Viljar nokkis pükstelt järgmise tumeda karva ja raputas selle sõrmedelt võilillede keskele. Kevadroheline oli täitunud kollasega, mis taevas kõrguva päikese all elust rõkkas. Viimaks, kui talv oli ununemas ja suvi kohe ukse taga, muutus elu Paralleelmaailmas uuesti aktiivsemaks. Lapsed lasti varastel tundidel õue mängima ja kutsuti tagasi alles päikse loojudes, loomad aeti lautadest ja kuutidest välja heinale ning põllumaad, mida vaid kuud tagasi tugev lumekiht kattis, olid täitunud naiste-meestega, kelle hoole all osa Paralleelmaailma toidust kasvas.

Osad luksused tulid aga siiski väliselust. Sellest veidrast kohast, kus inimesed, kes maagia heast ja halvast midagi ei teadnud, muudkui enda digitaalses liigakiires elus kuhugi tormasid. Nad ei teadnud sedagi, et ühes ülikoolilinna mõisapargis pesitses Värav – sissepääs Paralleelmaailma.

Tal oli läinud aega, et mõista – kumbki koht polnud teisest ülepea parem. Paralleelmaailma ta idealiseeris, see oli ta kodumaa, aga väliseluta ei saanud nad endale pooltki lubada. Kahju, et tavainimesed ei näinud, et väliselu ei suutnud samamoodi Paralleelmaailmata eksisteerida.

Mitte koha tõttu, vaid selle inimeste ja imede pärast.

Paralleelmaailmas toimis teene teene vastu. Igal täiskasvanul oli oma kindel roll, oma kindel töö, millega nende väiksesse, viimastel andmetel 437-pealisesse, kogukonda panustati ja seni kõik toimis.

Sealsamas mõisahoones elas Raido. Ainus isa, keda ta kunagi teadnud oli. Raido juhtis koos seitsmest kaaslasest koosneva nõukoguga tervet nende kogukonda. Mõisahoone kõrval toimetas Paralleelmaailma suurimas kasvuhoones ta vanaonu Herald, kes kasvatas kõiki neile teadaolevaid maagilisi taimi, mis neid arstimises aitasid. Teisel pool, ühes väikses hubases kohvikus, tegutses alati rõõmus Agnes, kes enda laia naeratuse saatel igal aastal koduveini meisterdas ja igale külastajale süüa pakkus. Veidi kaugemal, keset Paralleelmaailma, andis Marin kohalikele noortele üldharidust. Proua Menning osutas nii väliselus kui seal – nende ajalukku unustatud paigakeses – hambaravi teenuseid. Lisaks neile Peep – mees, kes oli alati valmis appi tulema. Polnud vahet, kas tööle pidi tulema kirve, vikati või haamriga.

Paralleelmaailma tagumises otsas töötasid ühes hoones lukk- ja puusepp ning härra Menning – parim raudsepp, keda ta kunagi teadnud oli. Härra Menningu kätetöö olid paar karambit nuga, mille Raido talle kaheteistkümnendaks sünnipäevaks kinkinud oli. Siiani kandis ta neid igapäevaselt puusadele kinnitatud vöö vahel.

Ja siis oli seal Gustav, kes parasjagu Paralleelmaailma piirneva uduseina ees kivihunnikusse uut nime raius. Endine muusikaõpetaja Urve Jarlap jättis möödunud õhtul vanas eas oma elu ja tunnike tagasi oli ta keha igavesse udusse heidetud.

Nii jäeti Paralleelmaailmas lahkunutega hüvasti.

Kaskede vahel tuterdavate kanade kõkutamise saatel sammus Viljar tagasi mõisahoone poole. Ometigi oli mõis tobe sõna, see oli ta kodu. Seal oli ta veresuguluseta perekond, ta väike, aga hubane järvevaatega tuba. Seal oli ta väiksest poisist täisealiseks kasvanud, kodutöid teinud, mööda raamatukogu ekselnud ja Urve käe all viiulit mängima õppinud.

„Viljar!“

Ta nimele järgnes vile, mis madalate elumajade vahel mitmekordselt vastu kajas. See oli märguanne, mille ta juba poisieas enda parima sõbraga – ei, õigem oli öelda vennaga – kasutama õppis, hoolimata sellest, et Raido neid vilistamise pärast muudkui manitses.

Märt ja Stella jalutasid üksteise kõrval rõõmsalt mööda kitsast tallutud rada tema poole. Märdi käes lendlesid tühjad valged paberid, Stella kaenla all püsis väike valge ridikül ja ta lokkis pead kattis värskelt punutud võilillepärg. Märdi tehtud, selles polnud kahtlustki. Sõber oli halastamatult pehme hingega ning vähem kui kuu aega tagasi, kui Stella esimest korda läbi Värava Paralleelmaailma oli sattunud, oli noor mees jäägitult armunud.

„Palju õnne,“ ütles ta ja lõi Märdiga käed kokku. „Lõpuks ometi on aeg käes.“

Märt turtsatas ja lehvitas tühjade lehtedega. „Palju õnne, jah! Marin vist ei pannud tähele, mis päev täna on. Ta tahab, et ma homseks nende tobedate taimede kohta essee kirjutaksin.“

„Ise sa oled süüdi, et seda õigel ajal ära ei esitanud,“ ütles Stella. Naise näole kerkis naeratus, mis karjus, et sama jäägitult oli armunud ka tema. Kuidas kahe noore vahel nii ootamatu tihe side oli tekkinud, oli Viljaril kahe silma vahele jäänud.

„Mis ma sinna parata saan, kui Herald enda taimedest nii igavalt kirjutanud on,“ seletas Märt. Aeglaselt hakkasid nad mõisa poole kõndima. „Pealegi mind ei huvita need. Miks ta eriliste nutsakate ja seente õpetus õppekavas on, ei mõista ma ikka veel. Väliselus ei ole mul selle teadmisega midagi peale hakata.“

„Nii et sa oled otsustanud?“ küsis Viljar vaiksemalt.

Märt ainult noogutas. Mõned aastad tagasi oli ta esimest korda Paralleelmaailmast välja astunud ja väliselu võlud avastanud. Saanud nende väliselus töötavatelt kaaslastelt raha, oli ta kinos ja poodides käinud, jalutanud sihitult mööda vanalinna ja jälginud inimesi, kes maagia olemasolust midagi ei teadnud. Millegipärast oli väliselu kiire tempo Märdile meeldima hakanud ning siiani rääkis ta, et oli kindel: kohe, kui ta sai kaheksateist, hakkas ta pingutama, et Paralleelmaailm vaid külastuspaigaks jätta.

Nüüd oli see päev käes.

Märt oli saanud täisealiseks, kuid nende väikses kogukonnas tähendas see midagi palju enamat. Vaid loetud tundide pärast ootas Märti ees sõrmusetseremoonia. Pidustus, mille käigus õnnitleti teda meheks saamisel ja anti üle kindlat võimet kandev ehe, mis põlvkonniti muudkui edasi liikus.

Maagiliste sõrmuste kogukond oli sündinud juba varem kui kirjalik ajalugu. Legend rääkis, et just nende vägi takistas Maal kogu elu hävitada proovivaid Varje – kurje jõude, mille vastu tavainimesed ei saanud. Ta polnud ise kunagi ühtki Varju kohanud, kuid tal ei olnud põhjust nende olemasolus kahelda. Möödaniku veidraimad sündmused jutustasid enda eest.

Viljari parema käe nimetissõrmel puhkas Ausus. Sõrmus, mis ei lubanud tal seda kandes kunagi valetada. Miks ja millal otsustati kätte võtta uue sõrmuse sünnirituaal, et just selline ainulaadne ehe tõerääkimise maagiaga ühendada, polnud tal aimugi, kuid kurta polnud tal samuti midagi. Ausus muutis ta Raidole väärtuslikuks. See tegi temast parima võimaliku tulevase paarimehe Paralleelmaailma valitsejale, kes oli kolme-aastase Viljari paljast hoolivusest üles tõstnud ja enda peres kasvamiseks kaasa võtnud.

Pealegi, kui oli midagi, mida ta selles elus kõige enam tahtis, siis just seda, et ta ühel heal päeval nõukogus töötab. Ausus oli ideaalne sõrmus selle saavutamiseks.

Muidugi teadis ta jutte, et tegelikult pidi talle kuuluma sõrmus nimega Motus – ehe, mis andis kandjale võime liigutada esemeid ilma neid puudutamata –, aga see oli peaaegu kakskümmend aastat tagasi koos ta vanematega kadunud. Ausus oli tema kätte jõudnud hoopis läbi Heraldi, kellel endal Paralleelmaailmas järeltulijaid ei olnud.

Agnese kohvikust möödunud, kõndisid nad mõisa ümbritseva heki äärest peasissekäigu poole, kui Stella järsku seisatas.

Märt pöördus poolelt sammult tagasi. „Mis lahti?“

Stella silmad liikusid kaasa hoone arhitektuuriga. Trepiastmed viisid tugeva puidust nikerdustega ukseni, mille ees neli sammast viltuse katuseni ulatusid. Sammaste kohalt tõusis taeva poole päikest peegeldav klaaskuppel. Hoone ise ulatus peauksest sümmeetriliselt mõlemale poole pikalt välja. Lamekaarsed aknad ja poolümarad müürisüvendid muutsid igava kiviehitise kaunilt rikkalikuks.

„Ma ei suuda siiani uskuda, et siia sattusin,“ ütles Stella hellalt. „Ja mõelda vaid – väliselus on sellest ilust ainult fassaad alles.“

Tõsi see oli. Teispool Väravat asus väike mõisapark samasuguse järvega nagu neil, aga Paralleelmaailma elu ei olnud sinna nähtav. Mõis, mis endiselt enda täies hiilguses seisis, oli väliselus neljakümnendatel järjekordse tobeda sõja tõttu hävinenud.

Naeratus lõi Märdi poisijoontega näo särama. Ta haaras Stella käest ning tõmbas enda järel treppidest üles. „Oota vaid, tänane õhtu jõuab sind veel üllatada.“

„Millega?“

„Sa ei ole veel Punases saalis käinud,“ ütles Märt.

