Eesti ulmeauhinnad Stalker 2023 on jagatud ning hääletusnimekirju tudeerides torkab silma nii mõndagi huvitavat. Püüdkem järgnevalt mõningaid tähelepanuväärsemaid silmatorkeid välja tuua. Igaks juhuks märgin ära, et järgnevalt pole plaanis kommenteerida kogu pingerida kedagi välja jätmata – vastupidi. Katsun rõhutada just mingeid huvitavaid nüansse, mille peale niisama nimekirju vaadates ei pruugigi tulla.

Parim eesti autori romaan

Kodumaise romaani kategooria tulemustele peale vaadates torkab kohe silma, et peavoolukriitikat ja kultuuriavalikkust kõige enam erutavad algupärased ulmeteosed (Heinsaare «Kadunud hõim», Matsini «Lenini valss» ja Tootseni «Ahvide pasteet») ei kõneta absoluutselt ulmepublikut. Need raamatud lihtsalt ei osale diskussioonis, ei konkureeri tippkohtade peale, kuigi erinevalt neist teistest nimetusist on kultuuriajakirjandus (Looming, Vikerkaar, Sirp, ERR Kultuur, EE Areen, PM Nädal jm) Heinsaart, Matsinit ja Tootsenit oma veergudel palju ja oluliste kirjandusteostena käsitlenud.

Kirjutasin juba veebruaris Loomingus, et eesti ulmepublik ja peavoolu kultuuriüldsus elavad täiesti eri maailmades, mille vahel puutepunkte naljalt ei leia. Ulmepublik annab hääli iseendaga seotud, fändomi liikmeks olevaile autoreile (erandeiks 15 aasta tagusest ajast Kivirähk ja Kunnas), aga üsna samasugune hoiak on ka peavoolus, kus võetakse oluliselt rõõmsamalt käsitleda just neid Heinsaari, Matsineid, Tootseneid, kes on sisenenud eesti kultuuriellu läbi selle harjumuspäraste väravate, ning jäetakse enamik ulmefändomiga seotud autoreid lihtsalt igasuguse retseptsioonita: mingil põhjusel ei tahetagi nende kui eesti kirjanduse legitiimse osaga tutvuda. Ehk nagu veebruaris kirjutasin: see huvipuudus on teadlik-tahtlik ja mõlemapoolne.

Vastuseks küsimusele, et kuna ulmefännid paistavad hääletavat rohkem endale isiklikult tuttavaid autoreid, siis kui objektiivseks saab seda hääletust pidada, võib ju vastu küsida, et kuna ulmefändomi autoritel on kultuurkapitali kirjanduse aastapreemiate žüriide liikmete seas oluliselt vähem sõpru kui Heinsaartel, Matsinitel ja Tootsenitel, siis kui objektiivne on too preemia? Eks kambakraatiat heideti eesti kirjandusringkondadele ette juba saja aasta eest, kui tegutsesid Tuglas, Under, Gailit, Visnapuu... Ja viimati suuremalt sajandivahetuse paiku, kui tundus, et NAKi omad kiidavad enda rühmituse tegijaid ja Erakkonna omad omi ja TNT kamp enda omi.

Omaette kurioosum on muidugi Mart Sander – kui mõni tema novell ilmub Hargla antoloogias, on see pea eranditult Stalkeri-hääletusel väga kõrgel kohal, kui tema ulme ilmub omaette raamatuna, ei hinda ulmefännid seda üldse. Järelda siis sellest midagi loogilist...

Võiks ju veel ka järeldada, et noorteulmel ei paista hetkel olevat erilist eelist – Kraft, Loper, Ferreira, Sander ja «Erik Kivisüdame» romaniseering ei saanud tipp-punkte. Aga Jansi «Tondilatern» mõne aasta eest jällegi võitis, nii et mine ja võta kinni.

Joel Jansi võit näitab aga seda, et algusaastail eranditult vaid koostööprojektidega Stalkereid (6 korda!) võitnud autor on ilmselgelt kasvanud oma soolotöödega auhindu noppivaks tegijaks.

Parim eesti autori lühiromaan või jutustus

Seda kategooriat olen mina alati nimetanud eesti algupärase ulme kõige sisulisemaks ja põnevamaks alajaotuseks, kuna lühiromaani kategooriasse ei eksi kunagi ära ulmekauged ja juhu-ulmelised katsetajad. Siin tegutsevadki ulmet kõige põhimõttelisemalt käsitlevad tegijad.

