu ta näinud oli, nägemus ja reaalsus olid kokku saanud. See oli ülimalt kummaline tunne. Aga kuskohas see sädelus on? Selle asukohta ei olnud ta nägemustes näinud. Ent ometi ei tekitanud see teadmatus Vikis muret. See-eest hakkas ta taas tundma seda imelikku õõva, mis seostus selle kleenukese katitüdrukuga. Viki lendas nagu joobnu, püstmootorid lahti. Peagi laskis ta ka telikud välja. Siin see eend on, siin on kahurid, lahingulennuki vrakk, seal edasi… tähelaeva rusud, jääkristallide mudru, praht. Jääkristallid sädelesid.

Nüüd seisis “Fööniks” juba keset prahti, Viki seisis lummatult lüüsiruumis. Ilma skafandrita. Tal ei olnudki seda, antiloobile polnudki kunagi skafandrit konstrueeritud. Ta hingas sisse ning tõmbas hajameelselt kangi. Plahvatuslik rõhulangus ja nägemist halvav jäine õhk tõid Viki unenäost reaalsusesse, hetke tahtis Viki isegi luuki taas sulgeda ning “Fööniksi” sooja sisemusse taanduda. Ent miski mõlkus ta meeles, ta kooserdas nõrkedes läbi jäise sodi, rabas midagi tähelaeva rusude vahelt prahi seest ning pöördus tagasi. “Fööniksi” väljageneraatorite mõju tahtis teda igaveseks lüüsikambri põrandale suruda, aga Viki leidis veel endas nii palju jõudu, et seina najale tõusta ja kange tõmmata, trotsides meeletut tungi tappevkülma hõredat gaasi sisse hingata. Ühed luugid sulgusid, teised avanesid ja pauhh! Vikile lõi vastu nägu “Fööniksi” sisemuse soe õhk, mis nüüd tulisena tundus. Midagi kukkus ta sõrgade vahelt kilinal põrandale, Viki langes oimetult järele.

Kogu keha valutas. Kas Viki üldse jääbki elama? Kuidas seda üldse üle elada, kui oled käinud ilma skafandrita ligi kahesajakraadises külmas, atmosfääris, mille rõhk ei ole kümnendikkugi normaalsest õhurõhust? Kõrvad kohisesid, süda peksles, kogu keha valutas põrgulikult. Silmad nägid valgust, valgusest hakkasid aimuma lae ja seinte piirjooned. Külje all olid hermeetiliste uste kanalid. Kui kaua Viki siin, lüüsikambri uste vahel, vedelenud oli? Nägemine siiski taastus aeglaselt, Viki nägi midagi siinsamas, põrandal, enda nina ees. Midagi valkjat. Midagi sädelevat. Nägemine teravnes veelgi, nüüd nägigi Viki nelja klaasjat käpakest, sabajuppi, pikka saledat keha ja tömpi peakest.

“Püha Kristallkärp. Kas tõesti mina?” mõtles Viki taas teadvust kaotades.

***

Kariine libistas koonuotsa linade vahelt valguse kätte ja väristas vurre. Midagi kahtlast lahtisest aknast hoovav tuuleõhk laanekati tundliku ninani ei kandnud. Ta kohendas end, keris sooja suleteki enda alla ning sättis end selili lebama. Laas oli rahulik, lahtisest aknast kostis tuulekoha, linnulaulu ja puutüvede rahulikku naginat. Kuskil levis küpsete ioovide isuäratav lõhn. Kariine teadis hästi, kus kohas viljad kasvavad, kus on see kõrge puudesalu. Aga sinna enam ei pääse, tsivilisatsioonlaste infrapunaliin oli ees. Ehkki Kariine oli laanekati kohta väike, tüsedama tsivilisatsioonlase kaalus – seega ei tarvitsenud süsteem temas laanekatti ära tunda – ei riskinud ta nende elektronsilmade nägemisulatusse sattuda.

Inimesed, ka tsivilisatsioonlased, olid olendid, kellelt oli palju õppida. Kõige enam meeldis Kariinele see, et nad oskasid ilu luua – maalida, nikerdada, õmmelda, tikkida. Kariine oli päris väikese kutsikana sattunud tsivilisatsiooni jahimeeste kätte, kes ta laanest ära, suure linna kosmosekooli tõid, et teadlased teda uurida saaks. Ehkki ta ei olnud oma keskkonnas, oli tsivilisatsioonlaseelu peaaegu talutav. Kauguse loodusest kompenseeris just see iluloomine ja kunst, mis Kariinele väga meeldisid. Samas oli ta õppinud ka kosmosenavigatsiooni, tähelaevade juhtimist, mänginud simulaatoritel, õppinud mitmesuguseid ründetaktikaid. Mitte selleks, et saada kunagi sõduriks, vaid selleks, et teadlased teada saaks, kui hästi laanekatt selliseid asju omandab, kui taiplik laanekatt on. Kariinet loomulikult raketiteadus ei huvitanud, vabadel hetkel ronis ta internaadi aias ja pargis puidpidi ringi või istus mõnel toekal oksal ning tikkis või kudus. Ent siis selgus valus tõde. Inimesed ei kavatsenudki teda ühiskonnaliikmeks võtta, kui ta täiskasvanuks sai, pidid inimesed ta lihtsalt tapma ja ära sööma. Inimesed sõid katiliha. Nad olid laanekati naha järele lausa ogarad, nad jahtisid laanekatte igal võimalusel. Jahtisid tegelikult kõiki elusolendeid, kes ei olnud teised inimesed, sõltumata kas nad olid mõistusega või mitte. Nad pidasid juba aastatuhandeid pakse kodukatte, (laanekati sugulasliik) sundisid neid raskeid töid tegema, vägistasid, tapsid ja sõid. Kõige valusam oli Kariine jaoks see, et tema kõige lähedasem tsivilisatsioonlasest sõber oli seda varjanud tema eest pikki aastaid, lasknud Kariinel rahus elu nautida, ilusaid salle kududa ja vöösid tikkida teades, et seesama kena ja osavate käppadega laanekatt ühel päeval veristatakse ja nülitakse. Kariine ei kavatsenud seda tsivilisatsioonlastele kunagi andestada, Kariine jaoks olid tsivilisatsioonlased ühed alatud väetid parasiidid, mis kuulusid hävitamisele. Aga neid oli mitu miljardit ja laanekatte vaid väheldane asurkond põhja polaaralal Gadilamaal, Kotli mäestiku ja igijää piiri vahel.

Kariinel õnnestus põgeneda ning nüüd oli ta juba mitu aastat koduses laanes elanud, ehitanud tare, kaunistanud seda seest ja väljast puunikerdustega, küpsetanud tsivilisatsioonlastelt õpitud retseptide järgi pirukaid, keetnud moose ja praadinud liha. Aga Põhjariik, kuhu Gadilamaa kuulus, oli pärast hiidkärpide rünnakut Meeria kosmosebaasile alla käinud, muutunud peaaegu asustamata perifeeriaks. Esialgu see Kariinet ei häirinudki, ehkki ka siin elasid inimesed – looduseusku põlluharijad, karjakasvatajad, kalamehed ja kütid, kellega laanekatid on aastatuhandeid kõrvuti elanud ja kes ei loe ennast tsivilisatsioonlasteks. Nemad olid ausad ja head, neilt ei olnud halba karta, nemad ei tulnud selle pealegi, et mõni mõistuslik liik võiks teistest eelistatum olla ja nemadki vihkasid seepärast tsivilisatsiooni. Kariinet poliitika ei huvitanud, esialgu oli tema jaoks ükskõik, kas Põhjariik on tugev või nõrk. Ent nüüd sai Kariine poliitika olulisusest aru, sest ülejäänud Ge riigid olid liitunud võimsaks Ekvaatori föderatsiooniks ja viimasel ajal oli hakanud tsivilisatsioonlasi üle Kotli mäeahelike ka Põhjariigi territooriumile imbuma. Nad olid pidanud verist jahti rohtlakattidele, tapnud neid armutult, nad olid üles pannud infrapunaliinid, valveseadmed, leidmaks laanekatte, keda küttida ja kelle nahk maksab terve varanduse. Põhjariik oli kaoses, korrakaitsejõud laiali jooksnud ja keegi ei kaitsenud katte Ekvaatoriföderatsioonist imbuvate jahimeeste eest, kes tegid siin mis tahtsid ja kasutasid kõiki võimalikke tapavõtteid, milliste eest nad kodumaal oleks kiirelt vanglasse sattunud… Nami oli kadunud. Kariine kartis halvimat, lootes samas, et ehk on ta jäänud kuhugi teisele poole infrapunaliini ja on elus ja suudab end tsivilisatsiooni tapatehnika eest varjata või on põgenenud kaugemale laande, kuhu tsivilisatsioonlased veel jõudnud ei ole. Kariine libistas pilgu üle tare laepalkide, nikerdustega peeglilaua ja pliidi, mida polnud ammu köetud. Kõht oli tühi, aga ioovide järele ei pääsenud. Jahu ja maitseaineid oli, ent tuld ei saanud teha, sest tsivilisatsioonlased oleks siis ta tare avastanud. Nad avastavad selle ühel päeval niikuinii. Selleks tuli valmis olla. See oli lootusetu, sest abi ei olnud kuskilt tulemas. Ehkki laanekatt oli Ge kõige ohtlikum kiskja, oli Kariine armetus vähemuses.

