Perenaine oli täna elevil. Seisis juba kolmandat tundi peegli ees ja tegi end ilusaks. Roheline kleit selga, soengule viimane lihv, värv näole. Ja pesi siis kõik maha, vahetas kleidi tulikollase vastu ja kõik algas otsast peale. Ja see kollane oli tal täna neljas kleit. Suurte uste päev ikkagi.

Vaatasin aknast välja. Ilm oli esteetiline, silm kohe rõõmustas. Üle kogu sügavsinise taeva hargnesid rohekate ja kollakate servadega pilveudemed, mis aeg-ajalt valgeteks sõlmedeks koondusid. Neist allpool seisid puude rohelised ladvad piikidena taevast puurides. Ajasin end käppadele ja lontsisin ukseni, et vaadet kogu ulatuses nautida.

Roheline, pruun, roosa, valge, oranž, must, punane, kruusahall, poripruun, talvepäikese varjuhall, rohuroheline, higi lõhn, lõhnaõlid, jutusädin, vehkivad käed ja jalad ning kõige keskel erineva pikkusega juuksed. Tee meie toa ees oli rahvast troppis täis, kõik ehitud ja mukitud, kuidas keegi aru sai ja mõistus võttis. Paar eriti ajuvaba tobu olid end ihualasti koorinud ja keha maalingutega katnud. Polnud raske aimata, millised uksed nemad edasise elu jaoks valivad. Head teed neile sinna. Saatjaloomad sagisid jalgade vahel siia-sinna, kuid neile tähelepanu ei pööranud peale minu vist küll mitte keegi. Vaatasin üle õla oma perenaist. Jälle ei meeldinud talle midagi oma kleidi juures. Ohkasin. Loojangul suured uksed suletakse ja siis peame veel ühe aasta siin olema. Ühe lisa-aasta olin ma juba oma turjale saanud. Ohkasin uuesti ja heitsin uksepakule pikali. Mu vaesed käpad veel tänavad mu tarka pead.

*

Midagi oli toas muutunud. Tõstsin pea. Muidugi. Lõhnaõli. Olgu uksed tänatud. Teadsin, lehas püherdamine oli perenaise viimane asi enne välja minemist. Päike oli alles pooles taevas, Täna me jõuame.

„Murbik, tahad sa juua?“

Juua. Hm. Olgu.

„Murbik, süüa?“

Süüa, hm. Olgu. Selleks on ikka aega.

Perenaine kükitas mu kõrvale ja vaatas, kuidas ma söön. „Täna lähen ma ühest uksest läbi ja minust saab keegi, kes ma tahan olla. Kuid sina jääd siia. Ma tean, sa oled siinpoolse maailma elanik, aga tahaksid sa hoopis minuga jääda? Hakkab sul ilma minuta kurb? Kas sa tead, mis täna juhtub?“

Võngutasin saba. Muidugi ma teadsin. Kas ta tõesti arvas, et ta oli mu esimene perenaine. Ei olnud. Ma teadsin, mis tuleb ja mis asjad on uksed. Ma teadsin isegi seda, mis uste taga on, mida tema päris kindlasti ei teadnud. Vähemalt tõde mitte. Limpsisin kausi puhtaks ja vaatasin perenaisele süütult otsa. „Mäu.“ Saatsin talle rahunemise mõttesignaali. Selle perenaisega oli raske, kuid vahel mõttesignaal ikka mõjus.

„Kas veel?“

Loll tüdruk, pöörasin ringi ja astusin toa uksest välja. Kõigepealt töö, alles siis lõbu.

Tee toa ees oli veidi hõredamaks jäänud. Viiene punt tüdrukuid kõndis just kaelakuti mööda. Oli selgelt näha, et üks neist, sinivalges pikas kleidis, tegelikult sellesse seltskonda ei sobinud. Tegin panuse, et neli neist valivad naudingute kollase ukse, kuid see üks hoolivuse roosa ukse. Aga ehk on tal lausa kasvuemaduse eksamid tehtud ja saab valge ukse valida. Mäu 6-lt tuleb pärast üle küsida.