Kui siin seekord midagi saab üldse tähelepanuväärseks lugeda, siis seda, et varasemad suured hääletajate-lemmikud Hargla ja Friedenthal jäid seekord peaauhinnast kümnekonna punkti kaugusele. Friedenthal seejuures Tukla-preemia võitnud tööga. Aga fänni-lemmikute ring on viimaseil aastail kasvanud lihtsalt nõnda suureks, et kõigile igal aastal võitu ei jagugi. Kalmsten on kindlasti üks neist ja eks tema positsioon on ka üks kindlamaid ja stabiilsemaid – on tal ju viimasest 6 aastast nüüd ette näidata auhinnad 5 korral.

Ja kuidagi ei anna rahu mõte, et kui Weinbergi kogumikule nime andnud lühiromaan oleks sel aastal esmaavaldatuna kandideerinud, olnuks sel ehk asja esikolmikusse. Aga kuna see ilmus juba paari aasta eest Reaktoris, siis ei olnud. Toona sai tekst omas kategoorias 17. koha ja 3 punkti, mis mu meelest ei räägi mitte teksti nõrkusest, vaid pigem sellest, et lugejad ei viitsi enam veebiväljaandest pikki tekste lugeda ja eelistavad neile paberraamatuis ilmunud materjali. Veerand sajandit tagasi oli kõik see teistmoodi ja mõnele näiteks Marduses või autorikogus ilmunud pikemale tekstile tuli Stalkeri-konkurentsis vaid kasuks, kui autor selle auhinnahääletuse eel ka Algernonis avaldas (näiteks Hargla «Excelsuse konkistadoorid» ja «Püha Graal – 1984»).

Parim eesti autori lühijutt

See on tänapäeval ehk kõige õnnetum Stalkeri-kategooria, kuna selles on kõige raskem esile tõusta. Lühijutte ilmub peamiselt veebiväljaannetes lihtsalt nõnda palju, et lugejad ei jõua neid kõiki läbi lugeda ja nõnda on hääletajate TOP3-s kõige raskem tekkida kattuvustel. Olgu selle tõestuseks kasvõi seekordse tabeli esikümne lugude punktisummad: 10, 9, 8, 8, 7, 7, 7, 7, 6, 6. Eks oma «süü» võib siin olla ka selles, et originaalantoloogiate koostajad eelistavad ilmselgelt pikajutu mahus tekste ja kuna paberil ei ilmu seetõttu lühijutte sama palju kui jutustusi-lühiromaane, ei teki ka seda filtrit: lugejale ei anta paberil ette mingit kindlat hulka lühijutte, mida see saaks siis veebis avaldatuist kuidagi olulisemana võtta, eelisjärjekorras tutvuda.

Igatahes Looming ja Vikerkaar avaldamiskohtadena ulmehuvilise jaoks kuigivõrd ei tööta ja neid väljaandeid paberil üles otsima ulmefänn naljalt ei lähe. Eks kinnita seda ka Heinsaare 9. (Vikerkaar) ja Habichti 14. (Looming) koht.

Aga võit on võit ja Meelis Kraft on end viimastel aastatel ilmselgelt fänni-favoriitide ringi välja võidelnud ulmekirjanik.

Fännilemmikud

Eesti kategooriate lõpuks aga paar sõna fännilemmikutest. See on ka lääne ulmeauhindade maailmas täiesti selgelt esiletõusev omaette grupp autoreid ja sellesse gruppi kuulumine pole mingi häbiasi. Vanasti oli selline kirjanik Heinlein, kes 11 järjestikkuse auhinnaaasta jooksul perioodil 1956–1967 võitis 4 parima romaani Hugo auhinda. 1990ndail said selgeiks fänni-favoriitidega Lois McMaster Bujold (1990ndail 4 Hugot) ja Connie Willis (tollest perioodist 7 Hugot) – äärmiselt erinäolised loojad, üks klassikalist žanrimeelelahutust pakkuv, teine märksa tõsikirjanduslikuma ambitsiooniga looja. Või nüüdsel ajal NK Jemisin või need mulle absoluutselt mitte meelde jäävad erakordselt keerukate autorinimedega kirjanikud maailmast – nii geograafiliselt kui mentaalselt –, mida mina enam ei tunne ega väga vist tunda tahagi.