Kariine urahtas, tõusis üles ja pani kleidi selga, et tare kõrvalt suure puu juurte alt keldrist moosi tuua. Vajus siis peegli ette toolile ning vaatas oma kiskjasilmi. Taas kangastusid õudsed hetked, mil ema tapeti ja ta tsivilisatsioonlaste sekka elama viidi. Kas see tõesti peab korduma? Kariinel polnud poegi, koos temaga lõppeks ka laanekattide Angi sugu. Oranžikasse kleiti riietunud suurkiskja tõmbus abitult kühmu ja hakkas nutma.

Avatud akna kaudu kostis sahinaid ja samme. Tuleb. Inimene tuleb. Üksi. Kariine laskus hääletult põrandale ning seadis end käpuli seina äärde ukse kõrvale, sättis küünised lamedaks tahutud põrandapalkide vahele. Inimesel pole mingit lootust, ta ei tea, kuidas tare seest välja näeb ega tea, kus laanekatt end varjab. Üks välkkiire sööst ning ta on enne Kariine kihvade vahel, kui relva õigesse suunda jõuab keerata, kui ta peaks söandama tare sisemusse vaadata. Kui ei söanda, on temaga ikkagi lõpp, kuna oli näinud taret ja teadis, kus see on ja ta ei tohtinud tagasi pääseda. Laanes oli Kariinel veelgi kergem inimest püüda, sest inimene on üksi.

Kariine lihased lõdvenesid ja küünised tõusid üles, kui ta kuulis, et sammud lähenevad täiesti muretult otse tare suunas ja ta tundis aknast tuttavlikku lõhna. Inimene küll, aga mitte tsivilisatsioonlane. Põhjainimene. Šamaan koguni. Kariine tõusis püsti ning avas rõõmsalt ukse.

“Kui tore on kedagi näha üle pika aja,” rõõmustas katitüdruk. “Vabandust, aga puuviljade järele ma enam ei pääse, liin on ees, tuld ma ka teha ei saa, suits ja soojus on neile ju lausa kutse, et tulge siia, siin on kallis nahk saadaval. Nii et ma ei saa millegagi kostitada…”

“Siin ka juba infrapunaliin?” imestas vanaldane mees puunikerdustega toolil istet võttes. “Ahnus ajab nad varsti lõhki.”

“Kuidas küll? Põhjariik on sisuliselt olematu, kõik ametid on laiali jooksnud, keegi ei valitse seda tühermaad,” kurtis Kariine teisele toolile istudes. “Keegi ei kontrolli ega valva, kõik võivad lõunast siia tulla ja teha mida iganes soovivad, vahendeid valimata… Mis mina siin nüüd kurdan, elan praktiliselt läbimatus padrikus, aga vaesed rohtlakatid, neid veristatakse ja piinatakse ju armutult.”

“Mis meil teha… Oleks teile relvi ja laskemoonagi jagada, saaksite need infrapunaliinid ehk kõrvaldatud ja natuke hirmu kah teha,” vastas šamaan mõtlikult. “Aga ega see neid pikemalt tagasi hoia.”

“Mis meist saab?” küsis Kariine kurvalt.

“Ma ei tea,” vastas vanamees aknast välja vaadates. “Tsivilisatsioonlased on veel väike asi. Vaata, kui kärbid tagasi tulevad – seda kardan ma veel rohkem. Viimaste andmete järgi on kärbid vallutanud Pluuto ja koondavad ründerelvastust ning Ge suuroperatsioon kukkus ka läbi, neil ei õnnestunud kärpide suurt emalaeva hävitada.”

“Kas see mitte meile parem ole, et kui tsivilisatsioonlased ja kärbid hakkavad omavahel sõdima – ehk jätavad põhjamaad rahule?” küsis Kariine.

“Ma ka loodan, et see on jama,” lausus šamaan.

“Misasi?”

“See info, mis ühe allika kaudu meieni jõudis. Kärbid kavatsevat meie planeeti otsast otsani kontrollima hakata. Sest pole ehk midagi. Aga laanekatid kuuluvat nende programmis hävitamisele!”

Kariine tõmbus sirgu ja pani käe südamele. Kogus siis ennast ning küsis: “Kui tõenäone selline asi olla saab?”

“Praegu paistab, et kivi on kärpide käpas. Kui nad tahavad, on nad võimelised küll siia tulema ja tegema, mida tahavad. Gel ei ole enam võimekust neid takistada. Ja seda me ei tea, millal nad otsustavad siia tulla. Ja kui otsustavad, siis nad lihtsalt tulevad. Nagu Meeria baasi hävitamise aegu, tapavad, põletavad, hävitavad ega tunne halastust.”

Kariine vajus kössi ning hakkas taas nutma. Kui ei taba teda tsivilisatsiooni jahimehed, siis tulevad kärbid. Ta mõtles, kujutles aega tunnelina, kus kõik, mis tulemas oli, paistis eespool. Aga viimasel ajal ta enam tulevikku ei näinud, ta tundis, et asjad ei kulge enam oma tavapärast rada. Ees oli udu. Lõpp. Isegi järgmist talve ei paistnud.

“On üks lootus. Agnilia ei olnud tegelikult Viimane. Tal oli tall. Tütar, kes peideti lihaantiloopide sekka. Aga antiloobid rööviti, kärbid viisid need kaasa…”

“Ja kärbid söötsid ta paksuks ja sõid ära,” nentis Kariine.

“Kardetavasti küll, kui mingit imet ei juhtunud. Aga ma kogesin templis ilmutust. Väga tugevat õnne ja valguse tunnet ja ma seostaks seda Kristallkärbiga. Tundsin otse, et Kristallkärp on liikvel, keegi on ta leidnud. Ja mina loodan, et ka Viimane on elus, loodan, et see, mis iidsesse Raamatusse kirja on pandud, vastab tõele,” rääkis šamaan.

“Viimane, kes toob ära püha Kristallkärbi,” meenutas Kariine sõnu. “Mis see Kristallkärp õieti on?”

“Kristall. Kivi. Selline kivi, mis vahendab sealtpoolt ilmapiiri… Nagu energiat või sellist valgust. Ma tundsin midagi sellist, nagu energiasammast katsudes või templi sammaste keskel mediteerides, aga see tuli väljastpoolt, ootamatult, ning oli väga tugev ja leebe. Ma pole kunagi midagi sellist kogenud,” jutustas šamaan.

“Aga miks sa siia tulid?” imestas Kariine.

“Kas sa tähelaevaga lennata oskad?” küsis šamaan.

“Oh… Oskan ehk küll, on meeles jah. Ehk,” imestas Kariine.

“Ma arvan, et nüüd on meie kord samm astuda. Tule kaasa,” kutsus šamaan.

“Kuidas…”

“Tõmba rätik pähe ja tule, eemalt vaadates nad ei tunne sinus laanekatti ära, sa oled laanekati kohta kiitsakas ja väike. Tule, tule,” meelitas šamaan õue astudes.

Kariine heitis tikanditega ehitud vesti õlgadele, tõmbas rätiku pähe ning ruttas šamaanile järele.

“Saba peida kah ära,” nõudis šamaan, Kariine tõmbas oma koheva kollase saba läbi kleidiaugu sisse, peitis saba kleidi varju. Niimoodi nägi ta tõesti mõne kohaliku, suure ja tüseda eide moodi välja ega sarnanenud kuigivõrd metsiku laanekatiga. Ta ruttas kergel sammul vanamehe järel, sättis kõrvu ettepoole lidusse, seadis rätikut nende peal ning muretses oma koonu pärast, mis võis teda eemalt reeta. Häbi. Laanevalitsejanna liigub läbi oma valduste nagu väeti jätis, kes on oma õnnetu elu pärast mures. See oli väljakannatamatu.

