Ma võtsin Maniakkide Tänava viimased kaks raamatut ette täiesti ettekavatsemata, kuidagi sattumisi. Ma polegi enam harjunud lugema raamatuid ilma mingi plaanita – ikka on tegemist kas mõne potentsiaalse arvustatava või lugemisvõla likvideerimisega. Ühel päeval olid mu käsilolevad raamatud kodus ja sealses raamatukogus sattus olema „Muinaskuningas". Ja võtsin selle eelkõige sirvimiseks, tutvumiseks, kiirema lugemise harjutamiseks (kui ei pea hindama, võib kergelt diagonaalitada). Ehk oleks see lugemine jäänud 50-leheküljeliseks tutvumiseks, ent tahtsin ikkagi edasi lugeda. Teise, „Tulevased jumalad”, võtsin juba arvustamiskavatsusega.

Eesti ulmes on Maniakkide Tänav justkui lõppematu entusiasmivaruga asjaarmastaja. Sellisena on ta olnud üsnagi ideaalne kirjutamisõhtute vedaja – sõbralik arutleja, kel on piisavalt nime, et olla algajate seas autoriteet, aga kelles on piisavalt demokraatlikku suhtumist nii kaaskirjutajate kui ka ideede suhtes. Viimastega käib ta ümber suure mängurõõmuga, liialt ületähtsustamata ühtki üksikideed, samas rõhutades vajadust jõuda asjadega lõpule. Mõne sõnul olevat igas inimeses peidus üks raamat – Maniakkide Tänav ilmselt vastaks, et milleks piirduda ühega, kõiki panuseid üheleainsale pannes võtaksime endilt eksperimenteerimisrõõmu, erinevate lugude läbielamise ja läbikirjutamise võimaluse.

„Muinaskuninga” juures meeldisid mulle kaks asja, mida Goodreadsi arvustuses Manfred Kalmsten oli näiteks kirunud: keelekasutust ja maailma. Aeg-ajalt leidus unarsõnu ja arhailist pruuki, mis minu meelest passis siia maailma hästi. Maailmaloome juures meeldis, et kuigi lugu ise oli üleni arvutimängulik (otsekui tegemist olnuks mõne strateegiamängu leveli ümberjutustusega kuni selleni välja, et loomade ohverdamise juures arutleti selle üle, kumb on tähtsam, kas toidu allesjäämine ellujäänutele või manalainimeste võitlusvõimelisuse tagamine – samade ressursside ümberjaotamise taktikaline küsimus!), tundusid selle koletised, peletised ja jörisejad üsna usutavalt eestipärased. Ei olnud lihtsalt kodumaise nimega vampiirid või guulid.

Ja tuleb öelda, et kunagi hirmsasti janunesin selle järele – tahtnuks mingit väljakirjutatumat „Kalevipoega”, mingit lahedat märulit eesti mütoloogia ainesega. Mitte lihtsalt jaigilikku õudusjuttu või mõnda muinasjuttu, vaid just poistekat – see raamat oleks noort Eesti-huvilist Tõnisekest vaimustanud. Kalmsten kiitis soo ja ebamaise soovalitseja kujutamist, mulle meeldis veel manalameeste abi peategelastele, täiesti strateegilise väe kujunemine neist (sealjuures olid nad kummitused ja mitte zombid), aga ka see, millise tähtsuse omandas elusloomade ohverdamine. Strateegilise kaaluga rituaalid, ftw!

