Romaan „Londoni jõed” tekitas mul lugemisel üsna vastakaid tundeid. Ebakõla põhjustas just minu isik raamatu lugejana. No ei salli ma eriti britilikkust, ei salli! Ja kuigi fantasy mulle meeldib, käivad mingid fantaasiakirjanduse tüüpkäigud mulle rajult närvidele – mulle meeldib fantasy, aga pigem selline, mis žanri tüüpfännile ei meeldi. Aga ehk on parem, kui ma kõigest järjekorras...
Ben Aaronovitchi romaan „Londoni jõed” on linnafantaasia (urban fantasy), aga on ka krimiromaan, mille tõlkis Sash Veelma. Isegi kõige pinnapealsem raamatuhuviline saab need tõsiasjad kiirelt teada ja eks nood ilmselt saavad ka raamatuostu argumendiks või ei saa. Minule piisas vaid teadmisest, et žanriulme ja Sashi tõlge. Jah, ma tean, et Sashi ja minu maitse pole päris sünkroonis, aga mitte ka nugade peal ning varasemad kogemused on olnudki mõnikord sellised: raamat mulle isegi suurt korda ei lähe, kuid Sashi võrratu tõlge lunastab kõik.
Pisukese vahepõikena mainiks, et mul pole midagi krimi ja ulme segamise vastu. Pole kunagi olnud. Kuulsin kunagi ühelt ja teiselt ulmefännilt, et krimi ja ulme segamine on pea kõige labasem, mis ulmes võib juhtuda. Küsitlesin seepeale mitmeid ulmelugejaid ja üllatavalt sageli sain vastuseks, et ulmekrimi neile pigem ei meeldi. Ma küll ei mõistnud neid, aga võtsin teadmiseks, et eksisteerib taoline probleem või pigem maitse-eelistus.
Ja kui juba maitsetest, siis püüan ma pisut lahti rääkida ka oma fantasy-probleemi. Tunnistan ausalt, et mida edasi, seda enam häirib mind fantasykirjanduse nn lohutusmoment. Noh, et on ilmetu-äbarik peategelane, kellele autor siis kompensatsiooniks laob turjale ühe oskuse/vooruse teise otsa. Ja järsku selgub, et lihtne külapoiss, suvaline plikanatt või tavaline linnavurle on üks ilmatu kõva tegija ning maailm pole paanikas veel vaid seetõttu, et keegi ei tea Selle Tõsise Tegija olemasolust. Romaanis „Londoni jõed” asjalood nii hullud küll polnud, aga peategelase ametissemääramine tõi selle mõtte meelde küll. Oli ju ilmselge, et kontoritööle noormees ei jää, sest taolise peategelasega põnevat romaani ja järgesid välja ei vea. Jah, ma saan aru, et saatus tahtis, aga pisut kistud see oli ... ja eks pärastpoolegi esines nooruk ajuti ebaloomulikult läbinägeliku ja võimeka tegelasena. Loe: langes pisut karakteri loogikast välja. Samas, antud romaani puhul on see pigem ühe paljulugenu pisivirin.
Autoril on asjad kenasti ja põhjalikult läbi mõeldud. Krimilugu on keerdus, aga pisitasa harutub see lahti. Ulmeline osa ehk siis Londoni linna ja Thamesi jõgikonna varjatud maagiline külg ja võluritest politseinikud on samuti kenasti välja peetud. Asjad on keerulised ja võlukunst pole lihtsalt võlukepi viibutamine, pigem ränk trenn, õppetöö ja töö raamatutega. Ja mõrvad on seotud just romaani maagialisema poolega. Mulle ulmelugejana oli enam kui sümpaatne, kuidas asjad olid süsteemis ning tasuta lõunaid polnud isegi võlukunstis.
Lisaks fantasy’le ja krimiloole saab lugeja päris põhjalikke ekskursse Londoni ja Inglismaa ajalukku, nii reaalsesse kui ka maagilisse. Politseitöö nüansse avab autor samuti nagu ka peategelase mitte kõige valgemat lapsepõlve. Ja erilise mõnuga Ben Aaronovitch kritiseerib, ajuti suisa mõnitab Londoni arhitektuuri ja selle värdvorme. Tundub, et autor võtab seda arhitektuuri teemat suisa isiklikult.
Romaan on põnev, köitev lugemine. Kergelt küüniline, aga samas ka pisut naiivne-romantiline. Ajaloolised ekskursid ja maagiaõpingute kirjeldused võtavad küll pisut hoogu maha, aga see pole etteheide. Loed ja loksud romaaniga vaikselt kaasa. Närviliselt lehti ei keera, aga ega lugemine ka ei takerdu: iga õhtu kaks-kolm peatükki ja ei läinud nädalatki.
„Londoni jõed” on Peter Granti sarja esimene raamat. Tüüpiliselt krimiloole saavad mõrvajuhtumid lahendatud ja tüüpiliselt fantasy’le, saab lugeja aru, et see oli alles sissejuhatus. (Eelmisel aastal ilmus juba üheksas romaan.) Mina tahaks küll edasi lugeda. Originaalis vist ei viitsiks, aga kui eesti keeles ilmuks, siis ostaks kiirelt. Ootan järge!
Märtsikuu Reaktoris ilmus romaanist ka tutvustav katkend, et kui keegi nüüd huvitus, ning soovitan ka YouTube’i toksida sõnad „Rivers of London” – päris palju materjali ilmub välja.
Ben
Aaronovitch
Londoni jõed
Tänapäev
2023
408 lk
Tõlkinud Sash Veelma
