Sadas peenikest lund. Carmen seisis tänavalaterna all ning vahtis häbenemata, pea kuklas, ülespoole. Jääkristallid sillerdasid ja särasid laterna külmas valguses, justkui langeks taevast puhast hõbedapuru. Naise mütsi alt välja ulatuvad kergelt lokkis pikad ruuged juuksed küütlesid kinnipüütud helveste säras, luues tema pea ümber ingelliku aupaiste. Ta naeratas, kui kuulis enda taga tuttavaid samme.

„Tere, Oliver!” ütles ta ning pöördus alles siis oma kauaaegsele sõbrale otsa vaatama.

„Kust sa teadsid, et see mina olen?” küsis mees teda tervituseks soojalt emmates.

Carmen turtsatas ja nügis sõpra õrnalt küünarnukiga. „Ma olen sind viisteist aastat tundnud, viis aastat sellest töötasime koos. Ma tunnen su sammud juba kaugelt ära. Pealegi oled sa kogu aeg ühte ja sama lõhna kasutanud.”

Oliver hakkas naerma. „Sa oled nagu mingi verekoer kohe.” Siis ta pöördus ja osutas nende selja taga seisvale kohvikule. „Kas sa tahtsid siin süüa?”

Naine noogutas. „See on üks uus koht, kolleegid väga kiidavad, kuigi pidi üsna krõbedate hindadega olema. Üks sõbranna kinkis mulle sünnipäevaks selle kinkekaardi, soovitas minna mehega koos. Tegi veel millegipärast silma ka.” Ta kehitas õlgu. „Aga me pole jõudnud ja kaart aegub täna, nii et mina teen välja. Panin meile igaks juhuks laua kinni, ma polnud kindel, kas me muidu koha leiaksime.”

„Kristjan ei pahanda, et hoopis minuga tulid?” uuris Oliver oma mütsilt ja mantlilt lund maha rapsides.

„Ei pahandanud, ütles hoopis, et ma muidugi selle kinkekaardi ära kasutaksin, muidu läheb lihtsalt raisku. Ta ise on täna Helsingis komandeeringus.” Carmen väristas korraks õlgu, külm hakkas naha vahele pugema. „Kas lähme sisse?”

Kohviku valgustatud aknad nägid külmas talveöös väga õdusad välja. Nende paari minuti jooksul, mille sõbrad väljas veetsid, oli mitmeid inimesi selle uksest sisse ja välja käinud, saatjaks kerge kellahelin. Nad astusid mõne sammu üle kõnnitee ning Oliver avas ukse, et Carmen enda ees sisse lasta. Naine tõstis silmad ja otsis ukse kohale kinnitatud kellukest, kuid ta ei näinud midagi sellist, mis seda heli oleks võinud tekitada. Ometi kostis nendegi sisenemisel justkui tuulekellade kõlin.

„Äkki on see maagia,” pakkus Oliver muheledes, „on ju ometi jõuluaeg. Imesid sünnib pidevalt.”

Naine jäi korraks leti ees seisma ja vaatas mehele tõsiselt otsa. „Ma tõesti vahepeal imestan, et sul ikka veel füüsikuna töötada lubatakse. Ma loodan, et sa ülikoolis oma usku jõuluvanasse väga reklaaminud ei ole.” Siis kergitas tema suunurki tagasihoitud muie. Üksteise kallal sõbralikult aasinud olid nad oma sõpruse algusest peale, huumoriga olid nad üle saanud mitmeski raskusest. Ta viipas käega ühe aknaaluse laua poole ruumi kaugemas nurgas.

„Ma arvan, et see on meie laud. Nad ütlesid, et reserveerivad meile hea väljavaatega laua ning teistel laudadel ühtki reserveeringusilti pole.”

Ta hakkas aeglaselt laudade ja teiste külastajate toolide vahel teed otsides sinnapoole liikuma.

„Hea väljavaatega? Kas sa mõtlesid äkki „hea vaatega“?”

Carmen raputas pead. „Teenindajal oligi selline kummaline keelekasutus. Võib-olla ei ole ta eestlane.”

Nad peatusid oma laua juures, naine võttis mantli seljast ning Oliver riputas selle riidepuul koos enda omaga lähedalseisvasse nagisse rippuma. Siis libistas Carmen end nõtkelt laua ja helepruuni kunstnahast istmega tooli vahele ning sättis end mõnusalt istuma.

„See tool on nii mugav! Justkui oleks see minu keha järgi loodud,” kiitis naine, kui ka mees oli tema vastas istet võtnud. „Mulle täitsa meeldib see koht. Ma loodan, et ka toidud on head.”

