Ulmestaar Priit Öövel
Kes oled ning millega tegeled?
Olen Priit Öövel. Hariduselt kultuurikorraldaja, aga hingelt ja päriselt vabakutseline näitleja ja muusik. Hommikuti esinen lasteaedades, koolides ja rahvamajades Teater Sõbra koosseisus. Lõuna paiku loen eesti keeles peale erinevaid telesarju ja filme alustades „Käpapatrullist“ ja lõpetades „Sajandi armastusega“. Õhtuti esinen täiskasvanutele Kalma sauna taga Teoteatris. Öösiti teen ulme- ja õudusjuttudest kuuldemänge, mida kõik saavad kuulata taskuhäälingus „Tumedad Tunnid Podcast“. Suvel, kui lasteaiad ja koolid kinni on, laulan ja mängin kitarri ansamblis Öösorr.
Vastan neile küsimustele oma kõige töörohkema kuu lõpus, nii et mõned vastused, mis puudutavad „vabal ajal“ tehtavaid tegevusi nagu lugemine ja mängimine, ei pruugi olla kõige adekvaatsemad
Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud, kuulanud või mänginud oled?
Otsides Tumedatele Tundidele uusi lugusid, püüan läbi töötada vanemaid Reaktoreid ja Algernone. Pilku peab peal hoidma ka kõigil ilmuvatel jutukogumikel ja neid on piisavalt palju selleks, et lugemisjärg ei katkeks. Praegu on samaaegselt pooleli Bulõtšovi „Professor Kozarini kroon“, J. Jansi „Rõngu roimad“ ja Karatkevitši „Kuningas Stahhi ajujaht“. Lisaks ulmele olen ka suur krimikirjanduse austaja ja plaanin ennast varsti Jo Nesbo viimaste aastate teostega kurssi viia.
Televiisorit olen kasutanud viimastel kuudel vähe ja rohkem õhtuseks mahalaadimiseks. Vaatan Jupiterist „Kummitusi“ ja mõnd lihtsakoelisemat krimkat. Kui keskendumiseks taas jõudu ja aega tekib, siis Netflixi nimekirjas ootab mind hulgaliselt filme ja sarju alustades „The Fall of the House of Usher’iga“
Podcast’idest olen jäänud truuks vanale heale „NoSleep Podcast’ile“. Kuulan üle ka vanemaid hooaegu, piltlikult öeldes pastakas peos, ja märgin üles lugusid, mille tõlkimiseks autoriga ühendust võtta. Veel on täiesti kuulatavad „Shadows at the Door“, „Otis Jiry's Scary Stories Told in the Dark“, „Tales To Terrify“, „The White Vault“(1. hooaeg), „The Black Tapes“(1. hooaeg)
Mängudega olen ka kergelt püsimatu ja kogu aeg tahaks midagi muud. Nii ongi mul korraga pooleli nt „Alan Wake“, „Bioshock“, „Assassins Creed Odyssey“, „Skyrim“, „Tomb Rider“, „Little Nightmares“ jpm.
Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?
Eks ma ole ses suhtes tavaline inimene, et mind huvitavad huvitavad raamatud ja ebahuvitavad raamatud mind eriti ei huvita. Haarav süžee, selle pöörded, pinge kasvatamine, pildi silme ette manamine on asjad mis mind köidavad ja raamatu juures hoiavad. Juba lapsena meeldisid mulle põnevus- ja seiklusjutud ja nii on see jäänud siiani. Olgu tegemist ulmega või mitte. Viimasel ajal on mind hakanud hirmutama raamatu paksus (kui pole just tegu jutukoguga). Ma tunnen, et ei jaksa enam mingisse uude ja suurde maailma sisse elada ja selle reegleid endale selgeks teha selleks, et umbes poole raamatu peal selguks, et see mulle ikka ei sobi. Eks see läheb jälle sinna ajapuuduse kapsaaeda. Mahavisatud ajast oleks kahju.
Kolm lemmikut (juttu, raamatut, žanri, autorit... ) ulmes? Paari lausega-lõiguga neist lugejale.
