Alates noormehepõlvest olen ma harjunud veetma puhkust mööda Euroopa kaugemaid piirkondi ringi rännates. Mul on olnud toredaid aegu Itaalias, Hispaanias, Norras ja Lõuna-Prantsusmaal, aga kõikidest riikidest, mida ma sel moel olen avastanud, on Saksamaa mu lemmik. See on ideaalne maa puhkamiseks sellele, kes armastab vabaõhu-elu ning kelle vahendid on vähesed ja maitsed lihtsad, sest inimesed on siin alati sõbralikud ning võõrastemajad head ja odavad. Olen veetnud Saksamaal mitu suurepärast puhkust, aga üks neist eristub teistest mu mälestustes ühe väga kummalise ja tähelepanuväärse kogemuse tõttu, mis mulle osaks langes.

Oli 1933. aasta suvi ja ma olin teinud sisuliselt otsuse minna koos Donald Youngiga Kanaaridele kruiisile. Siis sai ta külge väga lapseliku häda – leetrid – ja mina jäin üksinda ettevalmistusi tegema. Mõte ühineda organiseeritud kruiisiga ilma kaaslaseta ei paistnud mulle ahvatlev. Ma pole eriti suhtlemisaldis inimtüüp ja need kruiisid näivad olevat üks tantsude, kokteilipidude ja bridžimängude jada. Kartsin, et tunnen end nagu kaldale heidetud kala, mistõttu otsustasin kruiisil minna lasta. Selle asemel võtsin välja oma Saksamaa kaardid ja hakkasin kavandama jalgsirännakut.

Poole kogu puhkuse mõnust moodustab selle planeerimine ja ma arvan, et otsustasin ühe konkreetse piirkonna kasuks ning muutsin hiljem meelt vähemalt pool tosinat korda. Esialgu tundsin tõmmet Moseli oru vastu, seejärel tuli Lahn. Ma mängisin Schwarzwaldi mõttega, siis hüppasin Harzi mägede peale ja seejärel arvasin, et oleks tore külastada taas Saksimaad. Lõpuks jäin pidama Baierimaale, sest ma polnud seal kunagi varem käinud ja tundus parem avastada uut piirkonda.

Kaks päeva reisimist kolmandas klassis on väsitav isegi kalestunud maailmarändurile ja ma saabusin Münchenisse läbinisti kurnatult. Mingi juhuse läbi leidsin Hofgarteni lähedal Kuldse Õuna võõrastemaja, kus Peter Schmidt müüb ühtaegu nii head veini kui ka head toitu ja tal on mõned toad külaliste majutamiseks. Peter, kes elas kümme aastat Kanadas ja räägib suurepärast inglise keelt, sai väga hästi aru, mida ma tunnen. Ta andis mulle ühe marga eest öö kohta mugava toa, tõi mulle kuuma kohvi ja pirukaid ning soovitas voodisse heita ja jääda sinna seni, kuni olen täielikult välja puhanud. Võtsin ta nõuannet kuulda, magasin kaksteist tundi õiglase und ja ärkasin, tundes end värskelt kui vastsündinu. Praetud sealiha ja kaks klaasi laagerõlut viisid ravikuuri lõpule ning ma siirdusin linna, et Münchenit tundma õppida.

See on Saksamaa suuruselt neljas linn ja väliskülalisele on siin palju huvitavat. Päev oli juba lõuna peal, aga ma jõudsin uurida Fraueni kirikut selle peenete vitraažidega, vana raekoda ja neljateistkümnendast sajandist pärit Püha Peetruse kirikut Marienplatzi lähedal. Vaatasin sisse Regina-Palasti hotelli, kus käis varaõhtune tants, ja läksin siis tagasi Kuldsesse Õuna õhtust sööma. Hiljem käisin Rahvusteatris „Die Meistersinger’it“ vaatamas. Kell oli juba üle südaöö, kui voodisse heitsin, ja selleks hetkeks olin otsustanud jääda Münchenisse veel üheks päevaks.

Ma ei hakka teid väsitama kirjeldusega sellest, mida ma tegin teisel päeval. See oli lihtsalt tavaline ring vaatamisväärsusi pidi, kus midagi ebaharilikku ei juhtunud.

Pärast õhtusööki aitas Peter mul reisi planeerida. Ta avaldas mulle väga asjatundlikke teadmisi Baierimaa küladest ja andis mulle nimekirja võõrastemajadest, mis osutus lõpuks hindamatuks. Just tema soovitas, et peaksin sõitma rongiga Rosenheimi ja alustama oma jalgsirännakut sealt. Me koostasime marsruudi, mis hõlmas umbes 200 miili ja pidi mu viieteistkümne päeva pärast tagasi Münchenisse tooma.

Et pikka juttu lühidalt kokku võtta: ma läksin vara hommikul Rosenheimi rongi peale ja üks tapvalt aeglane sõit see oli. Neljakümne kuue miili läbimiseks kulus peaaegu kolm tundi. Linn ise on väiketööstuse varjundiga üsna tore kohake, kus on viieteistkümnendast sajandist pärit kirik ja vanas kabelis paiknev korralik muuseum Baieri maalidega.

Ma ei jäänud sinna paigale, vaid hakkasin astuma mööda Traunsteini suunduvat maanteed – see on meeldiv tee, mis kulgeb ringi ümber Chiemsee, Baierimaa suurima järve.

Veetsin öö Traunsteinis ja järgmisel päeval kõmpisin edasi müüriga ümbritsetud vana Mühldorfi linnakese suunas. Sealt kavatsesin minna Pfarrkircheni kaudu Vilshofenisse. Aga ma valisin vale teeotsa ja leidsin end ühes väikeses asulas nimega Gangkofen. Kohalik kõrtsipidaja püüdis olla abivalmis ja juhatas mind põlluteele, mis tema sõnul pidi olema otsetee Pfarrkirchenisse. Ilmselt ma mõistsin ta juhatust valesti, sest õhtu saabus ja ma olin lootusetult eksinud madalate mäeahelike vahel, mida minu kaardil märgitud ei olnud. Pimedus oli laskumas üle maa, kui ma jõudsin ühe väikese küla juurde, mis paiknes kõrgel kaljul seisva halli kivikindluse varjus.