Viimaks põlvitas Kariine keset kilomeetrilaiust Meeria jõge kahest palgist kokkuseotud parve peal. Ülesvoolu oli küll raudteesild, aga sedagi võisid kasutada tsivilisatsioonlased. Siin sai see-eest rahulikult sõuda, nautida eespool paistva kalda ja sügavsinise taeva ja seal helendavate üksikute tähtede ilu. Kui ei tule tsivilisatsioonlased, siis tulevad kärbid. Õudsed mälestused varjutasid looduse ilu, kõrvus kummitas kärbi kriiskamine: “Kus on Kristallkärbi projekt?!” ema vihane lõrin, õhulend kambrinurka küttepuude vahele, püstolkuulipildujate valangud. Esimese ehmatusega mõtles väike Kariine, et miks ema teda nii hoolimatult ja valusalt viskas, hiljem sai aru, et ta segas ema rünnakut ja seepärast heitis ema ta hetkegi mõtlemata käest. Kariine sai hiljem aru, et kui tullakse lähedalt ja tulirelvadega on ainus lootus kohe ja väga kiirelt, täiest jõust rünnata, kiskuda, rebida. Kui seda kohe ei tee, jääd hiljaks. Ema jäi hiljaks. Ja Kariine oli pääsenud vaid tänu sellele, et heideti küttepuude vahele ja teda ei pandud tähele. Kärbid polnud isegi alles pimedatele vendadelegi halastanud, vibuga lakke riputatud häll tulistati verd tilkuvaks känkraks. Kariine, kes veel kõndidagi ei osanud, ukerdas siis mööda verist põrandat ringi ja karjus, algul ahastusest, hiljem näljast. Ei lohutanud teda ka see, et põrandal lebas lisaks ema surnukehale veel mitu surnukskistud kärpi. Kuni lõpuks tsivilisatsiooni jahimehed ta sealt leidsid ja elusana suurde linna kaasa võtsid…

“Šamaan,” lausus Kariine. Ta silmad olid kuivanud, neis oli süttinud tuli. “Mida kujutas endast KOODNIMETUS Kristallkärp?”

“Kust sa seda tead?” küsis vanamees vastu.

“Kärbid nõudsid seda emalt.”

“Sa ei saa seda mäletada, sa olid siis liiga väike,” imestas vanamees parve taas vastaskalda poole suunates. “Uskumatu… Aga jah, sina oled laanekatt, mina inimene, me kasvame ja areneme erineva tempoga. Koodnimetus “Kristallkärp.” Seda ma sulle näidata kavatsengi. Noh, kuidas seda seletadagi. Radarile nähtamatud ja valgustneelavad kristallid, annihillatsioonlaengud, lõhkepead…”

“Ehk siis see muinasjutt, mida mõned ullikesed kosmosekoolis ajasid ja mida teised naersid,” vastas Kariine.

“Annihilatsioonlõhkepeadest ma ei tea, aga need kristallid ei ole muinasjutt. Seda saad sa varsti teada.”

“Kärbidki pole suutnud sellist kristalli teha, kuidas siis veel siin ja ligi 20 aastat tagasi?” imestas Kariine parve kaldale tirides.

“Ära nii kaugele sikuta, ma ei jõua pärast seda ise vette tõmmata,” manitses šamaan madalasse vette astudes ja kepiga tasakaalu hoides kuivale maale tõustes. “Kärbid ei oska jah seda teha. Aga mõtle, kuidas sel ajal olukord oli – kärbid olid Pluutol vähemuses, võitlesid meeleheitlikult. Ja mille pärast nad selle hullumeelse rünnaku siia, otse oma vastase koopasse, toime panid – nad ei teinud seda selleks, et lihtsalt rohtlakatte ja antiloope röövida ja su ema tappa, Meeria baasi ei hävitanud nad ka niisama.”

“See pidi siis küll väga läbimõeldud rünnak olema. Pärast seda on Ge laevastik ainult alla käinud ja kärbid muudkui võite noppinud ja relvastust arendanud,” nentis Kariine. “Aga nemadki on minu teada kõige üleloomuliku suhtes kaunis skeptilised. Vaevalt neid siis ka päris Kristallkärp huvitab.”

“Ära sa räägi, et nad üleloomulikku ei usu – nad tapsid ka kõik ohverantiloobid, vot mis! Ja see on tegelikult meie kõige suurem kaotus, Meeria kosmosebaas on selle kõrval tühiasi,” vastas šamaan.

“Kui on vaja orjastada rahvas, võtta neilt lootus, siis hävita see, mis on neile püha,” lausus Kariine. Ta tundis käppade all rööpaid. Nad olid jõudnud läbi metsa raudteele, kus ei olnud üle kümne aasta sõidetud ja mis oli pea täielikult võssa kasvanud. See raudtee viis läbi ka Templikülast, kus šamaan elas ja kus oli ka Ge-ema tempel ja ohvrialtar. “Nad võtsid meilt ohverantiloobid. Ja sealtmaalt on Põhjariik alla käinud.”

“Nii see kahjuks on,” vastas šamaan. “Võta rahulikumalt, ma ei jõua nii kiiresti, ma pole nii hästi kohastunud laanes liikuma.”

“Ega seal tsivilisatsioonlasi ei ole? Mis me seal teeme?” küsis Kariine käies.

“Ei tohiks olla. Kui ka on, noh, sa oled kasvult rohkem paksu kodukati mõõtu… Ja ega me seal kaua ole. Kui kohale jõuame, siis näed.”

Kariine nägi eespool laiemat rada ja maju, leidis paiguti paistvate roostes rööbaste kõrvalt ka sissesõidufoori masti. Ronis sedamööda natuke kõrgemale ning vedas ninaga õhku.

“Ära muretse, vanasti käis siin palju mitte-inimesi, siin on elanud rohtlakatte ja laanekatte, usu mind, kohalikud sind ei karda,” rahustas šamaan.

Peatselt astuski Kariine mööda külatanumat ning vaatas maju, nende kaunistusi, inimeste rõivaste ornamente. Mõni ei teinud välja, mõni vaatas Kariinet heatahtlikult, mõni lausa tänulikult. Mitte keegi ei tahtnud talle halba ja mitte keegi ei kartnud teda. Põhjainimeste headus oli ikka veel alles, vaatamata tsivilisatsiooni pealetungile.

Ge-ema tempel seisis endiselt ega olnud muutunud. Juba mitusada aastat. Kariine vaatas kauneid ornamente, meenutas Ge-ema kolme tütart ja tänas mõttes neid selle imekauni looduse eest, mille nad olid laanekattidele ja teistele olenditele elamiseks loonud. Aga Kariine oli kurb, hinges tühjus ja lootusetus. Kelle poole pöörduda, kes neist kolmest võiks aidata – maapinna käskija Gehe, tuulte ja hinge looja Aahe või vetevalitseja Suli? Selles olukorras ei olnud neilt abi loota. Tuli loota ja paluda seda, kes neid kõiki kolme, Ge-ema, ja kogu kõiksust koos ja elul hoidis, tuli pöörduda Soojuse poole. Soojuse poole, mis võis hävitada või teha kõik heaks ja ilma milleta ei saaks midagi olla. Kariine põimis käpad, nurrus tasa katikeelseid palveid ja mantraid ning astus sammaste vahelt sisse. Siin oli kolm sammast ja kolm seina, igale Ge-ema tütrele oli pühendatud oma sammas ja sein, need seisid korrapäraselt ringis, iga seina vastas oma sammas. Nende fookusesse pidi koonduma Soojus ja selle koha peal seisis ohvrialtar. Siin ei olnud ammu kedagi ohverdatud, sest kõik teadsid, et kui looma veristada, siis Ge-ema jaoks pole tähtis, kus ja kuidas seda tehakse. Aga siin oli lastud ohverantiloopide verd. Ohverantiloopidel ei lastud surra, nad sattusid verekaotuse läbi sellisesse seisundisse, et nägid sealpoolsust ja suutsid rääkida, mis seal paistab ja mis tulemas on. Ja erinevalt muude usundite ennustajatest ja selgeltnägijatest tegid nad seda eksimatult ning olid sellega tsivilisatsiooni teadlaste jaoks suureks mõistatuseks. Ent ohverantiloope enam ei olnud. Nagu ka lootusesädet põhjarahva silmis.

“Paneb pimeduse Soojuse seisma,” meenutas Kariine Raamatut. “Tema, kes ta ei ole meie ilmast, paneb pimeduse Soojuse seisma.”

Šamaan kohmitses midagi tagakambris, tuli siis templisaali ning kallutas altarit.

“Hoia seda, aita,” palus vanamees, Kariine hoidis altari serva üleval ning šamaan kohmitses käsipidi altari alt nähtavale ilmunud augus.

“Siin see on. Käes,” ütles šamaan roostes säilituskarpi näidates, Kariine lasi altaril tagasi langeda. Vanamees avas karbi, mässis pruunikstõmbunud riideräbalad lahti ning pani altarile musta toosi moodi eseme.

