2019

„Siin see maja on, mehed," ütles Andrew ja osutas häärberile. „Otsite seifi üles, muugite selle lahti ja võtate kõik, mis seal on. Asi selge?"

„Meeste" all mõtles ta kolme kriminaalset tüüpi, kes tema kõrval seisid. Markus oli selle väikse grupi liider. Kogenud ja osav nii lukkudega kui ka turvasüsteemidega. Tema musta kapuutsiga dressipluusi alt välkusid sinised kavalad silmad. Paul oli tema parem käsi, ustav ja lojaalne. Pikk ja tugev, kuigi veidi rumalavõitu. Samas oli ta ümbruskonna parim laskur ning Markus hindas ja usaldas teda jäägitult.

Grupi uustulnuk, Väike Ludvig, oli jässakas ja habemesse kasvanud punapea, kelle spetsialiteet olidki seifid, millega ta allmaailmas endale kõva nime oli teinud. Muidu oli ta väga kartlik ja ettevaatlik.

„Selge pilt," vastas Markus. „Kui kõik on nii, nagu kokku lepitud, siis saab ka meie töö tehtud. Kui midagi ei klapi, kaome lihtsalt majast ja ettemaks jääb meile."

„Just nimelt!"

Mehed tõmbasid mustad suusamaskid pähe ja lähenesid hämaruse varjus majale. Markus võttis muukimistarbed välja ja ei läinud minutitki, kui ta luku lahti sai ja ukse lahti lükkas. See kääksatas õrnalt.

Nad hiilisid majja ja vaatasid seal hetke ringi.

„Missugune idioot ei paiguta sellisesse uhkesse majja turvasüsteemi?" sosistas Markus pead vangutades.

„Äkki on siin mingid teistsugused turvasüsteemid? Lõksud või midagi?" pakkus Ludvig vaikselt.

Markus ja Paul irvitasid selle peale.

„Mida nüüd?" küsis Paul ikka veel sosistades.

„Hargneme ja otsime seifi üles," vastas Markus. „Mina lähen ülesse, sina, Paul, mine paremasse tiiba ja sina, Ludvig, vasakusse. Kes seifi leiab, saadab sõnumi! Kas telefonid on kõik vaiksel režiimil? Vaadake üle!"

Nii nad siis seisid seal, pilgud korraks mobiilide ekraanidele pööratud, kuni trepi alt tuli välja must kogu ja ütles kõva selge häälega: „Anima et spiritus, intrare cerebri!"

 

Ludvig

Ludvig jooksis mööda pikka koridori.

„Miks ma jooksen?" mõtles ta. „Kas ma jooksen kellegi eest ära või vastupidi, ajan kedagi taga?"

Ta kiikas üle õla selja taha. Tema kannul jooksis mingit sorti suur elukas, hambad irevil ja silmad punaselt leegitsemas.

„Ahaa, ei aja, vaid jooksen eest ära," arutles ta endamisi edasi. „Aga kus ma olen?"

Talle hakkasid meenuma kaaslased ja suur häärber, kuhu nad sisse olid murdnud. Edasi oli mälus must auk. Mõlemal pool koridori olid uksed. Sama värvi, sama suured ning siltidega, millel pikad tähtede ja numbrite kombinatsioonid.

Järgmine kord, kui ta selja taha vaatas, komistas ta varbaga õnnetult vastu purpurpunast vaipa ja langes uperpallitades pikali.

„Nüüd on lõpp," mõtles mees ja ohkas. Olend kummardus tema kohale, nuuskis ta nägu ja käsi. Seejärel vaatas ringi, kuulatas tähelepanelikult ümbrust ning kadus kapates mööda koridori minema, jättes mehe rõveda limaga kaetult põrandale lamama.

 

Markus

Pimedus. Markus pilgutas silmi. Ikka pime. Ta kompas kätega ümbrust. Külm, kivine maapind, mitte midagi muud. Äkki hakkas kuskil kaugemal huilgama häirivalt kõva häälega sireen ning vilkuma erepunane valgus, nii et mehel tuli esialgu käed silmade ette varjuks panna. Seejärel proovis ta ettevaatlikult ringi vaadata. Ääretu tühjus ümberingi, mõned künkad, mõned raagus puude moodi moodustised. Ta tõusis ja hakkas aeglaselt komberdades vilkuva valguse poole liikuma. Lisaks sireenile kostus nüüd kuskilt kilavat kiunumist. Selja taha vaadates märkas ta siin-seal taeva all liuglemas mitut lendlevat olendit, üleni mustad, nahksete tiibadega. Üks neist võttis suuna tema poole, puurides oma õelad silmad otsekui temast läbi. Markus hakkas jooksma. Kauguses nägi ta mingi hoone siluetti. Napilt enne nahkset koletist jõudis ta väikese hurtsikuni ning kargas uksest sisse.