Õnneks oli selles külas võõrastemaja – primitiivne, aga mõõdukalt mugav. Majaperemees oli intelligentset tüüpi ja üsna sõbralik mees, kuigi ta andis mulle teada, et selles piirkonnas nähakse külalisi harva. Külakese nimi oli Kaldenstein.

Mulle toodi kitsepiimajuustust, salatist, koredast leivast ja pudelist lahjast punasest veinist koosnev lihtne õhtusöök ja olles korralikult keha kinnitanud, läksin lühikesele jalutuskäigule.

Kuu oli taevasse kerkinud ja kindlus joonistus pilvitu taeva taustal välja nagu mingi võluloss muinasjutust. See oli kõigest väike ehitis – nelinurkne, nelja torniga –, aga see oli kõige romantilisema välimusega kindlus, mida ma eales näinud olin. Ühes aknas võbeles valgus, nii et ma sain aru, et selles elatakse. Ülesse hoone juurde viis järsk rada ja kivisse raiutud trepp ning mul oli peaaegu kiusatus teha Kaldensteini isanda juurde hiline visiit. Selle asemel pöördusin tagasi võõrastemajja ja liitusin mõne mehega, kes kõrtsiruumis jõid.

Seltskond koosnes peamiselt töölisklassist ja kuigi nad olid viisakad, oli neis vähe seda sõbralikku vaimu, millega oleme harjunud Saksamaa külades. Nad näisid sünged ja sõnaahtrad ning mulle jäi mulje, et nad jagasid omavahel mingisugust kõhedat saladust. Andsin endast parima, et neid vestlusse haarata, aga tulemusteta. Siis, et ühte neist rääkima panna, küsisin ma: „Mu sõbrad, öelge mulle, kes elab selles mäenõlval asuvas kindluses?“

Selle süütu küsimuse mõju neile oli jahmatav. Need, kes jõid, asetasid oma õllekannud lauale ja vahtisid mind kohkunud ilmel. Mõned lõid risti ette ja üks vana sosistas käheda häälega: „Vaiki, võõras. Jumal hoidku, et ta kuulda võiks.“

Minu küsimus näis neid äärmiselt häirivat ja kümne minuti pärast lahkusid nad kõik ühekorraga. Vabandasin peremehe ees oma mis tahes ebadiskreetsuse pärast, milles ma süüdi võisin olla, ja avaldasin lootust, et minu kohalolek ei olnud teda klientidest ilma jätnud.

Ta rehmas mu vabanduste peale käega ja kinnitas, et mehed poleks niikuinii kauaks istuma jäänud.

„Nad kardavad ükskõik millist kindluse mainimist,“ ütles ta, „ja arvavad, et isegi pilgu heitmine sellele pärast pimeduse saabumist toob ebaõnne.“

„Aga miks?“ küsisin mina. „Kes seal elab?“

„See on krahv Ludwig von Kaldensteini kodu.“

„Ja kui kaua on ta seal üleval elanud?“ pärisin mina.

Mees läks ukse juurde ning sulges selle hoolikalt ja lükkas riivi ette, enne kui vastas. Siis tuli ta minu tooli juurde ja lausus sosinal: „Ta on olnud seal üleval peaaegu kolmsada aastat.“

„Mõttetus,“ hüüatasin mina naerdes. „Kuidas saab ükskõik kes, olgu ta krahv või talupoeg, elada kolmsada aastat? Arvatavasti tahate öelda, et tema suguvõsa on olnud lossi omanik sellise aja?“

„Noormees, ma tahan öelda täpselt seda, mida ma ütlesin,“ vastas vana rõhutatult. „Krahvi suguvõsa on elanud seal kümme sajandit ja krahv ise on elanud Burg Kaldensteinis peaaegu kolmsada aastat.“

„Aga kuidas see võimalik on?“

„Ta on vampiir. Sügaval kindluse kaljus on suured võlvkeldrid ja ühes neist magab krahv päevasel ajal, nii et päikesevalgus teda puuduta ei saaks. Ainult öösiti käib ta väljas.“

See oli ükskõik kustpoolt vaadates liiga fantastiline. Kardan, et naeratasin skeptiliselt, aga vaene peremees oli ilmselgelt väga tõsine ja ma kõhklesin veel ühe märkuse tegemisel, mis võiks ta tundeid haavata. Lõpetasin õlle ja tõusin, et üles voodisse minna. Astusin mööda treppi, kui peremees mind tagasi kutsus ja, haarates mu käsivarrest, ütles: „Palun, härra, lubage paluda, et te akna kinni hoiaksite. Kaldensteini öine õhk ei ole tervislik.“

Tuppa jõudes leidsin, et aken on juba kõvasti kinni, ehkki õhk oli kuum nagu ahjus. Loomulikult tegin selle otsekohe lahti ja kallutasin end aknast välja, et täita kopsud värske õhuga. Aknast avanes vaade otse kindlusele ja täiskuu selges valguses näis ehitis veelgi enam mõne muinasjutulise unenäo moodi.

Hakkasin parajasti end tuppa tagasi tõmbama, kui mulle tundus, et nägin taeva taustal musta figuuri siluetti ühe nurgatorni otsas. Ma vaatasin ja nägin, kuidas see laiutas hiigelsuuri tiibu ja lendas öhe. See näis olevat kotka kohta liiga suur, aga kuuvalgusel on veider komme kujusid moonutada. Ma vaatasin, kuni see muutus kauguses tillukeseks mustaks täpiks. Just sel hetkel ulgus kauguses koer, kummaliselt ja nukralt.

Mõne hetke pärast olin valmis magama heitma ja hoolimata majaperemehe hoiatusest jätsin akna lahti. Võtsin seljakotist taskulambi ja asetasin selle väikesele lauale voodi kõrval – lauale, mille kohal rippus puidust krutsifiks.

Tavaliselt uinun ma hetkel, kui pea patja puudutab, aga sel ööl oli mul raske und leida. Kuuvalgus häiris mind ja ma vähkresin voodis, püüdes tulemusteta leida mugavat asendit. Loendasin lambaid, kuni mul tekkis vastikustunne, kujutledes rumalaid loomi hekis asuvast august välja jooksmas, aga uni ei tahtnud ikkagi tulla.

