Pealkirja järgi võiks pakkuda, et äkki on vihjeid „Minecraftile“ – kuigi seal maailmas õudusulmet vist väga pole? Ei tea, pole ei proovinud ega ka kursis. Seekordses artiklis tuleb juttu hoopis hiljuti kolmekümneaastaseks saanud arvutimängust „Doom“, järgedest ning kõige rohkem fännkonna kätetööst.
Kuna „Doom“ sai just hiljuti 30 aastat vanaks, siis John Romero and John
Carmack on sel teemal ka natuke rääkinud, poetan artikli lõppu ka mõned viited.
Mis aga pani mind seda juttu siin kirjutama – kui „Doom“, „Doom 2“ ja ametlikud
lisad („No Rest For The Living”, „TNT: Evilution”, „Plutonia Experiment” jne)
on paljude jaoks teada, siis tegelikult on sarnaseid pikki episoode, kümnetest
üksikutest kaartidest (wad’idest) koosnevaid pakke, megawad’e
treitud väga palju. Samuti lasi ID Software millalgi „Doomi“ lähtekoodi vabaks
ning selle põhjal on kogu masinavärki kõvasti edasi arendatud, on alles palju
fänne, kes seni kogu seda maailma ja õhkkonda armastavad.
Ütlen vahele veel, et juttu on siin „Doomi“ ja „Doom 2“ universumist. „Doom 3“ ja kõik uuem - see on midagi muud, ilusa graafikaga mänge ma siin ei puuduta poole sõnaga ka. Selleks on hea põhjus – ning sellest kirjutan allpool pikemalt.
Kui ka on „Doomi“ mootorit mõnevõrra kõpitsetud, täiendatud, parandatud,
siis tulemuseks on küll ka 4k resolutsioonis nagu siidi jooksev pilt, kuid ega
pilt ja graafika on endiselt senise karvasustasemega, heli endiselt toores ja
muusika (reeglina) MIDI-s. Mis on mingis mõttes ka kogu asja iva, sest kui omal
ajal televisioon tegi nii mõnegi asja liiga lihtsaks, erinevalt
raadiokuuldemängudest esitas vaataja-kuulaja fantaasiale vähem nõudmisi, siis
ega täpselt sama asi on mu jaoks ka näiteks arvutimängudega, kus kaasaegsed
ilusad, puhtad, siidised, realistlikud vaatemängud ei suuda tekitada sellist
õudu ja õõva kui mitmekümne aasta tagused kandilised kollid ning maapealne
põrgu. Eks mingil määral kasutatakse tänapäeval ka kaasaegsemaid vahendeid,
näiteks taustamuusika osas – aga mis seal salata, see on kuidagi paremini
hingeminev kui pilt, heli, kõik-kõik on nostalgiliselt algelised.
Ma vahel olengi mõne „Doomi“ megawad’i ikka ja jälle ette võtnud, mis täiesti võistlevad oma aja originaalidega, teinekord isegi ületavad seda. „Brutal Doom: Hell on Earth Starter Pack“, „Ancient Aliens“, „Valiant“, „Scythe“, „Alien Vendetta“ – ikka väga palju on entusiastide poolt loodud uusi maailmu, kus on tunde ja päevi avastamisrõõmu. Seda juttugi siin panid mind kirjutama John Romero poolt loodud mitteametlikud esimese „Doomi“ lisad, viies ja kuues episood nimedega „Sigil“ ja „Sigil 2“. Kui Sigil tuli välja aastal 2019, siis „Sigil 2“ on väga värske, ongi mõeldud pühitsemaks „Doomi“-lapsukese kolmekümnendat sünnipäeva. Kusjuures Romero on ka muid kaarte loonud, näiteks eelmine aasta tegi ta ühe „Doomi“ kaardi (One Humanity) just Ukraina toetamiseks ehk siis mõne dollari eest sai seda ta kodulehelt osta ning kogu raha läks Ukraina toetuseks.
„Sigili“ mõlemad on osad on Romero kodulehel täiesti vabalt allalaaditavad.
Või siis ostetavad 6,66€ eest koos täisväärtusliku soundtrack’iga. Ning
seda on kuidagi raske seletada, aga Romero on osanud väga hästi uuesti luua ja
edasi arendada „Doomi“ just põrgulikku osa, laavaväljasid, deemoneid, kes
tahavad sind pooleks rebida ja pintslisse panna. Kuuled, kuidas küberdeemoni
kompjalg tümpsub ning tunned lõikavat üksildust keset vaenlaste horde. See on
tegelikult päris põnev mõttematerjal, et mis muudab selle koleda graafika ja
algelise heliga maailma kütkestavaks. Ma ise paneks päris suure panuse sellele,
et oma osa on selles, kus mõningal määral antakse kogu seda mängukeskkonda ju
tõepoolest ette, kuid suurem osa on ikkagi fantaasial, mis tegelikult lülitab
kogu pildilise poole välja ja laseb alateadvusel tegelikud põrgupildid silme
ette manada. Mis on ju tegelikult ka raamatute põhivõlu, kus põhiline ei toimu
mitte raamatulehtedel, vaid lugeja peas.
Kusjuures see kõik on tegelikult väga odav ja vähenõudlik. Esiteks jooksevad „Doomid“ ka väga lahja raua peal, tegelikult ongi vaja vaid hankida vastavalt kas esimese või teise „Doomi“ põhjaks olev wad, mis annab siis peamiselt just graafika, vajadusel ka muusikat osaliselt – ning neid saab kasvõi Steami kaudu odavalt osta. Mootoriks GZDoom, mis on tasuta ning fännide loodud suured ja põhjalikud maailmad – samuti tasuta. Avastamisrõõmu on väga palju, samuti võibki ütelda, et mõned head asjad siin maailmas ongi tasuta. Seega kes soovib, saab üle paari-mitmekümne aasta kaheraudse vintpüssi varnast võtta, kuna vahepeal on väga palju deemoneid juurde tulnud, hordide kaupa, ning keegi peab ju ometi neid korrale kutsuma. Miks ka mitte siis anonüümne, nimetu doomguy, juhituna sinu kaasabil, hea lugeja.
Mõned viited ka:
„Doomi“ 30. sünnipäevavestlus Romero ja Carmacki vahel: https://www.youtube.com/watch?v=QvAkaJsvAXs
„GZDoom“: https://zdoom.org/index
„Sigil“ ja „Sigil 2“ Romero kodulehel: https://romero.com/sigil
„One Humanity“: https://romero.com/shop/p/onehumanity