Igatahes on viimasel poolel tosinal aastal selgelt välja kujunenud ka meie oma fänni-favoriidid ja need on Maniakkide Tänav, Joel Jans, Manfred Kalmsten, Jaagup Mahkra, Meelis Kraft ja ehk ka Heinrich Weinberg. Indrek Harglat ei julge siia gruppi väga paigutada – on ju tegu ikkagi eelmisest ajastust pärit loojaga, kellel on kodus riiulil juba 22 Stalkerit (mida ületada on raske) ja kes neid ikka ja jälle vahel juurde võidab. Tõsi, sellist Hargla-kultust nagu oli 25 või veel ka 10 aasta eest, enam ei näe. Puhast tööd ta enam ei tee. Aga seda ei tee ka Mandi meemi-vedur, mis mõnel aastal ikka korralikult rööbastelt irdub. Aga mõnel aastal püsib kindlalt oma teel, nii et võidab auhinna isegi teosega, mis alles napp kuu või kaks enne auhinnagalat raamatulettidele jõuab (jutt käib «Laevakaitsjaist», mis ilmus Lääne Elus järjeloona 2020. aastal ning jõudis raamatuna poelettidele 2021. aastal umbes samal ajal, kui algas Stalkeri-hääletus). Vaevalt, et ulmefännid usinalt raamatukogus Lääne Elu numbreid lugemas käisid, aga küllap levivad Mandi käsikirjad hääletajate seas lihtsalt juba enne trükkiminekut failina sellises mahus, et sellest piisab.

Kindlasti on fännilemmik ka vanameister Veiko Belials, kes erinevalt oma loometee esimesest kümnendist paistab tänaseks olevat leidnud kindla tee lugejate südameisse, mis talle ka Stalkerid riiulile toob (kokku 10!).

Julgeks ennustada, et ka lähimate aastate Stalkeri-võitjaid tasub otsida just nende nimede seast ja uutel tegijatel on nende hulka raske pääseda. Hetkel on lihtsalt nende aeg.

Parim antoloogia või kogumik

Selles kategoorias – nagu algupäraste lühiromaanide omaski – on alati raske esikohta ennustada ja muud ei oska kommentaariks öelda, kui et Zelazny on eesti ulmelugejatele alati meeldinud. Olgu selle kinnituseks kas siis kaks varem võidetud Stalkerit või näiteks viimastest aastatest romaanikategoorias nopitud kõrged kohad (2. koht – «Uksed liivas», 4. koht – «Varjude Jack»). Või  tõlkelühiproosa kategooriates 2., 4., 4. ja 5. koht. Miks tol aastal «Igikelts ja tuli» kogumikuna silmatorkavalt hävis (15. koht ja 6 punkti), on keerulisem vastata, aga eks oli too kogumik tervikuna ka üüratult nõrgem, kui nüüd auhinna võitnud kirjaniku väga tugevaks peetav debüütkogu.

Ja sel aastal Skarabeuse-kogul, Hargla antoloogial ja eesti autori kogumikul (Weinberg) lihtsalt ei läinud nii hästi. Mõnel varasemal aastal on läinud ja eks läheb tulevikus jälle. Zelazny’l nii tugevaid autorikogusid ju enam pole. :)

Igatahes joonistusid kategooria tipus välja tugevad lemmikud ja mõeldes ette juba järgmise suve Stalkeritele, läheb ses kategoorias ehk kõige tugevamaks rebimiseks – on ju juba praeguseks ilmunud Fantaasias autorikogud Silverbergilt, Andersonilt, Asimovilt, Le Guinilt ja on tulekul George R. R. Martin. Lisaks on juba olemas Hargla uus kogumik, Bulõtšovi kogu Gururaamatult, kus ilmub veel nõukogude eesti ulme antoloogia «Minu isa luulud», lisaks Viikingis eesti fantaasiakirjanduse suur antoloogia, Fantaasias kaks köidet Täheaega (kliimanumber ja jutuvõistluse paremik) ning ehk veel mõned autorikogud armastatud eesti kirjanikelt (Kalmsten, Weinberg). Ja kindlasti midagi, mida oodatagi ei oska – ehk veel paar kogumikku Kriminaalse Raamatukogu sarjast? Kassiulme antoloogia? Kirjastuste plaane loeti Estconil ette nõnda palju, et mitu olulist asja võib olla meelestki läinud. Sügis ja jõulumüük on igatahes alles ees.

Parim tõlkeromaan

Reynoldsi võit ei olnud kindlasti üllatav, on ta ju oma varasema 3 Stalkeriga tõestanud oma sobivust eesti ulmehääletaja maitsega. Ja tegu oli tema tuttuue romaaniga. Aga sama hästi võinuks auhinna võtta ju ka mõni varasem Stalkeri-võitja... Orson Scott Card, Cixin Liu, Jim Butcher, Ursula K. Le Guin... Üllatav on pigem Brandon Sandersoni 2. koht, kuna sama sarja eelmised raamatud pidid aasta ja kaks tagasi leppima 8. ja 9. asetusega.

