Härra Kalmsteni raamatute ilmumine on ülihästi ajastatud, sest juba vähemalt kolmandat aastat järjest on jõuluvanal võimalus ulmehuvilisele ahjusoe raamat kingikotti pista. Kui eriti hästi läheb, siis võtab autor ise päkapiku rolli ja saadab arvustamiseks pühendustega eksemplari. Kogumikus on 8 väga erinevat lugu, mis kõik võluvad lugejat kiiretempoliste seiklustega korralikult üles ehitatud maailmades. Nii mõnigi lugu aga on lausa nii otsekohene ja vahetu, et lugeja oleks justkui tellisega piki vahtimist saanud. Seekord on raamat vähemalt minu silmis küll täiega kümnesse: ühtegi kehva või igavat lugu selles ei olegi – mõni jutt küll särab eredamalt kui teine, kuid enamik pakkus väga häid emotsioone ja elamusi. Ja meeldejäävamad olid ikka pigem pikemad teosed, kus looalgele suudeti mõnusalt liha ümber kasvatada ning suurepärasele maailmaehitusele ka tempokas süžee juurde pookida.

Igaviku väravale

Viikingihõngulise maailma ja karakterite kirjeldused on lausa suurepärased. Veidi keerulisem on aru saada tegelaste motivatsioonidest, kuna tegemist on siiski lühijutuga: see on vaid pilguheit ühest vaatepunktist suuremale maailmale, kus väga palju jääb isegi perifeersest nägemisulatusest välja. Seikluslikkusest ja intriigidest igatahes puudust ei tule ning ka tempo on korralik kogu loo vältel. Kõige suurem negatiivne aspekt on jutu lühidus, kuna lugejana tahaks veel paljudele antud maailma puudutavatele küsimustele vastuseid saada. Mind veidi häirisid ka mõned norrakeelsed laensõnad nagu näiteks kvest, mille tähenduse oleks võinud väikese joonealuse märkusena lahti seletada.

Vari Albatrossosele

Kogumik jätkab seiklustega ning aurupungi-temaatiline lugu ei võta kordagi jalga gaasipedaalilt maha. Autorit ei morjenda isegi see, et dialoogid on veidi robustsed ja lapselikud, seiklus tuleb lugejateni tuua võimalikult kiiresti, kuna udu ei anna asu. Mis teema selle uduga on, lugeja küll teada ei saa, aga samas on lool korralik süžee, peategelane kasvab ka vaikselt lugejatele hinge külge ning ei puudu ka korralik puänt. Et siis justkui kõik, mida lühiloolt tahta, on olemas. Kui veidi norida, siis mind häiris, et osa nimesid nagu peategelane Vari on väga selgelt arusaadavad, aga teisalt riikide ja rahvuste nimesid ei suuda isegi kaine peaga esimesel lugemisel välja hääldada.

Lohe neelas alla päikse…

Kogumiku kolmas lugu viib meid postapokalüptilisse olelusvõitlusesse, kus eelnevast uhkest tsivilisatsioonist on järele jäänud vaid varemed ning üksikud kasutatavad esemed. Lugeja saab noore peategelase silmade läbi maailma avastada ja oma naiivsuses võtab too endale ülesande, mis tunduks võimatu igale teisele. No ja kui alguses tundus, et see põneviku lõpp on pigem selline allaheitlik ja hääbuvalt dramaatiline, siis ka siin suutis autor korralikult üllatada.

Kaarnasüda

Ühelt poolt justkui oleks selle loo kõik detailid eelnevast teada, tegelased juba tuttavad, teisalt aga: kellele ei meeldiks juba tuttavasse maailma uuesti siseneda ja armsaks saanud tegelastega veel üks seiklus kaasa teha. Aga justkui jõulumüügi eri, kus saad kaks ühe hinnaga: tegelikult jutustatakse omavahel põimitult ära hoopis kaks erinevates ajaliinides toimuvat tegevusliini ehk siis prelüüd kahes vaatuses. Ega siin miskit rohkemat ei olegi öelda, et kui Kaarna eelmised lood meeldisid, siis ei pea siinkohal pettuma ning lisaks poetab autor ka paar uut detaili aekadionlaste kohta.

Valrafn

Ka see lugu oli eelnevalt juba tuttav aastatagusest jõulust, kus sai „Täheraua saaga” ehk siis turule paisatud lõpp-produkt läbi loetud. Nüüd pakub autor võimaluse ka prototüübiga tutvuda ja mulle igatahes meeldis. Antud jutt oma lühiduses on palju konkreetsem ning jutustamisstiili poolest meenutab tõesti rohkem ka kangelassaagat – tänu sellele ilmselt nautisin seda isegi rohkem kui raamatut.

… Tuli on igavene

See lugu oli nüüd veidi rahulikum ja uimasem, kuid see-eest on kirjeldatav maailm väga detailne. Süžeed ka justkui on ja otseselt igav ei hakka, samas miskit on justkui puudu. Ilmselt häiris mind see eesmärgitus: hea meeleolu seadmise lugu, aga see tühi tuiamine tüütas veidi. Õnneks loo lõpp toob veidi selgust ja heastab vähemalt osaliselt eelneva.

Kuid tugevaim on armastus

Mõnusalt väänatakse kristlikku pärimust ja selle eest võib autorit kiita küll, et suudab nii äraleierdatud teemadesse tuua täiesti omanäolise lahenduse. Teisalt ülejäänud süžee oli pigem selline keskmine ja suhteliselt ettearvatav ning ka tegelased kaldusid liiga stereotüüpselt käituma.

Götterdämmerung

Kogumiku nimilugu väärib ootamist, sest ilmselgelt on see ka autori enda arvates nagu kirss tordil. Kui eelmises loos mikserdati läbi ainult kristlus, siis nüüd on sellele lisaks ka põhjala panteon ning muu hulgas ka kodumaised müüdid sekka visatud ja üheks suurepäraseks punšiks kokku segatud. Ja nagu „Ameerika jumalates” on ka siin ühesilmne Odin oma võrke punumas, et vana jääks püsima, veidi tundub mõjutusi olevat ka Pratchettilt. Ja kuigi tõukeid looks paistab olevat tulnud erinevatest allikatest, siis lugu ise on vägagi originaalse süžeega ning lisaks korralikule tempole särab ka maailmaloome detailsusega.