„Sina ka siin? Kus kurat me oleme?" küsis talt Ludvig, kes nüüd, selg vastu seina, lõpmatu koridori põrandal istus ja üsna varjamatu üllatusega kolleegi vahtis.

 

Paul

Valgus. Äärmiselt ere, silmadele haiget tegev valgus. Paul leidis end pikali olevat mingil lavatsil. Silmi kissitades nägi ta valgetes kitlites ja gaasimaskides inimesi enda ümber askeldamas. Ta püüdis end liigutada, kuid tundis end lavatsi külge seotud olevat.

„Hei, teie seal! Siduge mind lahti!"

„Mis see seal räägib?" päris üks teiselt. „kas ta surnud ei peaks olema?"

Nad astusid lavatsi juurde ja vaatasid teda. Üks katsus tema pulssi.

„Pulss töötab!"

„Kus kurat ma olen?"

„Kas te Bentley Frosti tunnete?" küsis üks meestest.

„Pole aimu ka. Kes see sitapea siuke on?" vastas ja küsis Paul ühekorraga ja pingutas käsi, et neid lavatsi küljest lahti saada. Nahksed rihmad rebenesid ja ta sai istuli tõusta, andes ühele mehele hoobi jalaga, teisele rusikaga, seejärel hüppas püsti ning jooksis ukse juurde. Ta lõi selle jalaga lahti ning väljus, leides end samuti pikast ustega koridorist vaid mõnikümmend meetrit kaaslastest eemal.

 

Bentley Frost

Bentley Frost istus pehmes tugitoolis, jalg üle põlve. Teises tugitoolis tema vastas istus Andrew ning trummeldas närviliselt näppudega vastu diivanilauda. Nad asusid häärberi raamatukogus.

„Mis mõttes seifi ei ole siin majas? Kus see seif siis on? Kus mu tiim on? Ma pole neid kaks päeva näinud," kähistas Andrew.

„Ajus," vastas Bentley. „Minu ajus."

„Mis kuradi ajus? Ma maksin neile pool raha ette ära. Ma valetasin neile. Mu reputatsioon saab kannatada."

„Minu raha maksid neile ette ära," kordas Bentley rahulikult. „See seif kadus siit majast pärast tulekahjut nagu tina tuhka. Sinu tiimil tuleb minna minu mälus olles ajas tagasi sinna, kus see seif veel olemas oli, see lahti muukida ja sealt kõik kaasa võtta."

„Järelikult on sul ka seifi kood teada?"

„Kahjuks mitte! See seif kuulus mu emale. Tõenäoliselt on sellele nõiasõnad peale loetud. Aga see on juba su tiimi töö see kõik ära lahendada. Näed, helista neile selle lauatelefoniga!"

Andrew pomises midagi tigedalt, võttes telefonitoru ja valis Markuse numbri.

„Heliseb!" ütles Bentley, tõstes näpu püsti. „Ma ei kuule, aga tunnen vibreerimist. Siin!" osutas ta näpuga täpselt enda meelekohale.

„Sina, Markus, või? Kus kohas? Mis koridoris?" rääkis Andrew telefoniga ja pöördus siis korra Bentley poole. „Nad on mingis kuradi koridoris!"

„Väga hea! Väga hea!" korrutas Bentley. „Ütle neile, et otsigu üles aasta 1952. Enne esimest maid. Seal on veel see seif, mida nad peavad lahti muukima. Täpselt sellessamas majas."

„Otsige üles aasta 1952 enne esimest maid. Seal ongi seif. Saad aru? Maja on sama, aga aeg on teine."

Andrew karjus peaaegu, teine käsi rusikasse tõmbunud. Ta ei saanudki täpselt aru, kas ta oli rohkem vihane Bentley, Markuse või üldse kogu olukorra peale. Tema karjäärile see igatahes head ei tähenda. Mornilt pani ta toru hargile ja põrnitses tigedalt oma vestluskaaslast.

„Ega nüüd polegi enam muud, kui oodata ja vaadata, kas nad saavad oma ülesandega hakkama."

