Mäletate, kuidas „Õigluse liiga“ koomiksites oli tegu erineva taustaga tegelaste kokku tulekuga ja nende koostöö läbi lootuse taastamisega? Zack Snyderi filmides visati see üheksanda korruse rõdult alla ja asendati küünilisuse ja võimalikult tumedaks keeratud tooniga. Mäletate, kuidas „Tähesõdades“ oli tegu erineva taustaga... Noh, sama lugu.

Snyder visandas „Rebel Moon’i“ algselt „Tähesõdade“ filmina, mille pärast 2012 aastat, mil Disney Lucasfilmi õigused omandas, Suurte Kõrvadega Hiire lipsukandjad ilmselgelt tagasi lükkasid. Oli selleks tõik, et lugu pidi olema jutustatud nii-öelda rohkem täiskasvanutele suunatult või Snyderi tuntus rõhuda stiilile ning jätta kõik muu toanurka tolmu koguma – võib tänada vaid õnne, et läks nõnda. See aga ei takistanud Netflixil projekti üles korjamast, ja mitte vaid eraldiseisvalt, aga vähemalt ühe järjega. Ja nüüdseks kinnitatud triloogiana. Ja kes teab millena veel. Varugem kõvasti viskit.

1

Mis juhtub, kui toppida blenderisse George Lucase „A New Hope“ (1977) ja Akira Kurosawa „Seitse Samuraid“ (1954), aga isegi mitte üritada aru saada, kust need lood on tulnud ja kuidas kasutada arhetüüpe? „Rebel Moon – Part One: A Child of Fire“ pajatab meile rahulikust külast, mida tuleb rüüstama kuri Impeerium eesotsas emo-Darth-Vaderiga („Deadpoolist“ tuntud „Troonide Mängu“ algne Daario Naharis Ed Skrein), kellel on „Matrixist“ laenatud laadija-augud, mille kaudu rahuldavad teda aeg-ajalt kummalised kaheksajalg-limuskid. Kuna tavavaataja ei saaks ilmselgelt aru, et tegu on paha-pahade kurjamitega, on nad igaks juhuks rüütatud natsi-kostüümidesse ja nende ainsad soovid ringlevad ilusate talutüdrukute ümber. Oma kümme minutit. Kiiresti lüüakse mättasse külajuht, kelle peamiseks kuriteoks on talle erakordselt halvasti lõuale kleebitud habe. Ainus võimalus säärane julmus alistada on koguda kokku Kõvad Kangelased. Tagataustal hõljub intriig Impeeriumi mõrvatud kuningapere üle ja peategelase varjudesse mähitud minevik.

Näitlejaskond ei ole halb. Sofia Boutella peaosatäitjana („Kingsman“) väärib kõvasti paremat, tema kõrval seikleb „Troonide mängu“ teine Daario Naharis Michiel Huisman; „Sons ofAnarchy’st“ tuttav Charlie Hunnam kannab sama soengut, aga kehastab sedakorda Šotimaalt pärit Han Solot, ja Anthony Hopkins täidab topeltrolli automaatpüstoliga C-3P0 ja vaatajaskonda maailma seletava monoloogiga vorpiva õpikuna. Lisaks on veel hulk toredaid näitlejaid nagu näiteks Doona Bae (Netflixi K-Draama zombi-sageukKingdom“ ja Watchowskite „Pilveatlas“), kes said loodetavasti head palka ja saavad sama ka järgede eest.

Parim osa filmist on kindlasti katkend sellest, kuidas seitset samuraid värvatakse. Kohtume ilgelt heade kõhulihastega orjaga, kelle montaaž taltsutatud lohega – vabandust, greifiga – on üks-ühele copy-paste’itud „Avatari“ esimesest lennust, ainult et tunduvalt kesisema muusikaga; valgusmõõku viibutava küborgiga, kes päästab lapse Shelobi küüsist; endise kindraliga, kes on ju vist fan-fiction sellest, kuidas Djimon Hounsou Juba avastas pärast „Gladiaatori“ lõppu kärakapudeli; ja vabadusvõitlejate juhiga nimega Bloodaxe – relvadeks püss ja oda –, kelle inspireeriv monoloog päädib nende armeest umbes viie sõdalase kampa võtmisega. Kõhulihaste ja Küborgi puhul olnuks huvitav lahkheli tõigaga, et esimene väärtustab koletisi ja suhestub nendega, ja teine neid tapab, aga Jumal hoidku, ilmselgelt ei ole tarvidust tegelasi mingilgi moel arendada. Kaks ja veerand tundi arvutimängu taustaga CGI-d ei anna selleks ilmselgelt voli. Filmi vaadates tuleks tähele panna, kuidas iga tegelast tutvustades jorutab too pooleminutilise ettekande oma mineviku, elupõhimõtete ja kahetsuste kohta, mistõttu ei saagi imestada, et neid ei ole enam kuidagi avada. Teine täisväärtuslik taustainfoga otsa ette lajatamine on stseen, kus emo-Vader räägib vangivõetud kangelastele sõna otseses mõttes näkku seda, kes nad on ja mida teinud. Selleks ajaks oli mul juba küll viski otsas, mis aga ei takistanud allesjäänud ajurakkudel vabatahtlikult talveunne minemast.

