„Ma ootasin sellest võitmatust lohest midagi enamat,“ turtsatas Maverick ja vaatas pirakat laipa enda ees.

Tema lootus leida siit nodi, mida mustal turul hea raha eest müüa, oli tänu lugudele oluliselt kõrgem. Kuid nüüd, peale vaid paari sekundi pikkust võitlust…

Õigupoolest polnud see isegi mitte võitlus. See oli vaid üks lask.

„Analüüsi!” andis ta käsu.

„Analüüs alustatud,” kinnitas Abiline oma raudsel toonil. „Kui ma võin, isand, oma mõtteid jagada?”

Maverick noogutas kinnituseks.

„Lugu, mida me kuulsime, võis olla mõeldud hoiatusena, mitte soovitusena siia tulla.”

Maverick turtsatas oma tehisabilise naiivsuse peale. No muidugi polnud selle loo eesmärk inimesi siia kutsuda. Mis kutse on: „Seal planeedil elab lohe, kes valvab mitmete põlvkondade vara. Keegi pole temast jagu saanud, vaid kaotanud kõik, mis neil on.” Kuid Abiline ei mõelnud nagu inimene. Tehismees võttis oma isanda vaikimist kui kohustust oma mõtet selgitada. Ta köhatas kurgu puhtaks, mis oli täiesti ebavajalik tegevus, kuid tegi ta veel nii natukene inimlikumaks, nagu ka miljonid muud väiksed tegevused, mida tegelikult vaja polnud, ja jätkas: „Lugusid kasutatakse tihti informatsiooni edasikandjana. Need on ainsad, mis võivad mitukümmend generatsiooni tähtsat infot edasi anda.“

„Ja-jah. Nagu radiatsiooni peale helendavad kassid planeedil Maa?“ mühatas Maverick.

„Just nimelt, isand,“ sõnas Abiline. „Kuigi, alati on oht, et jutus tekib aja jooksul moonutusi.“

Maverick uratas.

Ilmselgelt oli siin loos mingi moonutus tekkinud, sest võitmatu lohe asemel oli siin üks armetu raudmonstrum. Või äkki oli tehnika vahepeal lihtsalt nii palju arenenud, et see. mis tundus kunagi võitmatu ja lausa jumalikuna, oli nüüd vaid ühe lasuga maas?

Maverick silmitses suurt ehitist laiba taga, peljates, et sealne varandus oli sama niru kui selle valvur.

Ülejäänud planeet oli hall ja tühi. Ei hooneid, ei laevu, ei inimesi. See oli kui kraatreid täis asteroid. Siin oli vaid lohe ja hiiglaslik kivist torn. No ja nüüd ka aardekütt, tema laev ja abiline.

„Leidsid midagi?“ uuris ta Abilise poole pöördudes.

„Informatsioon on puudulik,” sõnas Abiline. „Antud toodet ei esine registris. Otsin sarnaseid tooteid andmevõrdluseks. Eeldatav aeg: 3 minutit.“

Maverick muigas. Vähemalt midagi. Vaenlane oli küll nõrk, kuid kui ta oli ainulaadse disainiga, võis siit siiski omajagu kokku kraapida. Muidugi olenevalt, kui tulus see disain oli. Ainulaadne ei tähendanud alati praktilist.

Ta silmitses pirakat lohet. Raudplaadid ja terashambad, nende vahel justkui orgaaniline must metall. See olevus, mis oli ilmselgelt masin, nägi hoolimata kõigest kuidagi kummaliselt elus välja. Rauast soomused läikisid õrnalt isegi nüüd, kui lohe oli juba maas.

„Viga,” sõnas Abiline järsult.

„Mida?” oli Maverick hetkega oma mõtisklusest väljas.

„Viga,” kordas abiline üllatunult. „Sarnane toode puudub. Materjal: tundmatu.”

„Sa teed nalja?” hüüatas Maverick.

Tal läks paar hetke toibumiseks, seejärel tuli ta näole lai muie. See siin oli materjal, mis oli võrgust puudu! Võrgust, mis ühendas mitmeid tähesüsteeme. Mida see rahas tähendas?