Sissekäigust otse üle koridori seisid kinnised kahepoolsed puituksed. Nende taga peitus hoone suurim ruum – Punane saal. Lukus polnud see kunagi, aga ilma asjata sinna siiski ei lubatud. Tervele Paralleelmaailmale anti kutse sinna siseneda tähtsamate sündmuste puhul. Olid siis selleks kellegi juubelipidustused, abielud, ärasaatmispeod või mis kõige olulisem – sõrmuse tseremoonia. Viimane ootas neid ees.

„Kas tahate kohe vaatama minna?“ Viljar vajus tuhmi mütsu saatel õlgapidi vastu Punase saali uksi. „Ma olen päris kindel, et nad teevad juba ettevalmistusi.“

„Ei!“ hüüdsid Märt ja Stella kooris, kuigi ühe hääletoon oli põlastavam kui teise.

„Mind absoluutselt ei huvita, mida ja kuidas nad seal ehivad,“ ütles Märt kohe järele. „Isa võiks Täpsuse siinsamas kohe üle anda, igasugune uhkus on üleliigne.“

„Ära räägi nii.“ Stella toksas mänguliku lustiga küünarnuki Märdi ribidesse. „Igaüks ei saa sõrmuseid kanda, nende eest hoolitseda, nendega maailma muuta.“

„Miks sa ei karjusid siis?“ küsis Viljar.

„Sest ma ei taha õhtust üllatust ära rikkuda. Ma ei ole ühelgi sõrmuse tseremoonial käinud, ma leidsin Tasakaalu juhuslikult.“ Kahe peene rõngaga sõrmus seisis Stella väikse sõrme ümber.

Seda, et neiu endale kuuluva sõrmuse kogemata leidis, oli ta juba varem kuulnud. Kust, kuidas ja millal olid aga vastuseta küsimused.

Viljar tahtis eesootavat sündmust kirjeldada, kuid enne kui ta sõnagi suutis hääldada imbus ta selja tagant lähemale terav külm, mida mõnikord harva mõisa seinte vahel tunda võis. Külm ujus läbi ukse, voolas läbipaistva varjuna Punasest saalist koridori ja jäi noorte vahele hõljuma.

See oli vaimutüdruk Janely, Märdi noorem õde, kes arusaamatute tagajärgede tõttu ka pärast surma hingena edasi kasvas. Kui mõned aastad tagasi tüdruku vaimu mööda mõisa liikumas nähti, hakkas Paralleelmaailmas levima kuulujutt, et Katrin – Märdi, Janely ja noorima venna Siimu ema – hoidis tüdruku hinge elus tänu ühele mõjukaimale sõrmusele. Tegelikkus oli hästi hoitud saladus. Nii palju, kui Viljar teadis, polnud isegi Märt vanematelt ühtegi selgitust saanud.

„Miks sa siin oled?“ küsis Märt pead vangutades.

Nüüdseks juba üheksa-aastase tüdruku kehaga vaim libistas end läbi õhu venna külje alla. „Ma tahtsin näha, milliseks nad Punase saali teevad... ja Siim karjus enne nii kõvasti, ma ei viitsinud temaga samas toas olla.“

„Ema ei taha, et keegi sind näeb.“

„Keegi ei näinudki mind!“ hüüdis Janely ja vajutas huuled kriipsuks kokku. Pahuralt pööras ta selja ning liugles mööda koridori põhjatiiva sügavusse.

Märt viipas käega õest maha jäänud tühjuse poole. „Ta ei ole veel teismelinegi ja juba pirtsutab.“

„Tal on igav,“ ütles Viljar ja muigas. Märt pirtsutas vahel siiani samamoodi. „Sa räägid, et lähed Paralleelmaailmas hulluks. Mida ta sinu arust tegema peab, kui kogu aeg Katrini ja Siimuga ühes toas passib?“

„Viljaril on õigus, lase tal olla,“ lausus Stella, tõmbas ridiküli enda ette ja võttis sealt kaks piletit. „Need on sulle. Sünnipäevaks. Sa ütlesid üleeile, et pole ammu kinos käinud.“

Märdi silmad lõid pileteid nähes särama. Õndsa tuhinaga libistas ta silmadega üle trükitud tekstide ja lasi siis naeratusel kukkuda. „See on vähem kui tunni pärast.“

Stella noogutas innukalt. „Me jõuame su tseremoonia ajaks tagasi.“

„Jah, aga...“ Märt vaatas tühje valgeid pabereid.

Viljar tõukas end sujuvalt uksest eemale ja tõmbas paberid enda kätte. „Minge, ma teen selle essee ise ära.“

Ta oli juba paar aastat tagasi sarnaseid koolitöid tegema pidanud ja sama hariduse kätte saanud. See oli Märdi päev, ta võis ühe igavavõitu teene teha küll.

„Oled sa kindel? Äkki tahad hoopis kaasa tulla?“

Isegi pärast Stella tulekut ei jätnud Märt teda üksinda. Hoolimata sõbra värskest armastusest ei tekkinud tal kordagi tunnet, et oli hüljatud või unustatud. Stella oli kõigest väike – ja ta pidi tõdema, et ka natuke armas – lisandus nende murdumatu sideme vahel. Ühel heal päeval, kui armastus tee temani leiab, lubab ta Märti samamoodi enda lähedal edasi hoida.

„Ma olen kindel,“ ütles ta lehvitades, „aga olge kindlasti enne tseremoonia algust tagasi.“

Märt tõstis Stella keerutades kõrgemale ja lasi lendu valju rõõmuhõiske. Neiu tagasi maha asetatud, jooksis ta hoopis lõunatiiva poole.

„Ma tulen kohe tagasi!“ hõikas ta koridori sügavuses järele.

Viljar ei olnud varem Stellaga kahekesi jäänud ning vaikne piinlikkus oli Märdi kaugenevate sammude järel kiire tekkima. Tal ei olnud Stella vastu midagi, hoopis vastupidi, kuid järsku tundus, et kumbki neist ei osanud midagi öelda. Stella hoidis kahe käega ridikülist kinni ning lasi silmadel mööda seinu ehtivaid maale liikuda.

Viljar neelatas kurgu puhtaks. „Kuidas sa Tasakaalu leidsid?“

See oli ainus küsimus, mis talle pähe hüppas.

„Käisin kuu aega tagasi vanematega Pärnu rannas, nägin midagi liiva sees helkimas ja seal see oli,“ seletas Stella ning astus lähemale maalile, kus kujutati öötaevast Paralleelmaailma kohal. „Ma ei ole kunagi ühtegi sõrmust niiviisi helkimas näinud. Uudishimust proovisin seda kätte ja nagu võluväel sobis see ühe sõrme ümber ideaalselt. Kohe, kui Tasakaalu pind mu nahka puudutas, lõpetas see helkimise ja mööda mu käsivart jooksis üles midagi sooja ja surisevat nagu veider võõrapärane energia, mida mu keha varem tundnud ei olnud. Ema-isa ei pannud midagi tähele ning nad ei tea asjast siiani midagi, aga miski minus ütles, et see sõrmus on omamoodi eriline.“

Helkimise osas oli Stellal õigus. Sõrmused helkisid kahel juhul – kui nende võimet kasutati ja kui need uue potentsiaalse kandja kohalolu tundsid. Vastavalt vajadusele oli neid tänu ühele rituaalile juurde tehtud ja iga uue sõrmusega sündis inimene, kes oli seda kandma loodud. Mööda vereliini liikusid need maagilised sõrmused käest-kätte edasi ja läheduses uut kandjat tundes kukkusid need helkima, justkui karjudes „ma olen siin, tule, võta mind, kasuta mind, kaitse mind!“

Kaitsma pidid nad endi kätel olevat maagiat tõepoolest. Ajalugu oli korduvalt näidanud, et inimsugu oli enesekeskne ja ahne ning ennekuulmatut võimu tundes ei pruukinud sugugi kõik maagiat heatahtlikult kasutada. Just seetõttu oli Paralleelmaailm loodud. See oli koht neile, kes väliselust lahkuda soovisid ning halbade käte eest sõrmustega peitusid. Väliselus teadsid selle paiga olemasolust vaid need, kes nüüd sõrmuseid omasid.

Ent väliselu ega Varjud legendidest ei olnud need, mis neid hetkel ohustas. Neid ohustas hoopis üks kurja kuulsusega vanem naisterahvas – Adeele –, kes aastakümneid tagasi terve Paralleelmaailma võimsaimat sõrmust ära tahtis kasutada.

„Ja kuidas sa Paralleelmaailma leidsid?“ küsis ta järgmiseks. Ta ei tahtnud kõlada nagu ülekuulaja. Ta oli enam kui kindel, et Raido oli juba esimesel päeval kõik need küsimused Stellale esitanud, kuid uudishimu sai temast võitu.

Stella saatis talle pehme naeratuse. „Ma nägin, kuidas üks punapäine naine läbi mõisapargi värava kõndis ja lihtsalt kadus. Mõtlesin tükk aega, et pidin olema väsinud ja asju ette kujutama, aga terve öö ei saanud ma rahu ja järgmisel päeval tulin tagasi. Ma ei osanud arvatagi, et Tasakaalu kandmine võiks mind tuua nii imelisse kohta. Kogu mu sattumine siia on olnud suur õnnelik juhus.“

Paralleelmaailmas oli vaid kaks punaste juustega naist. Ema ja tütre paar, kes paiknesid väliselus, kuid käisid vähemalt korra nädalas mõisa külastamas. Ta oli enam kui kindel, et Raido luges neile sõnad peale, et nad läbi Värava tulles ettevaatlikumad oleksid.

„Suur õnnelik juhus tõesti,“ ütles ta vastuseks, kui Märdi sammud taas lähenema hakkasid. „Mul on hea meel, et sa siia sattusid.“

Märt tormas hingeldades Stella kõrvale, nüüd palju viisakamad riided seljas. Polnud enam kottis pükse ega poriseid saapaid, vaid korralikud teksad ja puhtad tennised.