Kohe oli ka perenaine väljas teel. Ja mida tema tegi! Ta võttis mu sülle. Nagu mul käppasid poleks, keeras mu krussi ja kõveraks, surus mu nina vastu ennast. Täna oli ta end millegi eriti jälgiga üle piserdanud. Teised saateloomad vaatasid mind, enamik haletsevalt-pilkavalt. Ühe lihaselise noormehe lokkiskarvaline lontkõrv-saateloom igatsevalt. Olgu. Viimane päev, kannatan ära. Tal on pikemad jalad. Mida varem kohale, seda varem saab töö tehtud.

Nagu ütles Mäu 16 baaskoolituse ajal: „Mõistuse suurus ja käppade pikkus on pöördvõrdelises seoses ja seepärast karda madu ja ekspluateeri inimest.“.

Saagu nii.

*

Me läksime. Mul oli soe, päike paistis. Saateloomad mõttelobisesid omavahel ning perenaine õõtsus sammude taktis, ikka vasakule ja paremale, vasakule ja paremale … vasakule … Veider. Kõik kuidagi kaugenes ja tasanes mu ümber. Proovisin silmi avada, kuid maailm aina pehmenes ja muutus unelõhnaseks.

*

Miski koht. Pimedus. Soojus. Lõhnas naha, värske higi ja seebi järgi.

„Berta, kas oled viimaks otsustanud?“

Hm, ilmselt. Ma olin maganud. Ma olin jälle ärkvel.

„Ei ole. Kõik uksed tunduvad valed.“ See oli minu perenaine. Ta hääl tuli siitsamast, otse minu naha tagant. „Pean ma kindlasti nende uste hulgast valima?“

„Võib-olla siis sinine tõe uks, kui sind küsimused vaevavad?“ See oli jälle see teine hääl, mees, vanem ja käriseva häälega. Umbes nagu Aksel perenaise naabertoast, aga vanem. Palju vanem.

„No jah.“ Jälle minu perenaine.

Lamasin vaikselt. Ma olin ilmselt ta põues. Siin oli soe ja hämar. Läbi tema kleidi immitses veidi minuni kollakat valgust.

„Vahel ma tunnen, et kollane naudingute uks on see, mis mind kutsub.“ Jälle perenaine. „Aga seal on vaid keemiline rõõm. See ei ole see, mida mina tahan. Pigem valge kasvataja-ema uks, kuid selleks oleks pidanud eksamitelt läbi saama. Ma ei saanud. Asenduseks pakuti mulle vaid sünnitaja-ema ust, kuid seda on mulle vähe.“

Nad vaikisid. Kuulsin, kuidas teised noored tulid ja läksid. Need noored teadsid, millise tuleviku uks valida. Nende saateloomad olid oma töö hästi teinud, suunasid oma perenaise-peremehe sinna, kus teda vajati, sinna, kus lõpptreening temast päris asja sai teha. Ainult minu perenaine istus siin, mina kleidipõues, ja ei osanud ust valida. Oli see minu süü? Ah, ei. Lasin end lõdvaks. Mõtlev inimene on haruldus. Kiidavad, kindlasti kiidavad. Uni hakkas jälle peale tulema.

„Berta. On jäänud vähe aega. Ma ei tea, mis sinuga tehakse, kui sa ka see aasta ei vali. Minu ajal pole midagi sellist kasvukojas juhtunud.“

„Aga öeldud on, et kutse ukse juurde tuleb ise.“ Perenaine pöördus kerega teise rääkija poole. „See on tung, mille vastu ei saa, tung, mis viib sind õige ukseni. Mul ei ole seda. Tungi pole, on vaid mõtted.“

Vanamees kõlistas millegi metalsega. „Sul peab siis midagi viga olema. Ma loodan, et mitte midagi tõsist.“

„Aga kui ma lähen huupi? Mis siis saab?“

„Ma ei tea. Ma ei saakski teada, sest teiselt poolt uksi meile sõnumeid ei tule.“

Nad vaikisid. Panin silmad kinni. Magamiseks on alati õige aeg.