Tõsi, otse seda maha müüa ei saanud, kuid kui ta suutis koostise lahti muukida, võis see anda talle eelise. See materjal võis olla suurepärane mitmes valdkonnas ja tema oli ainus, kes seda omas. Tema käes oli terve monopol enne, kui see üldse tekkis.

„Abiline?”

„Jah.”

„Perimeetrikaitse püsti. Siis lase lohe juppideks ja vii laeva. Lükka skänner tööle. Ma tahan teada, millest see koosneb.”

„Just nii,” lõi Abiline kulpi ja asus toimetama.

Ülesanded jagatud, vaatas Maverick kõrguva torni suunas.

Abilisel läks oma tööga aega. Ta küll kahtles, et siin midagi väärtuslikku leidus, kuid niisama tühja passida oli igav.

„Abiline?” sõnas ta valjult uuesti.

„Jah, isand?”

„Anna teada, kui midagi selgub.”

Vastust ootamata ajas ta ennast püsti ja seadis sammud torni suunas.

*

 „Mida roostet?” pomises Maverick, astudes mustast kivist torni.

Jah, siin oli varandus – peaaegu kohe ukse ees. See oli kõige kakofoonilisem hunnik varandust, mida ta kunagi näinud oli. Peamiselt ehted, turvised ja relvad. Erinevatest aegadest ja tähesüsteemidest. Enamik sümboleid olid tuttavad, kuid mitte kõik. Kui joppas, oli siin midagi Galaktilisele Muuseumile – see oli kõige parem võimalus – kuid muu tundus paras pahn, jäänukid möödunud aegadest.

 „Abiline. Raporteeri!” nõudis Maverick enne edasi liikumist. Torni seinad olid umbes viie meetri paksusest kivist. Ta polnud kindel, et sees liikudes interkom töötas.

„Perimeetrikaitse on püsti. Neljandik jäänustest on transporditud,” vastas Abilise nüüdseks juba kähisev hääl.

Maverick noogutas omaette. Praegu kontrollida oli ilmselgelt hea mõte. Levi oli juba häiritud.

„Komplikatsioone?” uuris ta.

„Ei, isand.”

„Hästi. Jätka.”

Veerand tööst oli tehtud. Tal oli siin uitamiseks umbes tunnike, kui ta tahtis samal ajal tagasi jõuda, kui Abiline lõpetas, ja just ilmselgelt seda ta tahtiski. Nende varud olid limiteeritud. Eriti, mis puudutas hapnikku. Aardekütina kasutas ta väikest transportlaeva, mille põhiruum oli lao jaoks. Ta oli isegi vannitoa eemaldanud, et ruumi mitte raisata. Ainus, kes temaga koos reisis, oli Abiline ja temal polnud ihulõhnadest ei sooja ega külma.

Maverick vaatas keerdtreppi, mis lae poole kerkis. Muid ruume ega uksi esimesel korrusel polnud. Kergelt ohates hakkas ta astuma.

Jah, ta saanuks gravitatsioonitõukuriga kiiremini liikuda, kuid ta ei teadnud, mis teda ees ootas. Seega polnud mõistlik energiat raisata.

Trepid jätkusid ja ajasid pea kummaliselt uimaseks.

Ei ühtki korrust, ust ega akent.

Ainult lõputuna tõusev keerdtrepp.

Peagi liikus ta juba automaatselt. Igavus tahtis tappa ning mõtted sundisid end pähe. Mõtted, mida sai enamasti kas kange joogi või mõne uue tööotsaga ära peletada. Kuid siin seda luksust polnud.

Ta oli pea terve oma elu, ligi nelikümmend aastat, aardekütina ringi lennanud, kuid milleks? Mis oli kogu selle rapsimise ja vaeva eesmärk? Järgmine kõhutäis ilmselgelt, kuid tal puudus suurem eesmärk. Tal polnud ka kellegagi seda jagada. Ta kihutas vaid ihuüksi keset tühja kosmost. Abiline oli küll kohal, kuid ta oli kõigest see – abiline. Sellepärast polnud Maverick talle ka korralikku nime andnud.

Ta teadis paari aardekütti, kellel oli laevas lemmikloom, kuid kas see oli kõike seda vaeva ja ruumikulu väärt?

Ta oli sisendanud endale, et saab alati üksi hakkama ja ei vaja kedagi, kuid kas see oli ka tegelikult tõsi?

