„Danse Macabre" (ei ole eesti keeles ilmunud)
Stephen King
Berkley Books, 1984
437 lk
------------------------
„Danse Macabre" tähendab prantsuse keeles „surmatantsu", mis viitab tõepoolest sellelesamale keskaegsele motiivile, kus surm meid igal pool saadab. Lisaks on aga väljendiga veel omamoodi mitmetasandilised seosed Kingi varasemast loomingust ja tõlgetest. Nimelt kui Kingi „The Stand" („Vastasseis", ei ole eesti keeles ilmunud) esmakordselt hispaania keeles ilmus, siis oli sellel nimeks „La danza de la muerte", mis tähendab taaskord surmatantsu, hilisem versioon sai nimeks „Apocalipsis". Sama oli Portugalis ja Brasiilias, kus ka surm raamatukaantel tantsis („A Dança da Morte"). Kui Kingi jutukogu „Öine vahetus" ilmus prantsuse keeles aastal 1978, siis oli selle nimeks... „Danse macabre". Seega kui 14 aastat hiljem Kingi „Danse Macabre" prantsuse keeles ilmus, siis sai see hoopis nimeks „Anatomie de l'horreur", „Õuduse anatoomia“. Kõnealune „Danse Macabre" ilmus esmakordselt aastal 1981, mina lugesin mõni aasta hiljem uuesti välja antud parandatud-täiendatud versiooni.
Tegu on kolekirjandusega... eks ole, jaah, st, kuidas ma nüüd ütlen… Vaat'
on olemas ilukirjandus, mida kõik hindavad, Eestis kulka annab raha ning kõik
loevad. Ning siis on populaarteadus, ajalugu ja muu selline, mille vastu on
huvi mitu suurusjärku madalam ning mida ma nimetan siin kolekirjanduseks. Kingi
see raamat siin räägibki kolekunstist kolekirjanduslikus vormis, kus kirjanik
pajatab meile õuduse ajaloost, õõvast sõnas, helis, videos ning kuidas see meie
igapäevaelus kaasajal (tollal siis kaheksakümnendatel) on. Raamatu ilmumisaeg
muudab ka teose mu jaoks mõnevõrra omapäraseks,
kuna ma olen omateada nagu õudust lugenud küll, filme vaadanud, telkust
ka üht koma teist näinud… Raadioõõva pole tõepoolest väga kohanud... aga mida
ma tahan ütelda, et tegelikult suurem osa loetud hirmutekste ja nähtud
pelutavaid videominuteid on siiski pärit hilisemast ajast. Seega Kingi
jalutuskäik mööda tontlikku kultuurilugu oli ikka päris suures osas mu jaoks
võõras värk, tutvumine tundmatuga – ning see tekitas mu jaoks kohati
vastuolulisi tundeid. Aga räägin sellest kohe ka pikemalt.
Minu vaatenurgast oli „hästi" näiteks võigaskirjanduse klassikutega,
kuna „Draculad“, „Frankensteinid“, Stevensoni lugu Jekyllist ja Hyde’ist...
loetud, meeles, oskasin Kingi pajatustega kaasa noogutada ning oli huvitav
mõtiskleda nende üle. Filmimaailmast jälle vampiirivärke, giallo-kino, „Psycho"
ning erinevad Z-kategooria suurepärased rämpsõudukad – taaskord, jagasin biiti
ja võnkusin kuningaga kaasa. Siis aga mingi hetk läks King üsna süvitsi mitmete
omal ajal oluliste filmide maailma ning kuigi mõni tuli kirjelduse põhjal
uduselt tuttav ette, siis ega ma neid paljusid ilmselt näinud polnud – või kui,
siis eelmise sajandi lõpupoole, kus Soome TV ja videokinod kõigest jõust
igasuguseid veidrusi vahel koju tõid. Aga ega need mälestused on ikka tuhmid,
seega kui King kohati talle omase lobisemisega mulle võõraid filmisisusid
lugeja ette lahti rullus, nii et leheküljed teinekord rupskitest üle ajasid ja
kunstveri lugemist segas... see detailsus ja spoilerdamine ei olnud alati
nauditavad. Küll aga meeldis mulle pigem see, kuidas autor seletas lahti
taustasid ja näitas seoseid nii erinevate teoste, näitlejate kui muude
tegelinskite vahel – aga no kui teisalt ise polnud paljusid kokkusõlmitavaid
kohanud-näinud, siis ka selline lähenemisviis ajas kohati haigutama.
Minu jaoks oli eriti nauditav raamatu alguse pool, kus King rääkis
üldisemalt õudusest, loovisikutest, sellest, kuidas ka ühiskond on kogu
arenguteed mõjutanud. Näiteks see lõik leheküljelt 85 pani ülekantud mõttes
kaasa plaksutama.
