Järjekordne kogumik Ulmeguru ulmesarjast toob lugejani 17 juttu Nõukogude Eesti ajastust. Minu enda mälestused antud ajajärgust on suhteliselt minimaalsed, kuna pigem tarbisin sellal laste- ja noortekirjandust ning piirdusin rohkelt erinevate muinasjuttude lugemisega. Sukeldusin teosesse ilma spetsiifiliste ootusteta, samas ei saa eitada, et peamiselt naudin tempokat seiklust mitmekülgse maailmaloomega. Kui maailmaloomet sai kogumikust ikka korralikult, siis minu jaoks jäid nii mõnedki lood veidi hillitsetuks, kohati abstraktseteks ja veidi uimasteks. Aga nii mõnegi pärli leidsin ka mina antud kogumikust. Eraldi tasuks ära märkida, et koostaja Jüri Kallas annab enne iga lugu lühiülevaate autorist ning kogumiku lõpus ka üldisema põgusa ülevaate kodumaisest ulmest aastatel 1953-1989.
Vladimir Beekman - Kiired maailmaruumist
Kogumiku üks pikemaid lugusid võlub nii tehnoloogiste detailide kui ka krimipõneviku süžeega. Kuna tegemist oli noortele suunatud jutuga, siis lahendused olid veidi liiga pinnapealsed ja lihtsad. Antud jutule veidi liha juurde kasvatades oleks saanud täiesti korraliku noorteromaani.
Rein Sepp - Viimne üksiklane
Ka raamatu teises pikemas loos on korralikult maailmaloomet ning lugejale etendatakse täiemahuline düstoopiline tulevikuajalugu. Samas, olgugi et lugu on omamoodi huvitav – sest kätkeb endas nii eetilisi kui sotsiaalseid dilemmasid –, on loo esitus veidi hajuv ja sellest tulenevalt ka raskemini jälgitav ja nauditav.
Juhan Saar - Strontsium 90
Ökokatastroofi varjus toimuv armastuslugu annab lootust, et ühel hetkel võib elu veidi helgemaks muutuda, Minu jaoks jäi veidi liiga abstraktseks ja jutul puudus selge eesmärk, pigem selline meeleolu seadmise lugu.
Reedik Palm - Vaigulõhn
Mõnus seikluslik lühijutt, mis meenutab Riddicku seikluseid, kuid samas tõstatab hea küsimuse: kuidas kirjeldada kellelegi midagi, mida nad pole kunagi kogenud ega oma antud info omastamiseks sobivat raamistikku?
Rein Saluri – Krahvi poeg
Väga hea idee ajarännust, aga teostus oli pigem keskpärane ja veidi laialivalguv, kohati isegi bürokraatlik jamps. Jah, seda võib võtta kui satiiri nõukogudeaegsele elukorraldusele, aga tempo oli veidi liiga uimane.
Ain Ainsaar - Tõrge
Tehnoloogiliselt muidugi veidi aegunud, kuid sisuliselt väga asjakohane lugu üksikisiku privaatsusest – jälgimisest ning isikuandmete kasutamisest ja selle eetikast. Vinti keeratakse loo lõpu poole veelgi juurde ja lugejale pakutakse välja üks täiesti adekvaatne üle käte läinud masinate käitumise variant.
Friedebert Tuglas - Helloi maa
Postapokalüptilise ühiskonna kirjeldus on väga asjakohane ja detailne ning isegi tegelased on suhteliselt hästi kirjeldatud. Samas jääb minu arvates veidi puudu konkreetsusest, jutt on veidi unelev ja edasi-tagasi hüplev.
Henn-Kaarel Hellat - Kergemeelse kosmose hüpotees
Kerge huumoriga vürtsitatud kodune ulmelugu, kuhu on kamaluga lisatud tehnoloogilisi detaile ja ka inimestevahelist suhtlust. Üllatavalt oli antud juhul lugu ajale väga hästi vastu pidanud, vastupidiselt autori „Naiste maailma” romaanile.
Tarm Kulma - Sinine allee
Üle-eelmise sajandi stiilis seiklusjutt viib lugeja Lõuna-Ameerikasse ja räägib päris huvitava juhtumi indiaanlaste-eelsest tsivilisatsioonist. Väga nauditav on ka loo lõpplahendus, kus füüsikaseadused seljatavad usulised dogmad.
Andres Ehin - Ubi est hortus botanicus?
Mõneleheküljeline laast suudab oma lühidusele vaatamata panna lugeja nii loole kaasa elama kui ka nii mõneski kohas muigama. Just väga tihti ei ole ulmelugudes kandvateks detailideks keelelised seosed, mida autor antud juhul väga meisterlikult valdab.
Eve Peterson - Ääremaadel
Korralik action kosmoselaevas – on nii draamat, põnevust kui ka korralik taustamaailm. Enne kui lugu dramaatiliselt lõpeb, proovitakse lugejat paar korda ka valejälgedele juhtida. Igati kaasahaarav lühijutt.
Ülo Mattheus - Minu isa luulud
Kuigi jutustus proovib olla väga detailne, jääb see päevikuvormis ajaloo lugemine ja detailide otsimine veidi sisutühjaks ja tüütuks. Mind kui lugejat ei suutnud see eriti kaasa haarata ning jättis suhteliselt ükskõikseks. Jah, mõned faktid ja situatsioonid olid huvitavad, kuid neid oli liiga vähe võrreldes tüütu osaga.
Helju Rebane - Tegu
Nagu ikka väga lühikeste lugude puhul, on antud juhul küll idee ja isegi teostus igati tasemel, aga lugu ise on kui halb unenägu.
Hille Karm - Kunagi veebruaris
Ülesehituselt ja detailidelt väga ladusalt kirjutatud lugu kätkeb endas nii ulme- kui ka psühholoogilisi detaile, mis suudavad ka lugeja endaga ühes viia ja panna peategelasele kaasa elama.
Ain Särg - Hahim ben Sarah’ nurjunud päev
Väga detailselt ning ladusalt kirjeldatud tulevikuühiskond, kuid veidi äpu peategelane ja tema äpardused jätavad lugeja suhteliselt külmaks. Ja lõpp oli pigem lahja ja vesine.
Peeter Joonatan - Mantra
Esoteerilisel õuduslool on mõningased selgemad ja huvitavamad episoodid, aga kahjuks, nagu tihti antud valdkonnaga, on tõeterad kuhja sooja ja lehkava vahele ära kadunud. Minu jaoks jällegi liiga hüplev ja kindla eesmärgita jutustus.
Urmas Alas - Hea tahte avaldus
Väga suurepärane olmeulme, mis oma 80nendate retroõhustikuga nii mõnedki mälestused ajusoppidest esile tõstis. Samal ajal oli loos endas aga väga korralikult ulmedetaile ning peategelase videote saatus ei jäta külmaks.
