„Sa vana perse, mis häda sul selle Iisakuga on?” küsis Madis ärritunult üle Virumaa Teataja kulunud kirjutuslaua Harly käest. „Miks ei saa kirjutada ägedat lugu Virumaast, lihtsalt üht ägedat lugu? Isegi Raivoga koos ei suuda teha!”

Madis oli natuke pahane – tagasihoidlikult öeldes –, sest meeste lugu tundus talle natuke liiga uskumatuna – SELLIST asja ei saa ju ometi päriselt olemas olla. Isegi kui Harly oli Madisele korda viiskümmend raiunud nagu rauda, et nad Raivoga olid mõlemad näinud ja kohtunud.

„No, sõbrake Madis,” vastas Harly, üritades leida õigeid sõnu. „Me Raivoga oleme pimeduses ja metsades kasvanud, kus öösiti igasugu asju ringi liigub. Tema on Väike-Maarja lähedalt Triigi ja Avispea mailt, mina olen Avinurmest ja Iisaku on minu juurest ehk kilomeetreid kolmkümmend. Kõigest sellest me kirjutasimegi.”

„Ei usu,” raius Madis vastu. „Ei usu.“ Mitte ükski sõna tema vastu ei aidanud.

Madis ei jäänudki uskuma.

 

Samal ajal kuskil Alutaguse metsades midagi talveööpimeduses liigutas. Metssead jooksid elu eest, isegi tavalised oravad hakkasid lendoravateks ja samas Avispeal oli väidetavalt näha taevas tulesid – kõik ellujäänud tunnistajad väitsid, et olid purukained.

Justnimelt ellujäänud.

Nemad teadsid, et see maamehe vein oli mäda ja et see omal ajal hunniku külajoodikuid hauda ajas… olgem ausad, natukene aidati ka kiirabi bussiga rammides, kirvega pähe koputades ning ühe vägeva vibuga Tarzani kombel nooli lennutades. Kõik asitõendid põlesid aga Kolja majas ära. Või kas ikka põlesid? Mis sai tegelikult politsei poolt ära võetud veinist?

Meenutame jahimees Sassi sõnu: „Nii kui ta jook valmis ja paar pudelit said müüdud, olid mendid samal õhtul platsis. Vedasid oma paarsada liitrit minema, ma jäin ka pika ninaga.“

 

Narva-Tallinna rongis istus Harly Raivo vastas ja ühiselt sõideti Rakverest pealinna tagasi, et iga-aastasel kursa St. Patricku ajaloolaste kokkutulekul osaleda. Seegi kord pidi aftekas olema Ajaloo Instituudi salajases saunaga peoruumis, kuhu iga mats juba oma jalga tõstnud pole. Ahjaa, mullivann on ka seal olemas.

Raivo: „Pohhui see Madis, ta pole lihtsalt ise näinud neid peletisi. Mõtlen nüüd aastaid hiljem sageli, et mis sellest paarisajast lidrast veinist sai, mille Väike-Maarja mendid Koljalt tegelikult võtsid. Ükski elus ega surnu ei jõua nii palju seda väikse kambaga ära juua ja Atamani pealt oli ju näha, et piisab ka poolest liitrist või nii. Tra, paarsada liitrit… kurat, vein pidi ju ajas ainult paremaks minema, kas võib ka halvemaks minna, Harly?“

Harly: „Kui see ruumide läbiotsimiselt välja ei tulnud… ma mõtlen, mentla Väike-Maarjas pandi ju kinni pärast seda… siis mul on tunne, et nad tegid selle rahaks. Nagu hallidel üheksakümnendatel juba. Viimane noos tõmmati omale sisse ja ülejäänud on juba ajalugu.“

Raivo: „Justnimelt ajalugu, tahaks loota. Tead, mul on siiani igaks juhuks kotis kirves kaasas. Ja kadunud Sergei Stadnikovi nimel, ma ei tahaks seda enam kasutada.“

Harly: „Sa ära nüüd nii paatoslikuks ka muutu. Joome täna õlut ja mitte veini ning naudime õhtut koos vanade klemmidega. Aga sellele Madisele me veel helistame.“

Raivo: „Jaa, isegi Andok pidi ennast lõpuks Raplast või Viivikonnast või jumal teab kust välja ajama ning imede ime, isegi mu vanem vend Ets pidi seekord aftekal osalema. Ta pole ammu päris ajaloolaste sekka saanud, ega seal Väike-Maarja muuseumis ta ongi ju ainuke. Iseendaga võib mõnusalt aru pidada.“

Harly: „No tead küll, inimestel juba enda elud, lapsed, naised, mehed, pangalaenud, pole mahti kuskil Tallinna vanalinnas vedeleda”

Raivo: „Vastab tõele. Sinu oma on kaheksane?”