Kell majas lõi kesköötundi ja korraga oli mul ebameeldiv tunne, et ma pole enam üksi. Hetke jooksul tundsin hirmu ja siis, saades hirmust jagu, keerasin ringi. Seal, akna juures ja tumedana kuuvalguse taustal, seisis mehe kuju. Hüppasin istukile ja kobasin taskulambi järele. Seda tehes ajasin midagi seinalt maha. See oli see väike krutsifiks ja mu sõrmed sulgusid selle ümber peaaegu kohe, kui see lauda puudutas. Akna poolt kostus summutatud vandumist ja ma nägin, kuidas see kuju aknalauale astus ja sealt öösse hüppas. Selle lühikese hetke jooksul märkasin veel ühte asja – mees, kes iganes ta ka polnud, ei heitnud varju. Kuuvalgus näis temast otse läbi voogavat.

Pidi mööduma peaaegu pool tundi, enne kui söandasin voodist välja ronida ja akna sulgeda. Pärast seda jäin otsekohe magama ja ma magasin sügavalt, kuni teenijanna kella kaheksa ajal sisse tuli.

Suures päevavalges tundusid öised sündmused liiga naeruväärsed, et usutavad olla, ja ma jõudsin otsusele, et olin mingi fantastilise õudusunenäo ohvriks langenud. Vastuseks majaperemehe viisakale küsimusele ma vandusin, et mu öö oli olnud parimaist parim, ehkki kardan, et mu näoilme pidi vastuse valeks tunnistama.

 

II

 

Pärast hommikusööki läksin välja küla avastama. See oli omajagu suurem, kui oli tundunud eelmisel õhtul, mõned majad paiknesid maantee kõrval orus. Seal oli isegi väike kirik, romaani stiilis ja nukras remontivajavas seisus. Astusin hoonesse sisse ja uurisin selle kirevat kõrget altarit, kui külguksest astus sisse preester. Ta oli askeetliku välimusega kõhn mees ja tervitas mind kohe sõbralikult. Vastasin ta teretusele ja ütlesin, et olen Inglismaalt. Ta vabandas hoone silmanähtava viletsa seisu pärast, näitas viieteistkümnenda sajandi vitraaži, samast perioodist pärit nikerdatud ristimisastjat ja väga toredat Madonna kuju.

Hiljem, kui ma temaga kiriku uksel seisin, vaatasin kindluse poole ja ütlesin: „Ma mõtlen, isa, kas isand Kaldenstein võtaks mind sama sõbralikult vastu nagu teie?“

„Isand Kaldenstein,“ kordas preester värinaga hääles. „Kindlasti ei kavatse te kindlust külastada?“

„Selline plaan mul on,“ vastasin mina. „See tundub väga huvitav koht ja ma hakkaksin kahetsema, lahkudes sellest maailma nurgast ilma seda nägemata.“

„Lubage teid veenda mitte sisenema sellesse neetud paika,“ palus ta. „Külalised ei ole Kaldensteini kindluses teretulnud. Peale selle,“ jätkas ta muutunud hääletoonil, „ei ole hoones sees midagi vaadata.“

„Aga need imelised võlvkeldrid kalju sees ja mees, kes on elanud nendes kolmsada aastat?“ naersin mina.

Preestri nägu tõmbus silmanähtavalt kaameks. „Siis te juba teate vampiiri kohta,“ ütles ta. „Ärge naerge kurja üle, mu poeg. Hoidku jumal meid kõiki elavate surnute eest.“ Ta tegi ristimärgi.

„Aga isa,“ hüüatasin mina, „kindlasti ei usu te sellisesse keskaegsesse ebausku?“

„Iga inimene usub seda, mida ta teab tõe olevat, ja meie, Kaldensteini rahvas, võime tõendada, et kindluses pole aastast tuhat kuussada nelikümmend viis ühtegi matust peetud. Siis suri krahv Feodor ja tema nõbu Ludwig Ungarist päris valduse.“

„Selline lugu on liiga absurdne,“ vaidlesin mina vastu. „Sellele mõistatusele peab olema mingisugune mõistuspärane seletus. On mõeldamatu, et mees, kes tuli siia elama tuhande kuuesaja neljakümne viiendal, võiks ikka veel elus olla.“

„Neile, kes teenivad Kuradit, on paljugi võimalik,“ vastas preester. „Läbi maailma ajaloo on kurjus alati headusega võidelnud ja tihtipeale võitnud. Kaldensteini kindlus on kohutava ebaloomuliku kurjuse asupaik ja ma veenan teid, et hoiduksite sellest nii kaugele kui võimalik.“

Ta viipas mulle sõbralikult hüvastijätuks, tõstis käe põgusaks õnnistuseks ja läks kirikusse tagasi.

Pean nüüd tunnistama, et vaimuliku sõnad tekitasid minus äärmiselt ebamugava tunde ja viisid mõtted mu õudusunenäole. Oli see ikka unenägu? Või võis see olla vampiir ise, kes tahtis minust teha oma ohvri ja ainult minu õnnekombel haaratud krutsifiks sundis teda plaanist loobuma? Need mõtted käisid mu peast läbi ja ma peaaegu loobusin otsusest püüda kindlusesse siseneda. Siis tõstsin taas pea ja vaatasin vanu halle seinu, mis särasid hommikupäikeses, ja naersin oma hirmude peale. Ükski keskaegne müütiline koletis ei pidanud mind ära hirmutama. See preester oli lihtsalt sama ebausklik kui tema rumalad koguduse liikmed.

Rahvalikku laulu vilistades astusin ma mööda külatänavat edasi ja ronisin varsti mööda kitsast kindluse juurde viivat rada ülespoole. Tõus muutus järsumaks ja rada asendus trepiastmetega, mis tõid mind väikesele platoole hoone peaukse ees. Kindlus ei andnud endast elumärki, aga sissepääsu juures rippus raske kell. Tõmbasin roostes ketist ja panin pragunenud metalli helisema. Heli ärritas ühes tornis elavat vareste kolooniat, pannes need vadistama, aga ükski inimhing mu kutsele ei vastanud. Kõlistasin taas kella. Vaevalt olid seekord helid vaikinud, kui kuulsin riivide tõmbamist. Suur uks kriiksus hingedel ja mu ees seisis päikesevalguses silmi kissitav vana mees.