Oliver juba sirviski musta värvi puidust laua plaadi sisse ehitatud ekraanilt menüüd. „Aga vaatame järele. Tegelikult,” tunnistas ta, „tulen ma täna teaduskonna jõululõunalt, nii et ega ma palju süüa ei jõua. Aga mõni hea kook ja kohv kuluks küll ära.”

Naine naeris kergelt. „Mina jälle lähen hiljem kolleegidega jõuluõhtusöögile, nii et mulle see plaan sobib. Eks jõulud ja aastavahetus ongi üks suur teistega koos söömine ainult.” Ka tema keris sõrmega ekraanil. Siis mühatas ta kergelt. „Ma ei saa aru, kes paneb menüü algusesse mingeid reklaame?” Oliveri küsivat pilku märgates selgitas ta: „Mingi täiesti suvaline toolireklaam – charmchair. Ma saaksin aru, kui nad oma kohvijooke reklaamiksid või midagi. Sulle ei näita, või?”

Mees raputas pead. „Ei, reklaami mulle ei näidatud, aga mingi kribu tekst oli ees küll. Lükkasin selle lihtsalt kõrvale. Ära pane tähele, küllap üritavad nad ka lihtsalt lisaraha teenida. Toitlustusäris on praegu kitsas käes, majanduslangus ju.”

„Ilmselt on sul õigus,” leebus Carmen. „See New Yorgi juustukook näeb küll isuäratav välja. Ma vist võtan selle.” Ta toksis paar korda ekraanil, valides lisaks veel ühe latte, ning kui ka Oliver oli oma valikud teinud, otsis naine kellast kinkekaardi ja viipas siis arve tasumiseks käega ekraani kohal.

Selleks ajaks, kui tema juustukook ja Oliveri Schwarzwaldi koogi lõik saabusid, olid nad juba vestlusesse süvenenud. Sellised kord kuus koos lõunatamised olid nende pikaaegne traditsioon, mis sai alguse siis, kui Carmen veel ülikooli õigusteaduskonnas töötas. Üks kuu oli just piisavalt pikk aeg selleks, et kokku saades jälle millestki rääkida oleks ning nende sõprus liialt unarusse ei vajuks.

Mingil hetkel hakkas naine märkama, et mees vaatab talle täna sügavamalt ja pikemalt silma ning peegeldab tema käitumist. See tundus pisut imelik, ehk kujutas ta seda endale ainult ette. Niisiis nõjatus ta oma istmel taha ning pani käed süles risti. Hetke pärast tegi Oliver sama. Siis sirutas Carmen oma kohvitassi järele, võttis selle oma pihkude vahele ning rüüpas sellest aeglaselt piimavahust jooki. Ka mees võttis tassi niimoodi kätte, justkui oma sõrmi soojendades. Kogu selle aja puuris mehe pruunide silmade sügav pilk otse tema omadesse, nii et Carmen hoidis end tagasi, et mitte ebamugavusest nihelema hakata. Midagi oli kindlalt valesti.

Ta sirutas käe, et kohvitassi tagasi lauale asetada. Oliver reageeris kiiresti. Ta nõjatus ette ning haaras naise käe õrnalt oma sooja pihku, asetades teise käega oma tassi hooletult lauale, nii et kohvi oleks sellest peaaegu maha loksunud. Carmen tahtis kätt instinktiivselt tagasi tõmmata, kuid mees hoidis sellest kindlalt kinni.

„Oota korraks,” palus ta.

Naine kõhkles hetke, kuid jättis siis sikutamise. Tegemist oli ju siiski tema kauaaegse sõbraga, keda ta tundis ja usaldas. Mees polnud kunagi püüdnud talle liiga teha, vaevalt et tal nüüdki midagi halba plaanis oli. Siiski tundis naine, kuidas ta süda ootusärevuses üha meeletumalt peksma hakkas ning põskedele õhetus kerkis.

Oliveri silmad kiiskasid palavikuliselt, kui ta innukalt rääkima hakkas.

„Carmen, täna siin sinu vastas istudes ja oma elu üle järele mõeldes ei saa ma teisiti, kui pean sulle ütlema, kui palju ma sind armastan. Sa oled kõik need viisteist aastat ustavalt mu kõrval olnud ning ma ei kujuta oma elu ilma sinuta ette. Ma tahaksin minna igal õhtul sinu kõrval magama ja igal hommikul sinu kõrval ärgata. Ma pean küsima, kas sa tunned minu vastu sama.”

Läks pikk hetk, enne kui Carmen oma lahtivajunud suu üle uuesti kontrolli saavutas. Oliveri haare oli nüüd lõdvenenud ning naine sai oma käe mehe pihust välja libistada.

„Oliver, me oleme mõlemad õnnelikus abielus, sul on väiksed lapsed ja hea naine kodus. Kust see kõik nüüd siis äkki tuli?”