Harly: „Põngerjantsik läks just teise klassi, seda küll”

Raivo: „Minu omad on...”

Kuidas Raivo kavatses oma lauset lõpetada, ei saa me kunagi teada, sest rong lendas täiskiirusel otsa mingile suurele asjale. SELLELE asjale.

 

Kottpimeduses kuskil Eestimaa avarustes, sõna otseses mõttes lehmapõllu peal ärkasid meie kangelased üles.

 

Harly: „...kus me oleme? Mis juhtus?”

Raivo: „Rong tegi avarii, ega ma täpselt ka ei mäleta, aga järgmine peatus pidanuks olema Lehtse”

Harly: „Nüüd me oleme kuskil Järvamaa karuperses täiesti pimedas. Super!”

Raivo laiutas käsi. Kuskil põõsaste vahel SEE vaatas neid hoolega. Natuke haavatuna, aga instinktid olid andnud talle veel ühe võimaluse. Nüüd ta oli kuri ja haavatud. Mitte parim kokteil.

Harly: „Ei noh, autole ta ikka otsa ei sõitnud, pole nagu näha mingeid põlevaid pilpaid kusagil… hais on, nagu oleks loomakarja alla ajanud.“

Raivo: „Äkki oli lehmakari teel. Ükskord sõber Kaur ootas Kiltsis talvel miinus 20-ga rongi ja tuled juba paistsid, kui ta perroonile jätsime koos isaga ning lehvitasime. Pärast rääkis, et poolteist tundi tuled paistsid. Rong oli põdra või teab mis raipe alla ajanud ja korjati soolikaid ära. Korralik külmetamine.“

Vaikselt toibusid ka teised inimesed vagunis ja hakkasid hädaabinumbrile kõnesid võtma. Küllap olid brigaadid päästjatega juba teel, kuid Raivol ja Harlyl oli kokkutulekule kiire.

Harly hüüdis üle rongi: „Kas kellelegi tuleb auto järele ja saab meid Tallinnasse visata? Ma võin anda kuuspaki õlut.“

Kellegi karvane käsi langes Harlyle õlale ja õõnes hääl kostis läbi pimeduse: „Mulle tuleb sõber järele, noormehed.“

Raivo pani põlema nutitelefoni taskulambi ja valgustas rääkija nägu. Esimese hooga nad võpatasid. Hall karvane vanamees kruttis kurgul olevat aparaati.

Vanamees: „Mul oli kurguvähk, nüüd räägin läbi selle aparaadi. Kui võimendi külge lükkan, siis võin laulda nagu Jassi Zahharov. Mind ei pea te kartma, aga kaome siit kiirelt. Me ei saa siia võpsikusse jääda.“

Raivo: „Ei noh, keegi ei saa siia passima jääda, aga miks sul just nii kiire on?“

Vanamees: „Vähem möla, mehed, ja rohkem tegusid… me peame siit kaduma helikiirusel, kui elu armas on!“

Raivo: „Jah, aga…“

Vanamees: „Sa ära agata midagi, sellest kirvest sul kotis ei piisa, poiss, seekord!“

Noormeestel vajus karp lahti. Kas see müstiline taat oli neid pealt kuulanud ennist, nende ilmunud jutte lugenud või ilmumata jutu käsikirja või tont teab mismoodi ta oli kursis sellega, mis Triigi külas veini ja zombidega toimus. Igatahes SEE seal pimeduses ootas, aga enne jõudsid autotuled rongini. Maasturi prože oli tõesti kõvem kui Eesti filmiklassikast tuntud Pässa Riksi tuunitud Bemmil

Vanamees: „Davai, peale nüüd ja eluga!“

Keegi rongisolijatest tahtis ka ennast peale sokutada, aga tundmatu vanamees andis talle otsustavalt jalaga näkku. Välimuse järgi vähemalt kaheksakümnese kohta päris krapsakas tegelane, mõtlesid Raivo ja Harly, aga vaidlema nad ei hakanud, vaid läksid helikiirusel maasturisse.

