Minu tutvus Stephen Kingi loominguga sai alguse eelmise sajandil umbes eelviimase kümnendi keskpaiku. Aastat enam ei mäleta, aga on enam kui kindel, et tegu oli vene tõlkega „Мёртвая зона“ (The Dead Zone; 1979). Ka on kindel, et ma lugesin romaani ajakirja „Inostrannaja literatura“ järjejutuna. Kuna romaan ilmus 1984. aasta kolmes esimeses numbris, siis võis lugemine toimuda aastal 1985, aga tõenäoliselt ikkagi 1986. aastal. Lugesin üsna pimesi, sest Stephen Kingi nimi oli mulle sel hetkel täiesti tundmatu ning lugesin soovituse peale. Öeldi, et päris ulme see pole, aga midagi sinnakanti. Tagantjärele targana võin öelda, et tegu oli ülemeelelise põnevusromaaniga, kus oli ka õudsaid hetki, aga mitte niipalju, et romaani õuduslooks nimetada. Pisut pentsikuks tegi lugemise ka ilmumiskoht, sest enam kui raske oleks ette kujutada, et Stepehen King ilmuks eesti keeles ajakirjades „Looming“ või „Vikerkaar“.
Õudus oli Nõukogude Liidus põlu, kui mitte suisa keelatud ning seetõttu olid esimesed vene keelde tõlgitud Kingi tekstid, kas fantastiliside põnevuslood, kus USA ühiskonda kritiseeriti, või suisa realistlikud lühilood. Lühemad tekstid siis kogumikust „Öine vahetus“ (Night Shift; 1978, ek 2019). Üks selliseid jutte oli „Lahinguväli“ (Battleground; 1972) ning selle jutu põhjal 1986. aastal stuudios Kievnautšfilm valminud kümneminutiline multifilm „Heitlus“ (Сражение) oli minu esimene filmiKing. Tuleb tunnistada, et mainitud animatsioon pani lati ikka üsna kõrgele ning teised tol ajal või pisut hiljem nähtud filmid olid ikka paras saast. Erandi teeksin vast antoloogiafilmile „Kassi silm“ (Cat’s Eye; 1985), mis polnud küll filmikunstialane suursaavutus, aga vähemasti ei kahjustanud Stephen Kingi loomingut nii, nagu tegid enamus teisi nähtud filme.
Esimene loetud õudusKing oli aga 1988. aastal ajakirjas „Vokrug sveta“ ilmunud „Udu“ (The Mist; 1980, ek 2008), aga eks seegi romaan ole SF-i ja õuduse segu, sest kollid päästis ju valla sõjandus-teaduslik eksperiment. Ja ilmumiskoht oli taaskord enam kui kummaline – irvhambad ütlesid selle ajakirja kohta ju nõukogude „National Geographic“, mis polnudki tegelikult nii vale hinnang.
Nõukogude Eestis oli Stephen Kingi looming praktiliselt tundmatu. Oletan, et inglise ja soome keeles muidugi loeti ja eks minu kombel ka vene keeles, aga ei tõlgitud ja ajakirjanduses ei kirjutatud. Ainus erand oli venekeelsest noorteajakirjast „Rovesnik“ kaudtõlgitud „Korporatsioon „Jätke suitsetamine““ (Quitters, Inc.; 1978, ek 2019), mis loeti ette Vikerraadio Keskööprogrammi „Jututoas“ ning nüüd originaalist tõlgituna kannab pealkirja „Ühinenud Mahajätjad“.
Nõukogude aeg sai otsa, piirid läksid lahti ja raamatuid hakkas liikuma, ka ingliskeelset Kingi. Esimene, mille ma ostsin, oli 12 rubla maksnud hallipildiline pehmekaaneline „The Shining“ ning sellest sai ka minu esimene originaalis loetud Stephen Kingi raamat.