„Ja kui ei saa?"

„Siis on kehvasti! Küll ma nad kuidagi oma ajust välja aurutan, aga pärast seda on nende elu…" Bentley tegi pika pausi, pühis käeseljaga laupa, sügas nina ja jätkas: „Ma ei tea, kas seda saabki enam eluks nimetada."

 

1952

„Aga kus me üldse oleme?" päris Paul mõtlikult, kõndides lühikesel koridorilõigul edasi-tagasi.

„Seda ta ei öelnud," vastas Markus, „ütles vaid, et sama maja, aga teine aeg, mingi 1952 ja esimene mai."

„Mida kuradit? Kas me oleme samas majas? Mingi maa-alune koridor?" ei saanud Paul sotti.

„Need märgid siin uksel," arutas Ludvig. „Need võivad midagi tähendada. Näiteks aegu? Vaadake seda: XII10AIFI14:05! Mis see teile ütleb?"

Paul ja Markus kogunesid ümber Ludvigi.

„14:05 on kellaaeg," pakkus Markus.

„Jah! Ja „XII10" on äkki kaheteistkümnes oktoober," ütles Ludvig.

„Aga „AIFI"?" küsis Paul.

„Kuupäev ja kellaaeg? Need tähistavad siis äkki aastat?" mõtiskles Ludvig. „A on esimene täht, I on üheksas täht, F kuues täht ja I jälle üheksas, Kokku 12. oktoober 1969, kell 14:05."

„Sa oled geenius!" hüüatas Paul.

Markus läks samal ajal järgmise ukse juurde, kus oli kombinatsioon: XII10AIFI14:40.

„Eee, kolmkümmend viis minutit hiljem," ütles ta, mõtles hetke ja lisas siis veendunult: „Me peame minema hoopis teisele poole, aasta 1952 asub seal."

Nad jalutasid pikki lõputut koridori, aeg-ajalt peatudes, et ustelt silte lugeda. Aeglaselt, kuid järjekindlalt lähenesid nad õigele aastale. Lõpuks nad seisatasid, sest uksesildil oli: I05AIEB11:00.

„Kas lähme siit… ee… sisse või jalutame… ee… veel edasi?" küsis Ludwig hingeldades.

„Ei.. ei jaksa enam," raputas Markus pead ja vajus põrandale istuli. „Puhkame viivu ja mõtleme, kuidas me sinna lähme."

„Kuidas?" küsis Paul. Tema paistis kõige vähem väsinum.

„Noh, kas kõik koos või saadame kellegi luurele," selgitas talle sõber.

„Mis mõttes luurele? Mina ei lähe," ütles Ludvig resoluutselt. „Kõik, või ma jään siia."

„Argpüks," nohistas Markus nina alla.

„Aga näita siis eeskuju ja mine luurele!"

„Rahu-rahu," sekkus nüüd Paul, „rahuneme ja lähme kõik koos. See on meie töö ja me peame seda kõik koos tegema."

Nad kogunesid ukse taha. Paul võttis ettevaatlikult ukselingi pihku ja vajutas selle alla. Uks avanes ja nad nägid end jälle sisenemas Jalaka häärberisse. Seekord nägi see palju uhkem välja. Kuidagi avaram ja valgusküllasem. Paistis, et eesruum on värskelt renoveeritud. Nad sisenesid ja sulgesid ukse koridori.

Erinevalt eelmisest majjasisenemisest ei olnud siin enam haudvaikus. Ülevalt kostus karjumist, kriiskeid ja lõugamist ning seejärel jooksis keegi trepist alla.

„Esmeralda!" hüüdis keegi ülevalt samal hetkel, kui väike tüdruk ülemistele trepiastmetele ilmus. Ta jäi hetkeks võõraid mehi jõllitama, kuid kogus end kiirelt ja jätkas treppidest alla tatsumist.

„Esmeralda!" hüüdis hääl veidi nõudlikumalt.

„Hei, sina, tüdruk! Kas tead, kus seif asub?" küsis Markus

Tüdruk heitis mehele kõõrdpilgu ja viskas mokaotsast: „Üleval, raamatukogus. Aga ma ei soovitaks teil sinna minna. Mu emme läks hulluks ja märatseb seal. Ta tarbis volbriööl liiga palju drooge."