Harly: „Persse, midagi on siin mäda, ma tajun ikka veel seda loomalehka õhus. Kurat, see pole õige asi, Raivo!“

Raivo: „Mul on tunne, Harly, et see pole loomalehk, ma olen seda varem ka tundnud.“

Auto võttis kohapealt paigalt ja ometi see ei liikunud sentimeetritki. Rehvid undasid all. Tundus, justkui miski hoiaks seda kinni.

Vanamees: „Ongi nii, pange pead alla, ma viskan Molotovi aknast välja!“

Auto taha lendas põlev Molotovi kokteil ja taga käis hele jumakas… kostis ebainimlik möire. SEE miski lasi oma haarde lõdvemaks ning masin sai paigalt minema. Kellegi suured küünised tõmbasid aga tagumise luugi seibideks ja Raivo lasi instinktiivselt oma kirve sinnapoole lendu.

Raivo: „Käi nahhui, mis asi see on, raisk!?“

Harly: „Ei tea, aga see andis järele, me liigume, mehed! Hurraa!“

Raivo Vanamehel natist kinni võttes: „Nii, sa hakka nüüd rääkima, mis kurat siin toimub?!“

Vanamees võttis metsateel kaks kurvi ja hakkas siis rääkima: „Asi on selles veinis… see 200 liitrit. Oh perse, kui ma oleks vaid varem teadnud, oleks selle kuhugi Vene turule maha äritsenud, aga läks risti vastupidi. Asi on jumalast hapu!“

Harly: „Et nagu hapu maitsega vein on?“

Vanamees: „Ei-ei-ei…ei tea ise õnneks, aga ma ostsin selle aastaid tagasi konstaabel Mätaselt ning ta ütles, et see on nii toores, et lase mõni aasta laagerdada. Ma siis lasin.“

Raivo: „Okeiii, kurat sinna see vein siis läks…ja ma olen aastaid selle peale mõelnud, et kuhu kurat? Lasid tal laagerdada ja mis siis sai, kui ära oli laagerdunud? Läksid seda veel müüma äkki?“

Vanamees: „Läksin jah, raisk! Ja olen seda lugu ka lugenud, mis teil ilmunud on… ja ma ütlen, et asi on puhta pees!“

Raivo: „Kuhu sa, kurat, selle müüsid siis, et nii pees on?“

Vanamees: „Ei ole janusemat meest kui vanadekodusse lukku pandud taat. Tapa ja Rakvere vanadekodudesse müüsin selle maha, muist läks Väike-Maarja omasse ka ja üks klient oli Raplast. See ostis kaks kümnest kanistrit ja kadus.“

Harly: „Oota, millal sa müüsid selle kraami vanadekodudesse?“

Vanamees: „Täna müüsin, sest pidi mingi kõvem eakate päev olema, ja siis hakkas juhtuma. Need seal Rakvere vanadekodus hakkasid kohe kugistama. Ma ei jõudnud oma transportigi ära oodata…panin jooksu ja õnneks tuli just rong ning hüppasin peale.“

Harly: „Kuidas sa meid ära tundsid?“

Vanamees: „Ole nüüd, ma olen ikkagi paljulugenud inimene.“

Raivo: „Oota, lähme asja juurde tagasi. Meie siin kihutame Tallinnasse, aga mis ebardid need meist maha jäid? Mis asi see su autot kinni hoidis? Ei ole ühel zombil sellist jõudu.“

Vanamees: „Mis asi… pigem mis asjad. Need vanaätid jõid ju liiter sirgelt näkku ühe lonksuga ja siis hakkasid moonduma.“

Vanaättidest sai SEE.

Vanad põdurad kehad otsekui kasvasid kokku ja neist sai kamba peale üks suur verejanuline peletis, millel oli vähemalt kuus kätt, neli jalga ja rohkem kui üks suu hammustamiseks.