„Arvan, et kirjanikke tehakse, nad mitte ei sünni, neid ei looda unenägudest või lapsepõlvetraumadest – kirjanikuks (või kunstnikuks, näitlejaks, lavastajaks, tantsijaks jne) saamine on teadliku tahte otsene tulemus. Muidugi peab selles kõiges olema ka annet, kuid anne on kohutavalt odav kaup, odavam kui lauasool. Andekat eristab edukast palju rasket tööd ja õppimist, toimub pidev lihvimisprotsess. Anne on nüri nuga, mis ei lõika midagi, kui seda ei kasutata suure jõuga – nii suure jõuga, et nuga tegelikult ei lõikagi, vaid lööb ja vahel ka puruneb (ja pärast kahte või kolme tohutut lõiget võib tal õnnestuda end läbi murda ... mis võib juhtuda näiteks selliste kirjanikega nagu Ross Lockridge ja Robert E. Howard). Distsipliin ja pidev töö on need luisud, mille peal lihvitakse andekuse tuima nuga, kuni see muutub piisavalt teravaks, loodetavasti teravaks lõikamaks läbi ka kõige kõvemast liha ja krõmpsluust. Ühelegi kirjanikule, maalikunstnikule ega näitlejale – ühelegi kunstnikule – ei anta kunagi teravat nuga (kuigi mõnele inimesele ulatatakse kõikvõimsad suured noad; suure noaga kunstnikke nimetame me „geeniusteks") ja me lihvime neid erineva kirglikkuse ja oskusega."
No on ju kaunis mõte?
Mis mulle veel jäi meelde vampiiridest näiteks, oli see, kuidas see oli
maailm, kus erinevad kunstnikud said edasi anda seksuaalse alatooniga lugusid õuduskuues.
See, kuidas kenal ohvril kael paljastatakse, kuidas vampiir ahnelt oma
joogitopsi tugevasse kaisutusse haarab ning huuled õrnalt lumivalgele,
tukslevale kaelale surub – ma pole „Twilighti" ei näinud ega lugenud, aga
ma hakkan aru saama, mis seal võib olla kütkestavaks alateadvust kõditavaks
punaseks niidiks. Vampiir on seks.
Teine huvitav seos, millele polnud mõtelnud, oli Stevensoni „Kummaline lugu
Dr. Jekyllist ja Mr. Hyde'ist", mis on teatavasti mitmeid kunstiteoseid
hiljem mõjutanud – aga näiteks see, et „Psycho" on tegelikult täpselt sama
loo teistmoodi, kaasaegne versioon kinoekraanil, selle peale ma polnud küll
varem tulnud. Täitsa huvitav ikka.
Televisiooni-osa ei olnud just suurem asi, kuna raamatu ilmumise ajaks
polnud sinna meediumi väga palju õudust loodud, ka Kingi enda
teleekraniseeringud on pärit hilisemast ajast, raamatu ilmumise ajaks oli vaid „'Salem's
Lot" kineskoopi raiutud. Kõige rohkem on juttu „Twilight Zone’ist",
mis polnud ju tegelikult ei õudus, sci-fi, tavavärk, politseipõnevik ega
vestern - aga seal oli neid kõiki, väga paljud (õudus)kirjanikud on ka stsenaariume
treinud (Bradbury ja Matheson näiteks) ning seega ma saan täiesti aru, miks
King sellele sarjale päris palju lehekülgi pühendas. Aga jah, koduse punnsilma
kolehiilgeajad alles hakkasid peale raamatu ilmumist tasapisi tulema.
Näitamaks veel Kingi huvitavaid mõtteid erinevate lugejate kohapealt, siis siin on lõiguke leheküljelt 99.
„Ma
arvan, et vaid inimesed, kes on sellel alal (Marko märkus: juttu on siis
näiteks kirjanikest ja filmirežissööridest) juba mõnda aega töötanud, mõistavad
tõeliselt, kui habras see värk tegelikult on ning millist hämmastavat
pühendumust see intellekti ja küpsuse kohapealt raamatu lugeja või filmi
vaataja õlule paneb. Kui Coleridge oma kujundliku luule essees rääkis „uskmatuse
peatamisest", siis ma usun, et ta teadis, et uskmatus ei ole nagu õhupall,
mida võib minimaalse pingutusega õhus rippumas hoida; see on nagu pliist
käntsakas, mida tuleb jõuliselt üles tõsta ja seal suure pingutusega hoida.
Uskmatus ei ole midagi kerget, vastupidi, see on väga raske. Arthur Hailey ja
H. P. Lovecrafti raamatute müüginumbrite erinevus võib tuleneda sellest, et
kõik usuvad autodesse ja pankadesse, kuid selleks, et kasvõi mõnda aega lembida
Nyarlathotepi, Näotu Pimeda ja Pimeduses Sosistajaga, on vaja keerukat ja
lihaselist intellekti. Ja iga kord, kui satun kokku kellegagi, kes väljendab
oma tundeid nii: „Ma ei loe fantaasiat ega vaata selleteemalisi filme, sest
need pole päriselulised,“ tunnen ma nende suhtes omamoodi kaastunnet. Nad
lihtsalt ei suuda fantaasia tüüpi raskust üles tõsta ja ülal hoida.
Kujutlusvõime lihased on liiga nõrgaks jäänud."
