„Ema jäi jälle hiljaks,” ütles väike Piie suurele öökullikujulisele seinakellale esikus. Väike seier oli juba üheksa ja suur kuue peal. Ema oli lubanud, et ta jõuab just siis koju, kui väike seier üheksa ja suur kuue peal on. See ei olnud aus.
Piie ootas veel mõned minutid ukse ees, tüdines siis ja suundus elutuppa. Viivuks peatus ta kollakaks pleekinud lüliti juures. Tüdruku peas kajasid ema sõnad: „Piie, pane tuli kustu, kui sa teise tuppa lähed, ärme kuluta niisama elektrit.” Ta pööras end seljataga jõllitava köögiukse poole, mille tuhmides akendes varitses pimedus. Samuti luusisid varjud temast vasakul, kitsas koridoris. Seal, kus tema ja ema tuba olid ja kuhu esikulambi tuhm kuma ei ulatunud.
Elutoa poolt kostev tuhm haukumine ehmatas Piiet. Ta tõi kuuldavale tahtmatu kiljatuse ja jooksis läbi avatud ukse pehme vaibaga kaetud kambrisse. Puitparketi nagin vaibus, kui tüdruk mööda pehmet lillemustrit pruunika diivani juurde tormas. Hüppega lendas ta kulunud patjade vahele ja tõmbas jalad ruttu hästi enda ligi. Nii tundus turvalisem. Piie kartis alati, et miski teda jalast haarab, kui ta need üle diivani serva jätab.
Haukumine õues jätkus. Piie libistas end aknale lähemale ja puges paksu kardina äärest aknalauale. Sealt, kolmanda korruse aknast paistsid nii hoov kui ka ümberkaudsed kortermajad hästi kätte. Ta surus end vastu härmatanud klaasi ja vaatas alla hääle suunas. Seal nägi ta Mukit, väikest karvast krantsi, kes ühele naabritädile kuulus. Tüdruk hingas aknale, et jääkristallid klaasil natukenegi sulaksid ja parema vaatepildi avaksid. Koerake hüppas hangede vahel ja ajas taga vareseid, kes tema eest kord ühe, kord teise puu otsa lendasid.
Piiele meeldis Muki. Ta tõmbas jalad lõua alla, kontrollis, et kardin korralikult aknalaua vastas on, ja jäi koerakest vaatama. Väsimatult hurjutas väike krants linde, kes tema kära eest aina kaugemates ja kõrgemates paikades varju otsisid. Ehkki koerakese jälgimine oli tore, tundis Piie, kuidas külm tema sõrmi ja varbaotsi koledasti näpistama hakkas. Viimaks ei suutnud ta seda enam taluda ning ronis tagasi diivanile. Ere lambivalgus pani ta hetkeks silmi kissitama.
Tüdruk hõõrus silmi rusikatega ja surus korraks käed hästi-hästi kõvasti vastu nägu. Selle peale hakkas näos imelik tunne, aga uuesti silmi avades oli juba parem olla. Piie lasi pilgul üle toa käia. Telekas mängis vaikselt, kuid sealt tulid ainult igavad saated. Väikesel kohvilaual tema ees vedelesid küünal, ajaleht ja tühi võileivataldrik. Toidu oli Piie juba kaua aega tagasi ära söönud. Ajalehe pealkiri oli Päevateataja. See oli väga igav. Seal oli palju kirja ja väga vähe pilte.
Piie pilku püüdis hoopis küünal. See oli tore, punane ja väga pikk. Küünal istus ilusti läikival, paabulinnuga alusel. Sellel oli väike kuldselt sädelev sang ja lai taldrik, mida katsid värvilised vahaplekid. Ema ei lubanud Piiel üksi kodus olles küünalt põlema panna. „Lapsed ei tohi tulega mängida, see on väga ohtlik!”, meenusid tüdrukule hoiatussõnad.