Raivo: „Vein-vein-Rein“

Harly: „Ou, kuule, ärka üles, mida sa sonid siin, ma saan aru jaa, et Rein on sul isa nimi.“

Raivo: „Ossa raisk, rong pani ju hunnikusse?! Või ei pannud ja need vanamehed raisk?“

Harly: „Kuule, rong sõidab. Sa jäid magama siin rongis, kohe oleme Tallinnas platsis ja siis hakkab möll pihta! See on elukunst, ma ütlen.“

Rongi teadvustus: „Järgmine peatus Raasiku, väljumine esimesest tamburist vasakpoolsest uksest.“

Raivo: „Aaa, ma jäin magama, vä? Mine sa Harly ka (sõna, mis algab P-tähega, aga Raivo Harlyt siinkohal ei saatnud koguni mitte Põltsamaale ega Pajustisse), a ei, mul on hea meel, nii kuradi haige uni oli.“

Raivo rääkis kummalisest unest Harlyle, kuidas rong matsu pani ning kummaline vanamees nad peale võttis ja eriliselt suurtest ebarditest rääkis.

„Ma saan aru, et selle 200 liitri veini kadumine ei anna sulle rahu ja näed juba uneski, aga kuule, võta üks klähv Riia Palsamit! Äkki lööb pildi sirgeks tagasi,“ oli Harly lahke oma salarelva jagama, mille oli tuttavalt Maardu punkarilt just hiljuti kingituseks saanud.

Raivo: „Ole sa tänatud, amigo, ma juba arvasin, et midagi hullu juhtub. Aga ikkagi, kuhu see 200 liitrit Triigi veini sai, joptvõi?!“

Harly: „No keda see huvitab, nii kaua aega on möödas. Raudselt äriti maha ja on veel ajapikku päris heaks kraamiks laagerdanud. Usu mind.“

„Daipohh, kui nii ei ole, Harly, lähme paneme nüüd möllu“ sõnas Raivo, endal suu naeratusest kõrvuni.

 

Rong saabus Tallinnasse ja ajaloolaste mass oli kogunenud vanalinna St. Patricku ette sumisema, et ühiselt sisse minna. Mauri murdis kuuspakki lahti ja Henri rääkis oma üleelamistest Rakett69 saates. Raivo oli ka just värskelt selle esimese hooaja ära vaadanud ja tundis sõbrale kaasa. Samas oli ta ju ometi toreda naeratuse ning julge pealehakkamise saatel ikkagi enam-vähem poole saate peale jõudnud. Humanitaari kohta hää küll.

Harly: „Kuule, millal su vend ja Andok jõuavadki?“

„Kurat, mina ei teagi, peaks vist kõne tõmbama peale. Ma sain aru, nad pidid mingite sõjaväekaaslastega enne ühed õlled kusagil alla tõmbama ja siis siia tulema või päris sinna instituuti saabuma otse,“ hakkas Raivo vaikselt majandama.

Alar: „Noh, sa hüljes, oled ikka veel vormis, ma vaatan!“

Raivo: „Sa, sõjard, ajad ikka oma sõjaasju veel? Palju mölised, saad „roosi”.“

Ei hoidnud Raivo ka vana kamraadi nähes häid sõnu tagasi. Elutee on ikka huvitav. Kui Raivo läks lõpuks hoopis IT peale, siis Alarist sai tubli sõjaväelane. Päris Special Forces kohe.

„Sulle ei anta seal metsas toitu piisavalt?,“ päris Raivo Alari kõhnakest vormi vaadates, kuigi Alar oli omal ajal päris turske olnud. Olla ta ju 14-aastaselt murdvarga maha murdnud ja politsei saabumiseni ka kinni hoidnud.

Alar: „No ega seal erivägedes ei ole lihtne. Esmalt viiakse metsa, antakse relvastus ja väga minimaalne toidupakk ning siis öeldakse, et eksam on kahe nädala pärast, valmistuge! Ja juhiseid peaaegu üldse ei tulegi. Nälg on silme ees, sitt on olla ning siis kusagil kahe nädala pärast hakkab mingi möll peale. Arvad juba, et sind on unustatud, siis hakkab snaiper jahtima. Ajuvaba, aga noh, mulle meeldib ka omamoodi.“ Ei hoidnud Alar oma õhinat tagasi pärast järjekordset metsas veedetud nädalat.