Kuna ma pole tõlkija, siis palun vabandust, kui tulemus on rohmakas. Seda
enam, et viimases lõigus „fantaasia", fantasy, oli omal ajal
põhimõtteliselt kõik, mis ulmemaailmas jäi science fiction’ist
väljapoole, seega eesti keelde ongi raske seda mitmemõttelisust panna. Aga no
saate aru küll. Või kui ei saa, siis mine tea, äkki mõni kirjastus võtab ette
ja paneb selle raamatu siin millalgi ka eesti keelde ümber, tellides tõlke
päristõlkijalt. Sest kui ma siin nüüd mõtisklen – tegelikult olekski päris
huvitav seda raamatut lugeda paralleelselt mõne vähe uuema käsitlusega, mis
siis näiteks hakkabki peale sealt seitsmekümnendate lõpupoolelt ja jookseb
edasi kaasaega.
Kuidas ma nüüd ütlengi – Kingi raamat on küll hea lugeda, aga kogu aeg on
tunda, et midagi on ära lõigatud. Ideaalne näide on see, kuidas on juttu „Alieni"
filmist, mida King ka kiidab – ning ega teine ja kolmas osa polnud ju aastaks
1981 ilmunud (hilisematest rääkimata, aga las need olla). Rääkimata kõigest
muust, mis ju põhimõtteliselt peale sellesamase surmatantsu raamatut kirjutati
ja filmilinti vändati. Seega „Danse Macabre" on mu silmis selline omamoodi
ajalooürik, mis on mingis mõttes draakulate ja fränkenstainidega samas potis –
ehk küll tsutt kopituslõhnaline, aga omas ajahetkes vägagi oluline ja eeskujuks
hilisematele käsitlustele. Rääkimata sellest, et tollal oli õhus ka punane
hädaoht ja vastuseis (jajah, „The Stand") NSVL-iga, mis nii mõnestki
ulmeraamatust-filmist allegooriliselt läbi kõlas – tänapäeval loed, mõtled ja
muigad, et olid aga ajad.
Muide, huvitav fakt, millega ka ma ise olen puntras olnud – kas te teate,
mis oli Mary Shelley „Frankensteini"
koletise nimi, no teate küll, kes siis juppidest kokku pandi? No ei olnud
Frankenstein, Victor Frankenstein oli hoopis selle teadlase nimi, kes nimetu
koletise lõi. Aga sellega on paljud puusse pannud ning Kingi teooria ongi (ning
mu jaoks kõlab see usutavalt), et paljud ulmehuvilised ilmselt polegi raamatut
lugenud. Või ka paljud režissöörid, kes on Frankist filme teinud, pole algse
tekstiga kursis. Täitsa võib ju nii olla.
Ikka ja jälle jäid Kingile hambusse ka kuivad-tuimad raamatuid analüüsivad
kuivikud, mis ei takistanud ka teda iseennast tagantjärele kritiseerimast.
„Ma haletsen neid nende ülikoolikraadide omandamisel – jumal ise teab, et inglise keele magistrina olen ma lõdva randmega tootnud piisavalt sitta, et sellega võiks ära väetada suurema osa Ida-Texasest - kuid suurem osa, kes istuvad pika ja ägava koolilõpetanute laua taga, lõiguvad nähtamatuid lihalõike ja grillpraade... rääkimata keisri uute riietega reipalt ringkauplemisest, mis võib olla suurim akadeemiline hoovimüük, mida maailm eales näinud on."
Kokkuvõttes: meeldiv raamat, King oskab mõnusalt ja mahlaselt kirjutada ning õudusvaldkond on selgelt see, mida ta ka tunneb. Ta ise ütleb ka mitu korda, et ega temagi jõuab ju puudutada vaid väheseid teoseid, samas ta pidevalt viitab risti-rästi ka muule, lõpus on ka üldisem nimekiri mainitutest pluss Kingi enda lemmikfilmid-raamatud puudutatud perioodist. Mu jaoks oligi raamatu pluss see, et mingis mõttes ongi tegu subjektiivse kokkuvõttega fännilt-fännile (natuke sarnaselt nagu Kalver Tamme „Karta pole vaja"), kus siis oma mõtteid jagav fänn on kogenud ja erudeeritud inimene. Teinekord läks mu arvates King ehk isegi liiga palju filmide-raamatute sisse – samas see aitaski analüüsitavat materjali paremini mõista kui ise polnud neid lugenud-näinud.
4/5 („sümpaatne tagasivaade ja ajalootund")
Tegu on raamatuga omalaadsest isiklikust väljakutsest plaaniga lugeda läbi
kõik Stephen Kingi raamatud (ka need, mis ilmusid Richard Bachman pseudonüümi
all). Eks siin on omad detailid, aga kindlasti tahaks läbi lugeda ta romaanid
ja jutukogud, lisaks mitteilukirjanduse osa. Hetkel on mul loetud umbes 60
raamatut, 14.12.2023 seisuga on Kingil neid kokku nõks rohkem kui 80.
Statistilise ülevaate väljakutsest leiab siit: https://docs.google.com/spreadsheets/d/1UmdCkMPIdNX8ZDzQIrRpcxlOf0Dyjz-h6M6ucVt5fG0/edit?usp=sharing