„Tseremooniaks oleme tagasi!“ hüüdis sõber üle õla Viljari poole, haaras Stella käest ja ruttas mõisast välja.

Neiu rõõmukilgete saatel lahkusid nad Värava poole.

***

Mõisas oli kolm värvide järgi jaotatud ruumi: Sinine tuba või teisisõnu muusikatuba, Roheline ruum ehk raamatukogu ja Punane saal. Suurem osa ülejäänud mõisast oli täis nummerdatud eluruume, mis kahe korruse vahel jaotusid. Enamus neist seisid tühjana ning olid reserveeritud sõrmusekandjatele, kes töö või pere tõttu väliselus eelistasid elada, kuid siiski Paralleelmaailmast hoolisid ning seda külastasid. Paikseid elanikke oli vaid viie toa jagu.

Veidi enne kella seitset õhtul lukustas Viljar enda järel ukse numbriga 201. Ta oli ainus mõisa paiksetest, kes teisel korrusel ööbis. Perekond Härm jaotus esimese korruse ruumidesse, Märt ülejäänud perest ainsana lõunatiivas, otse Viljari toa all ja Herald...

Ta vanaonu oli omamoodi mees. Juttude järgi oli Heraldil olnud naine ja poeg, aga nad olid ta hüljanud ja üksinda jätnud. Pärast seda oli Herald hakanud hoidma rohkem omaette, oli end sulgenud taimede keskele kasvuhoones ja kolinud enda väiksest majast mõisa pööningule. Isegi Viljariga – ainsa lähisugulasega – ei kippunud ta eriti suhtlema. Viljar temaga samamoodi mitte. Tavaliselt tervitas ta Heraldit, kui meest Agnese kohvikus istumas nägi ja kui nad suhtlesidki, siis üldjuhul ainult selle pärast, et ta vajas Heraldilt mõnda taime, mis teda haiguse korral aitas.

Asjaolu, et ta enda suguvõsast suurt midagi ei teadnud, oli üks põhjustest, miks ta nõukokku saada tahtis. Nõukogule kuulusid arhiivid, kus olid läbi aja kõigi Paralleelmaailma elanike andmed. Ühel vaiksel päeval kuus aastat tagasi oli ta Raidolt küsinud, kas võiks arhiividele ligipääsu saada, ent Raido oli näost morniks tõmbunud ning öelnud vaid, et selleks ei olnud veel õige aeg.

„Millal on õige aeg?“ oli ta küsinud.

„Viljar, mu poeg,“ oli Raido pehmelt öelnud, „sa saad kunagi olema osa mu nõukogust ja see saab olema palju tõsisem töö, kui sa praegu endale ette kujutad. Naudi enda noorust, ela veel natuke, enne kui end täielikult tööle pühendad.“

Täiskasvanuks saades oli ta vihjamisi uurinud, millal ta koha nõukogus endale saab ja sama vihjamisi oli Raido öelnud, et nägi, kui tihedalt ta Märdiga kokku kuulus ning kui Märt täisealiseks saab, hakkab ta alles selle protsessiga tegelema. Mees ei tahtnud neid lahutada, sest oli neid ise koos üles kasvatanud.

Ta võlgnes Raidole kõik, mis ta elus hea oli ning just see oli teine põhjus, miks ta nõukokku kibeles.

Aegamisi kõndis ta mööda lõunapoolset treppi alla. Üle tüki aja oli mõis taas inimestega täitunud. Terve nende kogukond nii Paralleelmaailmast kui väliselust oli tulnud kokku, et näha, kuidas Märt isa sõrmuse enda kanda saab.

Esimesel korrusel kõndisid talle käsikäes vastu Menningid, keda ta peanoogutusega tervitas. Mõisa uksed olid saabuva õhtu saatel pärani avatud ning külaliste hulk voolas üksteise järel otse üle koridori Punasesse saali. Saabujate vahelt jooksis läbi paar Janely-vanuseid lapsi, kes hõigete saatel üksteist taga ajasid. Pilguga püüdis ta leida sõprade nägusid, kuid tulemusi saamata pidi ta massiga liituma ning saali taanduma.

Punase saaliga oli tõesti taas vaeva nähtud. Kaks kristall-lühtrit, mis ruumi valgustasid, olid tolmust puhtaks pühitud, aknaid katvad rasked kardinad puhastatud ja saali tagaosas oleva tiibklaveri taga istus juba parim kohalik klahvpillimängija. Kõlav muusika ja üksikud tantsivad paarid panid teda igatsema viiuli järele, mis teise korruse lukustatud tuppa maha oli jäänud.

Piduliste tarvis jooksid mööda akendeta seinu pikad kaetud lauad, mida ehtisid põlevad küünlad härra Menningi sepistatud jalgades, Agnese koduvein ja tõenäoliselt ka naise käest tellitud suupisted. Eemal seisis vanemate tulijate jaoks rivi puidust toole ning kogu ruumi keskmes üksiku meetrikõrguse musta riidega kaetud samba kõrvale oli pandud väike laud, millel asetses hunnik kingitusi.

Just seal jäid ta silmad seisma. Märt ja Stella jutustasid üksteise ligi ühel pool lauda ja teisel pool...

Teisel pool vaatas neile vastu nägu, mida ta kogu massi keskelt kõige enam oli otsinud. Seal seisis punapäine Raili. Raili, kelle ülahuulel oli väike valge arm ja kelle nina katsid tedretähed, mida noor naine veel mõni aasta tagasi häbenenud oli. Raili, kes seitsme-aastase tüdrukuna esimest korda ema järel Paralleelmaailma astunud oli. Kellest oli saanud osa Viljari ja Märdi väiksest, aga väga usaldusväärsest suhtlusringist.

Raili hoidis Kiirust kandvas käes punase vedelikuga pokaali, kuid toetas selle kohe lauale, kui Viljarit märkas. Naine jooksis läbi rahvasumma, põrkus vastu saali tulijaid ning tormas vabandusi esitamata teda embama. Samasugusest õnnejoovastusest sulges ta käed naise selja taga ning pigistas ta keha endale lähemale. Peaaegu kaks nädalat ei olnud nad üksteist näinud, Raili oli eksamite läbimiseks õppimisele keskendunud ning Paralleelmaailma külastamise mõneks ajaks edasi lükanud. Ta uhkesse paksu patsi punutud juuksed lõhnasid magusalt. Tuttavalt magusalt.

Oli see vanill või kookos?

„Tule nüüd,“ ütles Raili ning astus ta käte vahelt eemale, „me oleme sind juba tükk aega oodanud.“

„Ma oleksin varem tulnud, kui Märt enda kodutöid õigel ajal esitaks,“ kommenteeris ta vastuseks ja kõndis Raili järel lakitud puitpõrandaga saali keskmesse. Kiirelt libistas ta pilguga üle kingituste kuhja ja tuvastas rohelisse paberisse mässitud pikliku paki. Lohakas käsitöö reetis, et tegu oli temapoolse kingitusega, aga vähemalt oli see tervena kohale jõudnud.

Märdi kõrvale jõudnuna ulatus ta sõbra kõrva lähedale. „Essee on sinu toas. Sa oled mulle nüüd võlgu.“

„Mida iganes sa vastutasuks soovid, ma olen su teenistuses,“ naeris Märt üle saali kostuva jutusumina.

Kohale olid tulnud tõepoolest kõikvõimalikud tuttavad näod. Kõik nõukogu liikmed, kõik käsitöölised, kõik maaharijad, lapsed, vanurid, pered, sugulased ja sõbrad. Kõik, keda Paralleelmaailm endasse lubas.

Kui aga Raido ja Katrin saali kõndisid, jäi jutusumin tasahaaval vait ja mäng tiibklaveri taga lakkas. Raidot austati ja ülistati, ta töötas igapäevaselt selle nimel, et elu uduhallide piiride vahel veel paremaks muuta, ent Katriniga käisid alati kaasas sosinad ja kuulujutud, millel üldjuhul ühtegi tõepõhja ei olnud. Isegi nüüd – ta vanima lapse sõrmusetseremoonia ajal – seisis ta näol morn mask, mida enne Janely surma seal peaaegu kunagi ei märgatud. Ka peale Siimu sündi ei olnud midagi muutunud, tüdruku kaotus oli naise sära igaveseks hävitanud.

Paarile tehti teed saali südamikku – just sinna, kus noored omakeskis seisid. Enne samba ja kingitustega lauani jõudmist haakis Katrin käe Raido haardest lahti ning jäi paigale teiste pealtvaatajate keskel. Raido kõndis aga väärikalt kõigi silme all noorteni.

Raido oli pikk meesterahvas, see oli üks vähestest välistest omadustest, mille ka Märt pärinud oli, kuid vastupidiselt heleda peaga pojale ehtisid Raidot hoopis õhukesed mulla tooni juuksed. Ta tugev lõuajoon oli justkui kirvega raiutud ning paksud kulmud katsid teravaid silmi, mis igast valest läbi suutsid puurida. Jõud ja võim enda rahvast juhtida käisid temaga igal sammul kaasas kui uimastav õhk, mida kõik Paralleelmaailmas hingata tahtsid.

„Märt,“ ütles mees pehmelt. „Palju õnne, mu poeg.“

Märt niheles kõigi pilkude alla ebamugavusest, kuid naeratus ta näol ei kadunud kuskile. Hoolimata väliselu seiklustest unistamisest oli sõrmuse kandmine siiski auasi ning kauaoodatud päev oli viimaks käes.

Viimaks ometi sai temast maagilise eseme kaitsja. Viimaks ometi sai temast järgmine tunnustatud liige nende varjatud kogukonnas.

Julgustavalt noogutas Raido Märdile ning pöördus siis rahva poole.

