Martin teadis, et ta ei ole väga hea autojuht. Oma naisele avalikult ta seda muidugi ei tunnistanud. Maarjamõisa haiglas töötades oli Karin niigi ülehoolitsev ja kippus kõike tervisega seotut üle analüüsima. Diagnoosi magneesiumivaegusest Martin tõesti praegu ei vajanud.

Samas oli täna juba kolmas jalgrattur talle pimedas ette keeranud. Martin vahutas vihast. Kas ratturid uskusid, et nad on surematud? No kurat küll, ei ole. Nemad saavad surma, aga tema peab edasi elama. Ei ole äge kedagi surnuks sõita! Kuradi idioodid! Ainult jõhker pidurite krigin muutis täna kolme jobu õnneliku kojujõudmise võimalikuks.

„Tšau, kallis, kuidas päev oli?“ tervitas ta uksest sisse astudes naist.

„Kui palju täna kiirabi jalgrattureid reanimatsiooni tõi?“ pidi ta porisedes tervitusele lisama.

„Jalgrattureid? Ei, ühtegi ei olnud. Paar autojuhti saadeti küll meile imelike näitude ja illusioonidega.“

„Mul oli ka illusioon, et kolm tükki keerasid mulle ette. Kuradi hea, et ma rehvid ära vahetasin ja piduriklotsid on uued. Ma ei teadnudki, et auto nii äkkpidurdust teha suudab.“

Karin vaatas teda kaastundliku pilguga. „Sul ka? Meil kiirabiautole keeras täna kuus tükki ette. Autojuht oli veendunud, et ajas ühe alla. Pidime ta narkokontrolli saatma. Midagi sellist ei olnud ja keegi teine seda ei näinud.“

„Ta kujutas neid jalgrattureid endale ette?“

„Põhimõtteliselt küll. Tead, nii nagu vanasti oli legend peata ratsanikust või kummitustest? Kõik kartsid ja tihti nähti. Tänapäeval on legend pimedas ettekeeravast jalgratturist, kes su elu nässu keerab. Vallandub stressiga. Usud ja näed. Tüüptunnus. Ma olen neid juhte palju näinud – väidavad, et jalgrattur keeras ette, aga pardakaameras ei ole midagi.“

„Ja sinu meelest on see normaalne?“

„Inimese psüühika ei olegi normaalne.“ Karin naeris oma helisevat naeru. „Näljane oled?“

„Jah, aga mulle keeras täna tõesti kolm ratturit pimedas ette. Kas ma olen sinu meelest siis narkar või hull?“

Karin mõõtis teda hindava pilguga. „Tead, ma tegelikult ise ka täna mõtlesin, et seda on liiga palju. Peab mingi ühendav lüli olema. Kõik need jalgratturi kirjeldused on olnud ühesugused. Kas sinu omad olid ka musta soni ja seljakotiga, ratas oli roheline?“

Martin ahmis jahmunult õhku. „Jah, ma ise mõtlesin ka, et kuidas nad nii sarnased said olla. Nad tegelikult olidki ühesugused. Kuule, kas mul on hallukad?“

„Ma ei tea, igatahes on see asi imelik. Politsei ei ole ka teatanud ühestki liiklusõnnetusest. Kus see sul juhtus? Enamus intsidente oli Tähtvere kandis.“

„Jah, minul oli ka seal.“

Karin vaatas teda pikalt. „Tead mis, haara võiku kaasa ja teeme seal ühe väikese ringi.“

Nad sõitsid autoga Tähtvere risti ja põiki läbi. Ei ühtegi jalgratturit. Martinil oli piinlik ja Karin jäi enne koju jõudmist autos tukkuma.

Rohkem nad sellest õhtul ei rääkinud.

Kui Martin hommikul tööle liikus, helises telefon. „Martin, MARTIN – tule kohe Tähtverre! Aga ära tule autoga, vaid jalgrattal,“ karjus Karin telefonis.

„Mis on?“ küsis Martin, aga kõne katkes. Tagasi helistades kõnet vastu ei võetud.

Väga halb tunne kõhus, keeras Martin auto ringi ja sõitis Tähtvere poole. Ta leidis Karini tee ääres rohus pikali. Vasak jalg oli ebaloomulikus asendis ja õe jalgratas turritas Karini alt välja.

„Oled sa viga saanud? Mis sa siin rattaga tegid?“ küsis ta paanikas ja üritas naist istuli tõmmata. Siis tuli meelde, et vigastatut vist ei peaks liigutama ja ta tardus poole püsti aitamise peal.

Naine oli nagu umbjoobes. „Ma tahan minna … Mul on vaja minna. Ära sega …“

Verd ei paistnud ja Martin tõstis naise autosse. Tundus, et suuremaid vigastusi ei olnud. Ta viis naise haiglasse ja andis kolleegide hoole alla.