“See on ju kommunikaator!” imestas Kariine.

“Jah, see see on. Nüüd aga lähme vaatame, mille juurde see kuulub,” vastas vanamees templit selja taha jättes. Kariine kõndis nõutult järele, ümber templi nurga kõrvalmaja juurde, kus šamaan tegelikult elas. Maja oli küll suur, ent viletsas seisukorras, hoovis seisis suuremaid ja väiksemaid kuure ja lobudikke, mõnel oli katuski sisse langenud. Ühe sellise ehitise varjust veeretas šamaan välja enda kergekopteri ning uuris selle mootori olukorda ja kütusetaset.

“Kas see meid kahte kannab üldse?” muretses Kariine.

“Ära karda, mina olen kerge mees,” vastas šamaan tiivikulabasid tööasendisse seades. “Istu peale!”

“Aga mina ei ole just kerge kati… Naine see tähendab,” vastas Kariine end kitsale istmele mahutades.

“Kati kohta oled sa kaunis kerge,” vastas šamaan starterit andes. Kahtlustele vaatamata tõusis kopter sügavsinisesse taevasse, nüüd ei olnud mõtet üritada juttu rääkida, sest müra oli kaunis suur. Pärast, kui hoog sees oli, Kariine kahetses, et õigel ajal rääkida ei üritanud, sest lisaks mürale vilises nüüd kõrvus ka tuul, sest väiksevõitu tuuleklaas, ainus, mis pidi sõitjaid tuule eest kaitsma, oli just Kariine poole pealt katki. Tuul ei olnud siiski talumatult tugev ja kohev karvastik kaitses Kariinet. Tegelikult oli päris mõnus üle pika aja loodust ka siit ülevalt taevast vaadata. Jõgi jäi juba selja taha, Kariine jälitas pilguga veel raudteed, mis kõrgel tammil üle soise lammi kulges ja siis laande ära kadus. Eespool paistsid kolletavad põllud ja majad nende vahel kobaras – see oli Gadila küla, järjekordne põhjainimeste asula. Põldude taga paistis madalate põõsastega rohtla, kus oli taas raudteed märgata. Kuhu raudtee kulges? Taamal aimusid korrapärased kandilised künkad, laiad valendavad betoonrajad nende vahel. Kaks suurt ja laia, mitmekilomeetrist rada teineteise suhtes risti. See oli lennuväli, Gadila mahajäetud kosmodroom. Nõid laskus nüüd madalale, allapoole puudelatvu ning lendas tükk aega mõne meetri kõrgusel unustatud betoonradade kohal. Kahel pool olid betoonangaarid, mõni tervem, mõni täielikult sisse varisenud, igal pool betooni pragudes kasvas rohi ja võsa, kus aga vähegi rohkem mulda leidus, kasvasid juba suured puud. Nüüd jäid angaarid selja taha, rada muutus kitsamaks ning nähtavale ilmusid madalamad pinnasesse uputatud ja metsaga varjatud betoonblindaažid. Kariine teadis seda kohta küll, varem, kui tsivilisatsioonlasi siin ei jõlkunud, oli ta siin palju kolanud. Jah, siin olid nüüd rööpad betoonis blindaažide vahel, siin hoiti kunagi kassettreaktoreid ja lennukite reaktoreid ja laskemoona. Kunagi, kui Põhjariigil veel mingi sõjaline tähtsus oli ja siin tähtis kosmosebaas paiknes. Nüüd oli siin vaid betoon ja praht, mida loodus tasakesi endasse mässis.

“Mida me siit leida loodame?” küsis Kariine lõpuks, kui nad betoonil seisid ja kopteri mootor vaikis. Šamaan ei vastanud, vaid võttis kopteri sabarootori varre sõrestiku vahelt kaks raudkangi ning kõndis edasi.

“Remondivarjendid. Teine on lahti, seal ei ole midagi. Vaevalt et siingi midagi on,” ütles Kariine, kui nägi, kuidas vanamees üksinda suure raudvärava rööpast kangiga prahti välja hakkas tuhnima.

“Jumal tänatud, kui kõik nii arvavad,” vastas šamaan tööga jätkates.

“Äkki aitab juba, saame sisse küll, kui värava paokile lükkame?” küsis Kariine.

“Võta aga teine kang, kõik tuleb lahti lüüa,” vastas šamaan. Kariine hakkas lõhkuma ning mõtles ja imestas endamisi väravate laiust vaadates. Ta mäletas küll kunagisi kolamisi siinkandis ja seda kinnist blindaaži, kuhu ta sisse polnud pääsenud, sest väravad ei liikunud ning maa-alused käigud olid kõik kas sisse langenud või vee all. Mis seal ometi olla võib? Kariine imestas märgates, et lisaks mullale ja prahile oli kogu ukserööbas ka korratuid betoonkänkraid täis – keegi oli sihilikult neid siia valanud, et juhuslikud kolajad sisse ei pääseks. Ja ega inimesed ja kärbid polekski siia tehnikata ligi saanud, sest mitte keegi neist poleks suutnud neid känkraid purustada sellise mängleva kergusega, nagu seda tegi laanekatt. See paistis ilmekalt šamaani juures välja, sest kui Kariine oma poole rööpa puhtaks oli saanud, urgitses vanamees alles esimese känkra kallal.

“Kurat ma ei teadnud, et siin selline jama on,” vandus šamaan.

“Võinuks korralikumad kangid võtta.“

„Kas sul üht raskemat vasarat pole kaasas?” küsis Kariine appi tõtates.

“Oleks ma siis teadnud ja mäletanud kõike,” urises vana. “Aga kes siis veel peale minu teadma pidi…”

“Mida?”

“Kristallkärbi saladust.”

Kariine ei öelnud enam sõnagi, šamaangi töötas vaikides. Neil oli kummalgi oma eesmärk: laanekatil saada teada, mida roostes väravad varjavad ja šamaanil tahtmine see asi laanekatile üle anda. Kui kõik hästi läheb, siis peitub siin murrang, otsustav pööre Põhjariigi saatuses.

Ehkki uste rööpad olid nüüd vabad, olid väravatel muist rullikuid kinni kiilunud ning uste liigutamiseks läks vaja kahte kangi ja Kariine täit jõudu. Ja ega laanekatt enne rahule ei jäänud, kui väravad pärani olid.

“See on tühi,” nentis Kariine pimedusse vaadates.

“Astu lähemale, et silmad pimedusega harjuksid, siis näed paremini. Täpsemini sa ei näe, näed hoopis kõike muud peale tema, ehk teda kõige muu taustal,” seletas šamaan.

Kariine astuski varju ning nägi pimeduses rattaid, telikuraame, hüdrosilindreid… Midagi muud ka? Ei, pea kohal oli pilkane pimedus, pimedam kui võimalik võiks olla, selline täielik tühjus, mille kaugus ei olnud aimatav, see oli nagu must auk. Kariine sirutas end ning puutus midagi jahedat pea kohal.

“Selline see kristall siis on,” ütles šamaan kommunikaatorit Kariinele andes. “Ja sellest kristallist on tehtud vaid üks tähelaev, seesama MKB KK001 Goon, tähtedevaheline strateegiline pommitaja. See on osa poolelijäänud projektist, koodnimetusega Kristallkärp. Sinu ema Kati Merj Angi tõi selle siia ja kärbid ei osanud seda siit kolkast otsida. Ja kommunikaatori sain ma su ema tarest kätte pärast seda, kui kärbid su ema tapsid ja jahimehed su röövinud olid. Anna andeks, aga mul ei õnnestunud neid jahimehi tabada, ehkki ma proovisin neid jälitada.”

“Ja tänu sellele, et sa mind nende käest ei päästnud, oskan ma nüüd kosmoselaeva juhtida. Aga mida ma nüüd peale hakkan? Mis on minu osa selles?” küsis Kariine väriseval häälel pimedasse olematusse vaadates.

“Lennata Päikesesüsteemi ja pimeduse soojus seisma panna. Su ema ei jõudnud selleni, sinu asi on nüüd see ära teha.”

Kariine vaatas kommunikaatorit arusaamatul ilmel ning vajutas nuppe. Goon lasi rambi kuulekalt alla, Kariine astus lummatult tähelaeva sisemusse. Kõikjal lasus õhuke tolmukord, siin polnud tõesti keegi oma 20 aastat käinud. Imestama pani vaid see, et masin veel luugi avas ja laelambid põlema läksid, kui Kariine lüliteid vajutas. Nojah, mõnede kallimate tuumakütuste poolestusaeg oli vägagi pikk ja vaevalt seda masinat luues kokku oli hoitud. Energiaga probleeme ei olnud, Kariine sai arvutigi käima ning veendus, et ka peareaktor oli korralikult varustatud ning töövalmis. Ta sättis end mugavamalt istmesse ning vaatas ringi. Alles nüüd hakkas saatuse pööre talle kohale jõudma. Koduses laanes tal pikemat asu ei saanud olla. Tagasi minna ei saanud. Aga tagasi tulla? Ilma selle lootuseta polnud mõtet minnagi. Ilma lootuseta võinuks juba praegu ja kohe rind õieli, mõne jahimehe püssitoru ette astuda.

