Kreeklased mõtlesid välja kaunite kunstide kaitsejumalannad ehk muusad. Algselt oli neid kolm, hiljem üheksa, kuid alles roomlased jagasid päris antiikaja lõpus neile nö isiklikud kureeritavad valdkonnad. Seetõttu ei ole vähemalt siinkirjutaja ka ühtki konkreetse muusaga seotud müüti lugema juhtunud, alati on muusad kõik koos ja peaaegu alati statisti rollis. Kunstide sekka arvati toona tänapäeva mõistes ka kummalisi asju, nii sattus muusade hooleks ka teadusi nagu ajalugu ja astronoomia (mis tekitab siinkirjutajas küsimuse, et miks alternatiivajalugude väljamõtlejad pole ajaloomuusat ära kaaperdanud). Kusjuures teatmeteosed on sõnastanud muusade olemuse nii: muusad olid kunstide, hiljem teaduste ja veel hiljem üldse igasuguse vaimse intellektuaalse tegevuse kaitsejumalannad ja soosijad.
Male oli vanadele kreeklastele tundmatu mäng. Kas see on rohkem sport, teadus või kunst, selle üle on peetud tuliseid vaidlusi ja üksmeelele pole tegelikult tänapäevani jõutud. Seetõttu pole ka imeks panna, et mingil hetkel tekkis malele oma isiklik muusa.
1527. aastal avaldas itaalia piiskop ja humanist Marcus Antonius Hieronymus Vida pika poeemi pealkirjaga „Scacchia ludus“. Poeemi sisu on puhas ulme: peol tutvustab jumalate ürgisa endaloodud mängu, mida Apollo ja Mercurius kohe proovima asuvad. Peo kulminatsioonina kingitakse nümf Scacchisele malekomplekt ja saadetakse ta inimeste hulka õilsat mängu levitama. Kogu poeem on sisuliselt üheainsa malepartii poeetiline üleskirjutus. Olgugi et tegu oli tolleaegse bestselleriga, millest pea 300 aasta jooksul jõuti teha 150 trükki – kusjuures neist enamuses originaalses ladina keeles –, puuduvad andmed, et keegi oleks Scacchist hakanud malemuusaks pidama. Olgu siinkohal märgitud, et malevankrite kujutamine kindlustornidena pidavat olema tekkinud tänu sellele poeemile.
Järgmine katse malemuusa loomispüüeteks on ajaloo annaalides kirja pandud aastaarvuga 1763, kui toona vaid 16-aastane tulevane nimekas inglise orientalist William Jones pani kirja lühipoeemi „Caïssa or The Game at Chess“. Ka selle sisu mahuks põhimõtteliselt ulme alla: sõjajumal Mars üritab ära sebida kaunist drüaadi Caissat, aga kaunitar ei võta vedu. Viimases hädas kutsub Mars appi spordijumal Euphroni ja kahe peale luuakse iludusele kingituseks malemäng, mille peale Caissa vastuseis sulab kui või. Poeem ilmus trükist küll pea kümme aastat hiljem ja jäi üsna tähelepanuta. Alles 1850ndate alguses tõlkis keegi prantsuse maleentusiast luuletuse prantsuse keelde ja jagas seda oma tuttavatele tolleaegse maailma malenabaks olevas Pariisi malekohvikus Café de la Régence (malenaba pole üldse suusoojaks öeldud – kõik malemaailmas oluline toimus aastakümneid just seal). Malemuusa laiemas populaarsuses pole mitte vähetähtis ka regulaarse maleperioodika tekkimine, kus Jonesi poeem alati hea meelega ära trükiti. Ja oligi džinn... vabandust, malemuusa pudelist välja lastud. Caissa nimelisi maleklubisid hakkas tekkima juba 1870ndatel ja läks veel paarkümmend aastat, kui ka kõige kõvemad maletajad hakkasid oma teostele Caissast inspireeritud pealkirju panema. Isegi eesti keeles on üks selline olemas.
Loomulikult on selliseid maleraamatuid siiski null koma midagi protsenti kogu malekirjandusest.
Muusa kui ebamaise olendi ilmumine kirjandusteoses peaks teose automaatselt ulme alla liigitama. Aga... Ütlen ausalt, ei ole ühtki antiikmuusat üheski kirjatükis otseselt tähele pannud. Mõnes romantilises võluvikus võib kohata õppeasutust nagu muusade akadeemia, aga kas ja kes seal end lihalikul kujul ilmutavad, ei oska ütelda. Selles suhtes on Caissa küll täpselt nagu antiikmuusa – temast (ulme)tekste lihtsalt ei ole! Üldse! Enamasti kasutatakse Caissa nime keerulise poliitilise mängu allegooriana. Eriti silmatorkav näide oleks Colin Gee alternatiivajalooepopöa II maailmasõjajärgsest maailmast: 8 raamatust koosnev sari Punane gambiit kasutab ainult maleterminoloogiast laenatud pealkirju Avakäigud, Läbimurre, Patiseis, Ohver, Käigupuudus, Initsiatiiv, Lõppmäng, Caissa.
Vaid kaudselt saab väga üksikuid malemuusaga seotud ulmenäiteid tuua. Näiteks nõukogude ulmepatriarh Aleksandr Kazantsev suutis oma etüüdiparemiku sulandada kirjandusliku tekstiga, mille tulemusena ilmus kogumik „Caissa and“, kus aga malejumalannast endast pole varjugi. Üsna hiljuti ilmunud Victoria Winifredi teos „Printsess, ratsu ja kadunud jumal“ jätkab sealt, kus William Jones lõpetas, aga peategelaseks on seal Marsi ja Caissa tütar Kassie ning tegu on fantaasiarikka lasteraamatuga.
Kes on mänginud ulmelist kaardimängu Android: Netrunner, see teab, et seal eksisteerib alamprogramm Caïssa hulga malenuppudest inspireeritud kaartitega.
Siiski on siinkirjutaja veendunud, et küll Caissa ükskord ka ulmemaailma isiklikult kohale jõuab, sest niikaua kuniks on maletajaid, niikaua jätkub malemuusal ka elu ja tervist.