Uue vabariigi alguses hakkas Eesti ajakirjanduses ilmuma kirjatükke Stephen Kingi loomingust. Ma ei julge väita, milline oli esimene – kas oli selleks Urmas Alase „Steven King“ ööajakirja „Mardus“ 1991. aasta kolmandas numbris, või oli selleks mõni lugu mõnes värskelt ilmuma hakanud eralehes. Kindel on see, et 1992. aastal avaldasin ma ise nädalalehes „Liivimaa Kroonika“ artikli „Stephen King kardab pimedust“. Tagantjärgi pole ehk millegi üle uhkust tunda, sest tegu oli püüdliku kirjatükiga, kus ma suure osa faktidest ammutasin ajakirjas „Rovesnik“ ilmunud sõgeda prantslase tõlkeartiklist ning segasin seda enda lugemis- ja vaatamiskogemustega. Oli kuidas oli, aga artiklit loeti, selle üle viriseti ja ka kiideti ning kuna maakeeles suurt muud polnud, siis kasutasid ka tudengid artiklit oma kursusetöödes.
Järgmisel, 1993. aastal ilmus „Hommikulehes“ järjejutuna „Jeerusalemm“ (Jerusalem’s Lot; 1978), olles niimoodi esimene maakeeles trükituna ilmunud Stephen Kingi tekst ja ühtlasi ka esimene Cthulhu-teemalise ühisilma tekst.
Aastail 1993–94 ilmus ajakirjas „Noorus“ kolm Stephen Kingi mitteulmelist juttu ning selsamal 1994. aastal ilmus ööajakirjas „Mardus“ jutt „Lahing“, mis uuemas tõlkes tuntud kui „Lahinguväli“. Eks taoline lühijuttude ilmumine ajakirjanduses sai suuresti võimalikuks noore riigi autoriõiguste alase segadusega, sest praegusel ajal oleks Stephen Kingi üksiku jutu avaldamine Eesti ajakirjanduses enam kui võimatu, rääkimata sellest, et ega neid väljaandeid ka enam pole, kes jutte avaldaks.
1994. aasta suvel-sügisel ilmus eesti keeles esimene Stephen Kingi romaanitõlge – kaheköiteline „Surmahotell“ (The Shining; 1977) kirjastuse Katherine vahendatuna. Edasi haaras teatepulga kirjastus Kupar, avaldades vene keelest kaudtõlgituna romaanid „Raamatukogupolitseinik“ (The Library Policeman; 1990, ek 1995) ja „Salaaken, salaaed“ (Secret Window, Secret Garden; 1990, ek 1996). Seejärel jälle Katherine, millest vahepeal Katariina oli saanud, ilmutades Kingi esikromaani „Carrie“ (Carrie; 1974, ek 1997).
Järgmisel, 1998. aastal ilmus kirjastuses Elmatar maakeelsena mitteulmeline „Misery“ (Misery; 1987). Ja siis tuli avaldamispaus ning aastail 1999–2002 ei ilmunud eesti keeles mitte ühtegi Stephen Kingi teksti. Kummaline, aga nii on. Teiste kohta ei oska rääkida, aga isiklikult mina püüdsin, küsides Elmatari tarbeks romaani „Udu“ avaldamisõigust. Moskva allagent oleks need õigused ka müünud, aga ta ütles, et ta ei tohi seda teha, et ainult koos kogumikuga, sest kogumik on tervik. (Hiljem tehti film ja siis järsku ei olnud kogumik enam tervik!) Küll, aga sai võetud ligi romaani „Christine“ (Christine; 1983) avaldamisõigus, aga erinevatel põhjustel see üritus raamatuks ei realiseerunud.
2003. aastal avaldas kirjastus Pegasus aga jutukogu „Kõik on mõeldav“ (Everything's Eventual; 2002) ning sellest ajast alates on pea iga aasta maakeeles ilmunud üks-kaks Stephen Kingi raamatut, küll kordustrükke, küll värsket kraami...
*