Trügides meeste vahelt läbi tegi ta välisuksed lahti ja põgenes päikesepaistesse. Just nimelt! Ukse taga ei olnudki enam pikk koridor, vaid avar hoov.

Mehed kehitasid õlgu ja suundusid trepi poole. Raamatukokku seifi otsima. Üles jõudnuna suundusid nad sinna, kus kostus karjumist, hüsteerilist naeru ja laamendamist. Ludvig avas ukse ning nad leidsid end silmitsi vanema naisterahvaga, kes neid nähes hetkeks üllatus.

„Kes teie olete ja mida te siit otsite?" küsis ta ja alles nüüd jõudis meeste ninna vänge kütusehais ning nad märkasid naise käes kanistrit. Suure kolinaga viskas lõbusalt kirju riietuse ja sagris peaga proua kanistri põrandale, nii et see kolinaga külili kukkus, veidi läbipaistavat vedelikku veel põrandale lastes.

„Bentley saatis meid seifi otsima," alustas Markus.

Sellele järgnes hüsteeriline naer.

„Bentley?" küsis naine ja tuli mõned sammud grupile lähemale. „Bentley on minu viieaastane poeg."

Mehed vahetasid hämmeldunult pilke.

„Näete! Seif on seal. Te leidsitegi selle. Palju õnne!"

Ja ta naeris jällegi hüsteeriliselt, hallid segamini juuksed õrnalt edasi-tagasi lehvimas.

„Aga mis plaanid teil sellega on? Te olete kahjuks veidi hiljaks jäänud," ütles naine ja täpselt peopesa keskele ilmus väike leek.

Olukord muutus kriitiliseks.

„Mis me nüüd teeme?" sosistas Paul. „Kas lasen ta maha?"

„Ee, oota veel, siis kukub ta koos selle leegiga põrandale ja kütus võtab tuld," vastas Markus ja ütles siis kõvasti: „Ta tahtis seifikoodi teada. Niikuinii põleb ju kõik ära, eks ole?"

Nõid naeris.

„Nõiasõnad on selle peal, kuulake tähelepanelikult!" ütles ta meestele. „Zalimba lumina xanadu!"

Käis vaikne klõps ja seif avanes.

„Nooh? Olete rahul?" küsis ta silmi pilgutades, kuid ütles siis: „Oih!"

Tilluke leek liugles käelt aeglaselt nagu sügisene tammeleht põranda poole ning kokkupuutes sellega süütas bensiini. Järsku oli kogu tuba täis leeke ja nõia hüsteeriliselt möirgavat naeru.

„Fakk, mis me nüüd teeme?" hüüdis Ludvig taganedes. Ta jõudis esimesena raamatukogu ukseni ja avas selle ning avastas selle taga tuttava koridori. „Tulge! Me peame tulema siia raamatukokku päev varem."

Viimasena koridori jõudnud Paul lõi ukse pauguga kinni.

Vaibaäär ukse alt oli hetkega tõmbunud tulekahju tagajärjel süsimustaks.

 

Seif

„XXX04AJEB22:45," luges Markus kombinatsiooni.

„Pornoklubi?" viskas Ludvig nalja.

„Volbriöö," kommenteeris Paul.

Markus vaatas teistele otsa ja avas järjekordse ukse. Jälle häärberis. Juba kolmas kord lühikese aja jooksul. Maja oli seekord pime, välja arvatud nõrk valgus teiselt korruselt. Mehed hiilisid trepist ülesse.

„Tsss!" sosistas Markus näppu suu ette pannes. Maja paremast tiivast kostusid sammud. Nad peitsid end kähku seina ääres olevate punaste kardinate taha. Ludvig piilus ühe silmaga välja. Trepi poole sammus pikk, üleni mustas daam, ees vanaaegne, pika varese nokaga mask. Peatumata klõbistas ta oma kontsadel allkorrusele ja tundus, et ta lahkus ka majast.

„Kesse oli?" sosistas Paul.

„Keegi daam. Mustas vanaaegses kostüümis."

„Ok, see pole praegu tähtis. Lähme raamatukokku," ütles Markus kärsitult ja astus ise esimesena kardinate tagant välja.

Raamatukogu uks oli lahti ja varsti seisid nad kõik kolmekesi ruumi keskel.

„Ee, kuidas me selle nüüd lahti saame?" küsis Paul hämmeldunult.

„Võlusõnadega ikka," vastas Ludvig.

„Ja mis kuradi võlusõnad need olid? Kas kellelgi on meeles?" küsis Markus.

