Tim Hornet „Märjad ahelad”

Eesti töömehed parandavad välismaal purskkaevu. Tuleb välja, et vesi ei ole kujude ümber vaid ilu pärast, vaid täidab suuremat ülesannet.

Lugu on lühike ja natuke muinasjutuline ehk selline, mis minu meelest autoril kõige paremini välja tulevad. Lugu töötab sellise kiire ja küsimusi tekitava lõpuga minu jaoks iseenesest hästi, aga tegelikult tahaks ikkagi mõnele neist küsimustest vastuseid. Näiteks vaevab mu pead mõte, kuidas inimesed selle kurja sinna kivisse vangistada said? Mis riigiga oli tegemist, millisest mütoloogiast see kuri pärineb? Ja kas selline vangistamismeetod toimib ainult rahaahne kurja puhul või olid ka teist liiki kurjad neil kuidagi vangistatud, näiteks veesülititesse või mujale? Ja kas seal maal üldse enam kurja ei olnud, vaid inimesed olid tänu kurjuse vangistamisele kõik toredad ja head?

Nii et lühikesed ja intrigeeriva lõpuga jutud on head küll, aga tegelikult loeksin autorilt Reaktoris hea meelega ka mõnda pikemat lugu, kus karakterid ja maailm on natuke pikemalt lahti kirjutatud.

Kristi Reisel „Eelviimane eestlane”

Kahekümne viiendal sajandil sajab Eesti kohal kosmosest alla päästekapsel, milles olev mees suudetakse ilma probleemideta äratada. Kuna verdpidi eestlased on selleks ajaks välja surnud, hoitakse eestlust alal võõrast päritolu inimestele meie kultuuri ja keelt üle kandes. Tuleb aga välja, et (uus)tulnukas on päriselt eestlane, kes on üle kolme sajandi ilmaruumis veetnud, niisiis saab temast eestluse säilitamise juht.

Minu meelest oli tegemist päris elulise looga selles mõttes, et eestluse säilimine pikemas perspektiivis on ju täiesti küsimärgi all. Jah, oleme küll aastasadu võõra võimu all puhtast trotsist vastu pidanud, oma keelt ja kultuuri säilitanud, kuid vähemalt keele osas oleme praegu allakäiguteel, andes täiesti vabatahtlikult maad anglitsismidele. Mul on hea meel, et autor on sellele probleemile vähemalt oma loos jätkusuutliku lahenduse leidnud.

Lugu on kergesti loetav, humoorikas ja hästi jälgitav. Ainus märkus, mis mulle pähe tuli, on see, et jutumärkide vahele paigutatud küsimärk on visuaalselt küll arusaadav viide sellele, et tegelane jutus ei saa millestki aru, kuid ei tööta siis, kui keegi seda juttu teistele ette loeb. Seega võiks lugu kirja pannes vaadelda teksti ka selle külje pealt, kuidas see ette lugedes töötaks.

Meelis Looveer „Jalaka hotell”

Mahajäetud hotellis kummitab korralikult, kuid kummitused arvavad, et hoopis nemad on elusad ning elus inimesed on kummitused.

Olgugi et loo lõpplahendus on pisut ettearvatav, on minu meelest tegemist päris toreda looga, mida kannatas vabalt ka üle lugeda. 1933. aasta lõik tekitas mul ehk kõige rohkem küsimusi, sest autor oli küll selgitanud, miks kummitused hotelli tekkisid, kuid ei olnud selgitanud võika veretöö põhjust. Ma saaksin aru, kui tegemist oleks olnud sõja-aastatega, siis võib igasuguseid lugusid juhtuda, aga et rahuajal tungib hotelli kamp relvastatud mehi ja tapab hulga suvalisi inimesi, kes just sel hetkel juhtuvad seal viibima? Olgu, lõigu algus ütleb küll, et hotellis viibisid sageli ka kahtlased tegelased, äkki sellepärast tapeti nad kõik maha? Aga samas ei ole kummituste hulgas silmapaistvalt kahtlasi tegelasi, kuigi paar kummalist tüüpi on. Nii et minu meelest oleks võinud selle loo tausta pisut paremi läbi mõelda ja lahti kirjutada.

Mulle meeldib aga, et autor on loo kirjapanekul kasutanud alapealkirju, mis muudavad jutu käigust aru saamise lihtsamaks. Ühes jutis kirjapandult oleks tegevusliinide jälgimine tunduvalt keerulisem.

Erkki Kõlu „N8baar”

Loo minategelane juhtub kogemata baari, milles viibides saab täiesti suvaliselt rännata erinevate reaalsuste vahel. Kui ta lõpuks taipab, mis temaga on juhtunud, kihutab ta koju, kuid ei leia enam eest oma armastatud partnerit, kuna hüpe teise reaalsusesse on muutnud naist samamoodi nagu kõike muud minategelase ümber.

Mulle tundub, et loo tegevusliini, karakteri ja sündmuste lahtikirjutamise poolest on see lugu suur samm autori Reaktori-debüüdist paremuse suunas. Ma ei saa öelda, et ma seda lugu oleksin päriselt nautinud, sest see pole just päris minu eelistatud stiil, kuid seda oli siiski huvitav lugeda ning mulle tundus isegi, et autor tahab selle looga meile midagi olulist öelda, mis minu silmis jutule alati plusspunkte annab. Minu jaoks kaldusid mingid asjad kergelt labasusse, kuid ma ei saa salata, et lugu ja tegelased on värvikad.

Kokkuvõttes võin öelda, et kuigi see polnud minu jaoks just päris kümnesse lugu, on sellel tugevaid külgi ning see leiab kindlasti oma tänuliku lugejaskonna.

Jaak Herbst „Elavatele matuseid ei korraldata”

Postapokalüptilises maailmas seikleb üks ellujäänu oma kodu lähedal ja tapab lõpuks ühe teise vähestest ellujäänutest.

Ma ei tea täpselt, mida selle loo kohta öelda. On ju täiesti normaalne lugu, maailm on hästi välja joonistatud ning karakterid ka, aga lihtsalt kole masendav on, eriti ülelugemisel. Jälle üks lugu, mis on täis häda ja viletsust ilma ühegi lootusekiireta. Paneb mõtlema, miks peategelane lihtsalt endale ise lõppu peale ei teinud ja asjaga ühele poole ei saanud. Mis elu see sellises maailmas nagunii oli? Nii et ei, mulle eriti ei meeldinud.

Kristel Veske „Eksperiment AXC-5.0”

Minategelane valis kunagi enda keha külmutamise teaduse nimel ning ärkab nüüd tundmatus kohas võõra rassi juures kinnipidamiskambris. Uudishimu ajab teda end ümbritsevat uurima ning selle tõttu ta ka hukkub.

Vägagi arvestatav Reaktori-debüüt noorelt autorilt. Nii nagu minategelane jäetakse marslaste poolt teadmatusse, mängib autor pisut ka lugejaga ning annab küll vihjed selle kohta, mis ja miks toimub, kuid päris puust ja punaseks seda lahti ei kirjuta. See on aga hea ja paneb lugu uuesti üle lugema ning selle üle järele mõtlema.