„Aitäh, et te täna Märdi tähtsa päeva puhul siia olete kogunenud,“ rääkis ta valjemalt, tugev hääl vastu saali seinu tagasi kajamas, „mul on rõõm ja suur au, et saate olla tunnistajaks hetkele, kui Täpsus mu käelt lahkub ja uue tubli kandja leiab.“

Rahvas aplodeeris. Viljar tõstis niisamuti enda käed plaksutuseks. Sügaval sisimas tahtis ta olla kindel, et oli kõigist ruumisolijatest Märdi üle kõige uhkem.

„Pikemat sissejuhatust ma tegema ei hakka, poiss on niigi kaua oodanud,“ ütles Raido muige saatel ning nii mõnigi naerusuine nägu kihistas mehele kaasa.

Demonstratiivselt pööras Raido end tagasi Märdi suunal ning libistas Täpsuse – musta noole kujutisega hõbesõrmuse – enda käelt peale pikki aastakümneid ära. Märt sirutas kärsitult käe isa poole, liigutus pani rahva taaskord sumisema. Sõrmus Raido pihus helkis pimestavalt, leides rahva hulgast järgmise kandja. Äreva aeglusega ulatas mees ehte Märdile, lastes helkival valgusel ühelt käelt teisele kukkuda.

Märt tõstis sõrmuse kahe näpu vahel silme ette ja vaatas imetlusega jõudu, mida ehe talle pakkuma hakkas. Ajaloo tundides oli neile räägitud, et Täpsus oli üks sõrmustest, mis sündis küttimise tõttu. See oli aidanud kandjal osava täpsusega saak maha murda, et kindlustada endale ja oma lähedastele kõhtu täitev söök. Ajad olid aga muutunud ning Täpsuse sihtotstarbeline eesmärk niisamuti.

Nüüd tähistas Täpsus tublit kaitsevõimet iga ründaja ees, kes neid ohustada võis.

Neelatuse saatel libistas Märt sõrmuse parema käe pöidla ümber, kus see lõpuks helkimise lõpetas.

Saalis tõusis rõõmujoovastuste ja aplausi laine. Stella ja Raili viskusid mõlemalt poolt Märti embama, kuid Märdi õnnejoobes silmad vaatasid vaid Viljarit. Lõpuks ometi olid nad kõik täisealised. Lapse- ja nooruspõlv oli möödas, siit edasi algas päris elu.

Elu täis maagiat ja piirideta seiklusi.

Raido vaatas uhkelt üle saali, tõstis käed laialt lae poole ja hõikas: „Pidu alaku!“

Viljarit ajas alati naerma, kui mees nii tegi, ent kuidagi oli hõikest saanud osa traditsioonist ning märguande peale hakkas saali täitma taas muusika ja vali jutusumin. Julgelt astuti ligi kaetud laudadele, mindi kaaslastega tantsima. Märdi ette moodustus järjekord õnnitlejatest.

Viljar astus Raili ja Stellaga sammu eemale.

„Mis siin all on?“ küsis Stella, viibates musta linaga kaetud samba poole.

Viljari ja Raili pilgud kohtusid. Oli keeruline kiirelt kokku võtta, mis end lina all peitis või miks see üldse peidus oli. Keeruline oli selgitada, et kuigi elu Paralleelmaailmas oli lihtne ja küllaltki lilleline, seisis nende kuklas alati mõte, et Värava taga otsis sissepääsu oht, mis läbi aastate aina lähemale oli pääsenud.

Raido oli see, kes Stella küsimusele reageeris. Kõhklemata tõmbas ta sambalt riide maha ning lasi sellel maha kukkuda. Mehele vaevu puusani ulatuval sambal seisis väikse tabalukuga klaaskast. Läbipaistva kasti sees oli paista punasest sametist padjake, millel tuhm klaassõrmus puhkas.

„Siin on Soov,“ ütles mees ning vaatas kordamööda sõrmuse ja Stella poole. Polnud kahtlustki, et ta võttis neidu kui potentsiaalset kandjat ja tahtis näha, kas sõrmus reageeris Stellale, nii nagu ta oli vaadanud kõigi teiste noortega, kuid ehe ei helkinud ka nüüd. See ei helkinud kunagi. Nii nagu terve Paralleelmaailma rahvas, ei olnud Stella Soovi vääriline. „Meie kogukonna noorim sõrmus. Ainulaadne ja raskesti ohjeldatav.“

„Soov...,“ kordas Stella ning libistas käega ettevaatlikult üle puhta klaasi. „Miks te seda lukus hoiate?“

„Meie seas ei ole kedagi, kes seda kanda saab,“ vastas Raido lihtsalt ning pööras pea, kui keegi ta nime hõikas. Kiirelt lukustas ta silmad kahe nõukoguliikmega ja tõstis näpu, näitamaks, et oli momendi pärast nendega. „Vabandage, noored, ma pean edasi liikuma. Minu töö ei lõppe iial.“

Nii väga tahtis Viljar teada, millest mees rääkima läks. Nii väga tahtis ta kaasa kõndida ja kuulata. Ent sel korral jäi ta ikka veel maha.

„Raido ei öelnud tegelikku põhjust, miks seda lukustatuna hoiate, ega ju?“ küsis Stella ning vaatas nii Raili kui Viljari poole. „Ma nägin küll, kuidas te üksteist vaatasite, kui küsisin, mis siin on.“

Raili pigistas suu kriipsuks kokku ja noogutas.

„Võibolla ta ei taha sind veel tõsiste asjadega ära ehmatada,“ ütles Viljar alustuseks. „Aga, jah, ta ei öelnud tegelikku põhjust.“

„Tegelikult on Soov siin, sest on keegi, kes seda jahib; keegi, kes seda endale tahab saada,“ lausus Raili järele.

Stella kortsutas kulmu. „Aga siin ei pidanud ju kedagi olema, kes seda kanda saab.“

„Siin – Paralleelmaailmas – jah mitte, aga väliselus,“ ütles Viljar tõsisemalt ning nihutas end Stellale lähemale, et sosinal jätkata, „kuskil seal teispool Väravat elab naine nimega Adeele. Ainus teadaolev inimene, kes seda kanda saab.“

„Aga miks Soov siis Adeele käes ei ole?“ küsis Stella nagu muuseas. Neiu selja taga hakkas järjekord Märdini lühemaks muutuma, kuid sõber oli endiselt õnnitlejatega hõivatud. Märt oleks talle ehk paremini selgitanud. Pehmemalt, muinasjutulikumalt.

„Meie seas elas kunagi üks naisterahvas, kes kandis Paragnosti – sõrmust, millega nägi võimalikku tulevikku. Paragnost kuulutas kurja. Adeele tahab Sooviga Paralleelmaailma hävitada. Ta tahab Raido valitsuse kukutada ja meie kogukonda ise juhtida, sest usub, et me ei kasuta sõrmuseid sihtotstarbeliselt. Soov ei ole lihtsalt sõrmus, mis meile midagi anda võib. See on relv, mida Adeele ära tahab kasutada,“ rääkis Viljar ning tõmbus tagasi, et üle vaadata, ega keegi neid rääkimas ei kuulnud. Adeele nime ei tahetud Paralleelmaailmas nimetada.

Soov oli sündinud 1944. aastal ning koos sellega – nagu iga uue sõrmusega – inimene, kes seda kandma hakkas. Sooviga sündis Adeele ja kuigi esialgu oli tundunud, et ta oli tundnud sõrmuse ees täielikku austust ning ei kavatsenud sellega halba, muutusid asjalood, kui ta tolleaegse Paralleelmaailma valitsejaga tülli oli läinud. Sel korral oli Adeele kaotanud, kuid naine ei olnud endiselt, ka kuuskümmend seitse aastat hiljem, alla andnud. Ta ise ei olnud enam kordagi läbi Värava astunud, kuid ta üllad järgijad küll.

Üks hullematest juhtudest oli olnud 1991. aastal, kui üks Adeele ustav Paralleelmaailmas paksu pahandust oli korraldanud. Ta oli suutnud endaga kaasa meelitada hulga inimesi – kuulujuttude järgi ka Heraldi pere –, ta oli Rohelise ruumi koos väärtuslike raamatute ja dokumentidega põlema pannud ning peaaegu Sooviga lahkuda suutnud. Õnneks oli Raido talle peale sattunud ja hoolimata tekitatud kaosest siiski armu andnud ning käskinud kõigest Paralleelmaailmast lahkuda.

Soov oli Paralleelmaailma jäänud ja igaveseks Punasesse saali lukustatud.

Või vähemalt seniks, kuni elu neile järgmise sõrmusele väärilise kandja kinkis, keda nad ka ühtlasi usaldada võisid.

Läbi aastate oli Adeele järgijaid sinna veel sattunud, kuid kellelgi polnud õnnestunud Soovi varastada.

Viljar tõstis musta riide maast ning kattis klaaskasti uuesti kinni.

Märt vabanes viimaks õnnitlejatest ning lähenes ohates. Uhkelt näitas ta pöialt ümbritsevat Täpsust. „Öelge nüüd, et ma ei ole sellega kohe kolm korda seksikam kui enne.“

Stella puhkes naerma. Viljaril oli seda imelikult piinlik pealt vaadata, Märdi „nali“ polnud kuigi naljakas. Kaastundlikult muiates andis ta hoopis Railile käe, et kohe kudrutama kukkuva paari juurest tantsima lahkuda, sest kui oli midagi, millega Railit teistest eemale meelitada, siis oli selleks just tantsimine.

Naine võttis ta kutse kohe vastu, lastes end käsipidi mööda saali teiste paaride keskele juhatada.

„Ma ei tea, kas oli õige Stellale Adeelest rääkida,“ sosistas Viljar vaevukuuldavalt. Stella oli alles mõned üksikud nädalad Paralleelmaailma tundma õppinud. Võibolla oli õigem sellega seonduvaid ohtusid aegamisi tutvustada või üldse tutvustamata jätta. Nad polnud Adeelest enam ammu midagi kuulnud.

Raili toetas käe ta õlale. „Ole nüüd, vaata neid, neil ei ole mitte ühtegi muret.“

Vaid viivuks vaatasid nad tagasi noorpaari poole. Märt ja Stella olid ninapidi koos ja lõkerdasid millegi üle naerda.