2

Produtsendid leidsid ka, et iga õige triloogia lõpetatakse kahe poolitatud filmiga, ainult et keegi ei öelnud neile, et „Rebel Moon’i“ näol on tegemist esimese osaga. Sestap raiutaksegi film pooleks siis, kui kamp on kokku aetud ning tulemuseks on tunne, et sai üheaegselt liiga lühike ja liiga pikk. Olenevalt sellest, kas Snyderi stiil meeldib või mitte, võib ta kohati oma kaalu välja kanda, aga kahjuks on iga märulistseen vürtsitatud kolme koguse slo-mo’ga, mille tulemuseks on sama selge äkšon nagu 2000. aastate Steven Seagali C-filmide kaklusstseenid, kus aru saab umbes vaid sellest, et käed käivad kiiresti-kiiresti ja paha mees lendab vastu seina. Tunnistan, et võin vabalt teha praegu Seagalile liiga. Ääretult (viie Ä-ga) aeglane, siis kiirkeritud, siis aeglane, siis kiirkeritud liikumisega stiil võis toimida „Watchmen’is“, kus paljud stseenid oleks kui koomiksilehelt teleekraanile mugandatud, aga öelda, et see muutub „Rebel Moon’is“ kähku tüütuks, oleks pisut vähevõitu.

Kõige enam jätabki järama filmi stsenaarium. Tegelased on üheülbalised karikatuurid, keda vähemalt tutvustatakse mõne erilise omadusega, aga mis unustatakse filmi lõpuks täiesti ära. Päriselt, ühegi tegelase huvitavapoolset eripära ei ole üritatud lõpulahingus isegi kaudselt kasutada. Äkki laseks Kõhulihastel mõne CGI-monstrumiga kakelda? Ei, milleks? Näitaks, kuidas kindral paneb paika sõjaplaani? Milleks, mis tal sellega pistmist? Valgusmõõga-Küborg õpiks midagi inim-robot-koletisloomuse kohta? Ei ole ju aega millegi säärasega tegelda. Võrdluseks tooks näite, kui jedi’d klohmiksid Stormtrooper’eid maast korjatud puutoigastega, sest produtsendid leidsid, et valgusmõõgad ja Jõud on liialt võimsad ning ebaausad. Või pigem unustasid need üldse ära. Kõvasti on suvalistesse kohtadesse topitud minevikustseene, üle mille jahvatab tegelane seletavat kirjeldust. Me ei saaks ju aru siis, kui oleks üks või teine. Kaasa saab elada täpselt mitte kellelegi, sest film ei suvatse anda meile põhjust kellelegi kaasa elada.

Kui „Army of the Dead“ (2021) oli lihtsalt erakordselt totter või pidi selle läbi elamiseks mängima mängu „võta pits iga kord, kui oled seda ideed-stseeni-pilti varem näinud“ ning pooltunni järel olid isegi kõige karastunumad SuperAlko parklajõmmid, silmad pahupidi, laua all, on „Rebel Moon“ kübemevõrra sidusam, aga mängu tulemus ikkagi sama. Loogiliselt areneva ja tervikliku loo asemel on nii „A New Hope“ kui „Seitse samuraid“ niidist läbi lõigatud ja aus soovitus oleks emba-kumba (uuesti) vaadata. Kohati paistab varjude vahelt valgus, ilus dialoogijupp (justnimelt jupp), mis ei tunduks, nagu oleks keegi andnud Chat-GPT-le korralduse kirjutada miskit tundelist, mõned stseenid passivad ilusti arvutiekraani taustapildiks, näitlejad on head, ehkki neile antakse täpselt mitte midagi, millesse hambaid lüüa. Kõik see summutatakse kiiremini kui südatalvel tärganud lillevõrse. „Rebel Moon“ ei ole 2023. aasta halvim film, aga kõigub lakkamatult skaalal, kus ühel pool hõõrud, silmad kinni, otsaesist ja teisel pool tõmbub kõht naerust krampi.

3

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0617)