Maverick surus hambad risti ja rühkis edasi.

Ta ei tahtnud nende asjade peale mõelda, kuid hetkel polnud valikut. Rooste, ta ei saanud isegi muusikat taustaks panna, et mõtteid summutada, sest see tuli vaid voogesitlusega ja ei jõudnud kindlasti läbi paksu kiviseina interkomi kohale.

Ta sundis end liikuma, proovides võtta seda kõike kui treeningut.

Kohalik gravitatsioon polnud kõige hullem, kuid andis korralikult lihastele tunda. Peamiselt tänu raskele turvisele ja varustusele. Maverick eelistas olla hambuni relvastatud. Iga relv oli hetkel aga ka lisakaal.

Ta surus hambad risti ja sammus edasi. Parem olgu, et torni tipus oli vähemalt mingi avaus, mille juurde laev kutsuda. Kui mitte, siis sai ta selle tekitada.

Tegelikult oli valu isegi hea. Mida rohkem valu, seda vähem oli mõteteks jaksu.

Ta rühkis edasi, leides oma astumise ja hingamise rütmi. Ta oli kui masin, suutes seda teha isegi silmad kinni.

Seda ootamatum oli äkki leida trepiaste, mis oli teistest natukene kõrgem. Mütsatusega lendas Maverick tolmusele põrandale – tema samm napilt liiga madal.

„Rooste!” urises mees, kui oli ehmatusest üle saanud. Siis jõudis talle kohale olukorra tegelik tähendus. Ta oli põrandal! Trepp oli otsa saanud.

Maverick ajas end püsti, kloppis tolmust puhtaks ja vaatas ringi. Ruum oli ovaalne, otse tema vastas oli suur aken. Vähemalt sai ta laeva siia vastu kutsuda.

Kambris oli igasugust kraami, kuid varanduseks oli seda palju nimetada. Õigupoolest ei olnud ta kindel, milleks seda üldse nimetada. Terve tuba oli täis erinevas lagunemise astmes inimjäänuseid ja nende varustust. Inimesed olid lihtsalt kokku kuivanud – ei olnud siin atmosfääris ei putukaid ega loomi, kes võinuks jäänused ära süüa.

Miks oli lossitorn täis laipu?

Midagi siin tundus valesti.

Maverick astus akna juurde ja näppis interkomi.

„Abiline? Raporteeri.”

Kõigi eelduste kohaselt olid lohe jäänused nüüdseks laeva veetud.

Vastust ei tulnud.

„Abiline?” proovis Maverick uuesti, vaadates suunda, kuhu laev oli pargitud. Mäeahelik varjas otsevaadet, kuid laeva sinakas nina paistis selle äärest välja.

Äkki oli abiline lihtsalt leviaugus? Polnud välistatud. Võibolla torn ka segas. See muidugi tähendas, et Abiline ei saanud talle siia järgi tulla.

Maverick vaatas üle õla trepikäigu poole ja ohkas. No ei, sealt alla minema ta küll ei hakanud.

Kuna Abiline ei vastanud, proovis ta võtta hoopis laevaga ühendust. Seda sai teha vaid tekstiga ning nii sai ta ka vajadusel laeva juhtida ja siia suunata. Laeva kaugjuhtimine oli üsna tülikas tegevus, kuid võimalik.

Ping läks hetkega välja ja vastus tuli pea sama kiiresti.

„Mida roostet?”

Maverick silmitses mittemidagiütlevat numbrite ja märkide jada. Midagi oli laevaga valesti.

Äkki märkas ta silmanurgast liikumist.

Laevanina oli kadunud.

Maverick pilgutas üllatunult silmi.

Siis ilmus mäeaheliku tagant midagi muud ja tõusis tiibade lehvides taeva poole.

Võitmatu lohe. Suurem ja tugevam kui enne. Tema ihus võis märgata juppe nii laevast kui ka Abilisest. Nüüd, kui Maverick oskas seda vaadata, nägi ta seal ka teiste rakettide, masinate, relvade ja robotite jäänuseid.

Maverick turtsatas omaette. Tõsi, tal oli kõigest kahe tunni hapnik kaasas ja seejärel ootas teda surm, kuid vähemalt oli tal olnud õigus – see lohe oli selle planeedi kõige suurem varandus.