Mehe näole ilmus valuvirvendus. „See ei tulnud üldse äkki. Iga kord, kui me oleme kohtunud, olen ma leidnud sinus midagi uut, mis on pannud mind sinusse üha enam armuma. Ja jõulud on ju ometi aeg, kus teistele öelda, kui palju nad sulle tähendavad. Palun, jäta oma mees maha ja ole koos minuga! Ma armastan sind paremini, kui keegi teine on seda kunagi suutnud.”

„Ei!” ütles Carmen püsti hüpates järsemalt ja valjemalt, kui ta seda plaaninud oli. „Sul on täna ilmselgelt midagi viga. Äkki hakkad haigeks jääma või midagi. Mine parem koju ja puhka end välja.”

Oliver tõusis järsult, seisis hetke vaikides ja astus siis sammu naisele lähemale, langetades oma pea ta näo juurde, justkui kavatseks teda suudelda. Pika hetke vaatas ta naisele otsa, nagu otsiks tema hingest salajasi peidetud tundeid. Carmen tundis korraks kiusatust nendevaheline vahemaa ületada ning oma huuled mehe omadele suruda. Ta ei saanud salata fakti, et nende viieteistkümne aasta jooksul oli ta nii mõnigi kord mõelnud, mis tunne see olla võiks. Kuid ei, ühe hullu hetke ajel ei tasunud rikkuda nende sõprust, perekonnaõnnest rääkimata. Niisiis ta lihtsalt seisis seal, kuni mees kannal pöördus ja joonelt uksest välja kõndis, jättes oma mantligi nagisse rippuma.

Alles nüüd sai naine teadlikuks teiste kohvikukülastajate pilkudest endal. Ta tundis end punastavat ning haaras kiiresti istmelt oma käekoti, et isegi minema kiirustada. „Ping!“ kostis vaikne heli tema lauaekraanilt ning Carmen heitis sellele kärme pilgu.

„Kuidas jäite rahule meie armunurga teenusega?” seisis ekraanil. „Palun hinnake teenust kümnepalliskaalal.”

„Mida …?” neelas naine vandesõna alla. Ta vajus tagasi istuma ning lehitses menüü kiiresti algusesse. „Charmchair … võimendab feromoone … taina koostisesse afrodisiaakume … garanteerib armumise, kuid mõju on ajutine, kestes keskmiselt paar-kolm päeva…” kargasid talle näkku üksikud olulised fraasid tekstist.

Nüüd heitis ta uuriva pilgu teistele külalistele. Kõik neist olid paarid ning kõik ilmutasid rohkemal või vähemal määral armumise märke – pikka silmsidet, üksteise poole nõjatumist, peegeldamist ja füüsilise kontakti otsimist. Carmeni peas süttis lambike. Ta oleks pidanud seda kohe märkama, kohviku nimi ütles ju kõik ära – Trouver L'amour! Ta oli ise loll olnud, et polnud asjasse rohkem süvenenud ning nüüd võis nende suhe Oliveriga olla alatiseks rikutud. Kuid ei, küllap ta peale jõule saab temaga juba rahulikult asjad läbi rääkida ning varsti nad juba naeravad selle kõige üle. Kuigi pisut oli tal nagu kahjugi, et mehe ilusad sõnad ja sügavad tunded ei olnud tulnud südamest, vaid olid vaid biokeemilise manipulatsiooni vili.

Ohates ajas ta end taas püsti, võttis oma käekoti ning läks nagist mantlit tooma. Oliveri oma rippus seal ikka veel. Ta lasi sõrmedel kiiresti üle selle kanga libiseda, lootes, et mees mantlile siiski millalgi järele tuleb. Kuigi menüü infoleht oli öelnud, et vaid üks laua taga seisvatest toolidest on eriline ning see töötab vaid ühes suunas, hakkas naisele tunduma, et tool oli siiski ka talle pisut mõju avaldanud. Tema peas keerlesid kujutlused sellest, kuidas oleks päriselt Oliveriga koos elada ning end tema käte vahele usaldada. Natuke armumist võis ta endale ju lubada, kuid mitte kauem kui järgmise reedeni. Siis oli tal vaja kohtuistungil osaleda ja selgelt mõelda. Naeratades tõmbas ta mantli selga.

Ilm oli muutunud soojemaks ning lumesadu tihedamaks. Suured valged räitsakad laskusid aeglaselt maapinnale, summutades tänavahelid Carmeni ümber ning kandes teda unistustemaale. Jõuluaeg oli tõesti täis imesid, olgugi et inimkätega looduid. Kuid nüüd ootas teda kodu, täiesti igapäevane ja igav. Ometi ei oleks ta sellest ühegi ime nimel loobunud. Naisest lumme jäänud jäljed kustusid tema järel kiiresti, kui ta armukohviku selja taha jättis ning kodu poole tõttas.