„Kes tuleb Kaldensteini lossi?“ küsis ta kummalisel kõrgel häälel ja ma sain aru, et ta on pooleldi pime.

„Ma olen inglasest külaline,“ vastasin mina, „ja tahaksin krahvi näha.“

„Tema Ekstsellents ei võta vastu külalisi,“ oli vastus ja mees hakkas mu näo ees ust sulgema.

„Aga kas mul pole lubatud lossi vaadata?“ küsisin kiirustades. „Mind huvitavad keskaegsed kindlused ja mul oleks kahju lahkuda Kaldensteinist ilma seda suurepärast hoonet seestpoolt nägemata.“

Vanamees vahtis mind ukse vahelt ja ütles kõhkleval häälel. „Siin on nii vähe vaadata, härra, ja ma kardan, et te raiskate lihtsalt oma aega.“

„Siiski hindaksin väga õigust lühikesele visiidile,“ vaidlesin vastu, „ja ma olen kindel, et krahv ei oleks vastu. Ma kinnitan teile, et minust ei ole tüli ja mul pole soovi häirida Tema Ekstsellentsi privaatsust.“

„Mis kell on?“ küsis mees.

Teatasin, et kell on vaevalt üksteist. Ta pomises midagi sellist, et „kuni päike paistab, on turvaline“, ja viipas, kutsudes mind sissepoole. Leidsid end kõledas hallis, kus rippusid lagunevad seinavaibad ning lõhnas niiskuse ja hallituse järele. Ruumi teises otsas oli baldahhiiniga poodium, mille kohal paiknes vapp.

„See on kindluse keskne hall,“ pomises mu giid, „ja see on olnud tunnistajaks paljudele tähtsatele ajaloolistele sündmustele vägevate Kaldensteini valitsejate ajal. Siin torkas Frederick, kuues krahv, välja kaheteistkümne itaallasest pantvangi silmad ja ajas nad hiljem üle kaljuserva. Siin mürgitas teadaolevalt krahv August Württembergi printsi ja istus siis koos surnukehaga pidulauas.“

Ta jätkas oma lugudega nurjatutest ja reeturlikest tegudest ning oli selge, et Kaldensteini krahvid pidid olema üks väga ebameeldiv seltskond. Peahallist viis ta mind hulka väiksematesse tubadesse, mis olid täis hallitavat mööblit. Tema enda eluruumid olid põhjapoolses nurgatornis, aga kuigi ta näitas mulle kogu ehitist, ei näinud ma ruumi, kus tema isand olla võiks. Vanamees avas kõik uksed kõhklusteta ja näis, et peale tema enda ei elanud kindluses kedagi.

„Aga kus on siis krahvi tuba?“ küsisin, kui me tagasi suurde halli jõudsime.

Ta näis hetkeks segadusse sattuvat ja vastas seejärel: „Meil on teatavad maa-alused ruumid ja Tema Ekstsellents kasutab ühte neis magamiskambrina. Saate aru, ta saab seal häirimatult puhata.“

Minu arvates oleks ükskõik milline tuba pakkunud krahvile vajalikku rahu, ilma et ta oleks pidanud otsima vaikust maa sügavustes.

„Ja teil ei ole erakabelit?“ küsisin.

„Kabel on samuti all.“

Tunnistasin, et kabelid huvitavad mind ja ma tahaksin väga ühte näidet maa-alusest sakraalruumist. Vanamees tõi rea ettekäändeid, ent nõustus lõpuks mulle krüpti näitama. Ta võttis riiulilt vanamoodsa laterna, süütas selles küünla ja kergitades osaliselt seinal rippuvat vaipa, avas varjatud ukse. Meile hoovas vastu ebameeldivalt läppunud niisket õhku. Endamisi pomisedes läks ta ees mööda kivitreppi alla ja siis mööda kaljusse raiutud käiku edasi. Selle lõpus oli veel üks uks, mis viis meid kiriku moodi kujundatud suurde koopasse. See koht haises nagu tapamaja ja laterna nõrk valgus vaid intensiivistas pimedust. Mu giid juhatas mu kantsli juurde, kergitas laternat ja osutas altari kohal rippuvale erakordselt eemaletõukavale maalile Laatsarusest, kes surnust üles tõuseb. Astusin lähemale, et seda hoolikamalt uurida, ja leidsin end järjekordse ukse juures.

„Ja mis on selle taga?“

„Kõnelge vaiksemalt, härra,“ palus ta. „See on hauakamber, kus puhkavad Kaldensteini isandate maised põrmud.“

Ja samal ajal kuulsin ma barjääri tagant kostvat heli – ohet ja midagi sellist, nagu võiks teha inimene, kes magamise ajal külge keerab.

Ma arvan, et ka vana teenija kuulis seda, sest ta haaras mul värisedes käsivarrest ja viis mu kabelist välja. Tema võbelev latern liikus mu ees, kui ma trepist üles läksin, ja ma naersin teravalt kergendusest, kui me taas kindlusehalli jõudsime. Ta heitis mulle kiire pilgu ja ütles: „See on kõik, härra. Nagu näete, pole selles vanas hoones palju huvitavat.“

Ma püüdsin talle viiemargalist pihku toppida, aga ta keeldus seda vastu võtmast.

„Rahast ei ole mulle kasu, härra,“ sosistas ta. „Mul ei ole seda millegi peale kulutada, sest ma elan koos surnuga. Andke münt küla preestrile ja paluge, et ta minu eest ühe missa loeks, kui soovite.“

Ma lubasin, et see saab tema soovi kohaselt tehtud, ja siis, otsekui mingi pöörase tuju ajel, küsisin: „Ja millal krahv külalisi vastu võtab?“

„Minu isand ei võta kunagi külalisi vastu,“ tuli vastuseks.

„Aga kindlasti viibib ta millalgi kindluse pearuumides? Ta ei ole ju kogu aeg keldrites,“ käisin peale.

