„Kui tuugenid vaikisid"

Juhan Habicht

Fantaasia, 2023

208 lk

------------------------

Juhan Habichtit olen ma lugenud väga palju, kuna ta on ju meeletult tõlkinud raamatuid eesti keelde. Osa Düünist, Grishamit, Carrii, Martinit, Zelaznyt, erinevaid „naistekaid" – nimekiri pole kindlasti lõplik. Ma pole alati isegi mõtelnud raamatuid lugedes tõlkijale, eriti kui rääkida üheksakümnendate alguse tõlgetest - küll on aga mul meeles hea tunne loetust, mis näitab ju ka väga palju tõlkija kohta. Ma isegi ei tea, palju ta tõlkinud on, aga kindlasti on neid raamatuid üle saja.

Habicht kui kirjanik – ega ta ju meeletult palju pole kirjutanud ega avaldanud, aga Trubetskyga kahasse kirjutatu jättis kunagi külmaks, romaani „Selles mängus ei hüpata" koha pealt puuduvad igasugused (head) mälestused, rohkem vist teda lugenud polegi. Seega lugesin hea meelega ta tõlkeid ning ega väga mäletanudki, et Habicht ka kirjanik on, kuna ta loominguga pole viimase paarikümne aasta jooksul kokku puutunud. Muide, tuugenitest leiab ka Habichti lühijutu „Õhtud vanaisa juures"  terve eraldi (ava)peatükina – väga meeldiv taaskasutus.

Seega, kui nüüd äkki selgus, et Habicht on saanud maha värske romaaniga, siis ehk isegi vastuolulisel kombel oli mul selle vastu huvi väga suur. Sest just tõlkijana on Habicht mu jaoks end väga korralikult tsementeerinud, kirjanikumälestused temast on sisuliselt-suuresti eelmisest sajandist pärit – prooviks uuesti!

„Kui tuugenid vaikisid" on postapokalüptiline romaan, kus tegevus on Eestis – või siis selles, mis oma aja Eestist järgi on jäänud. Sest maailma rohepöörajad tegid nahka, natuke läks ka muude asjadega näpust, oli ka muid asjaolusid ning umbes pooled, ehk isegi peaaegu kolmveerand inimestest on maapealt ära pühitud. Allesjäänud elavad sellist omamoodi elu, kus näiteks teineteisest mootorratta päevasõiduteekaugusel olevad inimesed ei pruugi teada teineteise elust midagi, kuna igasugused kommunikatsioonivahendid on ammu juba taandunud sisuliselt kiviaega või siis kuhugi madmaxilikku ühiskonda.

„Käivad teistmoodi jah. Vaata, ma ei ole harjunud midagi nisama saama. Linnas... keegi ütles, mida on vaja teha. Ma tegin ära, sain natukese raha, selle eest ostsin endale midagi ilusat - midagi, mis mulle meeldis. Siin... süüa on, katus on pea kohal, aga midagi ilusat, mida ma tahaksin, nagunii ei ole. Mille dotsendi pärast ma peaksin siis midagi tegema?"

Jeebus sai aru, et tema mure erineb Julia omast. „Siis ongi ju nii, et pead ise vaatama, mida on vaja teha. Ja ära tegema. Mitte mingite nühvlite jaoks, aga seepärast, et ongi vaja."

Habichti keel on lahe. On ju möödunud mitu põlvkonda inimesi ning keel on muutunud, „mida nühvlit" kõlab päris hästi – peaks isegi selle sajatamise kasutusele võtma –, dotsent pole ammu juba enam dotsent ning gatling on ellujäämisel üks vajalik komponent. Nimedest rääkimata on ju peategelaseks juba Jeebus ning ringi jõlgub kafkasid.

Kirjutamisviis on kohati selline omapärane, ma ütleks. Ühtepidi saab ütelda, et Habicht on napisõnaline, tal on palju dialoogi ja pidevalt elu keeb ja käib. Teisalt kohati on tal tegevus hüplik, siis peab lugeja hoolega kaarikust kinni hoidma ja teed jälgima, sest autor viib vahel meid väga kiirelt edasi ning alles tagantjärgi mainib moka otsast, et mis nüüd siis vahepeal toimus. On see nüüd halb stiil või kokkulepitud ilukirjandusreeglite (kes leppis? kellega?) oskuslik rikkumine, see jääb juba lugeja otsustada. Mulle isiklikult meeldivad viimasel ajal lühemad-konkreetsemad romaanid rohkem, seega haarasin härjal sarvist lugemise ajal ning nautisin Habichti lähenemisviisi. Kuigi, mis seal salata, see nõudis mul rohkem detailidesse süvenemist kui ma harjunud olen – aga see näitab rohkem lugeja kui kirjaniku kohta.

Jüri Kallas tõi omas lugemiskogemuses välja hea (mitte)seose Wyndhami ja tema lugejasõbralike postapodega, kus samamoodi on juttu katastroofijärgsetest lugudest malbel moel. Ma olen igati päri sellega, et tuugenid on täiesti wyndhamlik oma kodusoojuslikus mõttes – samuti noogutan Jürile kaasa, et need on ikka täiesti kaks eraldi kirjanikku, kelle vahel võib leida sarnasusi, kuid kes selgelt kõnnivad omi erinevaid radu pidi.

Mulle meeldis Habichti huumor, mis siit-sealt läbi kumab. See on selline muhe ja napp, just täpselt parasjagu doseeritud ja omas kohas. No vahel on ka lopsakamalt, sest kui ikka tulevad kolm rüütlit valgetel hobustel tõde tooma, st moslem, hiinlane ja neeger motikatel külla sisse sõidavad, siis see mõjus vägagi muigamapanevalt – on see nüüd Jeebuse ja Hommikumaa tarkade kokkusaamine või mis?

„Jeebus lõi ise motika käima, ootas, kuni Ääliss koha sisse võttis, istus siis tema taha ja haaras tüdrukust kõvasti kinni.

„See oli sul salakaval mõte," ütles Ääliss seepeale üle õla.

„Kui ma salakaval oleksin, siis hoiaksin kõrgemalt," vastas Jeebus.

Aga siis nad juba liikusid."

Kokkuvõttes: meeldiv raamat, kui hästi lühidalt ütelda. Kui ma oma peas praegu loetud eesti postaposid lehitsen, siis näiteks Mandi „Mehitamata inimesed" oli täitsa tore, Mari Järve „Esimene aasta" ka. Mulle meeldib Habicht neist selgelt rohkem, ma soovitan kindlasti lugeda, kui sellised lood huvi pakuvad – toredad tegelased, palju tegevust, huvitav maailm. Lugeja peab ainult kõvasti motikat juhtivast sümpaatsest kaaslasest kinni haarama, et maha ei kukuks, kuna autor on tee peale palju detaile loopinud.

5/5 („väga mahe postapo”)