Harly: „Oled siis kellegi maha ka lasknud või niisama seletad?“

„Põrka veel nahhui, panen sisse täiega!“ prahvatas Alar ja siis vajus nägu laia naeru täis: „Läksid õnge, jah? „Tulnuka“ film, nahhui. Ei, ma nagunii ei tohi rääkida, seega joome õlut ja lähme sisse ka juba, vä?“

Kadi tuli ligi meela pilguga: „Poisid, nüüd lähme sisse, ma ei viitsi siin ees enam passida. Kes hiljaks jääb, need tulevad järele.“

Ühiselt liiguti daamide järel sisse ja küll need hilinejad nagu Ets ja Andok ka järele jõuavad. Pealegi, ega Patricusse väga kauaks ei olnudki plaanis jääda. Põhiline möll pidi ikka Ajaloo Instituudis olema.

 

Daame oli tulnud peole ikka üksjagu. Ilus Aive koos hurmava Tiinaga, loomulikult ka Laura ning endine tubli teivashüppaja Lembi. Isegi omamoodi müsteerium-inimene Kadri lubas läbi põigata. Nii palju polnud ajaloolasi ammu kokku saanud. Nagu mingi instinkt kohe, et kui nüüd ei näe, millal siis.

„Ets, kus sa oled, ah? Me hakkame Ajaloo Instituuti minema, tuled sinna koos Andokiga?“ päris Raivo, kui hakati Patrickust minema sättima oma armsasse instituuti koos mullivanni, sauna ja hurmava ajaloolise miljööga. Kusagil seal vedelesid ka kivistised parimatest väljakaevamistest ja palju muud.

Andok jõudis koos Etsiga. Mõlemad nägid välja nagu elavad surnud zombifilmidest. Üleni verd täis, haavad igal pool, kuhu üldse saab inimlapsele haavu teha.

Ets: „Te ei usu, mis meiega just juhtus.”

Harly ja Raivo vaatasid teineteisele otsa nägudega, mis ütlesid: „Aga üllatatagu”.

Üllatati.

 

Ets: „Mingi imelik asjandus, mis nägi välja nagu kõik vabariigi pensionärid, aga neid oli kümme, võib-olla sada või isegi tuhat… ühesõnaga, sitaks. Vot see sai meid Reigoga kätte. Reigo on Raplast ja oskab peksta, seega kahepeale saime kuidagi tulema.“

Olles natukene jõudnud sõpradele esmaabi anda, kuulis meie kallite ajaloolaste seltskond St. Patricku ukse taga vihast prõmmimist.

SEE oli kohal.

Alar: „Minge v…, ma võtan ta ise ette!“

 

Elukutselise sõjaväelasena tormas ta välja ilma igasuguse relvastuseta, aga kangelaslikult. SEE oli seal, ukse taga, suur ja võimas, kuigi siin-seal tükke pudenes. Alar teadis kuidagi instinktiivselt, kuhu lüüa. Peale mõnda lööki oli SEE juba natuke vaiksemaks jäänud, mispeale tormasid ülejäänud ajaloolased ka SEDA hävitama. Raivol käis peast läbi ainult üks mõte – see kuradi õudusunenägu seal rongis on just ukse taha ilmunud ja on vägagi tõeline.

Kümmekond irvitavat suud vaatasid sellest kooljamassist vastu. Köndid, mida võis kunagi hammasteks nimetada, olid teravad nagu murtud luutükid ning üritasid Alaril pead otsast rebida. Massiivsed käed ei olnud muud kui hammastega naksavad inimjäänused, mis olid jalgupidi SELLE külge kinnitunud. Uksest sisse saamiseks liiga suur oli too peletis, seega haarasid ajaloolased vägeva ja palju näinud tammelaua ning pressisid uksest välja rõveda irevil kogu suunas nagu ramm. Otsas seisis hüppeks valmistuv Raivo, kellel oli kaasa võetud kirves löögivalmis.

 

„Rammige teda otse keset neid lõustasid,“ käskis Alar, kes sai napilt laualt eest ära hüpatud. Elajas lendas ilmselt selili maha, kui seda haisvat jäänuste massi saab üldse seljaks nimetada.