„Tavaliselt istub ta pärast pimeduse saabumist umbes tund aega hallis ja jalutab mõnikord müüridel.“

„Siis tulen ma täna õhtul tagasi,“ hüüatasin mina. „Ma võlgnen Tema Ekstsellentsile austusavalduse.“

Ust avav vanamees pöördus ringi ja tema ähmane pilk puuris mulle näkku. „Ärge tulge pärast päikeseloojangut Kaldensteini, kui te ei taha leida seda, mis täidab teie südame hirmuga.“

„Ärge püüdke mind oma tondijuttudega hirmutada,“ vastasin ebaviisakalt. Seejärel laususin häält tõstes: „Täna õhtul tulen ma krahv von Kaldensteinile külla.“

Teener lükkas ukse pärani lahti ja päikesevalgus voolas hallitavasse ehitisse.

„Kui te tulete, on ta valmis teid vastu võtma,“ ütles ta, „ja pidage meeles, et kui veel kord kindlusesse sisenete, siis teete seda omast vabast tahtest.“

 

III

 

Õhtu saabudes oli mu julgus üsna haihtunud ja ma soovisin, et oleksin võtnud kuulda preestri nõuannet ja Kaldensteinist lahkunud. Aga minu loomuses on kangekaelsust ja olles lubanud kindlust veel kord külastada, ei saanud miski mind mu eesmärgilt väärata. Ootasin hämaruseni ja, ütlemata võõrastemaja peremehele midagi oma kavatsuste kohta, astusin mööda järsku rada kindluse poole. Kuu polnud veel tõusnud ja ma pidin trepil taskulampi kasutama. Helistasin pragunenud kella ja uks avanes peaaegu kohe. Seal seisis vana teener ja kummardas tervituseks.

„Tema Ekstsellents võtab teid vastu, härra,“ hüüatas ta. „Astuge Kaldensteini lossi – astuge omast vabast tahtest.“

Jäin hetkeks kõhklema. Miski näis mind hoiatavat ja sundivat taganema, kuni veel aega on. Siis võtsin aga julguse kokku ja astusin üle läve.

Hiigelsuures kaminas põlesid puuhalud ja tõid süngesse ruumi rõõmsamat meeleolu. Hõbedast kandelaabrites särasid küünlad ja ma nägin, et poodiumil istub laua taga üks mees. Kui ma edasi astusin, tuli ta alla mind tervitama.

Kuidas ma Kaldensteini krahvi kirjeldaksin? Ta oli ebaharilikult pikka kasvu, tema näol oli ebaloomulik kahvatus. Ta juuksed olid intensiivselt mustad ja käed peene kujuga, aga väga teravate sõrmede ja pikkade küüntega. Kõige rohkem avaldasid muljet tema silmad. Kui ta üle halli tuli, näisid need kiirgavat punast kuma, otsekui oleks pupillid ümbritsetud leegiga. Aga tema tervitus oli küllaltki tavaline.

„Tere tulemast mu tagasihoidlikku elamisse, härra,“ ütles ta väga sügavalt kummardades. „Ma kahetsen, et mul pole võimalust pakkuda külalislahkemat vastuvõttu, aga me elame siin väga kasinalt. Meil käib harva külalisi ja mulle teeb au, et võtsite vaevaks mulle külla tulla.“

Pomisesin mõned viisakad tänusõnad ja ta viis mu tooli juurde pika laua ääres, millel seisid karahvin ja üks klaas.

„Kas veini soovite?“ pakkus ta ja täitis klaasi servani. See oli haruldane vana aastakäik, aga tundsin end üksi juues veidi ebamugavalt.

„Olen kindel, et vabandate mind, kui ma koos teiega ei joo,“ ütles ta, märgates ilmselt mu kõhklevat olekut. „Ma ei joo kunagi veini.“ Ta naeratas ja ma nägin, et ta esihambad olid pikad ja teravate otstega.

„Ja nüüd rääkige mulle,“ jätkas ta, „mida te selles maailma nurgas teete? Kaldenstein on käidavatest teedest üsna kõrval ja me näeme võõraid harva.“

Seletasin, et olen jalgsimatkal ning eksisin teelt Pfarrkirchenisse. Krahv naeris vaikselt ja näitas taas oma kihvalaadseid hambaid.

„Ja siis tulite Kaldensteini ja külastate mind omaenda vabast tahtest.“

Mulle hakkasid need viited mu enda vabale tahtele häirivaks muutuma. See väljend näis olevat justkui mingisugune vormel. Teener oli seda kasutanud siis, kui ma pärast hommikust külaskäiku lahkusin, ja veel kord siis, kui ta mind õhtul oli sisse lasknud, ja nüüd kasutas seda krahv.

„Kuidas teisiti saaksin ma tulla, kui mitte omast vabast tahtest?“ küsisin teravalt.

„Vanadel halbadel aegadel on paljusid jõudu kasutades siia kindlusesse toodud. Tänapäeval tervitame ainult neid külalisi, kes tulevad ise.“

Kogu selle aja jooksul haaras mind järk-järgult kummaline tunne: ma tundsin, nagu oleks kogu mu energia minust välja imetud ja mu enesetunne muutus meeletult halvemaks. Krahv jätkas väheütlevat juttu, aga tema hääl kostis kaugelt. Ma olin teadlik tema kummalistest silmadest, mis otse minu omadesse vaatasid. Need kasvasid aina suuremaks ja näis, et ma vaatasin kahte leegitsevasse kaevu. Ja siis ajasin ma ühe kohmaka liigutusega veiniklaasi ümber. Habras ese purunes kildudeks ja see heli tõi mu tagasi teadvusele. Üks kild läbistas mu naha ja lauale tilkus tilluke vereloik. Otsisin taskurätikut, aga enne, kui ma selle välja jõudsin võtta, jahmatas mind ebamaine ulgumine, mis kõlas läbi võlvitud halli. Krahvi huultelt vallandus karjatus ja hetke pärast oli ta kummargil vere kohal ja lakkus seda laualt ilmselge naudinguga. Ma pole vastikumat vaatepilti kunagi näinud ja end raskustega püsti ajanud, hakkasin ukse poole liikuma.

