jyrka 2

Enne Estconi oli kuu teine reede ehk Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna majas toimus sarja „Õhtud Eesti ulmega“ järjekordne üritus. Sedapuhku oli teemaks Kir Bulõtšovi eestikeelne valikkogu „Professor Kozarini kroon“. Mina rääkisin ning Joel Jans küsis ja toetas vestlust kõrvalt. Püüdsin räägitut mälu järgi taastada, et saaksid lugeda ka need, kes kohal polnud või kes videot vaadata ei viitsi. Ilmselt saab mingil hetkel kättesaadavaks ka ürituse video ning siis võivad huvilised võrrelda, kuidas mul mäluga lood …


Pean Kir Bulõtšovi väga oluliseks autoriks. Olen korduvalt kuulnud avaldust, et vene nõukogude ulmes olid vennad Strugatskid, siis oli pisut tühja maad ja siis tuli Kir Bulõtšov, seejärel hulk tühja maad ja siis tulid alles teised. Kuigi taoline avaldus on paikapanev ja ehk neile „teistele“ ka pisut solvav, on see enam kui tõelähedane. Sealjuures on Kir Bulõtšov vendadest järgmine põlvkond.

359559674 800088718247942 3297792420165735391 n

Kui ma peaks nimetama paar kõige iseloomulikumat asja, mis Kir Bulõtšovi loomingut eristavad, siis oleks need headus ja loetavus. Ilmselgelt on Kir Bulõtšovi looming oma toonilt väga heasüdamlik. Tahtmata teha suuri sõnu, aga arvan, et üks heasüdamlikumaid maailma ulmes ja seeläbi vägagi unikaalne. Sealjuures pole mainitud heasüdamlikkus kuidagi naiivne või lääge, mis on sageli sedasorti loomingu ohtudeks. Ei, Kir Bulõtšovi teostes on piisavalt lurjuseid ja muidu ebameeldivaid inimesi, on koledaid olukordi ja süngeid teemasid, aga tänu teoste heasüdamlikule laadile, neelab lugeja mainitu alla, ei märka, või siis lihtsalt unustab. Ja ladusalt loetav on Kir Bulõtšovi looming samuti. Võin seda päris julgelt väita, sest olen läbi lugenud kindlasti 75% autori loomingust, võib-olla isegi rohkem. Lugemata on pigem uuemad kolmanda planeedi Alissa lood, mis mu arust on liialt titekad ja siis mõned uuemad romaanid-jutud, mida eelinfo põhjal pole ma nii olulisteks pidanud. Aga mis loetud, sellest on vägagi meeldivad mälestused: hea alustada, mõnus lugeda, jäävad meelde jne. Vaid paari-kolme jutu puhul on meeles, et need läksid raskelt, mõne puhul on meeles, et sisu oli nõrk jne.

Mäletan, kui ma koolipoisina vene keeles lugema hakkasin, siis tundus Kir Bulõtšovi looming väga lihtne lugeda. Takkajärgi targana võin öelda, et suuresti on see lihtsus autori sujuv-selge  sõnaseadmise teene. Mäletan ka, et sageli kerkis küsimus, kas loetu üldse on ulme? Jah, jutu lõpuks oli muidugi selge, et on ulme küll, aga lugemise ajal teinekord polnud. Kir Bulõtšovi olmeulme kontseptsiooni ma siis ei teadnud ja ma pole isegi kindel, kas ta isegi enda jaoks seda kõike lõpuni läbi mõtles. Pigem kirjutas nii, nagu talle sobis, nagu ta vajalikuks pidas. Olen lugenud ja aru saanud, et eriti ta loometee alguses, tekitas taoline ulme isegi mõningast vastasseisu. Üks inseneri taustaga ulmekirjanik kirjutanud isegi õela kaebuse, et see pole õige ulme ja taolist autorit ei peaks avaldama. Ja eks ulmelugejate seaski oli nõutust. Kuid kaebust ei võetud õnneks arutamisele ja lugejad harjusid. Mis puutub ulmesse, siis Kir Bulõtšov on enda suhtumist pisut avanud, kui kommenteeris üht Veliki Gusljari sarja juttu. Seal pääses loomaaiast jooksu jõehobu ja vahepeal isegi oletati, et jõehobu on tulnukas, sest tavaline jõehobu ikka puurist välja ei pääseks. Kuigi lõpuks sai selgeks, et tulnukas ta siiski vist polnud, kommenteeris Kir Bulõtšov ise, et ta tahaks mõelda, et jõehobu oli tulnukas, et kirjutades ta just niimoodi mõtles.

Jah, Kir Bulõtšovi (ilukirjanduslik) looming on pea 100% ulme. Jah, seal on tekste, kus ulmeosa üsna vähene, et mõnest võiks ulme isegi suhteliselt valutult eemaldada ja teos eriti ei muutuks. Kuid ilmne on, et Bulõtšov ise pidas ulmet oma teoste loomulikuks osaks. Ta lihtsalt ei tahtnud teisiti, ilmselt ei tulnud talle isegi pähe, et saaks teisiti. Antud pilti sobitub kenasti ka kommentaar jõehobu ja tulnuka asjus.