Lemmikuid on mitmeid ja seda tõenäoliselt juba mängude juures mainitud püsimatuse tõttu leida kogu aeg midagi erinevat ja uut. Mulle meeldib avastada vanameistrite – Lovecrafti, Jamesi, Doyle’i ja teiste loomingut. Nende ajastus on miskit, tõenäoliselt tänu nendesuguste kirjanike oskuslikule tööle, mis mind köidab. Klassikud Asimov, Clarke, Strugatskid ja teised, kes kosmose, robotite ja muude maailmadega tegeledes su reaalsusest välja suudavad viia. Ja eesti kirjanikud Hargla, Jans, Tänav ja teised, kes on võimelised kirjutama minu isiklikku lemmikut – eesti etnohorrorit –, aga samas tunnevad end täiesti vabalt ka kosmoses.
Kuidas sa üldse jõudsid ulmeni?
Nagu öeldud, huvitasid mind lapsena seiklus- ja põnevusjutud. See, kas need „ulme“ on, mind ei huvitanud. Peaasi, et põnev oli. J. Verne’i raamatud, Burroughsi „Tarzan“ ja „Marsi printsess“, Doyle’i „Kadunud maailm“, „Maracoti sügavi“ ja loomulikult „Lilled Algernonile“ olid Holger Puki, Arkadi Gaidari, Carter Browni ja E. S. Gardneri ulmelisteks kaaslasteks.
On sul lemmikloomi?
Jah. Suisa kaks. Vana ja pime Härra Kiisu ning noor ja hull Triibik.
Õhtud eesti ulmega: videod augustist detsembrini
Üritustesarja Õhtud eesti ulmega sügishooaja saalisalvestused ei ole mitte kosmosevaikusesse kadunud! Tormid, tuisud, Kuri Saatus ja muud logistilised vemud sundisid küll sisu viibima, aga nüüd said kõik bitid ja baidid üle loetud ning videod Reaktori videokanalisse paisatud.
https://www.youtube.com/watch?v=4jEvUJYDYKg
https://www.youtube.com/watch?v=QjkkDyggtd4
https://www.youtube.com/watch?v=QpFMvbYfGqE
https://www.youtube.com/watch?v=0IkXWxVbujg
https://www.youtube.com/watch?v=ltMH97hy8Uo
Manfred Kalmsteni jutukogu “Götterdämmerung” esitlus
8.12.2023 kell 19.00 toimus Tartu Kirjanduse majas (Vanemuise 19) Manfred Kalmsteni jutukogu “Götterdämmerung” esitlus. Autoriga vestles Lüüli Suuk.
Pildid: Belials, Liisi Sepp, Raul Sulbi.
Aastake ruja nautimist
Tartu ulmekirjutajate pisike ulme, mulje ja kirjutamise blogi nimega Rujanaut sai nüüd ametlikult aastaseks
Kogu postitust vaata siit:
https://rujanaut.blogspot.com/2023/12/aastake-ruja-nautimist.html
Meelis Krafti lugu EE Areenis
Sel aastal on EE Areeni jõulujutt puhas ulme.
2023: Tartu ulmekirjutamise töötoa aastaraport
Käesolevaga saab 2023 aasta läbi ja selleks puhuks on ajaloolise tõe huvides tarvis organites fikseerida, ilm naljata, mida on Tartu kirjutustoas aasta jooksul tehtud, kui palju kirjanikke on kohal käinud, mida eesmärgiks seatud, mida saavutatud, kes on kuidas arenenud, kes mida tegelikult luges, kes teistele luiskas, mida ta luges, mis olid meelis-asendustegevused kirjutamisest hoidumisel, väga tõsiselt on vaja kõik kokku võtta, tõsiselt.
Seda tehku mõni tõsisem inimene või veel parem, mõni tõsisem masin. Mina tahtsin lihtsalt paar mineva-aasta pilti üles visata. Kaamera ette sattusid: Urmas, Andres, Kristi, Mant, Laura.
Kogu postitust vaata siit:
https://rujanaut.blogspot.com/2023/12/2023-tartu-ulmekirjutamise-tootoa.html