Aga hirm nõrgestas mu jalgu ja krahv oli mu kõrval veel enne, kui olin jõudnud läbida mõned jardid. Ta valged käed haarasid mu käsivartest ja ta viis mu tagasi toolile, millel olin istunud.

„Mu kallis härra,“ ütles ta. „Pean teie ees oma ebaviisakuse pärast vabandama. Minu suguvõsa liikmetele on vere nägemine alati veidralt mõjunud. Nimetage seda isikupäraks, kui soovite, aga kohati paneb see meid käituma metsloomadena. Ma tunnen kurbust, et olen unustanud kombed ja käitunud nii imelikul moel võõra inimese ees. Ma kinnitan teile, et olen püüdnud selle nõrkusega võidelda, ja just sel põhjusel hoidun kaasinimestest eemale.“

See selgitus tundus piisavalt usutav, ent täitis mind õuduse ja jälestustundega – arvestades eriti, et nägin ta huulel tillukest veretilka.

„Ma kardan, et olen Teie Ekstsellentsile tüliks, sest tahate kindlasti magama heita,“ pakkusin välja, „ja igal juhul on mul aeg tagasi võõrastemajja minna.“

„Oh ei, mu sõber,“ vastas ta. „Öötunnid on need, mida ma kõige rohkem naudin, ja ma oleksin väga tänulik, kui jääksite minuga hommikuni. Kindlus on üksildane paik ja teie seltskond on meeldivaks vahelduseks. Lõunapoolses tornis on teile kamber valmis seatud ja homme, kes teab, võib tulla meile teisi külalisi seltsiks.“

Mu südant haaras surmahirm ja ma ajasin end püsti, korrates: „Laske mul minna… Laske mul minna. Ma pean otsekohe külasse naasma.“

„Täna õhtul te tagasi minna ei saa, sest tulemas on torm ja kaljurada ei ole turvaline.“

Neid sõnu öeldes läks ta akna juurde ja lükkas selle lahti, sirutades ühe käe taeva poole. Otsekui sellele žestile alludes lõhestas hele välgulöök taeva ja kõuekärgatus näis raputavat kogu kindlust. Sellele järgnes võimas vihmavalang ja võimas tuulehoog lendas ulgudes üle mägede. Krahv sulges aknaluugi ja tuli tagasi laua juurde.

„Vaadake, mu sõber,“ kõhistas ta, „ilm ise on selle vastu, et te tagasi külasse lähete. Peate leppima taolise viletsa külalislahkusega, nagu me teile täna ööseks pakkuda saame.“

Punased silmad kohtusid minu omadega ja taas tundsin, kuidas kehast elujõudu välja imeti. Ta hääl oli kõigest sosin ja see näis tulevat kusagilt kaugelt.

„Järgnege mulle ja ma juhatan teid teie tuppa. Täna öösel olete minu külaline.“

Ta võttis laualt küünla ja nagu transis mees järgnesin talle mööda keerdtreppi üles, siis mööda tühja koridori rõõmutusse tuppa, kus mööbliks iidne nelja postiga voodi.

„Magage hästi,“ ütles ta õelalt naeratades. „Homme õhtul saab teil olema teistsugune seltskond.“

Raske uks tõmmati pauguga kinni ja ta jättis mind üksi, kuulsin vaid, kuidas riiv teiselt poolt ette lükati. Võttes kokku selle vähese julguse, mis mu kehas veel järel oli, viskusin ukse vastu. See oli kindlalt suletud ja ma olin vang. Lukuaugust kostis krahvi nurruv hääl.

„Jah, homme õhtul saab teil olema teistsugune seltskond. Kaldensteini isandad võtavad teid oma suguvõsa iidses kodus südamlikult vastu.“

Pilkav naerupahvak hääbus kaugemal, kui ma minestanult põrandale vajusin.

 

IV

 

Ma pidin olema mõne aja pärast toibunud, end voodisse vedanud ja taas teadvusetusse vajunud, sest kui ma ärkasin, paistis toa trellitatud aknast päike. Heitsin pilgu käekellale. See näitas pool nelja ja päikese järgi otsustades oli pärastlõuna, nii et suurem osa päevast oli möödas.

Tundsin ikka veel nõrkust, ent vedasin end akna juurde. Sealt avanes vaade rünklikele mäenõlvadele ja ühtegi inimest nägemisulatuses ei olnud. Oiates pöördusin tagasi voodisse ning püüdsin palvetada. Vaatasin, kuidas päikeselaik põrandal aina ähmasemaks muutus, kuni kadus sootuks. Seejärel hakkasid kogunema varjud ja lõpuks jäi ainult akna hägune kujutis.

Pimedus täitis mu hinge uue õudustundega ja ma lebasin voodis külmas niiskes higis. Siis kuulsin lähenevaid samme, uks tõmmati lahti ja sisse astus krahv, küünal käes.

„Te vabandage mind selle eest, mis võis tunduda maneeride rabava puudumisena,“ hüüatas ta, „aga vajadus sunnib mind jääma päevasel ajal oma kambrisse. Aga nüüd olen ma valmis pakkuma teile mõningast meelelahutust.“

Üritasin tõusta, aga mu jäsemed keeldusid töötamast. Rõõmutult naerdes asetas ta ühe käe mu pihale ja tõstis mu nii kergelt voodist välja, nagu oleksin ma sülelaps. Sel moel kandis ta mu läbi koridori trepist alla suurde halli.

Laual põles ainult kolm küünalt ja mõne hetke jooksul, kui ta mind toolile istuma pani, nägin ma ruumi ülejäänud osa halvasti. Kui mu silmad hämarusega harjusid, sain aru, et laua ääres on veel kaks külalist. Nõrk valgus hubises nende nägudel ja ma peaaegu karjatasin õudusest. Ma vahtisin surnud meeste tontlikke nägusid, kelle kõikidele näojoontele oli vajutatud kurjuse pitser ja kelle silmades säras samasugune põrgulik helk nagu krahvil.