„Ühel päeval oleks ta niikuinii teada saanud,“ ütles Raili.

Viljar tõmbas ta enda käe all keerutama ja kui Raili nägu tagasi temal peatus, kerkis sinna lõbus naeratus. Ta oli Railit igatsenud. Piinlik oli muudkui Märdi ja Stella seltsis kolmandaks jääda; piinlik oli mõista, et ta oli üleliigne. Ka siis, kui noored seda kunagi välja ei näidanud.

„Kas sa jääd ööseks siia?“ küsis ta.

Raili noogutas ainult. Nad astusid üksteisest sammu eemale, jäädes käsipidi puudutama. Muusika juhtis neid, pani nende kehad lainetena liikuma. Tagasi Raili vastu põrgates, küsis ta uuesti.

„Ja homme?“

„Pean varakult lahkuma,“ vastas Raili lihtsalt ja toetas end kindlalt Viljari vastu. „Nädala pärast on inglise keele eksam, mul on vaja õppida ja ma lubasin kaksikutele, et saan nendega homme õhtul kokku.“

Muidugi. Kaksikud, need tundmatute nägude ja nimedega sõbrad, kellega Raili väliselus aastaid tagasi sõbrunenud oli. Tihtipeale tuli naine tagasi Paralleelmaailma ja rääkis, kuidas oli jälle kaksikute juures ööbinud, nendega kuskil järve ääres käinud, kellegi sünnipäeva tähistanud. Just need jutud olid omal ajal Märdis esimest huvi väliselu vastu tekitanud, kuid Viljaril oli ükskõik. Võibolla kunagi astus ta samuti läbi Värava, et vaadata, kuidas seal elati, kuid seni piisas talle teadmisest, et Raili tuli alati tagasi.

Raili seiskus järsku. Ta silmad liikusid kaasa kellegagi Viljari selja taga ning enne, kui Viljar pöörduda jõudis, vajus ta õlale raske käsi.

„Vabandust, et segan,“ järgnes tuttavale puudutusele sama tuttav hääl. Ta selja taga seisis Raido, mehe keha üle tema oma kõrgumas. Ta pidi alt üles vaatama. „Homme keskpäeval tule Rohelisse ruumi ja võta Märt endaga kaasa.“

„Rohelisse ruumi?“ kordas ta Raido sõnu. Kas see võis tähendada seda, mida ta arvas?

„Tulge, vaadake, milline näeb välja nõukogu koosolek,“ ütles Raido ning pilgutas talle silma.

Viljar tardus.

See oli võimalus. Esimene võimalus saada jalg ukse vahele, kust ta alati sisse pääseda oli soovinud.

Aeg oli käes.

***

Tuba number 101 oli täidetud karge kevadõhuga, mis avatud poolkaarega aknast sisse valgus. Viljar toetus vastu uksepiita ning vaatas kaugustesse. Taamal paistev järv sillerdas päikesevalguse all, mööda muru jooksid teineteist tagaajavad lapsed, kes sel kaunil päeval muud tegema ei pidanudki.

Tema pidi. Teda ootas ees esimene sissevaade nõukogu koosolekule.

„Kusjuures, Marin oli esseega rahul,“ kommenteeris Märt voodil lösutades. Ta oli pühendunud värskesse väliselu ajalehte ning hoidis pabereid pea kohal õhus, lugedes hoolikalt iga rida, mis artiklites kirjas.

„Ära vii teemat mujale,“ ütles Viljar ning vahetas keha toetavat jalga. Essee polnud asi, mille pärast ta Märdi tuppa oli tulnud. „Miks sa tulla ei taha?“

Märt ohkas ning lasi ajalehel rinnale kukkuda. „Ma ju ütlesin – ma olen otsustanud. Minust ei saa kunagi osa nõukogust, proovigu isa mind nii palju sundida, kui tahab. Stella ja väliselu on see, mis mind ees ootavad.“

„Ainult täna,“ proovis Viljar uuesti. Raido oli palunud, et ta Märdi kaasa kutsuks ja pealegi oli tal veider üksi minna. Ta oli alati teadnud, et kui nõukogusse sai, siis tegi ta seda koos Märdiga. „Pealegi, sa oled mulle võlgu. Ise ütlesid, et saan vastutasuks mida iganes ma soovin. Ma soovin, et sa minuga ainult täna kaasa tuled.“

Märt libistas ajalehe endalt maha ning keerutas end voodile istukile. Aeglaselt sündis ta suul tagasihoidlik muie. „Ma teadsin, et poleks tohtinud sinult ühtegi teenet vastu võtta.“

„Ise oled süüdi,“ noris Viljar samamoodi vastu ning pöördus ukselt lahkuma. Märdi laisad sammud tammusid ta järel.

Mööda lõunapoolset treppi teisele korrusele jõudnud, kõndisid nad hoone keskmesse Rohelise ruumi poole. Kõrged laeni ulatuvad aknad tõid koridori keskpäevast päikest, mis puitpõrandale kollaseid valguslaike tekitas. Kevad oli tõepoolest täiel rinnal elu rikastamas ja Viljar polnud ammu end nii kerge ja värskena tundnud.

Polnud kahtlust, et see oli ta elus pärast Aususe saamist järgmine tipphetk. Nad olid Märdiga ühtne jõud, Raido ootas teda nõukokku, Raili külastas Paralleelmaailma peagi aina tihedamini.

Õnn. See oli siiras õnn, mis ta südames sündis.

Üksteise järel astusid nad Rohelise ruumi suletud ukse taha. Kogu nõukogu oli juba raamatukokku kogunenud ning näis, et koosolek oli alanud. Raido jäi saabujaid märgates poole sõna pealt vakka, kuid hoolimata hilinemisest saatis ta neile sooja tervitava naeratuse.

Keset Rohelise ruumi lage kõrgus taeva poole klaaskuppel, mis lasi päikesel toa üles soojendada. Suve kuumimatel päevadel muutus ruum liiga kuumaks ja lämbeks, talvel see-eest rõskeks ja jahedaks, kuid maikuu oli seal viibimiseks ideaalne. Kamin toa põhjaseinas jäi just sellepärast sel korral puutumata.

Uksest otse üle ruumi seisis raske täispuidust laud, mille taga Raido istus. See oli mehe meelispaik. Kui teda mujalt ei leitud, teadis kogu Paralleelmaailma rahvas, et raamatukogu laud oli koht, mille taga teda kohata võis. Just selle peale olid asetatud raamatud, mida ta parasjagu uuris, paberid ja dokumendid, mida ta sulepeaga täitis ja karahvin, täidetud kuldse kange vedelikuga, mida talle pärast pikki päevi juua meeldis.

„Tundke end vabalt,“ ütles mees Viljarile ja Märdile ning pöördus tagasi toa sügavusse, kus nõukogu liikmed koosoleku edasiminekut ootasid.

Märt võttis istet lähimal kulunud riidega tugitoolil, kuid Viljar otsustas ukse läheduses edasi seista. Ta ei tulnud sinna lösutama, ei tulnud sinna ekskursioonile. Ta tuli, et näidata, et võttis asja tõsiselt. Püüdes enda agarust mitte liialt välja näidata, sirutas ta selja aegamisi ja võimalikult märkamatult sirgemaks.

„Kuhu me jäimegi?“ küsis Raido ning kiikas tagasi paberi poole, kuhu oli juba rida märkmeid jõudnud üles kirjutada.

„Herald tahab sügiseks enda kasvuhoonesse korralikku sisevalgustust,“ ütles Lembit – üks vanimaid nõukogu liikmeid – toa sügavusest. Mees istus ühel puittoolil ning toetas mõlema käega kaunite keerdmotiividega jalutuskepile. Kepp oli sündinud kohaliku puusepa, Lembitu vanima lapse, käte all.

Raido noogutas ning kirjutas paberile järgmise punkti. „Edasi?“

Gustav, Dmitri ja Luule – nõukogu seitsmiku ühte hoidev punt – vaatasid üksteist, õhus särisev ärevus nende vahel mänglemas. Nad olid Paralleelmaailma üks kuulsamaid sõpruskondi ning meenutasid Viljarile kolmikut, kuhu ta ise kuulus.

Kolmikut tema, Märdi ja Railiga. Raido oli neile kõigile isa eest. Märdile läbi liha ja vere, Viljarile alates kolmandast eluaastast ja Railile pärast seda, kui ta juba kooli alustades enda isa haiguse tõttu kaotas ja emaga esimest korda läbi Värava astus. Raido oli nad kohe enda tiiva alla võtnud ja punaste juustega paari igas elu aspektis aidanud.

Raido oli olnud nende kolme ühendav lüli ja läbi aja kasvanud sõprus tõi neid muudkui alati kokku tagasi. Viljar tahtis uskuda, et nende vägi oli ühel päeval samamoodi äratuntav kui tihe jõud Gustavi, Dmitri ja Luule vahel. Muidugi, nõukogu kolmikut ühendasid ka teised asjalood. Dmitri ja Luule vaheline sõprus oli kasvanud armastuseks ning mees kandis Gustaviga samasuguse toimega sõrmuseid, mida tunti Kilbi nime all.

Nüüd seisid nad üksteise läheduses keset tumeroheliseks värvitud seinu ja kõrgeid raamaturiiuleid, mis päikesevalguse all tolmu kogusid. Nad suhtlesid omavahel sõnadeta, justkui proovides otsustada, kes suu avas.