Kariine pilk libises üle tabloode ja ekraanide. See oli siin kõik hoopis teistmoodi, kui ta seni, mõne aasta eest Kotli kosmosekoolis, näinud oli. Ta meenutas paljusid tülikaid näite, mida maandumisel jälgima pidi ja mida oli raske kellade-skaalade virvarrist hetkega leida. Siin oli kõik paaril ekraanil otse silme ees, kahel pool eesmist sfääriradarit. Jah, näidikute asukohad olid nii mugavalt valitud, et ühe pilguheiduga oli laeva kiirus, asend kursil ja suund teada… Ja relvaskaala oli ka siinsamas, parema kangi tipunubluga sai valida, kas valmistuda rakette laskma või juhtida ühte kahest kaitsekahurist. Kariine proovis viimast ja paremal akna taga hüppas üks nelja rauaga kiirlaskekahur välja ning parempoolne ekraan muutus sihikuks, mille keskpunkti ümber värelesid ringid ja äärtel jooksid asendinäidud ja külgnihked. Üksiklasud, valangupikkused, turmtuli… Millega see üldse tulistama peab? Kas seda saab vaid väljast vaadata? Ei, seestpoolt pidi seda ka uurida saama. Teine kahur pidi olema siinsamas kabiini kohal, kuskil pidi olema hermeetiline luuk ja juurdepääs laskemoonale…

Kariine tõttas välja ja hüüdis: “Aga mina olen ju meie ilmast!”

Šamaani enam kuulmas ei olnud, sest ta oli lahkunud. Kariine kuulis vaid eemalduvat kopterimüra. Ta pööras ümber ning vaatas jälle angaari. Ta ees seisis lai rombikujuline must olematus, millel ei olnud silmaga nähtavat keret, kui kahel pool tsentroplaani ääres olevad jämedamad kohad välja jätta, mis tagapool läksid sujuvalt üle mootorigondliteks ning mille esimestes otstes olid nurgeliste luukidega varjatud kahuriturellid, paremas ka kitsukeste akendega kabiin, kus Kariine ennist istus. Goon. See tähendas katikeeles surma, olematust. Kariine oli nüüd sellega kahekesi jäänud. Nüüd pidi teda lähemalt uurima asuma, arvutis otsima, et äkki leiab ka selgitavat informatsiooni, et millega täpsemalt tegu on. Äkki on emagi midagi endast siia laeva jätnud? Varsti istuski Kariine Gooni kabiinis ning luges ja lappas arvutiekraanil tekste ja menüüsid.

See oli õudne masin. Sügavmust väliskate muutis laeva tähevalguses nähtamatuks, kristalli moodi tasapindadest koosnev kere ei peegeldanud radarisignaale, “külmad” ioonmootorid ei eritanud reetlikku kiirgust, mille abil vaenulikud raketid ja tulejuhtimissüsteemid orienteeruda oleks saanud. Ioonmootorite inertsaineks oli metallitolm, mis pidi vaenulikud radarid segadusse ajama. Relvastus oli veelgi kohutavam: kokku 48 taktikalist raketti Sarkofaag, mis olid samasugusest mustast kristallist ja radareile nähtamatud ning võimelised kandma 480-teratonniseid annihillatsioonlõhkepäid. Kosmosekoolis oli räägitud sadadest megatonnidest ja unistati gigatonnidest. Teratonnidest ei osatud seal unistadagi. Kaitsekahurid aga kujutasid endast hoopis kuulipildujaid, mis esmapilgul meenutasid muinasaega, aga lähemal lugemisel selgus, et heitelaengute asemel kasutati seal magnetimpulsse ja mürskude kiirused ei jäänud palju alla keskmisele plasmalaengu kiirusele. Pealegi pidid mürskudes olema suunatud termotuumalaengud, mis pidid teemandiiti läbistama. Sellised mürsud oleks kärpidele äärmiselt halb üllatus, sest neile ei mõju laialt levinud kaitseväli, mis plasmalaengu magnetjõu abil laiali kisub ja selles leiduva antiaine laiale pinnale hajutab, nagu ka eelsoomus, mis paneb antiaine plahvatama põhisoomusest eemal. Kariinel aga tekkis tahtmine katsetada kahureid jahimeeste infrapunaliinide tugijaamakeste peal… Selline laev oli tõesti sõjatehnika homne päev. Ta oli seiresüsteemidele kättesaamatu, ta võis muuta mitu planeeti järjest elamiskõlbmatuks. Kärpide ristlejad, hävitajad ja emalaev oleks sellise varju ees kaitsetud ja mõttetud. Kariinele aimus, et info sellisest arendusest oli kuidagi jõudnud kärpideni ja kärbid ründasid Meeria kosmosebaasi asja pärast. Ja selle hullumeelse rünnaku põhjuseks oli seesama Goon. Kui neid oleks rohkem teha jõutud, oleks ilmselt Pluuto koos kärbikogukonnaga olematusse pühitud. Selline ongi siis kosmiline massihävitusrelv. Ja tema, Kariine, peab peatama pimeduse soojuse. Kui Kariine oli veel siit ilmast, siis tundus, et Goon ei ole seda mitte.

Kariine käivitas peareaktori ja jälgis näite läbi ekraani. Tihendid olid ühtlased, rõhud korras, soojustasakaal korras. Voolgi oli ühtlane. Telikute veomootorite aheladki olid korras, Kariine nihutas laeva mõned meetrid. Hüppas siis püsti ning ruttas rambile vaatama, et rataste ees prügi ei oleks. Tolm ja üksikud mädanenud roikad. Kariine tõstis rampi veidi kõrgemale ning manööverdas tähelaeva päevavalgele. Aknaklaasid tõmbusid päikesevalguses tumedaks, varjud libisesid üle tabloode ja nuppude. Kõik oli selge, sest kõike oli koolis palju korratud ja harjutatud, sest tsivilisatsiooni noorukid olid miskipärast kummaliselt juhmid, erinevalt Kariinest, kes kõik tarkused palju kiiremini omandas ja kellel need meelest ära ei läinud. See oli tsivilisatsioonlase mugav elu, mis meeled juhmiks ja mõtte pealiskaudseks muutis. Ka simuleeritud kosmoselahinguis päristrenažööride peal nahutas Kariine tsivilisatsiooni noorukeid iga kandi pealt, kuna nad reageerisid hilja ega kannatanud nii suuri ülekoormusi kui laanekatt. Kõik oli võimalik, kõike oli Kariine harjutanud. Aga ainult trenažööride peal. Kariine polnud kunagi lennanud. Ja oli seni lootnud, et ei pea ka lendama, et ei pea kodusest laanest lahkuma. Aga nüüd ta pidi ja tagasiteed ei olnud.

Värisevail jalgel astus ta Gooni rambilt maha, lasi rambi kinni ning seadis Gooni kommunikaatori abil õhukindluse testi tegema. Libistas siis kommunikaatori kleiditaskusse, istus kaitsevallile põõsaste varju mõtisklema. Kuidas siis asi ära teha? Väljuda hüperruumist Päikesesüsteemi äärele, peilida kärpide suuremate aluste asukohad välja ja rünnata? Kui palju tal rakette oli? Ainult seitse kahemegatonnist. Ei olnud võimalik kerge sõrmenipsuga kärpe olematusse pühkida, annihillatsioonlõhkepäid ei olnud, olid vaid suunatud termotuumalaengud, ainult ristleja hävitamise raketid. Või oli kusagil veel rakette? Kindlasti mitte siin, Gadilas, seda Kariine teadis, sest oli kunagi kõik blindaažid läbi kolanud. Või siis ehk seal üleujutatud osas… Ei! Seal ei saanud nii suuri ruume olla ja kui oligi, siis ei saanud need raketid enam kasutuskõlblikud olla. Kas olemasolevadki on? Äkki on süütelaengud ära poolestunud?