„Otsusta juba, palun.“ See vanamees raputas mu perenaist? Kas ta tegi seda päriselt? Liigutasin end. Perenaist rünnati. „Täna on aasta kõige lühem päev. Kohe on see läbi. Sa pead otsustama. Vaata, kui madalal päike juba on. Kui päike horisonti puudutab, sulguvad suured uksed.“

Perenaine ohkas, tundsin, kuidas ta keha ohkamise rütmis minu all kerkis ja vajus. „Olgu. Ma tean, et kuulekuse halli ust ma ei taha ja lahingute hõbedast. Seikluste leegiuksest ma ka minna ei taha. Julgete punast, ei. Need sajad teised kõik, aga  … need on mitte need päris õiged. Aga … Miks rohelist ust ei ole? Ehk oleks see just mulle. Isegi mummuline on, katsetajatele, lilleline kunstimeelega inimestele, kuid rohelist ei ole.“

„Ikka on. See on kaugel ja väga väike.“

Perenaine tõusis, tundsin, kuidas ta lihased minu all vonklesid. „Kas … See… Seal päris taga, maapinnal? Ma pidasin seda muruks. Kelle jaoks see on?“

„See on praagi jaoks, see on siis, kui keegi on kõlbmatult haige.„

„Haige? Kas seda ka juhtub siis?“

„Ikka, Berta. See uks on aastaringi avatud. Ainsana. Seepärast keegi seda täna ei kasutagi. Kellel vaja, on sealt juba läinud. Kui deemonid just ei sunni sind täna.“

„Mind? Ma pole ju haige.“ Perenaine hakkas ringi tammuma. „Minu ust ei ole siin. See pole haigus. Ma pean kauem mõtlema.“

Kõlas gong.

„Kümme minutit on jäänud,“ ütles see teine, vana mees.

„Hea küll. Ma jalutan ustest mööda. Ehk mulle tuleb õige juures tung peale.“

Perenaine läks, ma õõtsusin ta kleidi all vasakule ja paremale, vasakule ja paremale … Me läksime ja läksime, me pidime päris mitmest uksest mööduma, kuid ta ei peatunud, isegi ei aeglustanud sammu. Ma polnud vist ühegi perenaisega nii kaugel uste rivi lõpus käinud. Tahtis ta tõesti rohelist ust valida? Milleks? Kollane uks oleks ta elu vähemalt valutult lõpetanud. Ta võiks sünnitaja-ema ukse valida ning uusi noori sünnitada, kui ta teemamaailmadesse ei taha. Sünnitaja-emadest oli deemonitel alati puudus. Kollaseid ja sünnitaja-ema uksi oli iga natukese aja tagant. Valigu juba!

Kõlas kaks gongi. Jäi veel 3 minutit.

„Murbik, kas sina tead, mis uste taga on? Millise ma peaks neist valima?“

Nihelesin. Muidugi ma teadsin, mis seal on. Kõik saateloomad teadsid. Selleks me siin olimegi, et perenaisi ja peremehi suurteks usteks ette valmistada ja neid õigeni saata. Ainult see siin ei kuulanud sõna. Oot. Üks mõte tärkas mu peas. Võis ta olla ohtlik? „Punane, punane,“ saatsin talle mõttesignaali. Kuid nagu ennegi. Ei mingit kuuletumist. „Punane, kuule nüüd, tüdruk. Pu-na-ne! Või olgu, kollane või täpiline. Vali tehasetöö terashall. Vali ometi midagigi!“

„Murbik, ma nimetan sulle nüüd uksi, millest möödun. Patsuta käpaga, kui õige nimetan.“

Tubli tüdruk. Sõtkusin käppadega.

„Mida, ma ei peaks üldse ustest läbi minema?“

Tardusin. Ma isegi ei hinganud. Ei-ei!

„Kas ma peaks minema?“

„Jah!“ – käpaga pats-pats.

„Ooo-kei. Saagu nii. Siin on üks uks. Kollane on see …“

Just-just – tagusin meeleheitlikult käpaga. Olgu siis kasvõi nii, kiire lõpuga naudingute kollane uks on hea. Ta ei olnud kindlasti ebatõsine tüüp, kuid eks pärast on aega silmad peast nutta.

„Olgu siis. Valin selle ukse.“

Tundsin, kuidas ta astub, aeglaselt, ikka veel kõheldes.