„Lubage tutvustada mu onu ja onupoega,“ ütles mu vangistaja. „August von Kaldenstein ja Feodor von Kaldenstein.“

„Aga,“ pahvatasin mina, „mulle öeldi, et krahv Feodor suri aastal tuhat kuussada nelikümmend viis.“

Kolm kohutavat olevust naersid südamest, otsekui oleksin rääkinud mõne hea anekdoodi, Siis kallutas August end üle laua ja näpistas mu käsivart.

„Ta on head verd täis,“ kõhistas ta. „Seda pidusööki on kaua lubatud, Ludwig, aga ma arvan, et ootamine on olnud seda väärt.“

Ma pidin selle peale minestama. Kui ma teadvusele tulin, lebasin laual ja kõik kolm olid kummardunud minu kohale. Nende hääled kostsid sisistavate sosinatena.

„Kõri peab jääma mulle,“ ütles krahv. „Ma võtan kõri kui enda privileegi.“

„See peab jääma minule,“ pomises August. „Mina olen kõige vanem ja ma pole pikka aega söönud. Siiski olen ma rahul ka rinnaga.“

„Jalad on minu omad,“ kraaksatas kolmas koletis. „Jalad on alati rammusast punasest verest tulvil.“

Nende huuled olid tõmbunud irevile nagu loomadel ja nende valged kihvad helendasid küünlavalguses. Korraga häiris öövaikust kella helistamine. See oli kindluse uksekell. Olevused sööstsid tagasi poodiumile ja ma kuulsin nende pomisemist. Seejärel helistati kella veel tungivamalt.

„Selle vastu oleme võimetud,“ karjatas krahv. „Tagasi oma varjupaika.“

Tema kaks kaaslast kadusid väikese ukse taha, mis viis maa-alusesse kabelisse, ja Kaldensteini krahv jäi üksinda ruumi keskele seisma. Ajasin end istukile ja kuulsin samal ajal peaukse tagant valju häält hüüdmas.

„Jumala nimel, avage,“ müristas see. „Igavesti õnnistatud altari sakramendi nimel, avage.“

Tõmmatuna otsekui mingi võimsa jõu poolt, lähenes krahv uksele ja vabastas riivid. Uks lükati otsekohe lahti ja seal seisis kohalik preester, hoides enda ees hõbedases karbis midagi, mis meenutas kella. Koos temaga oli võõrastemaja peremees ja ma nägin, et vaene vennike tundis surmahirmu. Nad astusid kahekesi sisse ja krahv taganes nende ees.

„Kolm korda kümne aasta jooksul olen ma nurjanud teid Jumala väega,“ karjus vaimulik. „Kolm korda on püha sakrament kantud sellesse patu pesasse. Olge aegsasti hoiatatud, neetud mees. Tagasi oma rüvedasse hauda, Saatana sigitis. Tagasi, ma käsin.“

Veidra kiunuva hääle saatel kadus krahv väikse ukse taha ja preester tuli minu juurde ning aitas mu laualt maha. Võõrastemaja mees võttis välja lapiku pudeli, sundis mind väevõimuga natuke brändit jooma ja ma püüdsin end püsti ajada.

„Rumal poiss,“ ütles preester. „Te ei võtnud mu hoiatust kuulda ja näete nüüd, mida teie rumalus kaasa tõi.“

Nad aitasid mind kindlusest välja ja trepist alla, aga ma vajusin kokku enne, kui me võõrastemajja jõudsime. Mul on ähmane mälestus, et mind aidati voodisse, ja ma ei mäleta midagi kuni hetkeni, kui hommikul ärkasin.

Preester ja võõrastemaja peremees ootasid mind söögitoas ja me sõime koos hommikust.

„Isa, mida see kõik peaks tähendama?“ küsisin, kui toit oli söödud.

„Sellega on täpselt nii, nagu ma teile rääkisin,“ tuli vastuseks. „Kaldensteini krahv on vampiir – ta hoiab sarnasust elavale oma kurjas kehas selle abil, et joob inimverd. Kaheksa aasta eest otsustas kindlust külastada üks noor ja terve mees nagu teie. Ta ei tulnud mõistliku aja jooksul tagasi ja ma pidin ta koletise küüsist päästma. Ainult Kristuse Ihu kaasas kandes oli mul võimalik lossi sisse pääseda ja ma jõudsin viimasel hetkel. Siis, kaks aastat hiljem otsustas üks naine, kes väitis, et ei usu Jumalat ega Kuradit, krahvile külla minna. Taas olin ma sunnitud Õnnistatud Sakramendi kindlusesse viima ja selle väe abil Saatana jõududest jagu saama. Kahe päeva eest ma vaatasin, kuidas te nõlva pidi üles läksite ja nägin kergendatult, et te tulite turvaliselt tagasi. Aga eile hommikul tuli Heinrich ja teatas, et teie voodis pole magatud, ja ta kartis, et krahv on teid kätte saanud. Ootasime öö hakuni ja siis läksime üles kindluse juurde. Ülejäänut te teate.“

„Ma jään teile igavesti tänu võlgu selle eest, et te mu nende olevuste käest päästsite,“ ütlesin mina.

„Olevuste,“ kordas preester üllatunud häälega. „Aga on ju ainult üks krahv? Teener ei jaga oma isanda verekihku.“

„Ei, ma ei näinud teenrit pärast seda, kui ta oli mu sisse lasknud. Aga seal oli veel kaks tükki – August ja Feodor.“

„August ja Feodor,“ pomises ta. „Siis on asi hullem, kui ma eales arvasin. August suri tuhande viiesaja seitsmekümne teisel ja Feodor tuhande kuuesaja neljakümne viiendal. Mõlemad olid kurjusest pakatavad koletised, aga ma ei kahtlustanud, et ka nemad on elavate surnute hulgas.“

„Isa,“ ütles kõrtsimees väriseva häälega. „Me ei tunne end oma voodites kindlalt. Kas me ei või kutsuda valitsust appi, et nad meid vampiiridest vabastaks?“

„Valitsus naeraks meie jutu peale,“ tuli vastuseks, „Me peame seaduse enda kätte võtma.“

„Mida teha tuleb?“ küsisin mina.

„Ma mõtlen, et kas teil on julgust seda jäledat tegu kaasa teha ja olla tunnistajaks sellele, mis näib uskumatu?“

Kinnitasin talle, et soovin teha kõik tema aitamiseks, sest enda meelest olin talle võlgu oma elu.

