Pimedama aja saabudes olid jutuvestjad hinnas. Tihti käisid nad perest peresse, majapidamisest majapidamisse. Seal istusid nad koldevalguses ja pajatasid lugusid, saades selle eest ka väikese vaevatasu, et taaskord oma teed jätkata.

Mis on selles kujundis sellist, mis meid endiselt kõnetab? Mis on lugudes sellist, et me neid vajame ja miks on nad just sellised, nagu nad on? Ajal, mil pimedus on taas võimus võtmas, on mõnus selle üle mõtiskleda.

Ma alustaksin oma mõtisklust üsna ebatavalisest kohast: gümnaasiumi lõpukirjandist.

Nädalake enne lõpukirjandi kirjutamist sain ma kokku ühe tuttava eripedagoogiga, kes aitas mul selleks ülesandeks valmistuda. Sisulise poole pealt polnud mul kunagi keeruline sõnu paberile panna, kuid keele reeglid ja struktuur tõmbasid tihti hinde alla. Just nendega lootsin ma veel viimasel minutil natukene abi saada. Me rääkisime tema köögis juttu. See võttis mitu tundi ja kummalisel kombel ei rääkinud me kordagi kindlatest keelereeglitest. Kogu jutuajamine põhines lausel „inimesed ajavad juttu” ning sellel, kuidas kanda seda näost näkku rääkimise tunnet paberile. Komad on kohtades, kus me peame kõneldes pause. Punktid seal, kus on natuke pikem paus. Kõike, mida me tegime paberil, sai seostada lihtsa tõega „inimesed ajavad juttu”.

Kahjuks ei mäleta ma enam neid õpetussõnu nii hästi, kui sooviksin, kuid ma mäletan seda tunnet, mis siis tekkis. Ma tajusin esimest korda, et kirjakeeles on mingi mõte ja loogika. Et see on orgaaniliselt ja põhjusega tekkinud. Inimesed ajavad juttu selleks, et midagi edasi anda. Kirjutamine on lihtsalt selle idee käepikendus, kus me ei näe, kellele me juttu räägime. Kuid mõte on sama.

Aastaid tagasi tegelesin ma improviseeritud teatriga ning me lõime tihti koos laval täispikki näidendeid. Me lõime tunni aja pikkuseid lugusid stseen stseeni haaval otse publiku silme all. Tõsi, vahel olid need lood viiskümmend viis minutit pikad, teinekord läks jälle natukene üle aja – see oli põhjustatud improteatrile omasest kaosefaktorist. Küll aga oli igal lool oma selge algus, keskpaik ja lõpp ning ka näitlejatel oli kogu etenduse vältel selge arusaam, mis faasis parajasti toimetati

Loo algus vastas enamasti küsimustele „kes?“ ja „kus?“ Esimestes stseenides defineeriti ära terve etenduse peategelased ja see, mida nad tahavad. Kui vaja. siis ka maailm, aeg ja muud detailid.

Keskpaik oli nende liikumine oma eesmärkide poole, takistused ja juhtumised.

Loo lõpus saime me teada, kas peategelased jõudsid oma eesmärkideni või leidsid oma murele/küsimusele/probleemile mõne muu lahenduse.

Mind üllatas siis ja üllatab praeguseni see, kuidas publik mõtles kohapeal sündiva looga kaasa. Kuidas nad proovisid kõike seda oma peas mõistetavasse struktuuri panna ja aimata ette loo lõppu. Vahel juhtus ka, et mõni stseen ei seostunud looga mitte kuidagi (kaosefaktor), kuid ka sel juhul leidus publikus inimesi, kes nägid seal seost.

Mulle tundub, et nii nagu me näeme kuupiltidel nägusid, näeme me ka igas loos struktuuri. Me otsime seda ja eeldame selle olemasolu. Aga miks? Ma arvan, et see on samuti orgaaniliselt tekkinud vajadus. Struktuur annab informatsiooni, mis võib olla vajalik.

Kui sa oled kütt-korilane ja keegi ütleb sulle: „Nägin lõvi”, siis sa ei tea, mida selle teadmisega peale hakata. Kui aga sulle räägitakse korralik lugu, on sellest rohkem kasu.

Loo algus ütleb meile ära, kes ja kus. Annab peategelase motivatsiooni: „Eile õhtul liikusin mööda vanast kõverast puujurakast. Tulin kodu poole.”

Loo keskpaik ütleb, mis juhtus: „Äkki nägin rohu vahel liikumist. See oli lõvi.”

Tundub juba parem, eks ole? Kuid midagi oleks nagu puudu? Me tahame teada, mis edasi sai. See on meile eluliselt tähtis informatsioon! Kas kütt pani putku ja lõvi on seal edasi? Kas ta märkas, kuhu suunas lõvi läks? Lõi ta äkki üldse lõvi maha ja meid ootab hunnikutes liha?

Me vajame, et lugu oleks lõpetatud, ja kui vaadata seda kütt-korilase vaatenurgast, on täiesti mõistetav, miks – see on eluliselt oluline.