Karin vaadati üle ja kõik oli justkui korras. Ta oli tööle jäänud. Peapõrutus? Karin ei osanud öelda, mida ta Tähtveres jalgrattaga tegi. Karin vaatas Martinit ja teisi väga imelikult. Martin oli mures. Pilk naise silmis tundus liiga võõras.

Alles siis meenus Martinile, et ratas oli parki jäänud. See oli Karini õe ratas ja õde oleks pahane, kui see kaduma oleks läinud. Kõvera lenksuga või mitte, aga see tuli ära tuua.

Martin läks ratta järgi jala. Auto pakiruumi poleks ratas mahtunud ja autot seest poriseks teha mees ei tahtnud.

Ratas oli sealsamas, kuhu Martinist jäi. Ta mäletas selgelt, et Karini õe jalgratas oli olnud tumesinine. See siin oli roheline. Mis värvi oli ratas olnud, kui ta Karini siit leidis? Martin ei suutnud meenutada, ta oli pisiasjade märkamiseks liiga närvis olnud. Kust Karin sellise ratta sai? Igatahes oli lenksu peal Karini üks kinnas. Hoolimata Karini tehtud korralikust paugust paistis ratas igati sõidukorras olevat.

Martin istus ratta selga ja hakkas koju sõitma. Ta ei saanud väntamisest veel nahkagi märjaks, kui ümberingi lõi järsku heledaks. Tekkis kaaluta oleku tunne ja oli lihtsalt ebareaalselt kerge olla.

„Mis …?“ Ja siis ta nägi tulesid. Need lähenesid paarikaupa ja moodustasid tema ümber ringi. Tuled olid üleval ja ta vaatas neid alt – lummatuna. Hirmu ei olnud. Oli ainult halvatus ja ringina lähemale liikuvad valgussõõrid, mis heitsid enda ette pikki valgusvihke. See ei saanud ju päriselt juhtuda? Martin tundis, kuidas ta aju võitleb ülerulluvate võõraste lõhnade, tunnete ja õõvastavalt teise tajuga.

„Mis … kes … kus,“ suutis ta vaid öelda. Samas tundis Martin, kuidas temasse voolas hulljulgus, adrenaliin, tahe ja ületamatu soov liikuda. Liikuda, liikuda ja liikuda… pimedatel tänavatel kahe valgustäpi poole. See oli tema saatus ja tahe. Tema tee. Kõik sõltus kahe valgustäpi tulemisest. Tunne oli nii võõras ja tugev, et mees püüdis ennast raputades sellest välja saada. See ei olnud TEMA !

Kätega vehkides lummus veidi hajus ja ta nägi, kuidas jalgrattal õhku tõuseb. Teda tõmmati koos rohelise jalgrattaga tumedasse kosmoselaeva. Seal ei olnud valgust ega kahte peibutavat tuledevihku, ainult pimedus ja metalne läige. Ta ei tahtnud sinna, kuid ei saanud ka midagi teha. Tema keha liikus koos rohelise jalgrattaga tumeda ja metalse pimeduse poole. Korraks valgus sähvatas. Metalne pimedus avanes ja alla laskus samasugune Martin. Täpselt samasugune nagu originaal rohelisel jalgrattal ja lisaks must soni peas.

Martin sai aru, et ei hinga enam. Kõik tajud olid kadunud. Oli ainult suur pimedus, mis lähenes. Martin lasi end lõdvaks. Võitlus oli lõppenud. Ta mõtles, et kuhu iganes ma lähen... Karin on seal ees... See mõte oli viimane, enne kui metalne pimedus kõik kustutas. Oli 2045. aasta kümnes märts.

Aastal 2045 ei olnud seoses jalgratturitega Tartus ühtegi liiklusõnnetust.

Sama aastal aprillis liitus Tartu linn Nebadoni uniooniga. Planeedilt Nebadon saabunud liitumisläbirääkijad fikseerisid inimpopulatsiooni osakaaluks Tartus alla kahe protsendi. Muu elanikkond ei olnud inimpäritolu. Kuidas inimpopulatsioon vahetunud oli, ei selgunudki. Nebadonlased probleemi uurimise vastu huvi ei tundnud, kuigi allesjäänud väike osa bioloogilisi inimesi seda nõudis.

Allesjäänud osa inimkonnast olid need, kes põhimõtteliselt mitte kunagi ei kasutanud jalgrattaid. Nad kõik uskusid linnalegendi rohelise ratta ja musta soniga jalgratturist. Nad uskusid, et pimedas keerab selline jalgrattur autodele ette. Nad vältisid jalgrattaid igal võimalikul viisil.

Legend pimedal ajal ette keeravast jalgratturist ei leidnud kunagi tõendamist. Imeliselt hästi integreerunud tartlastest nebadonlased pidasid legendi uskujaid veidrikeks. Arvati, et neil on vaimse tervisega probleeme. Hiljem hakati neid sulgema kinnistesse tervishoiuasutustesse. Hilisem teave nende kohta puudub.

Tartust sai imeline ja eeskujulik jalgrattalinn – ja Eesti jalgrattapealinn aastal 2046.