„Sellisel juhul,“ ütles ta, „käin ma kirikus mõnede asjade järel ja me läheme üles kindlusesse. Kas tuled koos meiega, Heinrich?“

Võõrastemaja peremees kõhkles vaid hetke, aga oli silmaga näha, et ta usaldab vaimulikku täiesti, ja ta ütles: „Loomulikult tulen, isa.“

Oli peaaegu keskpäev, kui me oma mõistatuslikule missioonile suundusime. Kindluse uks seisis täpselt samamoodi pärani, kui me selle eelmisel ööl jätnud olime, ja hall oli inimtühi. Varsti leidsime üles ukse seinavaiba taga ja preester, käes võimas elektrilamp, liikus kõige ees mööda niiskeid astmeid alla. Kabeliukse juures ta seisatas ja tõmbas rüü seest kolm krutsifiksi ning anuma pühitsetud veega. Igaühele meist ulatas ta ühe risti ja piserdas ust veega. Siis ta avas selle ja me sisenesime koopasse.

Heitnud vaevu pilgu altarile ja selle süngele maalile, liikus ta edasi keldri sissepääsu poole. See oli lukus, aga ta purustas lukukeele võimsa jalahoobiga. Meile hoovas vastu läppunud õhu laine ja me tuikusime tagasi. Siis tõstis ta krutsifiksi enda ette ja hüüdes: „Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel!“ viis preester meid hauakambrisse. Ma ei tea, mida me näha lootsime, aga mina ahmisin õudusest õhku, kui valgus tõi nähtavale koha interjööri. Keskel, lebamas puidust surnuraamil, oli Kaldensteini krahvi magav kogu. Ta punased huuled olid paokil naeratuseks ja ta õelad silmad pooleldi avatud.

Kambri niššides paiknesid puusärgid ja preester uuris neid järgemööda. Ma märkasin, et üks kandis August von Kaldensteini ja teine Feodori nime. Meil tuli kogu jõud kokku võtta, et kirste üheskoos liigutada, aga lõpuks saime nad põrandale. Ja kogu selle aja näis krahv meid jälgivat, kuigi ta ei liigutanud ennast kordagi.

„Nüüd,“ sosistas vaimulik, „tuleb ülesande kõige võikam osa.“

Ta võttis välja suure kruvikeeraja ja hakkas esimese kirstu kaant lahti kangutama. Varsti sai ta sellega hakkama ja viipas, et me kaane maha tõstaksime. Puusärgi sees oli krahv August täpselt sellisena, nagu ma olin teda eelmisel õhtul näinud. Tema punakalt raamistatud silmad olid pärani lahti ja särasid õelalt, aga tema ümber hõljus roiskumise hõng. Preester asus teise kirstu kallale ja varsti tuli nähtavale krahv Feodori keha, pulstunud juuksed valge näo ümber.

Seejärel algas kummaline tseremoonia. Preester võttis meie krutsifiksid ja asetas need kahe surnukeha rinnale, siis võttis ta välja breviaari ja luges mõned ladinakeelsed palved. Lõpuks astus ta tahapoole ja pritsis kirstudesse pühitsetud vett. Kui piisad irevil suudega laipu puudutasid, näisid need agoonias tõmblema hakkavat ja paisusid, otsekui oleksid lõhki minemas, ja siis pudenesid nad otse meie silme ees põrmuks. Vaikides panime puusärkidele kaaned peale ja tõstsime nad tagasi niššidesse.

„Ja nüüd,“ ütles preester, „oleme me võimetud. Ludwig von Kaldenstein on tumedate kunstidega saanud surmast jagu – vähemalt esialgu – ja me ei saa temaga toimetada nii, nagu me toimetasime nende olevustega, kelle elusus oli kõigest elu sarnasus. Me saame vaid paluda, et Jumal piirab selle patuse koletise tegemisi.“

Seda öelnud, asetas ta kolmanda krutsifiksi krahvi rinnale ja piserdades teda pühitsetud veega, luges ladina keeles palve. Pärast seda lahkusime võlvkeldrist, aga kui uks meie järel kinni kolksatas, kukkus sees midagi põrandale. See pidi olema krahvi rinnalt maha pudenenud krutsifiks.

Läksime üles kindlusesse ja mitte kunagi pole Issanda õhk paremini maitsnud. Kogu selle aja polnud me näinud märkigi vanast teenrist ja ma tegin ettepaneku ta üles otsida. Ma mäletasin, et tema eluruumid olid põhjapoolses nurgatornis. Seal leidsime tema vana kõvera surnukeha laepalgi küljes rippumas. Ta oli olnud surnud vähemalt kakskümmend neli tundi ja preester ütles, et me ei saa midagi muud teha, kui teatada tema surmast võimudele ja korraldada matused.

Kaldensteini lossi müsteerium tekitab minus endiselt küsimusi. Asjaolu, et krahv August ja krahv Feodor olid pärast surma muutunud vampiirideks, ehkki see tundub piisavalt fantastiline, on kergemini mõistetav kui krahv Ludwigi nähtav immuunsus surma suhtes. Preester ei osanud seda selgitada ja ta näis arvavat, et krahv võib edasi elada ja vaevata ümbruskonda veel lõputu aja jooksul.

Ühte asja ma siiski tean. Viimasel õhtul Kaldensteinis avasin ma enne voodisse heitmist akna ja vaatasin lossi. Ühe torni tipus, selgelt heledas kuuvalguses, seisis üks tume kogu – Kaldensteini krahvi sünge figuur.

Enamat palju rääkida ei ole. Loomulikult paiskas mu viibimine külas kõik mu plaanid segi ja kui ma Münchenisse jõudsin, oli mu reis kestnud peaaegu kakskümmend päeva. Peter Schmidt naeris mu üle ja küsis, milline sinisilmne näitsik oli mind mingis Baierimaa külas kinni hoidnud. Ma ei rääkinud talle, et viivituse tegelikuks põhjuseks olid kaks surnud meest ja veel kolmas, kes kõigi loodusseaduste järgi pidi olema ammu surnud.

Tlk Silver Sära