 

„Harly ja Mauri, tulge hoidke neid käe moodi asju tooliga kinni ja sina, Raivo raiu, need küljest!“ jätkas sõjard Alar korralduste jagamist. Ja tegutseda tuli ruttu. Nii kui üks käsi oli maha raiutud, jätkas see hammustamist isesoodu. Ristol läks jalaluu krõksti pooleks, kui SELLE käsi talle peale hüppas ning lõuad kokku surus. Appi läinud Andok ja Ets andsid nii kaua pudeliroosidega lööke, kuni käsi lõpetas hammustamise.

 

Järgmine käemoodustis rammiti järgmise lauaga küljest ning lömastati, enne kui SEE sai suuremat kurja teha. Ajaloolased olid kaetud inimjäänuste ja mingi rõveda sitaga.

„Oled sa, raibe, nüüd surnud, vä?!“ möirgas Harly üle lahingumöllu.

 

Vastu mölisema korjus ei hakanud…korises vaid mitmest lömmi tambitud suust.

Harly: „Kust kuradi kohast SEE teile järele haakis?“

Hingeldav Andok hakkas rääkima: „No raisk, läksime siit nurgatagusesse baari ja tegime ühed õlled, küüslauguleivad…vanad sõjaväekaaslased olid kohal. Möllu ja nalja kui palju. Me käisime Etsiga ju koos ühel ajal sõjaväes. Tapal. Mõtlesime, et laseme äkki ajaloolaste kokkutuleku üle, aga siis…“

„Siis hakkas baari teisest otsast lõhkumine peale, levis räme laibahais ja inimesi pilluti laiali, hammustati jäsemeid otsast. Ma sain kohe aru, et midagi on päris perses. Mäletan, mis Raivol Triigis toimus nende zombidega,“ lisas Ets vahele.

Andok: „Mina ei tea sellest midagi, aga siis panime igale poole pekstes minema, kurat, mul on tunne, et neid elajaid on veel.“

Raivo: „Veel?! Kuradi 200 liitrit veini, ma ütlen. Tõmbame siit nahhui, lähme instituuti ja kärmelt. Seal on paksud seinad ja saab uksed võimsate trellidega kinni panna.“

 

Segaduses ajaloolaste mass lendas kiirelt instituuti, kus juba askeldav endine rektor Magnus mitte midagi teadmata ootas.

„Ruttu uks riivi ja laske need vanad raudväravad ka alla, kiirelt nüüd!“ röökisid Raivo ja Alar üksteise võidu. Uksed tõmmati lukku ning aknad suleti kindlalt. Kõikidele avadele said veel raudväravad ja -võred ette.

 

„Selle jama peale on küll lonksu õlut vaja,“ ähkis Raivo.

„Kurat siin toimub, aga võtke mida tahate, joogivaru on rikkalik!“ rahustas endine rektor oma räsitud endisi õppureid.

Janused haarasid, mida aga kätte anti. Kes lükkas sisse klaasi Mõrvaja viina, kes õlut, kes punast veini…jook oli hea ja kosutav.

Magnus kummutas ise ka hea suutäie punast veini kõrist alla: „Kurat, Andok, see vein on tõesti hea, mis sa orgunnisid. Aga rääkige nüüd, mis juhtus. Peaks kiirabid ja värgid kutsuma äkki? Mõni mees on siin päris verine.“

„No kogunesime Patrickus ja äkki lendasid nagu elusad surnud Ets ja Andok uksest sisse… palju ei kulunud… ja siis lendas mingi räige elukas otse ukse taha plats,“ võttis Alar kiirelt olukorra kokku.

„Mingi kooljamonster, raisk, ma ütlen, nagu sealt Triigi külast, aga hulga suurem, räägi, Raivo, sellest jutust,“ jätkas Harly.

„Putsi, ma ei taha sellest enam midagi meenutada, aga…joppenpuhh, Magnus, sa näed ise ka välja nagu need raiped, keda me Triigis maha lõime! Mis toimub?!“ röökis Raivo, kui Mauri talle selga kargas.

Alar lõi nad jalaga seljast minema.

Raivo, Maurit seljast maha loopides: „Andok, mis veini sa siia sebisid, ah?“

„Ma ei tea, pidi Bordeaux’i vein olema, mingi vanamees müüs mulle! Mis teil viga on, Mauri ja Magnus?“ ähkis Reigo.

Harly: „Oh, sitt! Haara nüüd see kirves, Raivo!“

Meie kangelased olid oma kindluses kinni. Uksed olid lukustatud ja võtmed Magnuse käes.