Meil pole enam väga lõvisid, kes meie elu ohustaks, kuid vajadus terviklike lugude vastu on endiselt sama. Kujuta ette, et sa loed kriminaalromaani ning selle viimased leheküljed, kus paljastatakse mõrvar, on välja rebitud. Muidugi lähed sa sellise asja peale marru. Mitte ainult selle pärast, et keegi on püha raamatut rüvetanud, vaid ka sellepärast, et sa ei tea loo lõppu.

Tõenäoliselt ei ole just paljudel poolikuid krimkasid ette sattunud. Kuid me kõik oleme vähemalt mõned korrad kuulnud seda oh-nii-naljakat lugu, mida aetakse suust välja läbi naeruturtsatuste ning siis ununeb äkki rääkijal loo lõpp ära. Poolik nali ei tekita ehk suurt pettumust, kuid mingi tunde ikka. Tal oli nii hirmus naljakas ning ma ei saa sellest nüüd osa.

Ilmselgelt me ajame juttu ja me vajame, et see jutt oleks mingis loogilises struktuuris. See on ellujäämiseks vajalik.

Oluliselt suurem küsimus on aga see, miks me räägime asjadest, mida pole kunagi olnud? Miks on meil muinasjutud, ilukirjandus, koomiksid, filmid? Meil on neid väljamõeldud lugusid juba nii palju ja nii erinevates vormides. Ometi tahame me neid veel juurde teha ja tarbida. Miks ometi?

Suur osa lugude nautimisest võib olla samastumine. Eks me kõik näe ka enda elu loona, mille peategelased me oleme. Kuulda või näha lugu, mis sinu omaga sarnane, teeb hingele pai. See kinnitab, et sa saad hakkama. Näe, see printsess seal lossitornis ju sai.

Kuid see pole ainus põhjus, miks lood vajalikud on.

Seitsmekümnendatel aastatel otsiti Eestis uut sõna, millega asendada veniv ja lohisev termin teaduslik fantastika. Kaalukausil oli kaks sõna, ulme ja ruja. Me teame, kumb neist läks kasutusse kirjandusse (muutudes lausa katusterminiks) ja kumb leidis end hoopis kohaliku rokkbändi nimena. Samal ajal leidus aga skeptikuid, kelle jaoks oli kogu selline arutelu tühine. Milleks meile omakeelne väljend, kui siit soomülkast ei tule nii ehk naa head ulmet? Pealegi, me ei ole mingi teaduse kants. Talumees Ants ei hakka kunagi kosmoses reisima.

Viiskümmend aastat hiljem elame me maailmas, kus kõik eestlased teavad vähemalt ühe ulmekirjaniku, Indrek Hargla, nime ning tema teostest on tehtud filme ja seriaale. Kosmoses lendab aga meie enda tehtud ESTCube. Paras ulme! Ma ei taha öelda, et kohalik ulmekirjandus on põhjus, miks meil on oma satelliit. Kuid äkki see natukene aitas?  Ilukirjandus aitab meil näha igapäevaelu nurga taha, avades võimaluste laeka.

Samas ei käi ka see mauhti ja ruttu. Kohalike ulmetekstide algusaastatel seikles kosmoses ikka Jack (ja muud välismaised nimed) mitte Jaak, kuid ka see muutus ajaga ning nüüd võiks me vabalt kirjutada loo sellest, kuidas naabritädi Maali kosmoses lendab, otsides kõige paremat seebiooperit terves universumis. See mõte on küll endiselt absurdne, kuid mitte nii absurdne, kui see oli viiskümmend aastat tagasi.

Mulle tundub, et ilukirjandus annab meile mõtteid, naudingut, tundeid, aga ka harjutab meid erinevate kontseptsioonidega. See avardab meie maailmapilti. See aitab meil ennast võimalikeks tulevikeks ette valmistada ja, miks mitte, inspireerib meid mõne eriti ägeda idee nimel vaeva nägema.

See nauding nagu nauding üldse pole universaalne. Me oleme erinevad ning vajame erinevaid stiimuleid, kuid lugudel on siin kindel osa.

Kallis lugeja, ma usun et sa said juba aru, et siin jõuame me teksti lõppu. Seega lähen ma lõpukirjandi juurde tagasi – see lugu jäi ju täiesti lõpetamata!

Minu lõpukirjandi teemaks sai Juhan Viidingu tsitaat „Meile on palju antud – ikka oleme nõutud.” Kui tol ajal kirjutasin ma sellest, kui keeruline on üldse täpselt defineerida, mida meile on antud, ja see teadmatus tekitab suure osa nõutusest, siis praeguse teksti juures teeksin ma pattu ja lisaksin omavoliliselt tsitaadi otsa ühe idee: „Meile on palju antud – ikka oleme nõutud. Lood aitavad.” Lood aitavad meil mõista nii seda, mida meile on antud, kui ka seda, mida sellega ette võtta. Pakuvad vahel lohutust ja leevendust ning võimalust põgeneda kasvõi mõneks ajaks raske päriselu eest. Igaühel meist on oma lugu ning me otsime sinna kõrvale teisi, mis seda kõnetaksid.

Ja kõige lõppu neile, kes tahavad teada, kes on mõrvar, ka viimane fakt: ma sain lõpukirjandi eest üheksakümmend punkti.