Pahaselt läks Piie uuesti esikusse. Ta vaatas öökullikujulist kella. Väike seier oli juba peaaegu kümne peal ja suur seisis üheksa ja kümne vahel. „Ema jäi jälle hiljaks,” ütles ta pettunult. Tuhm lamp esikulaes vilkus. Hetkeks mattus koridor pimedusse. Piie kiljatas ehmunult. Tulistjalu tormas ta elutuppa ja lendas hüppega diivanile. Taaskord väreles esikulamp ja ähvardav pimedus üritas taas valgust lämmatada. Piie peitis end kõige suurema padja taha. Lambi plõksuv surin täitis tema kõrvad. Õuest ei kostnud enam ühtegi lohutavat haugatust, mis selle hirmsa heli võinuks katkestada.
Siis juhtus midagi veel hirmsamat. Korraga väreles ka elutoa lamp. Piiel hakkas järsku väga külm. Õhk näis jahedamaks muutuvat, nagu oleks keegi akna avanud. Tüdruku nahk tõmbus pingule. Siis vilkus laelamp veel korra ja kustus täielikult, jättes Piie pilkasesse pimedusse. Tardunult istus ta diivanil, vana padja taga, kuid isegi see pehme sinine koljat ei suutnud temas rahu taastada.
Kõik krabinad ja sahinad hiilisid pimeduses temani. Õues ulguv tuul, kustunud lambi surin, tema enda kiired hingetõmbed. Elutoa siluett kangastus veel Piie silme ees, kuid selle hägused piirjooned hakkasid juba laiali triivima. Õudusega tajus tüdruk, kuidas teleka tuttav vorm venivateks ribadeks vajus ja mööda põrandat laiali triivis. Kuidas laud oma vormi minetas ja varjudeks hargnes. Ka taldrik, ajaleht ja küünal hakkasid oma kuju kaotama.
Sõgedast hirmust haaratuna hülgas Piie padja ja haaras kaduvate asjade järele. Taldrik riivas tema sõrmi ning langes pehme mütsatusega vaibale, kuid küünla vahane vars jäi talle kätte. Tüdruk võttis tuttava eseme tugevasti kaissu. Paabulinnuga alus oli tema varvaste vastas kõrvetavalt külm.
Hetkeks tõi see Piiele rahu. Siis kangestus tüdruk taas hirmus. Miski krõbistas akna taga. See oli nagu kevadise jää tasane prõksumine, mis salaja mööda klaasi üles hiilis. Kuulatades muutus hääl vaid hullemaks. Kriipides ja kratsides tungis selle ebamaine kakofoonia tüdruku pähe. Oskamata end muul moel päästa, asusid Piie jalad liikvele. Laua terav nurk tuli talle pimedas vastu ja lõi tüdrukut valusalt kõhtu. Kohutav valu uhtus üle kogu keha, kuid Piie hirmunud lõuad jäid suletuks. Ainult valupisarad voolasid mööda põski alla. Toa külmas õhus jätsid need tüdruku nahale kipitavad jutid.
Pimedas joonistusid välja ähmased siluetid. Telekas, avatud esikuuks, kitsad kapid seinte ääres.
Tüdruk hoidis diivani ligi ja liikus seina suunas. Selja taga kasvas kohutav krigin vaid valjemaks. Piie ei julgenud sinna isegi kiigata, mis sellest, et pimedas midagi näha polnud. Vahest tegi mitte nägemine asja isegi hullemaks. Tüdruku käed ja jalad juhtisid teda aga edasi. Toas oli läinud nii külmaks, et tema hingeõhk sooja auruna ninast välja vuhises ja õrnalt nägu paitas.