Raido oli kolmiku pilguvahetust märganud. „Teid vaevab miski.“

Kõrgemate riiulite jaoks oli ruumis kasutusel ratastel liikuv redel, mille ülemisele astmele Dmitri end istuma toetas. Tõsise asjalikkusega noogutas ta lähedastele, enne kui rääkima hakkas. „Adeele viimasest katsest on varsti kuus aastat möödas. Ta ei ole kunagi nii pikka pausi pidanud ja me oleme mures. Paralleelmaailmast on endiselt puudu väga palju tugevaid sõrmuseid, sa oled ise samamoodi öelnud, et need võivad olla Adeele järgijate kätes. Me istume siin, jutustame ja pidutseme ja elame, aga mis siis, kui kõige selle asemel peaksime hoopis võitlemisele mõtlema? Mis siis, kui järgmine oht on meile kohe uksele koputamas?“

Raido hingas sügavalt sisse ning langetas sulepea aegamisi lauale. Polnud kahtlustki, et samad küsimused olid teda samuti piinanud. Juba esimesest päevast alates, kui ta Paralleelmaailma valitsejana enda vanemate koha üle oli võtnud, oli ta rõhutanud kogu elanikkonnale, et ta tahab töötada selle nimel, et maagia jõuaks tagasi välisellu. Sinna, kust see kord tulnud oli. Ta unistas ühinenud rahvustest ja samasugusest idüllilisest heaoluühiskonnast nagu oli Paralleelmaailma uduste seinte vahel, sest maagia nende sõrmustes ei olnud loodud selleks, et neid varjatuna hoida.

Need olid loodud, et inimelu edendada, et neid aidata ja paremaks muuta ning Raido uskus, et pärast pikki maailma raputanud rahutuid sõjaperioode oli aeg näidata, milline oli tõeline rahu.

Ent Adeele seisis tal alati ees. Naine, kes tahtis näha elu kui kaost. Naine, kes ei hoolinud maagia tekke legendidest, kes ei uskunud, et sõrmuste kaitsmine ei tähendanud lihtsalt üht suletud keskkonda Paralleelmaailmas, vaid kogu Maa elu sellisena, nagu nad kõik seda teadsid.

Kui Adeele Soovi kätte sai ja seda kasutas, andis see talle kõik, mida ta hing ihaldas ning kui polnud enam Paralleelmaailma; kui polnud enam neid, kes sõrmuseid enda kätel hoidsid, siis oli tee inimkonnani vaba Varjudel, mis olid palju õudsemad kui Adeele.

Ent Varjude olemasolust püüdis Viljar võimalikult vähe mõelda.

Just sellepärast, et Adeele soovidel olid liiga hävituslikud tagajärjed, pidid nad Soovi sõrmust naise eest iga hinnaga kaitsma.

„Seda sama kardan minagi,“ ütles Raido vaikselt. „Aga ma ei oska teda enam kuskilt otsida. Alati, kui arvan, et olen Adeelele lähedale jõudnud, kaob ta jäljetult. Ma ei tea, kes ta järgijad on; ma ei tea, millised sõrmused nende käes on. Iga jälg, mille Urmas on aastate jooksul leidnud, on kadunud.“

Urmas, üks nõukogu seitsmest, seisis Raido lauale kõige lähemal. Ta oli Raido ustavaim sõber ja liitlane ning käis mehe eest väliselus Adeelet jahtimas, kuid tulutult. Käed rinnul risti noogutas ta Raido sõnadele muudkui kaasa, päike ta kiilaks aetud pealael eredalt läikimas.

Märdi silmad liikusid kangelt Urmaselt Viljarile ja piinliku valuga püüdis ta enda näol naeru tagasi hoida.

„Ja ma ei tea, kuidas kaitsta Paralleelmaailma paremini, kui seda siiani teinud oleme,“ ütles Raido veel, märkamata, kui kangelt ta poeg muiet peita proovis.

Pärast Soovi varguse katset 1991. aastal oli Raido korraldanud kogu rahvale suure ülekuulamise. Iga varguskatse järel oli mees kaitset Soovi ümber tihendanud – nüüd olid iga Paralleelmaailma elaniku ja seda külastatava kohta tehtud eraldi dokumendid, kuhu olid märgitud inimeste andmed, mis aitasid reetmise korral neid paremini tabada. Soov oli lukustatud. Värava kõrvale oli ehitatud väike putka, kus ööpäevaringselt keegi tulijaid ja lahkujaid jälgis. Raido ja Värava valve vahel esines raadiosaatjatega side ja kui Herald oli Aususe Viljarile üle andnud, oli ta määratud mõisahoone eest hoolt kandma.

Iga uus nägu, kes läbi Värava astus, otsiti läbi ning viidi küsitlemisele. Isegi Stella, kes vaid loetud nädalad tagasi esimest korda Paralleelmaailma avastanud oli, oli pidanud enda ridiküli, mida muudkui endaga kõikjal kaasas vedas, tühjaks tegema. Sealt olid välja tulnud võtmed, väike taskupeegel, pakk paberrätikuid ja libeda ekraaniga vidin, mida Paralleelmaailmas kasutada ei saanud. Või nagu väliselust tulnud ütlesid – sellel ei olnud uduseinte vahel levi.

„Ehk on aeg Värav sulgeda ja läbipääs välisellu lõpetada,“ pakkus Lembit.

„Ei!“ Märt tõmbus näost järsku tõsiseks.

„Lembitul võib õigus olla,“ arutles Vaike, vanim nõukogu liige, „me võtame läbi Värava iga suvalise vastu, teadmata, kas neil võib Adeelega mõni side olla ja need, kes juba aastaid Paralleelmaailma ja väliselu vahel pendeldavad, ei ole paremad. Me ei või kunagi teada, keda lõplikult usaldada saab.“

Selliseks ülestunnistuseks ei olnud keegi valmis olnud. Kevadiselt soe õhk muutus Rohelises ruumis ähvardavalt palavaks. Vähemalt nii Viljarile tundus. Ta oli samamoodi terve oma elu Paralleelmaailmas elanud nagu Vaikegi, aga mitte kunagi polnud ta osanud hakata kahtlema inimestes, kes pea igapäevaselt läbi Värava edasi-tagasi käisid. Vähemalt üks kolmandik Paralleelmaailma rahvastikust olid sellised, kes väliselus töötasid, õppisid või elasid. See ei tähendanud, et nad kuidagi halvemad olid.

Luule puhastas häälekalt kurku, juhtides kõigi tähelepanu endale. Julgelt tõstis ta lõua kõrgemale, kui kortsu vajunud kulmude saatel sõna võttis. „Vaike, ole oma sõnadega ettevaatlik. Ära unusta, kelle rahadest te – põlised elanikud – endale paremat elu saate lubada.“

Luule ja Dmitri olid samuti ühed neist, kes väliselus töö olid leidnud, kuid enda eesmärki polnud nad kunagi unustanud ja kohta nõukogus võtsid nad tõsisemalt kui midagi muud. Just tänu nendele, kes teisel pool Väravat raha teenisid, said Paralleelmaailma elanikud endale lubada seda, mida elu uduseinte vahel neile ei pakkunud.

Raido vaatas ükshaaval kõigi ruumisolijate poole ja jäi silmadega Märdil peatuma. Märdi nägu oli ehmatusest kokku vajunud ning igasugune muretu laiskus, mis temast muidu aina väljapoole õhkas, oli järsku kadunud.

„Ei,“ ütles Raido rahulikult. „Me ei sulge Väravat. Me valmistume väliseluga kokku sulanduma, mitte sellest täiesti lahti ütlema. Pealegi olen ma kindel, et meie suurim toetaja poleks sellega sugugi rahul, kui ütleksin, et end sulgeme.“

Suurim toetaja?

Viljar ei teadnud ühestki suurtoetajast. Ta polnud ka varem ühelgi nõukogu koosolekul käinud, nii et võimalus selleks oligi väike, aga kas võis olla, et Raido oli väliselu tegijatega juba suuremat tutvust teinud, kui ta välja näitas? Kas võis olla, et maagia tagasiviimine tavainimeste sekka oli lähemal, kui ta oli arvanud?

Vastuväiteid Raidole ei tulnud. Hoolimata sellest, et mees alati nõukogu liikmete arvamustega arvestas, teadsid kogunenud, et viimane sõna jäi siiski talle.

„Edasi,“ ütles Raido ning koputas sulepea otsaga vastu lauda, jäädes ootama järgmiseid problemaatilisi punkte, mis Paralleelmaailmas lahendust otsisid, ent ühtegi uut teemat enam nõukogus üles ei võetudki. „Selge, siis lõpetame tänaseks. Heraldile võite öelda, et võtan ta palve arvesse.“

Viljar kortsutas õrnalt kulme. Ta oli tulnud sooviga, et näha, mille pärast mõnikord tunde ja tunde Rohelises ruumis istuti, aga sel korral jäi koosolek liiga lühikeseks. Nad olid Märdiga kõigest kümme minutit hiljaks jäänud.

Vaikimisi liikusid nõukogu liikmed ruumist välja, Viljar ja Märt nende järel.

„Kas sa arvad, et Adeele proovib veel?“ küsis Märt sosinal. Üksteise kõrval kõndisid nad mõisa lõunatiiba.

„Ma ei tea,“ tunnistas Viljar. „Kuus aastat on pikk aeg. Võibolla ta ei jaksa enam. Võibolla ta on alla andnud või... surnud.“

Märt noogutas mõtlikult kaasa. „Ma loodan.“

Värava sulgemise idee oli ta justkui veel nooremaks muutnud. Ta oli murtud südamega laps, kes laisalt mööda koridori õnne otsis.

Viljar peatas ta poolel teel trepile. „Sa saad siit välja. Raido vaatas sind, kui Värava sulgemisest keeldus.“

Ent Märdi nägu ei muutunud.

„Millal Stella tagasi tuleb?“ küsis ta hoopis, proovides kuidagi sõbra mõtteid halvast eemale ajada.

Märt pehmenes justkui vastu tahtmist, kui tagasihoidlik muie ta suunurka tõusis. „Varsti. Ta jääb täna esimest korda Paralleelmaailma ööseks.“

***

Vihma oli sadama hakanud. See oli esimene, mida Viljar märkas, kui poogna langetas ja silmad avas.

Ettevaatlikult asetas ta viiuli tagasi kohvrisse ning lähenes aknale. Kitsaste veeniredena jooksid piisad mööda klaasi alla. Roheliste pungadega puud õõtsusid õrnale tuulele kaasa ning mõisa esine oli ilma halvenemisega inimtühjaks muutunud. Vaade Värava ette oli blokeeritud madalate haavapuudega, mis mõisani jooksvat alleed piirasid, kuid vilksamisi nägi ta kedagi teed mööda vihma eest sooja põgenemas.

