(Päeva esimesest poolest ulmeraamatukogus loe eelmisest postitusest.)

Õhtusele programmile õnnestus mul saabuda juba stiilsema hilinemisega - mõneteise minuti asemel oma pool tundi. Mis teha, vahepeal oli tarvis õlut juua ja mõned väikesed põrgulised perra kaeda, seekord siis avaetenduse arvelt.

Asjaolu, et Ülemiste Apollo on eelmisest sügisMÖÖ-st juba tuttav, osutus petteboonuseks. Nimelt sai mullu suurem osa aega veedetud kindlas nurgakeses kino teisel korrusel. Mis tähendas seda, et keskkond on justnagu omane ja rajad teada, aga neist saalidest, kuhu ma tegelikult tahtsin jõuda, puudus igasugune arusaam. Oli küll ilusti kaart ees ja tehniliselt võttes ma tean, et trepp viib ühelt korruselt teisele, aga mingi mööbiuslik moment saalide paigutuses jooksutab mul seal aju kokku.

Õnneks ettekande algus viibis veidi, nii et jõudsin just õigeks ajaks, et kuulda kogu tõde veebikoomiksist Arcade Rage.  

Koomiksi autor Mart Virkus annab aru, teda pinnib Level-ükslane Sten Kohlmann.

Muuhulgas saime teada, et kunstniku iseloomulik käekiri avaldus juba viie-või-midagi-aastaselt (siis sai joonistuste eest vanematelt kiita) ja jäi üsna samasuguseks täiskasvanueas (siis enam vanematelt kiita ei saanud); et netis tuntuse saavutamine on suuresti õnneasi (mõtlesin oma peaga juurde, et selgelt meemitav ja kerge vaevaga edastatav sisu on ilmselt muidugi ka abiks) ja et koomiksit teeb Virkus tõesti täpselt niipalju ja siis, kui endale meeldib ja palgatöö kõrvalt tahtmist on.

Provokatiivse küsimuse peale 2020 aastavahetuse koomiksi kohta hakkas autor muidugi keerutama, et tulevikunägemise võimed temal puuduvad ja tegelikult see koomiks sündis kogemata ja muud sellesarnast. Teadagi!

Kuna teine huvi pakkunud kavapunkt ehk D&D demomäng Kvest.ee kaaskonnalt toimus samuti saalis nr.2, ei olnud õnneks vaja õllese peaga kuhugi kooserdama minna.

Kui eelmisel aastal madistati lohedega, siis seekord võeti ette uljas piraadiretk. Suurel ekraanil näidati esiotsa tegelaste statse ja värvikaid minifiguure, seejärel mängulaua lähivaateid (mitme kaameraga!).

Mäletan, et kogu aeg oli väga lõbus, aga miskipärast kippusid peenemad detailid kaotsi minema. Kui siis ühel hetkel märkasin, et jälle kadus tegelase pool repliiki nagu kotti, sain lõpuks aru, et varajane tõusmine ja õllega maiustamine ühismõjus pehme kinotooli ja merelainelise meeleoluga on avaldanud laastavat mõju ärkvelolule. Ülearu muret see arusaamine ei toonud, sest ilmselt tekib ka sel aastal küllaldaselt võimalusi kohapeal toimunut järele vaadata. Ja vähemalt jäi meelde õhtu olulisim repliik: “Onuaril jalad märjad”!

Pärast piraadiunelmaid võtsin nõuks pisut ümbrust uurida, nagu virgutusmeetmena või nii. Arvasin, et suure saali cosplay etteasteid nagunii enam näha ei jõua ja küllap on lootust kunagi kuskilt järelvaadata, sellepärast tegin niisama mõned uudistamistiirud. (Ärge küsige, mis korrustel, kohe saalist välja astudes jooksutas la-la-režiimil aju vahepeal mõtestatud ruumimudeli jälle kortsu.)

Küll õnnestus üles leida eesti mängude demonurgake. Uudistasin seal natuke, aga iga vaba laua juures leidsin mingi vabanduse, miks mitte kätt külge panna: Broken Alliance’i demo sai juba kevadel proovitud, Into The Radius käib virtuaalprillidega, mida nii higises kontekstis parem ei näpiks, Haiku The Robot on sedasorti platvormikas, milles ma pudrunäpp olen, Blastronaudi demo on kodus juba olemas… Ühesõnaga jäin eemalt imetlemise juurde ja õige pea tegin palavast toast vehkat.

Õnneks parandas jahedam koridoriõhk otsekohe mu kaardilugemise oskust: leidsin üles puhveti, kus kostitasin ennast Mängudeöö nimelise IPA-ga. Koos värskeõlle-julgestusega põikasin korraks kiirläbijate saali (mängijad hakkasid lõpetama, aga selle saali ülekannet saab juba Level1 YT-kanalist vaadata: https://youtu.be/4PnNEBvuWqQ) ning leidsin mänglevalt üles ka peasaali, kus kestis veel cosplay auhinnavoor. (Cosplay osalejatest leiab uhkeid pilte näiteks siit albumist: https://level1.ee/2022/09/galerii-mangudeoo-sugis-2022-indrek-pajuste/)

Kuna kell oli juba palju ja soovitud asjad vaadatud, otsustasin järelejäänud öötunnid sealsamas mööda veeretada. Tunnistan ausalt, et turniiride sisu mind niivõrd ei huvitanud (minu suhe FIFAsse on kokku võetav umbes sõnadega “näe, pall!” ja noh, pole ka ulme), otsisin lihtsalt mõnusat pesakest, kus hommikubussini aega parajaks teha. Aga võitjate üle on ikka hea rõõmustada. Ka kasutasin hetke ja tegin lavaesise valgusefektidest amatöörselt qunstipäraseid pilte.

Kuna tegevusi ja sisu oli MÖÖl palju rohkem, kui ühekorraga jõuaks ära näha, siis tasub albumite, kajastuste ja videote osas jälgida Level1.ee vastavat teemanurka:

https://level1.ee/tag/mangudeoo-sugis-2022/