Kariine kõrvu jõudis paar kauget hõiget, kusagil klobises midagi, nagu oleks kivi mööda betooni veerenud. Ega tsivilisatsioonlased šamaani kopterit märganud ja ei tule uurima, mis siin teoksil on? Kariine muutus murelikuks. Ta hingas sügavalt sisse, suunas pilgu pragulisele betoonile ning meenutas kosmosekooli aegu. Mis selle tsivilisatsiooni poisi nimi oligi, kes temast veidigi hoolis? Viis sel saatuslikul päeval välja kohvikusse sööma… Ja seal kohvikus selgus valus tõde, kui Kariine nägi, kuidas keegi paks lihunik ühe tapamajast jooksma pääsenud kodukati veristas. Poiss oli Kariinet püüdnud põgenemast takistada ja Kariine äigas talle käpaga. Kariine ei teadnud, kas see poiss ta käpahoobi üle elas, ta ei vaadanud tagasi, vaid põgenes, tsivilisatsioonist kaugele, kodusesse laande. Oleks see tsivilisatsioonlasehakatis päriselt Kariinet mõistnud ja aidata tahtnud, oleks ta võinud ju rääkida, et ühel päeval ootab Kariinet lihunikunuga… Aga miks ta oleks pidanud seda tegema, laskma Kariinet põgenema, seades ohtu omaenda haridustee ja karjääri? Kariine ei olnud temagi jaoks muu, kui üks käntsakas liha ja latakas kallihinnalist nahka. Mis siis, et Kariine oskas ilusaid mustreid tikkida ja häid roogasid küpsetada. Mitte kunagi ei oleks ta saanud tsivilisatsiooni liikmeks, ikkagi oleks ta jäänud lihakäntsakaks, kes ühel päeval veristatakse. Tühja see pimeduse soojus, kas ühel päeval ei võiks saabuda aeg, kus kõik mõistuslikud liigid elavad võrdselt ja õnnelikult? Seda ei ole ju palju tahta!

Vallide vahel kajasid käbedad, teravad sammud. Kariine vaatas lehtede vahelt ristteele ning nägi peagi kaht väikest ja sihvakat hobusetaolist looma. Üks oli must, teine kollakas, mõlemal lakad ja sabad helekollased nagu katlastel kunagi. Need olid rohtlakatid. Nad olid hirmul, keerasid korraks libisedes Kariine poole, märkasid siis ilmselt Gooni, keerasid ringi ning lidusid teisele poole üle kaitsevallide. Huvitav, mis neil viga oli? Äkki tulevadki tsivilisatsioonlased praegu siia? Pidi uurima minema. Kariine ruttas metsa all ümber vallide ja kaitserajatiste, jõudis teisele poole ning leidis ka rohtlakattide jäljed üles. Nad ei olnud kaugele läinud, Kariine hiilis mõnikümmend meetrit ning nägi rohtlakattide saledaid kehasid ühe blindaaži harja lähedal rohus lömitamas. Kollane märkas lähenevat laanekatti esimesena, võpatas korra ja rahunes kohe, kui ta Kariine ära tundis.

“Milk? Iones?” sosistas Kariine ringi vaadates, kõrvu kikitades ja ninaga õhku vedades. “Mis toimub?”

“Nad leidsid meid üles,” sosistas kollane rohtlakatt, kelle nimi oli Milk.

“Kes? Nad?” sosistas Kariine ning kuulis lähenevat elektrimootori undamist. Tsivilisatsioonlased. Kariine roomas ümber blindaaži ning vaatas korraks rajale.

“Maastikuauto,” ütles Kariine ümber pöörates ja püsti tõustes.

“Maha! Nad näevad sind!” ähkis must rohtlakatt.

“Teid ka, sest neil on infrapunaradar. Minu järel!” hüüdis Kariine ning jooksis metsa alla. Õhk vingatas, Kariine kuulis pauku ja koonu peale sadas korrapäraselt lõigatud lehetükke.

“Seotud kartetšiga lasevad veel, see on keelatud moon,” ähkis Kariine jämedate tüvede vahelt läbi lipsates.

“Mis seotud?” küsis Milk ta kõrval. Rohtlakatil polnud raske laanekatiga sammu pidada, kuna oli planeedi väledaim neljajalgne.

“Nanotraadiga ühendatud jämedad haavlid. Sellega võib sul kintsu viiludeks lasta,” vastas Kariine.

“Kuhu sa omast arust jooksed?” küsis Iones.

“Meelitame nad metsa alla, siin nad ei jõua järgi. Ja siis tagasi kosmodroomile, tulete minu järel laeva!” vastas Kariine järgmise puu ümbert kurvi võttes. Jälle käis vingatus ja langes lehesodi.

“Häda neile, kui me kohale jõuame,” urises Kariine käigu pealt kommunikaatorit näppides. Midagi polnud teha, surveproov tuli katkestada. “Ära jookse otse, nad näevad sihtida ka läbi lehestiku!”

Iones põikas kõrvale ja just sealt, kus äsja oli olnud ta kael, vingatas järgmine kartetš.

“Mis laevast sa rääkisid, kas sellest mustast peletisest?” küsis Milk.

“Jah,” vastas Kariine remondiangaari muldkindlustuse taha põigates. “Ärge hetkegi kõhelge, olge minu sabas!”

“Seal on teine auto veel,” kaebas Iones läbi lehestiku piiludes.

“Nad vaatavad valele poole. Ma lasen rambi alla,” vastas Kariine kommunikaatoriga töötades, “ja jooksete minu järel reas rambini ja rambist üles ja nii, et ramp meie ja auto vahele jääb… nüüd!”

Ramp laskus aegamisi, sama pikaldaselt pööras ka jahimees autokastis end ümber. Ta jõudis relvagi tõsta, ent süsimust ramp varjas ta eest jahisaagi. Ta tagus küll labakäega auto kabiinikatust, auto isegi liikus mõned meetrid, ent põgenevad katlased reastusid rambi varju. Hetk hiljem lidusid rohtlakatid juba Gooni sisemusse, Kariine kui tüsedam ja aeglasem, oli hetke isegi jahimehel sihikul, ent kartetšihaavlid takerdusid nanopaela pidi rambi teemandiidist käsipuu ümber, üsna Kariine puusa ligidal. Teinegi auto ilmus nähtavale ning peatus Gooni all, jahilised vehkisid ja karjusid Gooni kabiini suunas, arvates ilmselt, et kosmoselaev kuulub inimestele ning laevatunginud metselajad ohustavad oletatavaid laevasolijaid.

“No vaatame, kes kust läbi näeb ja läbi tulistab,” urises Kariine ühte turelli aktiveerides. Kui neljaraudne kahur auto poole hakkas pöörama, aimasid tsivilisatsioonlased, mis neid ootab ja nad kihutasid tulistvalu minema, kaitsevallide taha. Sihtimisradarid näitasid läbi vallide, Kariine sihtis, lausus: “Te lollid ei saa isegi oma infrapunaradareid välja lülitatud, olete kui täid peopesa peal!” ning tulistas. Kaitsevallist tõusid tolmupilved ja valli taga plahvatas midagi – mürsud olid armutult läbi paari meetri mulla lennanud ja märki tabanud. Gooni sensorid ei leidnud enam ei infrapunaradari signaale ega ka autode pardaelektroonika sagedusi.

“Ja lasid neid läbi mulla?” imestas Iones Kariine selja taga. “Kas varsti võivad nemad meid ka niimoodi läbi mulla tulistada?”

“Ehk mitte… Meil on sõjaväeline alus, aga sõjaväelist tehnikat iga tsivilisatsioonlane omada ei tohi,” vastas Kariine.

“Mida loeb tsivilisatsioonlasele tohtimine! Kas nad tohivad nanopaelu rohtlasse vedada? Ise ütlesid, et ei tohi ka seotud kartetšiga lasta? Ei päästa meid see tohtimismäng kuidagi, tsivilisatsioonlastel on vist mingid inspektorid, kes neid asju kontrollivad, aga need ostetakse ära! Kujuta ette, mingi haisev kulunud paberitükike läheb ühe tsivilisatsioonlase käest teise kätte ja juba ta tohibki kõike! Nii et rohtlakatt, ole lahke, jookse nanopaeltesse ja lõika endal jalad otsast ja oota kuni tsivilisatsioonlane oma pekise perse kohale veab ja sul kartetšiga kõri läbi laseb!” urises Milk.

“Palju nad neid paelu vedanud siis on ja kuhu?” küsis Kariine heitunud ilmel.

“Rohtlasse. Lasevad oma leopardidel jäljed üles nuhkida ja kus rohtlakatid käinud on, sinna need paelad ka veetakse. Põgenemisteedele muidugi ka,” jutustas Milk.

“Mis teie hõimust niimoodi saanud on?” päris Kariine edasi.