Hall seljakott õlal rippumas, varjas Stella märja eest nägu ja jooksis mõisani. Ta tuli tõepoolest ööbima. Väike ridikül oli asendunud suurema kotiga, mis näis asjade raskusest tugevalt naise keha ligi hoidvat.

Päev oli armutu kiirusega õhtusse jõudnud ning endalegi märkamatult oli ta õhtusöögi unustanud. Kehas hiiliv nõrkus pani ta toast lahkuma ja köögi poole suunduma, aga treppidele jõudmata seiskus ta, kui Rohelise ruumi uks klikiga sulgus ja tuttav naisterahvas koridori sügavuses tema poole vaatama jäi.

Marju – Raili ema – tervitas teda kiire lehvitusega ja kõndis väikeste nobedate sammude saatel lähemale.

„Kas Raili on ka siin?“ küsis Viljar lootusrikkalt.

„Ei, ta on küla peal,“ hõikas Marju juba eemalt.

Õigus, Raili oli seda eelneval õhtul maininud. Nimetud kaksikud said sel õhtul naise tähelepanu endale.

Marju jõudis talle aina lähemale. Roosa vihmamantel seisis ta õlgadel lahtiselt, ta punased juuksed olid kinnitatud lihtsasse krunni, millest siit-sealt lahtiseid salke välja jooksis. Ta otsaesist kattis madal murekorts.

„Kas sa said Raidolt väga palju pahandada?“ küsis Viljar.

Marju jäi üllatunult seisma. „Pahandada? Mul oli just palgapäev, tõin Raidole kõigest natuke raha. Mille pärast pahandada?“

„Stella rääkis, et oli sind või Railit näinud läbi Värava tulemas ja avastanud tänu sellele Paralleelmaailma,“ selgitas ta asjalikult. „Ma arvasin, et Raido loeb teile sõnad peale, et järgmine kord hoolsamad oleksite.“

„Hoolsamad?“ kordas Marju pahaselt. „Poiss, võta enda sõnad kohe tagasi. Me oleme Paralleelmaailma olemasolu kaitsnud kogu meie elude jooksul. Mitte kunagi ei astu me läbi Värava, ilma et kontrolliksime, kas keegi võib meid näha.“

Viljar tõstis käed allaandnult kõrgemale. „Ju ma siis eksisin. Ma ei tahtnud tüli.“

Marju raputas siiski pahuralt pead ja kõndis enamat ütlemata mööda treppe esimesele korrusele. Viljar ohkas ning pöördus järgnema, kuid jahedus, mis seintelt vastu hiilis, takistas teda poolel sammul.

„Janely?“ küsis ta sosinal ning vaatas tagasi koridori sügavusse.

Vaimutüdruku nägu ilmus läbi Viljari toa seina nähtavale. Kiirelt vaatas ta nii ühele kui teisele poole, kuid nägemata kedagi teist peale Viljari liugles ta terve kehaga koridori ja jäi maast grammivõrra kõrgemale lendlema.

„Mida sa siin teed?“ küsis Viljar.

„Ma kuulsin hääli,“ seletas tüdruk ning liikus läbi õhu koridori akende alla. „Tulin vaatama, kellega sa räägid.“

Nõiutult kõndis Viljar ta kõrvale. Koos vaatasid nad Paralleelmaailma sügavusse. Maad ümbritsev halludune piir seisis vihma all püsimatult edasi ning põhjakaarde jääva nimedega kivihunniku ees olid põlevad hauaküünlad kustunud. Ühel nendest kividest seisis Janely nimi, tüdruk oli enda kehas saanud olla vaid paar üksikut päeva. Madalate majade vahelised sissekõnnitud rajad olid peaaegu tühjad. Ainult kellegi koer tatsas karvu raputades kuudi poole ning Lembitule kuuluva hüti eest jalutas mööda Herald.

Janely vaatas samuti Heraldi poole, ta mõmises mõtlikult. „Ma arvasin, et ta on Punases saalis.“

Viljar vaatas vargsi tüdruku suunal. Paistis, et ta hoidis alati silma peal, kus mõisa elanikud enda aega veetsid, kuid miks ta kaame nägu mossi läks, jäi mõistmatuks.

„Ju siis Raido,“ pobises Janely omaette.

„Ju siis Raido mida?“ küsis Viljar kohe järele.

Tüdruk kehitas laisalt õlgu, see oli nii Märdilik. „Punasest saalist kostus kolinat, ma arvasin, et Herald on seal, aga ju siis on Raido.“

„Raido on Rohelises ruumis,“ ütles Viljar vaikselt ning tardus.

Punases saalis ei käidud kutsumata. Ainsad, kes sinna vahel Soovi kontrollima eksisid, olid Herald ja Raido ja kui nemad ei olnud seal, siis...

„Ma nägin, kuidas üks punapäine naine läbi mõisapargi värava kõndis ja lihtsalt kadus,“ oli Stella öelnud.

Marju ja Raili ei olnud kunagi...

Seljakott...

Seljakott!

Ta jooksis tüdruku kõrvalt treppidele, võttis alla tormates kaks astet korraga ning kontrollis esimese korruse koridori jõudes käigu pealt, kas karambitnoad, mille Raido talle kinkinud oli, seisid tal endiselt puusadele kinnitatud vöö vahel. Üks nuga kindlalt ühte kätte, teine teisse haaratuna, lükkas ta hoogsalt Punase saali ukse pärani ning seiskus.

Sambalt keset saali oli must riie maha kukutatud, selle najal vedeles avatud tühi seljakott. Stella seisissamba ees, roostes pikavarrelised sepa tangid ta pihus. Vaid viivuks kohtusid nende silmad, enne kui naine tangid õhku tõstis ja raskelt vastu klaaskasti lõi.

Klaas mõranes, kuid jäi kindlasse vormi. Soov selle sees püsis enda padjakesel ja Stella tõstis rannet järgmiseks löögiks.

Viljar lõdvendas parema käe haaret ning saatis ühe tiigriküünt jäljendava teraga noa naise poole.

Tasakaal Stella näpu ümber helkis. Ta varjus tera eest samba taha, jäädes vaid hetkeks kikivarvul kükitama, enne kui uuesti tõusis ja tangidega läbi kasti virutas. Suhkruna pudenes klaas tööriista all kildudeks ja tabalukk, mis varem kasti kinnisena hoidis, kukkus kolinal puitpõrandale.

Stella oli järgmine Adeele jooksupoiss. Stella oli see, kes uuesti Soovi vargile oli tulnud. Stella oli...

Stella oli neid kõiki lollitanud. Raidot, Viljarit ja eelkõige Märti.

Sõbra südamevalu tundes tormas ta saali keskmesse, naisele aina lähemale. Stella krabas Soovi pihku ning jooksis talle samamoodi vastu. Vaid paar meetrit sambast eemal põrkusid nad üksteisega kokku.

Viljar lõi karambiti hoidva käe kaarega välja. Pikalt kärises riie Stella õlal katki, kuid naine ei peatunud. Tasakaal helkis uuesti ning Stella vajus ta ees spagaati.

Naine keerutas end eemale, tõusis sujuvalt jalgele ning virutas tangidega valusalt vastu ta põlve. Metall põrkus raginal vastu luud, heledad täpid sädelesid ta silme ees.

Stella ei andnud talle võimalustki vastu hakata. Uue hooga põrutas ta teisegi löögi vastu hella põlve.

Lootusetult pudenes Viljar põrandale külili.

Valu sundis ta karjuma. See põletas, voolas mööda ta jalga üles puusani. Ettevaatlikult surus ta käe reiele, kuid teravus põlves ei lasknud tal jalale toetuda.

Stella viskas tangid endast eemale ning jäi ta kohale kõrguma.

„Anna andeks, ma ei saa sind ennast takistama lubada,“ sosistas ta ja tõmbas jope taskust välja kokku volditud paberi. Pehmelt kummardus ta Viljari kohale ning surus paberi ta pükste taskusse. „Ütle Märdile, et mul on siiralt kahju.“

„Märt,“ surus Viljari läbi hammaste. „Märt ei andesta sulle iial.“

Stella silmad värelesid. Justkui eksisteeris selle külma maski taga siiski mõni soojem tunne. Justkui polnud Märt talle kõigest vahend Soovile lähenemiseks.

Häälekalt hingas ta sisse, tõmbas käega üle näo ja tammus ukse poole.

„Palun ära vii seda talle,“ peatas Viljar teda sõnadega. „Ära vii seda Adeelele. Ta on meie hukatus. Ta on Märdi hukatus.“

„Sa eksid,“ ütles Stella, astus koridori ning tõmbas ust enda järel koomale. „Sul ei ole õrna aimugi, mille nimel Adeele tegelikult võitleb.“

Punase saali uks sulgus naise ja Soovi järel raske klikiga.

See ei saanud nii lõppeda. Aastakümnete pikkune võitlus Soovi nimel ei saanud niimoodi lõppeda. Mitte nii, et ta purunenud põlvega klaasikildude vahel vedeles. Mitte nii, et ta silme all oli viimaks üks Adeele järgijatest sõrmuse enda kätte saanud ja sellega lahkunud.

Mitte nii.

Piinavast valust hoolimata upitas ta end tervele jalale püsti. Hambad huulde surutuna lonkas ta vastu seina, toetas käe vastu külma pinda ning sundis end edasi liikuma.

„Janely!“ karjus ta. „Raido!“

Keegi pidi teda kuulma. Keegi pidi Stellat nägema ja takistama.

See ei saanud nii lõppeda.

„Raido!“ karjus ta uuesti.

„Mis viga?“ küsis tüdruku hääl ta selja taga. Janely külm liugles üle saali ja tuli aina lähemale, kuni ta ees ehmunult seisma jäi. Tüdruku silmad tantsisklesid ta vigastatud põlvel ning segadusel samba juures.

„Soov. Stellal on Soov,“ ütles ta läbi valu. Kangekaelselt nihkus ta uksele aina lähemale.