Üldiselt paistab aga tõlkeromaanide kategooriaga viimastel aastatel olevat läinud nii, et võidab mõni värskem, mahukam ja teadusfantastilisem teos. Õhemas mahus klassika võib tõusta küll kõrgele (Zelazny, Simak, Wyndham, Clarke), aga reaalset võidušanssi neil tegelikult enam pole, eriti kuna nende klassikute peateosed on ju meil juba ammu välja antud ja praegu käib nii öelda teine või kolmas rehitsemine.

Nii et kui keegi tahab välja anda järgmise tõlkeromaani laureaadi, peaks talle soovitama ette võtta kas mõni toekam Reynoldsi kosmoseulme-tellis või näiteks Adrian Tchaikovsky rohkelt pärjatud «Children of Time» (600 lk!) või midagi taolist. Läänes populaarsed moodsa aja moehaigusi käsitlevad võitlevad kirjanikud (NK Jemisin) meil igatahes peale ei lähe. Aga julesverne’ilikud kahe jalaga reaalteadustes tõhusad SF-tellised (Andy Weir) lähevad.

Parim tõlkelühiromaan või -jutustus

Selles kategoorias pole võitja ennustamine kunagi lihtne. Kuigi tagantjärele võiks ju tõdeda, et Martha Wellsi ja tema Mõrtsukboti võit on midagi hästi loogilist ja näitab eesti ulmelugeja ühte jalga käimist muu maailma trendidega, olgu see siis hea või halb. Igatahes on Martha Wellsi sarja avaldamisotsus Fantaasialt üks äärmiselt nutikas otsus. Ma ei teagi, mil määral see oli tõlkija Maarika Lutsu initsiatiiv, aga igatahes kiiduväärne algatus!

Selle kategooria puhul räägiks pigem üllatajatest ja seda negatiivses mõttes. Ise oleksin enne hääletustulemuste selgumist ennustanud märksa kõrgemaid kohti sellistele autoritele nagu Greg Bear, Greg Egan ja Bruce Sterling. Aga Beari «Veremuusika» pidi leppima 8. kohaga, Egani «Põhjused rõõmustada» 18. kohaga ja Sterlingi «Meie neuronite tšornobõl» tõlkelühijutu kategoorias 15. asetusega. Kõik need on üldiselt ju moodsad, tuntud ja auhinnatud autorid, kes võiksid eesti ulmesõbrale meeldida küll. Antud juhul oskaks nii nõrkade tulemuste seletuseks pakkuda vaid – jällegi! – ilmumist veebiajakirjas, kus neid pikemaid tekste ehk ikkagi ei ole inimestel harjumust lugeda. Kui ilmub nii palju autorikogusid ja antoloogiaid, siis ehk saab ulmesõber oma tõlkeulme isu neist täis ja ei jaksa samavõrdse tähelepanuga tudeerida veebiajakirjades leiduvat (väga väärt!) materjali. Kui nii on, on kurb lugu, aga paremat seletust ma ei oska leida.

Roger Zelazny ja Maarit Leijon ning isegi iidne Asimov pakkusid Mõrtsukbotile väärilist konkurentsi ning ehk mõnel järgmisel aastal läheb neil või nendesarnastel autoritel paremini.

Parim tõlkelühijutt

Ka see kategooria on raske, kuna tekste on palju. Aga väga häid lühijutte jällegi ehk vähe. Ka siin oli võita ehk natukene kergem – põhiküsimuseks sai, millise lühipalaga Zelazny võidab. Seda üllatuslikum on ehk Paul McAuley veebis ilmunud «Geenisõdade» kõrge 2. koht, eriti kuna seda konkreetset lühipala ei peeta mingiks kirjaniku tipptekstiks, kuigi tõlgitud on seda üksjagu.

Kummaline oli ses kategoorias ehk veel, et Asimovi parim koht oli alles 7. – tagapool isegi tema palavalt vihatud Lovecraftist. Aga punktisummad lähevad selleski kategoorias, nagu ka eesti lühijutu omas, kiiresti üsna väikesteks. Lühijutt lihtsalt ei tundu nii oluline ja kaalukas kui jutustus või lühiromaan.

Igatahes on jällegi ka neis kahes kategoorias järgmisel aastal tulemas tige konkurss esikohale, sest võistlustules on ju juba loetletud kirjanike lühiromaanid ja jutustused ja lühijutud – Asimov, Anderson, Bulõtšov, Le Guin, Martin, Silverberg ning Skarabeuse raamatust Weber, Djatšenkod ja teised.

Aasta pärast jälle!