“Ma ei tea,” lausus Milk tõsiselt. “Viimased nädalad oleme siin lennuvälja äärel olnud. Me ei pääse rohtlasse tagasi, sest vahepeal on tsivilisatsioonlaste baaslaager, infrapunaliinid ja nanopaeltest püünised. Nad on rohtla ära tükeldanud, meid nurka surunud ja järjest nottinud. Nad saavad meie liha eest liiga palju seda haisvat paberit. Meil on õnnestunud paar tükki neist kätte saada ja maha murda, aga mis see neile loeb. Oleks meil ka relvad…”

“Siis puhkeks sõda,” vastas Kariine tõustes ja rambiruumi minnes. Ta keerutas haavlid käsipuu ümbert lahti ja vaatas surmatoojat lähemalt. Kaheksa läikivat metallkuuli, mis olid oma kogu kohta kummaliselt rasked. Ilmselt sisaldasid uraani või muud rasket metalli. Ja kuulid olid omavahel kimbukujuliselt ühendatud imepeene, vaevalt silmale nähtava kiuga.

“Ära puuduta, see pael on samaõhuke, kui lihunikunoa tera, lõikab kohe sisse,” hoiatas Iones. “Seda nad meile rohtlasse veavad, kui hooga sisse jooksed, lõikad jalad alt!”

“See ei ole pael, see on teras. Musterstruktuurteras, väga sitke ja tugev ja tõepoolest lõikab nagu nuga. Milleks küll Tsivilisatsioonlased nimetavad mind, laanekatti, planeedi kõige ohtlikumaks kiskjaliseks? Mina ei ole see, kes on mõelnud välja infrapunasihiku, mina pole välja mõelnud sihukesi tapariistu. Mina pole kunagi elanud selleks, et tappa teisi loomi,” rääkis Kariine mõtlikult ja istus pilooditoolile. Ta riputas kartetšihaavlid juhtimispuldi nurga külge.

Milk vaatas akna taga paistvat ikka veel avatud olekus turelli ja kaitsevalli tagant tõusvat suitsu ning ütles: “Meil on nüüd relvad.”

“Jah,” lausus Kariine püstmootorite lülititest õrnalt üle tõmmates ja juhist haarates. “Ma tunnen, et ma ei tee midagi valesti, kui vastan nanopaeltele soomustläbistavate mürskudega. Ge-ema ei pane seda pahaks.”

Goon tõusis kaitsevallide kohale ning hakkas aeglaselt, püstmootorite toel, kosmodroomi keskuse poole hõljuma. Kariine nägi radariekraanil mitmesuguseid signaaliallikaid, küll tavalist analoograadiosidet, küll digitaalset sidet. Milleks nad seda digitaalset kasutada võiks? Ilmselt infrapunaliinide automaatvalvepostide juhtimiseks? Mis juhtub, kui signaaliallikas likvideerida? Kariine kutsus Milki enda kõrvale naaberistme vahele ning näitas, kuidas tulejuhtimise kang käib ja kuidas ekraanil värelevaid sihikuringe lugeda. Peatselt vajutas Kariine päästikut ja hetk hiljem kadus digisignaal ekraanidelt. Aga seda vaid sekunditeks, sest laande ja rohtlasse paigutatud automaatpostid hakkasid kutsungisignaale saatma, otsimaks hävinud keskusega kontakti. Kariine tõusis veel kõrgemale, et tuleulatust suurendada ning noppis üksiklaskudega paar automaatposti maha. Järgmisi tabasid juba Milki tulistatud mürsud, mis siis, et Milki sõrataoliste küünistega, kiireks jooksuks kohastunud käpp kangi kasutamiseks pisut kohmakas oli. Kariine juhtis tähelaeva, teise käega juhtis teist turelli ning õpetas Ionest välja. Milk oli vahepeal istme seljatoe pikali keeranud ja end mugavamalt kõhuli puldi taha sättinud.

“Mis asjad need on, mida me laseme?” küsis Milk tulistades ja siis kaela akende poole küünitades ja suitsusammast vaadates.

“Need on infrapunaliini aparaadid, mis teie kehasoojust avastavad ja siis selle signaali teel teie asukohast tsivilisatsioonlastele teatavad, et nad oskaks teid tapma tulla. Nüüd tuleb jälgida, et seal kosmosekeskusest uuesti kollast signaali ei tuleks, nad võivad niimoodi need jaamad välja lülitada ja me ei leia kõiki üles,” seletas Kariine.

“Aga mis see roheline on?” küsis Milk ekraanil värelevaid rohelisi ringe vaadates.

“Raadioside. Tsivilisatsioonlased ise. Nad on ärevil, näed, suhtlevad üha enam. Nad ei tea, mis toimub,” vastas Kariine.

“Olgu siis parem vait, kui elada tahavad!” urahtas Milk ühe rohelise ringi allika pihta tulistades ja rohtlaveerel kulgev auto plahvatas.

“Meie pihta tulistati rakett… õigemini reaktiivmürsk. Milleks küll jahimehed selliseid relvi jahile kaasa võtavad?” imestas Kariine kosmodroomi keskuse poole tagasi keerates. Reaktiivmürsu sensorid ei leidnud muidugi ainsatki orientiiri, mille järgi sihtmärgile läheneda, sest Goon ei kiiranud midagi, raketike lendas lihtsalt tähelaevast üle.

“Kas teie pihta on sellistest lastud? Kui pihta saaksite, oleks kogu teie kallis liha mööda ilma laiali,” küsis Kariine.

“Ei tea. Mine sa tsivilisatsioonlasi tea. Rakett. Mürsk. Kui on pihta tulnud, siis pole ilmselt jutustajaid,” vastas Iones.

“Kas sa ei mäleta, miks hõim enam kunagi karjas ei põgene ja hajub?” küsis Milk. “Aga selle pärast, et siis lastaksegi selline asjandus karja kohale, kus see plahvatab ja killud tapavad mitu.”

“Aga see on ju sõjaväeline relv!” lausus Kariine.

“Sõjaväeline või mängurelv – kui aga sisse toob, siis tsivilisatsioonlane seda ka kasutab,” vastas Milk.

Kariine vaatas aknast paistvat teist turelli ja selle taustal möödalibisevat rohtlamaastikku. Tõmbas väriseva käega korra läbi juuste, kallutas tähelaeva ning pöördus taas kosmodroomi keskuse poole, kuhu lagunenud hoonesse olid tsivilisatsioonlased laagri üles seadnud. Siin oli generaator, paar helikopterit, mitu autot, inimesed jooksid nende vahel, vaatasid taevas hõljuvat musta varju ja olid paanikas. Mõni tulistas püssist Gooni suunas, mõni vehkis kätega, targemad jooksid eemale kaitsevalli taha. Hetk hiljem vajutas Kariine päästiku alla ning tsivilisatsioonlaste laager mattus tule, tolmu- ja suitsupilvedesse. Ekraanidelt kadus lisaks raadiosidele ka muu elektroonika ebamäärane müra, alles jäid vaid tugevat infrapuna kiirgavad tulekolded.

Goon suundus laane poole. Milk lasi ka viimased allesjäänud infrapunaliini tugijaamad puruks ning küsis: “Kuhu me nüüd lendame? Äkki paned meid rohtlasse tagasi?”

“Minu juurde lendame. Võtame varusid kaasa, kanname mu keldri tühjaks,” lausus Kariine. Ta värises ikka veel, sest polnud elus kunagi teisi elusolendeid nii armutult ja massiliselt tapnud.

“Äkki viid meid ikka tagasi?” küsis Iones.

“Aga te juba oskate tulistada,” vastas Kariine. “Kumbki teist pole küsinud, miks ma selle tähelaevaga lendan, kust ma selle sain. Kas see pole kummaline?”

“See on pehmelt öeldes väga kummaline,” nõustus Milk.

“Ma nägin šamaani kopteriloksu, kui me lennuvälja veeres auto eest pagesime,” vastas Iones.

“Jah, väga õige,” ütles Kariine ekraanile ilmunud raadiojaama suunas tulistades. “Šamaan tõi mu siia, näitas, kuhu laev on peidetud, andis kommunikaatori mulle ning käskis lennata Päikesesüsteemi, et pimeduse soojus seisma panna, nagu Raamatus kirjas on. Kärbid plaanivat siia elajalikku invasiooni ja meie ning see lennuk on viimane lootus see asi ära hoida.”

“Meie… Ma ei tea,” kogeles Iones.

“Parem juba kaasa lennata, sest tsivilisatsioonlased tulevad kindlasti tagasi,” lausus Milk.

“Kas kärbid pole teilt midagi röövinud?” küsis Kariine.

“Gema!” niutsus Iones vaikselt kössi tõmbudes.