Kiiremalt kui kunagi varem lendas Janely läbi lae otse Rohelisse ruumi, külm õhk tüdruku järel kadumas.

Viljar sihtis aga muudkui suletud ukse poole. Stella võis olla juba poolel teel Väravani, ta ei saanud lubada allaandmist, ei saanud lubada, et Soov nende käest igaveseks kaob.

Üks raske samm teise haaval vedas ta end ukseni ning vajus linki keerates läbi avause. Vaid hetkeks toetus ta vigastatud põlvega jalale, uus laine kõrvetavat valu sundis teda hinge kinni hoidma. Hoolimata klombist, mis ta kurku kerkis; hoolimata pealetükkivast kuumast higist, mis ta peopesad niiskeks muutis, pressis ta edasi.

Pressis edasi ka siis, kui mõisa peasissepääsuni lonkas; ka siis, kui selle pärani avatuks lükkas ja allee poole vaatas; ka siis, kui Raido järsku ta selja tagant mööda jooksis, raadiosaatja haaras ja karjus.

Ent maailm tema kõrvus muutus hääletuks.

Stella oli vaid mõne meetri kaugusel, et läbi Värava välisellu astuda ja kaduda. Urmas, kes parasjagu Väravas valvet pidas, suitsetas mugavalt ühe haavapuu najal ning ei paistnud väljagi tegevat sellest, mis ta nina all tegelikult toimus. Ja Märt...

Märt kõndis kohvikust mõisa poole, näol kõige laiem, kõige siiram naeratus, mida Viljar seal kunagi näinud oli. Ta ootas esimest ööd, kui Stella temaga Paralleelmaailma jäi, teadmata, mis juhtunud oli; teadmata, et naine oli tulnud vaid selleks, et igaveseks lahkuda.

„Peata Stella!“ karjus Raido uuesti raadiosaatjasse, ta hääl üle sügava Paralleelmaailma kajamas. Ta hüppas üle treppide ja jooksis alleele.

Stella vaatas vaid hetkeks üle õla Urmase poole, kui mees sigaretil näppude vahelt maha lasi langeda. Urmas ei lasknud kolmandat korda käsutada, tormas Stellale järele ning krabas ta käest.

„Mida te teete?“ käratas Märt.

Viljar ei julgenud talle vastata. Ei julgenud talle otsagi vaadata. Ta ei tahtnud olla inimene, kes enda parima sõbra südame murdma pidi.

Stella oli juba poole kehaga Väravat läbimas, ta tõmbas hoogsalt kätt mehe haardest vabaks, kuid rõngas Urmase käel helkis. Jõud, sõrmus, mille maagia üle Urmas alati uhkust oli tundnud, sõrmus, mille üle Viljar järsku lõpuni tänulik oli.

Stella jõnksatas end veelkord Väravast väljuma, aga ainult tänu Jõule püsis Urmase raudne haare naise käe ümber edasi. Aegamisi tõmbas mees ta üleni Paralleelmaailma tagasi. Raido tõttas talle rutakalt appi ning kahe suure mehe vahel tiriti Stella vägisi mõisa poole.

„Mida te teete?“ küsis Märt taas, sel korral palju vaiksemalt, kuid ta ei saanud ühtegi vastust.

Soov oli päästetud.

Nad olid päästetud.

Viljar libises mööda hoone seina istuma ja lasi terve jala, mis kogu keha raskuse all kangeks oli muutunud, puhkama. Jahe vihm sabises vastu ta nägu, muutis ta aegamisi märjemaks, värskemaks.

„Viljar?“ Märt oli treppide ees seiskunud. Ta jälgis ainult Stellat, kes meeste vahel lootuselt vabaks proovis rabeleda, aga sosin, mis ta suust väljus, oli suunatud Viljarile. „Mis toimub?“

Nii väga soovis Viljar, et saaks vaikida; nii väga soovis ta, et saaks lasta kellelgi teisel seletada, mis juhtunud oli. Ausus ta sõrme ümber käskis tal see-eest vastata ning tõde pressis temast sama teravalt välja, kui oli valu ta paremas põlves.

„Stella varastas Soovi,“ ütles ta ning püüdis kätega istumisasendit mugavamaks muuta. Võimatu oli jalga sirgeks ajada ning sama võimatu seda kõveraks ajada. Püksiriie pitsitas vastu ta paistetama hakanud põlve. Ta võis vaid loota, et vigastus piirdus põrutuse mitte luumurruga.

Ta vajas Heraldi taimi.

Märt vaatas teda kui peksa saanud kutsikat. „Kas sa... kas tema tegi sulle haiget?“

Viljar noogutas. Vaid tänu Janely uudishimule oli ta Stellat Punases saalis kohanud, tänu Janelyle oli Raido alla jõudnud ja Urmast hoiatanud. Ta oli vaimutüdrukule tuhat tänu võlgu.

Nad kõik olid.

Urmas ja Raido vedasid Stella enda käte vahel mõisast sisse. Üle õla püüdis naine Märdi pilku püüda, kuid Märt hoidis silmi kindlalt maas.

Igasugune armastus, mis tal Stellale pakkuda oli olnud, oli ta jäädavalt murdnud.

***

Jaheda öö õhk tõstis karvad Viljari kuklal püsti. Harjumatu ettevaatlikkusega toetas ta kargud vastu puitu ja astus vasaku jalaga sammu. Esimene trepiaste oli ületatud.

„Võta rahulikult,“ ütles Herald ta kõrval, käed ta püüdmiseks valmis. „Kuidas valu on?“

„Nõrgem,“ sõnas ta tuimalt ning langetas kargud julgemalt järgmisele astmele. Herald oli ta jala väävli järele haiseva määrdeainega kokku mässinud ning vigast põlve kattis nüüd külmakott, mida hoidis kinni selle ümber keritud side. Tal oli soovitatud pikali jääda, kuid kangekaelselt oli ta tahtnud Märti näha. Polnud niikuinii teada, mis ta põlvest edasi sai, sest väliselu meditsiiniline abi, mida ta sel hetkel vajas, jäi nüüd teadmata ajaks kättesaamatuks.

„Sa võid tuppa minna, ma saan hakkama,“ ütles ta ja astus vastust ootamata viimaselt trepiastmelt murule. Herald raputas omaette pead, kuid kuuletus sellegi poolest.

Üks rahulik samm teise järel toetas ta end aega näinud karkudel järve poole. Vihm, mis ta alles seitse tundi tagasi märjaks oli muutnud, oli kadunud ning Paralleelmaailma ainsa veekogu kohal immitses udu, mis mööda maad hallide seinte poole ujus.

Igal teisel päeval oleks ta sellisel kellaajal juba tükk aega sügavas unes veetnud.

Märt istus keset märga muru, küüru tõmbunud selg mõisa poole. Lahkunud õhtu oli temalt võtnud viimse tuleviku lootuse ning uudised, mida Viljar talle rääkima läks, muutsid asjaolu aina hullemaks.

Ta oli selles enam kui kindel.

Viljar viskas kargud rahulikult endast eemale, toetas käed maha ja istus Märdi kõrvale. Külm imbus nüüd nii mööda õhku kui maad sügavale luudesse.

„Kuidas sa end tunned?“ küsis ta. Hundinuiad, mis järve kaldal kasvasid, olid udus vaevu nähtaval.

Märt turtsatas. „Kuidas sina end tunned?“

Tõsi. Nad mõlemad õhkasid väsimust, mis keha kattis, ja nördimust, mis liiga tugevalt hinge pitsitas. Enne Stellat ei mäletanud nad, kes või millal Adeele lähedastest Soovi varastama oli tulnud. Nüüd teadsid nad väga hästi, mis tähendas sõrmuste kaitsepositsioonis olemine. Inimene, kellesse nad kord uskunud olid, oli neid reetnud.

Nemad olid Paralleelmaailma tulevik, nemad pidid selle koha ilu ja võlu oma eludega kaitsma.

„Eriolukord,“ suutis ta esialgu öelda. Hääli kuuldes vaatasid nad mõlemad allee poole.

Raili ja Marju kõndisid ärevatel sammudel mõisani ning Viljar teadis, et nad ei jäänud viimasteks. Mõisa seinad võisid olla paksud, aga Rohelise ruumi ukse taga oli ta tund aega tagasi kuulnud, millest raamatukogu sügavuses räägiti.

„Värav suletakse,“ ütles ta ning neelatas. „Nõukogu kutsus kõik meie väliselus viibivad kokku. Neil lastakse täna valida – kas Paralleelmaailm ja sõrmused või väliselu nendeta.“

„Me ei pääse enam teisele poole Väravat,“ lausus Märt allaandnult.

„Jah.“

Mööda alleed jooksis järgmine paar –härra ja proua Menning. Abielupaar, kes oli pool enda elust väliselu ühiskonnas raha teeninud ja Paralleelmaailma toetanud.

„Ja Stella?“ küsis Märt. Ta hääl värises.

„Nad veel otsustavad, mis temast saab,“ vastas Viljar ning tõstis silmad taevasse.

Neid ümbritses tühi hall mass, nii kõrges taevas, Paralleelmaailma ümbritsevates seintes kui õhus järve kohal. Võililled märjal murul olid öö tulekul õied sulgenud ning värv, mis varem kevade kaunimaks oli maalinud, oli pimeduses kadunud.

Vaikuses pistis ta käe pükste tasku ja tõmbas välja volditud paberi, mille Märdile edasi ulatas. Ta teadis väga hästi, mis sellele kirjutatud oli.

Kui ausad need sõnad kollakal lehel olid, polnud ta kindel, aga kui need Märti kuidagigi aitasid, oli ta nõus neid jagama.

Soovin, et mõistad, miks teen, mida teen.

Soovin, et näed, milline meie elu võiks olla, kui me poleks sündinud erinevat uskudes.

Soovin, et mäletad kogu armastust, mida su vastu tunnen. Nüüd ja igavesti.

Hüvasti, Märt, mu kõige kallim.

Võibolla oleme mõnes teises elus õnnelikud.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0617)