„Aga loomulikult," imestas Ludvig, „kas teil ei ole? Tahate seifi lahti saada või mitte?"

Paul ja Markus jäid Ludvigile ootusärevalt otsa vaatama, aga Ludvigil paistis olevat õrritamise tuju. Ta jalutas hämaras ruumis vaikselt seifini, vaatas seda igast küljest ning haigutas, nii et teised hakkasid juba kannatust kaotama.

Äkki tõstis ta käed lae poole ja lausus aeglaselt sõnu venitades: „Zalimba lumina xanadu!"

Käis klõks ja seif avanes. Ega seal palju asju olnudki. Mõned rahapatakad, mingi paberid ja kaks tuhmunud kaantega raamatut.

Esimese pealkiri oli „Praktiline energiavampiirlus volume 2", teise kaanel oli vaid pentagramm.

Igaüks sai ühe rahapataka. Paul pistis paberid põue ning Markus ja Ludvig mõlemad ühe raamatu.

„Mis me nüüd teeme?" päris Paul.

Enne kui keegi vastata jõudis, kostus raamatukogu ukse poolt krabinat ja keegi küsis lapsehäälselt: „Aga kes teie olete?"

Paul ehmatas, haaras taskust revolvri ja tulistas.

Uksel seisis umbes viieaastane poiss, kes imestunult võõrastele meestele otsa vaatas, paar tuikuvat sammu astus ja seejärel põrandale vajus.

„Sa, sa lasid lapse maha," kogeles Markus, !väikese poisi."

Kõik koos tormasid nad poisi juurde ja põlvitasid tema ümber. Kuul ei olnud küll päris südamesse tabanud, aga poisi silmad hakkasid tuhmistuma ning suunurgast immitses tal veidi verd.

„Ma, ma…" kogeles Paul ja hakkas lahinal nutma.

„Mu pea käib imelikult ringi," oigas Ludvig vaikselt.

Ka teistel hakkas ümberringi maailm keerlema ja kui poiss oma viimase korina kuuldavale lasi, kadus neil kolmel hetkeks pilt eest.

 

Lõpp

„Kuidas teie järsku siia ilmusite?" küsis Andrew üllatunult.

Markus, Paul ja Ludvig vaatasid üksteist hämmeldunult. Markus katsus enda põuetaskut ja tiris sealt välja seifis olnud raamatu.

„Me vist oleme oma ülesande täitnud," ütles ta, mõtlikult tuhmunud kaantega teost uurides.

„Aga kus Bentley on?" päris Andrew. „Ta istus just hetk tagasi sealsamas tugitoolis, kus sina, Ludvig."

„Me olime just siinsamas ruumis ja siis juhtus see õnnetus," alustas Ludvig.

Paul oigas. Ka temal tuli meelde poiss, kelle ta just maha lasi.

„Oodake!" hüüatas Markus. „Kui vana see Bentley oli?"

„Pole aimugi," vastas Andrew, „kuuskümmend-seitsekümmend äkki."

„See poiss seal oli viieaastane, jah?" küsis Markus kolleegidelt.

„Just! See nõid ütles, et ta poeg Bentley on viieaastane," noogutas Ludvig.
 „Me siis lasimegi Bentley maha ja järelikult ei saa ta ka enam täiskasvanuna siin olla? Sest ta on lihtsalt surnud. Ei eksisteeri enam. Saate aru?"

Andrew kortsutas kulmu.

„Aga siis ei saa keegi ka teile raha maksta," muretses Andrew mõtlikult kulmu kortsutades.

„Sina oled ju meie tööandja ja pead meile raha maksma. Võta see, kust tahad," irvitas Ludvig.

„Jätame seifist võetud raha endale," ütles Paul ja katsus oma põuetaskut, võttes sealt välja rahapataka ja joonised.

„Need rahatähed küll enam ei kehti," arvas Markus, "aga järelturult teeniks nende eest ehk kenakese summa. Eks pea uurima siis ka raamatuid ja jooniseid. Mul on üks tuttav selgeltnägija, ma viin need raamatud tema kätte?"

„Nii et oleme tasa?" küsis Andrew vaikselt.

Mehed vaatasid üksteisele otsa.

„Oleme tasa!" vastasid nad üksmeelselt.

Nad kustutasid tuled ja lahkusid Jalaka allee majast, mis nii nukralt ööhämarusse tühjana seisma jäi.

# # # # #