Milk surus silmad kinni ning meenutas oma pulmasuve, mil põhjainimestest šamaanid täisealiseks saanud rohtlakatte ühisriitusel paaridesse panid. Pikk sõit kipakas kanuus üle Meeria jõe, šamaaniõpilase arglikud aerutõmbed ja lähenedes üha eredamaks paisuvad lõkked vastaskaldal, millede vahel ootas teda pruut – maje. Milk oli kaua seda päeva oodanud, mil hõimupealik teatab, et ta on täiskasvanud mak ning annab ta üheks ööks üle inimšamaanile, et pärast vastne maje ta hõimu juurde tagasi tooks. Ta unistas hõimu päikesekillust, kauneimast majede hulgas, kuldpruunist Maje Gemast, kelle samm oli väle kui tuul, liikumine sujuv, kui vetevool, lakk kohev ja hell, nagu kevade hingus. Kelle ripsmed varjasid killukesi päikesest MeYu’st enesest. Suur oli Milki pettumus, kui veepiiril ootas teda hoopis see sinakashall rasvarull Li, see väeti totakas maje, kes hoidis omaette ja sageli liigikaaslastelt ka kiusu ja nahutamist tunda oli saanud. Milk polnud tema vastu iial huvi tundnud, oli temast nagu kivist mööda käinud. Kui Maje Li nimi oli kunagi ta kõrvu puutunud, siis ikka ja alati seoses rumaluse, paksuse ja inetusega. Vaid ehk korra oli ta mõelnud, et milleks ometi, kui ta nägi Lid, kes oli järjekordselt tuuseldada saanud ning oma haavu ja kriime lakkus. Milleks ometi kedagi niisama hammustada? Paks ja aeglane nagu inimeste lihaantiloop? Ja siis?

Nüüd aga seisis see paks ja aeglane siin, jõeveeres, ja ootas. Oli kaua oodanud ja unistanud. Oli kannatanud kiusu, alandust ja hammustusi. Isegi rohtlatulekahjust kõrbenud laka ja põletushaavadega, ent elusalt pääsenud, ehkki kogu hõim arvas, et ta hukkus oma paksuse pärast tules, kuna ei suutnud koos hõimuga tule eest pageda. Isegi leopard polnud teda murdnud, ehkki nende kiskjate kihvade läbi on langenud ka palju tugevamaid ja väledamaid rohtlakatte. Oodanud seda päeva, mil siia, jõekaldale astub kanuust mak, kellega edaspidi rõõme ja muresid jagada, kes aitaks, kaitseks, hooliks. Oodanud seda päeva, mil saada kellegi majeks.

Milki pettumus asendus segadusega, segadus kaastundega. Ta teadis, et Lil pole kerge olnud. Ta astus liivale ning nägi Li sügavsiniseid veekalkvel silmi, mis ainiti Gudu poole vaatasid. Ta lähenes majele, silitas kaela vastu kaela, õlga vastu õlga. Li oli raske, habras ja lopsakas – aga millegipärast Milk ei tundnud, et selles midagi halba oleks. Ta tundis täiesti ootamatult, et ta vastas oli maje, samasugune õrn, tuksuv ja hingav, nagu Gema ta unistustes. Limpsis samamoodi arglikult ja värisedes ta huuli, nagu Milk oli ette kujutanud. Nad kõndisid külg külje kõrval mööda jõeäärt järgmise käänaku poole, kus ootas neid imeline pidu ja trall, Gudu helk Meeria jõe voogudel elas neile kaasa, suveöö hämaruses helendavad sinised pervelilled vaatasid neid allikate äärtelt.

Oli alanud Milki elu kõige õnnelikum aeg, õigemini hetk. Üksiolek oli Li mõttemaailma muutnud teistsuguseks, Li õpetas Milki vaatama paljudele asjadele hoopis teise pilguga, õpetas nägema asju, mida Milk polnud kunagi tähele pannud ega näha osanud. Li maailm oli uskumatult avar, Milk polnud kunagi kuulnud allikavulinas SuLi enda naeru, ta ei osanud pervelillede pühades õites näha SuLi pilku ega tunda soojas suvetuules Aahe enese silitust. Ta oli muretsenud oma positsiooni pärast sõprade hulgas, muretsenud Gema pärast, olnud kärsitu ega lasknud maailmal ja loodusel oma rahulikku rada käia. Li oli ta nüüd tagasi Ge-ema kaissu tõmmanud, nad nautisid elu, viimse kui keharakuga oma osadust põhjamaa loodusega.

Ent kunagi sügise poole oli ohverantiloop häda ja sõda kuulutanud, paari päeva pärast kriipiski kõrvu lahingulennukite ulg. Kõik lootsid küll, et sõda rohtlakattidesse ei puutu, aga ühel hetkel mattis hinge mingine mürkgaas, mis kustutas teadvust ja tõmbas lihased krampi. Suurivaevu õnnestus Milkil põõsaste varju roomata ning teda ei leitud. Aga Li oli kadunud. Sealtmaalt ei olnud Milk enam kunagi elust rõõmu tundnud, ta tundis, et pool temast on röövitud, tapetud, hävitatud. Ehkki kasv, kiirus ja tugevus võimaldanuks tal isegi hõimupealikuks tõusta, ei hoolinud ta hõimu pakutud positsioonist. Ta tundis end haavatud invaliidina, kes elu lõpuni peab katkise hingega läbi ajama, leinama oma habrast-kallist rasvarulli. Li nukker pilk tuhmus Milki kujutlusis, ta avas silmad ning kiunatas: “Nad röövisid Li!”

“Kas sa loodad teda veel elusana näha?” küsis Iones. Milk vaatas aknast välja ning nägi puuoksi. Kariine oli maandanud tähelaeva ojaäärsele välule, kuhu see väga napilt ära mahtus, ja oli ise pilooditoolist kadunud.

“Ma ei tea… Tsivilisatsioonlased tulevad tagasi ja nagu alati – suurema kambaga. Mõtle ise, kas sul meenub ainuski õnnelik päev pärast seda, kui nad sult Gema röövisid?” arutles Milk.

“Ega ei mäleta küll. Ei tõesti, taga hullemaks läheb! Tsivilisatsioonlased on otsustanud, et meie koht on nende pidulaual ja kõik. Lõpmatuseni me ennast tapajärjekorra lõppu ei nihverda. Aga mis teha?” kogeles Iones hirmunult.

“Kärpidele kätte maksta, veristada raisku nii palju, kui võimalik! Meil on see võimalus! Mina lendan Kariinega kaasa, kuna tal on vaja kedagi kahuri taha!” urahtas Milk. “Kus Kariine on?”

Kariine seisis tares peeglilaua ees, silitas oma vesti rinnaesise mustreid. Pani käpa kullast sõlele, mida ehtisid punased ja sinised taevakivid. “Nami kinkis,” lausus ta tasa ja oli kahevahel, kas minna kallimat laande otsima, või lennata. Ehkki infrapunaliinid olid hävitatud ja ellujäänud tsivilisatsioonlastel polnud praegu kambajõmmide tohterdamise või matmise kõrvalt jahiks aega, oli ka laas suur ja Nami ei tea kui kaugel. Ühel hetkel tekkis Kariine südames sügav rahu, ta tundis, et ta tuleb tagasi ja saab taas pliidi taga toimetada ja kallimaga teed juua ning pirukaid süüa. Ta õhkas korra, vaatas veel end peeglist ning libistas pilgu üle tare sisemuse, üle pannide, kulpide ja pliidi. Ikkagi, kas ta kunagi neid enam näeb, kas ta kunagi enam saab hommikulauda istuda ja pankooke ning moosi nautida, kõrvus aknast kostvad laanehääled? See paistis lootusetu. Äkki ikka kunagi saab. Tal on käepärast üks galaktika kohutavamaid relvi. Tuleb üritada. Ta lendab. Teda oodatakse tagasi. Teda ootavad tähelaevas kaks rohtlakatti, kes samuti loodavad. Ja kui ta tagasi tuleb… Kuidas ta tuleb? Mis ta teeb? Kuidas tsivilisatsioonlased Põhjariigist alatiseks välja saada? Ei tohi ikka liialt muretseda, tuli astuda see esimene samm, küll teised tulevad siis järjest, ehk õnnestub siiski see tee lõpuni astuda.

Kariine pööras otsustavalt ringi, võttis viimase koti mooside ja konservidega ning ruttas puude all oja äärde, kus seisis Goon. Rohtlakatid ei olnud lahkunud, Ioneski oli Milki eeskujul istme seljatoe selili keeranud ning lesis nüüd teiselpool Kariine pilooditooli, teise turellipuldi taga. Kariine kinnitas rihmad ning haaras juhised. Ramp sulgus, telikud tõusid üles, must vari tõusis puude latvade kohale.

Šamaan kuulis tuttavlikku õõvastavat heli ning astus templivarjust tänavale. Kume, kriipiv vilin valjenes ning puude tagant ilmus nähtavale must rombjas olematus, mis valkjat jutti jättes üha kõrgemale tõusis. Seal läks Põhjariigi viimane lootus.