„Ega see nüüd nii kollane ka pole.“

Mine juba, tüdruk. Sekundid lendavad. Pats-pats. Proovisin end pöörata, et kleidi alt välja saada. Töö lõpp oli lähedal, mul oli aeg oma kodupessa naasta. Pagan, ma olin milleski kinni. Lase nüüd, tüdruk!

„Aga see uks, see on veidi roosakas ka ja pruun. Sinist on siin ja valget.“

Tundsin, kuidas ta käe tõstab. Rabelesin.

„Näu!“ Lase mind välja, tüdruk. Lase nüüd. Ja astu siis ometi sellest uksest läbi.

„Murbik, ära kraabi nii. Mul on valus.“ Tundsin, kuidas ta keha kaldus ette ja siis taha, et vana ja tõrges uks lahti tõmmata. „Muide, see polnudki kollane naudingute uks. See on kõverpeegeluks. Kollane oli minu kollase kleidi peegeldus seal.“

Appii. Apiii!

„Kõik Mäud, aidake! Kohe! Häire 1!“

Ma olin teinud ränga vea. Ma olin ta toonud jumalate kõverpeegliukseni. Ainsani, millest ta mitte mingil juhul poleks tohtinud läbi astuda!

Aastasadu polnud ükski inimene kõverpeegliuksest läbi astunud. Aastatuhandeid polnud neist astujatest keegi mõtlev olnud. Mitte-mitte kunagi polnud sinna saatelooma kaasa võetud. Oli kindel, et juhtub midagi hirmsat.

Tundsin juba, kuidas ma ukse transformatsiooniväljades kokku tõmbun, väändun, teisenen ja perenaise sisse vajun.

Nüüd sünnib uus maailm, oli kindel. Või uus jumal või hukkub praegune, kasvumaailm uste ja kõigi mu sõprade-saateloomadega. Terav valu välkus minust läbi.

Keegi hakkas minu lähedal naise häälega numbreid lugema: „Sada, üheksakümmend üheksa, üheksakümmend kaheksa …“

Jumal küll, kõik need kolm asja võis juhtuda ju ka korraga. Ma olin kõik mäud tapnud. Mida nad nüüd minuga teevad? Ah, ei. Nad on surnud ju.

„Viiskümmend üheksa, viiskümmend kaheksa…“ jätkas hääl.

Ma küünistasin perenaist kõigi oma nelja käpaga. Kuid ei, mul polnud enam küüsi. Mul polnud enam isegi käppasidki. Ma olin pimedas, mingis soojas kohas. Miski tuksus mu lähedal. Tuks-tuks-tuks. Üsna rahutult tuksus.

„Kakskümmend üheksa, kakskümmend kaheksa, kakskümmend seitse …“ jätkas naise hääl kiretult.

„Saagu, saagu ma sajatan,“ müristas uus hääl minu lähedal. „Ja saagu selle mere kõrvale sündima Egiptus.“

„Kaksteist, üksteist, kümme,“ jätkas naise hääl.

„Saagu, saagu, ma sajatan,“ müristas mürisev hääl. „Saagu nad koos sündima kahe jumalana, kuni emast sündinu oma süü lunastab. Saagu!“

„Kolm, kaks, üks.“

„Murbik. Ma teadsin kogu aeg, mis need uksed on.“ Keegi väga suur kummardus mu kohale, nii et mulle langes jahe vari. „Ja ma teadsin, et mul ei lasta minu tahtmist saada. Seepärast pidin ma viimasel hetkel minema, et kõik loodaks, et valin mingigi ukse, ja keegi ei kardaks, et valin kõverpeegelukse. See oli rivis peaaegu lõpus. Aga nüüd, pisike sitikas. Meil tuleb siin jumalate treeningmaailmas sündida ja surra, kuni mina õpin ja sina õpid ja sinu praegusest sitasitikas-sinust saab inimene-sina ja inimene-sina sureb ja temast sünnib jumal-sina. See võtab palju aega ja vaeva, kuid siis viimaks oleme me mõlemad valmis. Siis siseneme me koos universumi suurde mängu kõige kõrgemalt positsioonilt. Ei mingeid ründemeeskonna tehase abiroboteid või automaatuurijaid, tehisteadlastestki kõrgemalt. Eetika ja reeglite duo-jumal on isegi deemonitest üle. Me teeme selle mängu täiesti ümber. Täiesti!“