Kuskil tema ees varjude ähmases möllus ootas väike, lakitud puidust ukse ja vana metallkäepidemega kapp. Pisarad silmis, sibas Piie kapi juurde. Mõtlemata asetas ta küünla vaibale ja avas selle ukse. Kusagil riiulite peal asus midagi, mida tal kangesti vaja läks. Tüdruk sirutas oma väikese käe pimeduses välja ja kompas. Tema sõrmed tabasid raamatuid, lõngakerasid, pliiatseid ning leidsid viimaks otsitud asja, jääkülma plekkkarbi, kus ema niite ja nõelu hoidis.
Kiirustades asusid tüdruku käed tööle. Piiele meenus, miks jalad teda kapi juurde olid juhatanud. Ta tõmbas vana küpsisekarbi välja, ehkki selle külm pind tema sõrmedele haiget tegi. Küüsi kaane alla ajades kangutas ta selle pealt. Sel hetkel kuulis ta kardinapuu sahinat, just nagu siis, kui ta ise aknalauale ronis. Paaniliselt kiskus tüdruk kaane maha. Tema väikesed sõrmed kobasid niidirullide hulgas. Üks kuri krõbekülm nõel torkas talle sõrme. Viimaks tabas Piie hinnalise aarde, ema tikukarbi.
Ta oli jõulude ajal ennegi koos emaga küünlaid süüdanud, kuid nüüd käis tiku tõmbamine eriti kähku. Imekombel libises karp lahti ning juba leidis peenike tuletikk tee tüdruku sõrmede vahele. Ta rapsas sellega üle tikutoosi. Akna juures liikus kardin taas, kuid rõngaste krabin kõlas kui lume krigin saabaste all.
Esimesel korral tõmbas Piie tikku vastu karbi siledat külge. Ehmatusega keeras ta tikutoosi kitsama külje ette ning rahmas tikuga mööda karpi. Susina ja sähvatusega süttis tuletikk. Selle õrn leek vireles ja heitis ruumi kehva valgust. Hetkegi mõtlemata viis Piie leegi kokku küünlatahiga. Tuleke värises, kuid kogus siis jõudu. Selja tagant kuulis tüdruk lume kriginat.
Hirmunult pillas ta kustuva tiku vaibale ning keeras ümber, küünalt enda ja hääle vahele asetades. Värelev leek valgustas pimedat tuba. Tule kumas sätendasid jääkristallid kardinatel, mis kaares aknast kõrvale lükatud olid ja nüüd seina külge külmununa omal kohal seisid. Leegi helk tantsis klaaslaual, mille pinda kattis härmatis ja valgustas rada ümaraid jalajälgi, mis akna juurest tüdrukuni viisid. Need peatusid vaid kahe sammu kaugusel Piiest ja tema küünlast.
Tulekeele väreluses näis tüdrukule, nagu seisaks seal miski, miski, mida võiks peaaegu katsuda. Kogu tuba oli täis selle jäist kohalolu. Vaid väikest sõõri Piie ja tema küünla ümber polnud selle sõrmed puudutanud. Tüdruk tundis oma põskedel pisaraid, mis poolel teel täiesti seisma olid jäänud. Need kõrvetasid teda hirmsasti.
Värisedes nihkus Piie küünlale lähemale. Tuba täitis äge raksumine, nagu murduks jää vihaselt kevadises jões. Tulekeel punase vahapulga otsas väreles, kuid ei vandunud alla. Järsku hakkas jäisus taanduma. Pisarad tüdruku põskedel sulasid ning jätkasid oma teekonda. Kuid Piie suust ei tulnud ikka veel ühtegi häält. Ainiti jõllitas ta ovaalseid, jalajälgi meenutavaid härmalaike, mis mööda vaipa esiku poole liikusid. Enne elutuba ja esikut eraldavat ust jäid need seisma ning Piie nägi, kuidas lingile kasvasid teravad jääkristallid. Tüdruk kuulis taas puurivat kriginat, mis mööda seinu ja põrandat tema poole roomas. Küünlaleek pehmendas aga nende lõikavat pahameelt.
Järgmisel hetkel jätkasid jäljed oma teekonda ja uks sulgus nende taga hirmsa pauguga.