Koolipoisina vene keeles Kir Bulõtšovi lugedes hämmastas mind pidevalt, et miks pole teda eriti eesti keelde tõlgitud. Jah, üksikuid jutte siin-seal ju ilmus ning ka seiklusromaan „Kindral Bandula mõõk“ tõlgiti kiirelt maakeelde, aga ulmeraamatuid mitte. Eks ma aja jooksul pisut mõistsin taolise olukorra taustu, aga ei leppinud. Tõlkisin keskkoolipäevil isegi ühe Bulõtšovi jutu eesti keelde, saatsin selle uljalt ühte kirjastusse, noorte autorite almanahhi avaldamiseks. Vastust muidugi ei saanud. Eks tõlge oli ka nõrk, olgem ausad, päris nõrk, aga ilmselt poleks taoline lausulmeline satiir ilmunud ka siis, kui tõlge olnuks perfektne. Eks hiljem, mu tõlkijaoskuste arenedes ja olude lahedamaks muutumisel, ma paar Bulõtšovi juttu tõlkisin-avaldasin ning sain ka positiivset tagasisidet.

359261211 954609488943345 4840448067352679370 n

Eelnevat arvesse võttes võiksin öelda, et valikkogu „Professor Kozarini kroon“ olen ma kokku pannud pea kogu oma teadliku elu, et ma lihtsalt pidin selleni jõudma. Käesoleval sajandil on maakeeles ilmunud juba kaks Bulõtšovi raamatut. Igaks juhuks mainin: kolme lühiromaani koondav „Perpendikulaarne maailm“ kirjastuses Skarabeus ning romaani ja lühiromaani koondav „Kosmoselaevastiku agent“ kirjastuses Fantaasia. Head raamatud mõlemad. Nende ilmumine võttis minult ka teatavat pinget maha. Noh, et mingid olulised tekstid said maakeelde ja mul polnud enam painet, mis sundis mõtlema lühiromaanidele „Mäekuru“ ja „Nõiakoobas“. Sain pigem keskenduda juttudele, iseäranis just heasüdamlikele ja helgetele, mis on ju Kir Bulõtšovi n-ö kaubamärk.

Kogumik „Professor Kozarini kroon“ on ka mu esimene raamatutõlge. Jah, üks jutt on seal küll Veiko Belialsi tõlgitud, täpsemalt Veiko oli selle juba tõlkinud ühe oma antoloogia tarbeks. Ülejäänud on aga minu tehtud ja hoolimata sellest, et ma olen aegade jooksul kümneid jutte tõlkinud, oli raamatu tõlkimine pisut teistsugune kogemus. Noh, et üks asi on tõlkida jutt õhtu-paariga, teine aga teha regulaarselt ja järjekindlalt. Alguses läks päris konarlikult, et teed ja teed, aga valmis ei saa. Aja jooksul õppisin aega planeerima ja end innustama nn vahefinišitega. Kokkuvõttes oli kogu see protsess päris teraapiline. Kui teraapiline ja püsiv, seda näen ma ilmselt nüüd, mil ma kohe-kohe oma elu esimest täispikka romaani tõlkima hakkan. Ühe sain selgeks: mu tõlge on praktiliselt puhtand. Noh, et kuna ma olen aeglane kirjutaja, siis toimub kogu protsess pigem peas kui failis.

Ja kui pealkirjas juba sõna „pihtimus“, siis tuleks mainida, et meil Joeliga oli päris paras hirm, kuidas Kir Bulõtšovi jutukogu vastu võetakse, kas see üldse müüb. Teadupoolest algas vahepeal sõda ja vene kultuurile tekkis päris halb lehk külge. Võid ju rääkida küll, kuidas Kir Bulõtšovil oli nõukogude võimuga probleeme, kuidas Kir Bulõtšov pole Putini Venemaal eriti elanud ja seetõttu ei saa talle isegi kollektiivset vastutust kohandada. Võid rääkida, aga eks inimesed arvavad ikka nii, nagu nad arvata tahavad. Eks raamatus sai ka pisut taolist selgitatud. Õnneks võeti raamat päris hästi vastu. Jah, mulle on öeldud, et kuna vene autor, siis ei osta, aga seda on olnud vähem kui ma kartsin.

359558384 179158061720896 7476893375635992926 n

Eraldi teema on muidugi vene ulme ja selle tähendus käimasoleva sõja valguses ning kuigi ka sellest oli juulikuu teisel reedel juttu, ei sobitu see päris siinsesse pihtimusse. Järelikult tuleb eraldi lugu teha. Teemat on ja segaseid asju peab sirgeks rääkima. Aga sellest kõigest järgmine kord …


Pildid: Jaana Muna

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0634)