Tiina ja Aive kui ühest suust: „Tulge meile appi, poisid!“ Ja saatsid ebarditeks muutunud kaaslaste suunas vanu ja kobakaid küünlajalgu.
Peolised tõukasid veinist värdjateks muutunud kaaslased ühte nurka kokku, et jõudu kokku võttes otsustavat lööki anda, kui Magnuse külge hakkasid ülejäänud kooljad raginaga kinni nagu lego. Äsja mädanenud liha lutsutas liha külge ja ühel hetkel oli jälle kohal SEE.

Alar: „No nüüd on küll pekkis, kurat, oma sõbrad tuleb pudruks peksta.“

„Päris hea pidu küll, raisk,“ üürgas Ets üle suure ruumi, hoides käes kahte suurt Mõrvaja viinapudelit otsustavaks löögiks.

Harly haaras vana Põhjasõja-aegse hellebardi ja hüüdis Raivole: „Mine üles Instituudi hea haldja Marise kabinetti, murra uks maha ja too piirituse känku siia. Teeme ühed Molotovid raisale.“

Harly teadis, et seal hoitakse kõige paremat kraami, mis pidavat punase sõstra mahlaga täitsa mekkima isegi parema puudumisel. Raivo jooksis robinaga üles Marise ust kirvega purustama…isegi kolmanda raksuga vana hea puituks ei tahtnud järele anda ja siis murdus kirvevars. „No kuradi raisk!“ Lõpuks leidis nurgast suuremat sorti tähtsa arheoloogilise kivilahmaka ning rammis sellega ukse maha.

Kokteilid valmis, võttis ta need sülle ja jooksis ummisjalu sõpradele appi. Kõikide elud olid mängus, siit ei pääsenud enne, kui peletis oli söestunud! Tee peal alla tabas Raivot mõtteplahvatus. Ta polnud mitte päevagi elus suitsu teinud.

 

Molotovid olid.

Tuld ei olnud.

 

Raivo hakkas hüüdma üle lahingumöllu: „Andke mulle tuld, kurat, kellel on tuld?”

Ei olnud aega kellelgi tulega jamada. Suur moodustis raius kätega peoliste suunas. Üheks käeks oli saanud Mauri ja teine oli Henri. Kätel olid lõuad pärani ja verised… nii mõnigi oli juba ilma jäänud peast või jalast.

Andok löödi võimsa obadusega trepi suunast, kust Raivo oli tagasi saabunud, ja ennäe, mehel oli põlev suits suus. Raivo süütas sellega esimese ja viskas.

Vise läks natuke mööda, aga SEE tõi kuuldavale hirmuäratava möirge, kui leegid täpselt tema kõrval maandusid.

 

Uus Molotov põlema. Vise.

 

Seekord läks täppi. SEE kattus üleni leekidega, röökis ja vähkres. Rüütli tänava müürid, mis olid märtsipommitamise juba üle elanud, tahmusid seestpoolt kiiresti. Raivo viskas veel kaks põlevat kokteili.

Viimase hoobi andsid põlevale massile Harly oma hellebardi ja Alar vägeva lauajalaga. Laud ise oli ebardiga võideldes pilbasteks purunenud.

 

SEE oli kahjutuks tehtud, kümne minuti pärast saabus tuletõrje, kes hakkas seltskonda välja päästma.

„Ma ei saa enam iialgi normaalselt magada,“ nuuksus Aive, keda lohutas Tiina. Tiina oli väga vapper olnud, Etsi, Andoki ja Alariga võitles nagu sõjaprintsess Xena.

„Mis kurramuse asi see veel oli?” küsis Harly Raivolt, rahustuseks viina rüübates.

„No sa oled mu juttu ju lugenud,” vastas Raivo ja võttis taskust väljaviskamata jäänud piiritusepudeli.

„Oota, aga see tähendab, et neid on veel?”

 

Raivo vaikis hetke.

„Ei tea,” vastas ta ja võttis sõõmu otse pudelist, „eks me saa teada, aga enne otsime punase sõstra mahla pealekaks.”

Harly sikutas Raivo kirve ebardi jäänustest välja ja ulatas sõbrale: „Kirves kaasa?“

Raivo: „Alati!“

Harly: „Ja daipoh, kui Madis sellest lugu ei avalda!“