Siin võinuks siiski seada mingeid piire, anda mingeid mängureegleid – peategelase väe ulatusest polnud mingit aimust, tema haldjalik alge jättis ebamääraseks selle, mida ta oskas ja kuidas, igasugused uued oskused võinuks tulla eikusagilt. Võluri oskuste täielik ebamäärasus sobib näiteks „Sõrmuste isanda” Gandalfile, sest too ongi kauge ja salapärane tegelane, peategelastele sõpruse kiuste krüptiliseks jääv ülim mentor. Või sobiks see maagilise realismi (taotlusega) tekstidele, kus maailm ise on kah hajus ja sealse maagia eesmärk pigem hajutada inimese tegelikkusetaju, nihestada lugemisega midagi eneses, loitsida lugejat mingi poeetikaga. „Muinaskuninga” lugemisel tahaks ent teada, mis on peategelase suutlikkuse piirid, sest nende piiridega mängimine, võib-olla nende ületamine annaks ootamatu rahulduse. Kasutaks seega Sandersoni terminit hard magic – tahaks, et maagia oleks tahkem, ei oleks selline pehme, püdel, ebamäärane puding.

Tegelikult käib see ebamäärasuse kriitika ka muude asjade kohta. Raamatus oli kaart, millele oli tegevuspaigaks märgitud tänapäevase Eesti ala Peipsi järvest veidi lääne poole, aga see kaart võinuks sama hästi olemata olla, kohanimed olid niikuinii enamjaolt mingi hägus umbluu á la Soopäälne ja Metsatagune, või nii. Kaart võinuks kujutada mis tahes kohta, samad kohanimed sinna juurde, poleks suurt midagi muutnud minu jaoks. Võinuks olla veidi käegakatsutavam piirkonnataju. Lisaks sellele – kui palju oli seal tegelasi? Ma ei tea, kas asi oli ainult minus, aga ei kujunenud mingit ülevaadet sellest, mitusada suri ühes, mitusada teises lahingus. Kui suur protsent jäi ellu raamatu keskpaigaks? Piirduti lihtsalt tähelepanekutega, et lahingud olid rasked, paljud surid. Ent rohkem segas siiski võimete ebamäärasus.

Selle raamatu suurim kohmakus oli minu meelest siiski algus. Elar Haljas kirjutas (Goodreadsis ja Reaktoris), et raamatu algus ei saanud kuidagi vedama, poolepealt olla aga lõpuks hoo sisse saanud. Ma just mõtlesin, et raamatu algus läks kohe lippama, otsinuks nagu võimalust pääseda kähku madina juurde, andmata lugejale põhjust kaasa elada lahingu osapooltele. Algas ju lahing juba… kümnendast? Viieteistkümnendast leheküljest? (Andestage arvustaja ebaadekvaatsust, et ta ei haara raamatu järele, et seda murdekohta leida.)

Ja samas, miski ütleb mulle, et meil oli mõlemal õigusi. Esimese umbes 10 lehekülje kestel oli tegelaste tutvustamine – saime teada peategelasest ja sellest, et ta on tulevane juht. Nägime ta õde, kel nimeks Hõbe. Mingi naaberrahva rünnaku teema, millele pidi vasturünnakut tegema (ja mis osutus pettuseks). Raamat hakkas kohe mingi kunstliku pingega, mis ei olnud ärev, tundus libateemana, sest meile ei tutvustatud osapooli, ei räägitud sellest, milleks seda vaja. Oli valmistumine lahinguks, mis ei läinud korda. Elar tahtnuks ehk, et olnuks kohe päris lahing (ehk siis et polnud seda pettust tarvis). Mina tahtnuks, et meid paigutatuks maailmasse. Põhimõtteliselt seesama, mis ülalpool mainitud –

et meile tutvustatuks mängureegleid. Selleta olid esimesed 10 lehekülge üks venimine. Diagonaalitamise käigus küll märkamatu, aga siiski.

Millest see tuleneb, et võitluses elu eest, võitluses rahva säilimise eest tahaksin lugejana ikkagi lisamotivaatoreid? Muidu ei lähe sõjategevus korda. Sama hästi võiks raamat kirjeldada kahe indiaanihõimu madistamist. Sajad surevad, aga maailm ei muutu kuidagigi, traagika taandub statistikaks. Kirjanduses (võib-olla üldse kunstis, aga kirjanduses veel eriti) tahaks ikkagi näha maailmavaadete konflikti. Kuitahes jabur maailmavaateline erinevus oleks piisav – üks tahab demokraatiat, teine diktatuuri. Üks tahab sisse viia üleüldise veejoomise, teine õllejoomise. Meelega nimetan jaburusi, et näidata, et juba sellest piisaks, et lugeja tunneks – siin ei võitle mitte siluetid, vaid ideed. Siis poleks sadu inimesi vajagi, piisaks kahest.

„Tulevastes jumalates” oli pealtnäha sarnane olukord – oli hulk tegelasi eesotsas ootamatult suutliku ja ootamatult matšo peategelasega, kes proovisid eelkõige lihtsalt ellu jääda. Nad langesid kosmoselaevalt alla, sattusid kohe ellujäämisprobleemide otsa, leidsid mõned ellujäänud – ja siis vaheldumisi sattusid hädaohtu, pääsesid sellest, sattusid suuremasse hädaohtu ja pääsesid sellest. (Korraks kartsin „Ahvide planeedi” lahendust – kolonistid maandusid transformeerunud Maale! –, aga selleni õnneks ei jõutud.)

Siin andis palju siiski juurde vägagi aimuv teema – inimene versus loodus. Väga vägivaldne, igakülgselt inimest hävitada püüdev loodus ja inimeste katsed võidelda endale mingi ellujäämisvõimalus. Kuigi see üldskeem – probleem-lahendus, probleem-lahendus – oli üldjoontes sama, oli siin kuidagi edasiviivam see kõik, sest lõpuks terendas lõpus miski muu kui nüri kättemaksurahuldus. Pealegi tundus mulle, et teadusulmega oskab autor huvitavamalt ümber käia kui fantastikaga. Ehkki mulle meeldis tema Muinas-Eesti, olid tööriistad „Tulevastes jumalates” paremad (või oskas autor nendega mitmekesisemalt ümber käia).

Veidi veider oli pidev osutus, et mäger, kes inimeste heaks generaatorit oravarattana töös hoidis, oli peaaegu ainus, kes pidi seal generaatoris jooksma. Inimtaolise intelligentsiga olendi jõhker kuritarvitamine mõjus üsna ebameeldivalt – autori ootamatu ükskõiksus selle suhtes või isegi enesestmõistetavus, et las jookseb. Kui ta väsis ja ütles, et enam ei jookse, ei saa, siis olid tegelased kõik üsna nördinud, pahased selle tegelase peale, selle asemel et ise genereerida (väga harva erandi korras küll, aga sugugi mitte enesestmõistetavalt). Üldse olid mägrad võtnud väga säärase rolli, mille aborigeenid või neegrid vanades seiklusraamatutes. Esiteks see „mis mõttes, sa ei jaksa teenida?”, teiseks nende barbaarsus, putukate söömine ja muu säärane, mis eelkõige „fuih, rõve” ja mitte mõistlik ja motiveeritud. Oleks veel nõnda olnud, et keegi proovib ka vakla süüa ja sureb, sest seedimistegevus on lihtsalt NII erinev, aga ei, siin jäi lihtsalt primitiivse rahva üle ilkumise mulje.

„Tulevaste jumalate” järelsõnast võib lugeda, et tegelikult oli raamatu näol tegemist ühe alles valmimisel oleva MMORPG eellooga. Idee on selles, et raamatu lugemise järel võiks inimene tahta mängida „Mortalist”, sattuda ise sinna müstilisele planeedile, võidelda enda elu eest teiste tegelastega. Samas võiks inimene mängu mängimise järel tahta lugeda lugu sellest maailmast. Seega oli natuke tegemist tellimustööga – koostööpakkumine ja Maniakkide Tänava sobivus. Naljakal kombel tundus ent „Muinaskuningas” arvutimängulikumgi. Või on asi selles, et „Tulevased jumalad” oli ühe tegelase põhisem, mitte lahingutepõhine – strateegiamängu asemel rollimäng. Emb-kumb sobiks mulle, kuni lisanduksid mängureeglid ja peategelaste käsutuses olevad ressursid.