KUU MAAL: "Maailm enne veeuputust" (4. august)

William Etty maalis 1828. aastal stseeni John Miltoni värssromaanist "Kaotatud paradiis", milles kujutab ühiskonda vahetult enne suurt veeuputust, milles hukkus kogu inimkond peale Noa ja tema pere. Jumal saatis veeuputuse pattude pärast, aga Etty maalil ei ole patusust väga näha, nagu Miltongi ei keskendu sellele. Etty jutustab, et kui mehed ja naised jõudsid abieluikka, siis naised tantsisid, aga mehed vaatasid pealt ja pärast abiellusid endale meeldima hakanud naisega. Maalil on 6 meest (neist 1 neeger) ja 8 naist, kes ei pane tähele, et piksepilv, läheneva veeuputuse ettekuulutaja, on juba tulekul. Maal oli väljas Kuningliku Akadeemia suvenäitusel ja tekitas polariseerunud arvamusi: kriitikud pigem nimetasid seda meistriteoseks, kunstivõhikud sündsusetuks. Maalist on säilinud mõneti erinev visand ja mõlemad asuvad tänapäeval Briti muuseumides. Omandatud on nad üllatavalt odava summa eest ajal, mil Etty oli moest väljas.

https://en.wikipedia.org/wiki/The_World_Before_the_Flood

KUU ARVUTIMÄNG: "Wipeout 2048" (12. august)

"Wipeout 2048" on 2012. aasta mäng, mille tootis Studio Liverpool ja avaldas Sony. Wipeouti-seerias on see 9. mäng ja viimane, mille Liverpool tegi enne oma sulgemist juba samal aastal. See on võidusõidumäng, milles mängijad juhivad antigravitatsiooniga töötavaid laevu. Tegevus toimub aastal 2048. Sõidetakse linnatänavatel ja laevad pole suured, jäädes üldiselt vormeliauto mõõtmeisse. Kui sõita üle värviliselt tähistatud alade, ilmuvad laeva relvad: kollased alad annavad ründerelvi ja rohelised kaitserelvi. Nii et võistlejad saavad üksteist tulistada. Kriitikud kiitsid mängu visuaali, kõige suurem laitus käib pika laadimisaja kohta (pool minutit kuni minut). Eksisteerib ka mitmemängijamood üle interneti. Mängule on valminud 3 järge, neist viimane mullu, aga need pole vist tuntuks saanud, kahe kohta neist järgedest pole vikipeedias üldse artiklit.

https://en.wikipedia.org/wiki/Wipeout_2048

KUU FÜÜSIKA: valguse kiirus (16. august)

Empedokles teoretiseeris esimesena valguse kohta. Valgus olevat midagi liikuvat ja iga liikumine võtab aega. Aristoteles arvas, et kuna valgus ei ole midagi liikuvat, on selle kiirus lõpmatu. Heron Aleksandriast, aurumasina ja tuuleveski leiutaja, väitis, et valgust kiirgavad inimese silmad ja kuna silmade avamise järel on väga kauged objektid nagu tähed otsekohe näha, peab valguse kiirus olema lõputu. Aastal 1021 tõestas araablane Alhazen, et silmad ei kiirga valgust, vaid võtavad seda vastu, ja järeldas, et selle kiirus on lõplik. Usbekistanist pärit pärslane Al-Biruni tõestas, et valguse kiirus on palju suurem heli kiirusest. Siiski uskusid Kepler ja Descartes valguse kiiruse olevat lõputu. Esimesena püüdis valguse kiirust mõõta Galilei, ent vahemaa oli selleks liiga väike (asus Maa peal). 1675 mõõtsid Ole Rømer ja Christiaan Huygens esimestena valguse kiirust Jupiteri kuude varjutuse abil ja said 220 000 km/s. 1729 sai James Bradley juba üsna täpse tulemuse, kasutades iseenese avastatud valguse aberratsiooni. Aastal 1983 defineeriti meeter valguse kiiruse kaudu ja valguse kiiruseks määrati 299 792 458 m/s.

https://en.wikipedia.org/wiki/Speed_of_light

KUU ROMAAN: "Doktor No" (20. august)

"Doktor No" pole küll ulme, aga jutustan sellestki. See on Ian Flemingi 6. romaan, milles seikleb James Bond. Romaan avaldati 1958. Selles saadetakse Bond Jamaikale uurima salateenistuse kohaliku juhi kadumist (Jamaika oli tollal Suurbritannia asumaa). Ta kohtub seal algul oma kontaktisiku Quarreliga, kes peatselt tapetakse, siis Honeychile Rideriga ja lõpuks doktor Noga, kes püüab Bondi ja Riderit tappa, aga ebaõnnestub. Rider visatakse krabidele söödaks, aga need ei tee naisest üldse välja ja ta pääseb. Lõpuks Bond tapab No, mattes ta elusalt pasahunniku alla. Kriitika oli esialgu materdav, midagi head ei nähtud. Ühe arvustuse pealkiri oli "Seks, snobism ja sadism". Lugejad olid teistsugusel arvamusel, raamatut müüdi sadu tuhandeid ja juba samal aastal valmis koomiks. 1962 tehti selle romaani põhjal esimene Bondi-film Sean Conneryga peaosas. 7 kuu jooksul pärast filmi valmimist müüdi raamatut juba 1½ miljonit eksemplari.

https://en.wikipedia.org/wiki/Dr._No_(novel)

ESIMENE PROMINENT: Oscar Isaac (22. august)

Óscar Isaac Hernández Estrada sündis 1979 Guatemaalas guatemaalalasest ema ja kuubalasest isa pojana. 4-aastaselt kolis ta vanematega Miamisse. Koolist visati ta välja, kuid pisikesest peale tundis tõmmet näitlemise vastu ja 2005 saigi näitlejaks. On pälvinud "Kuldgloobuse" ning nimetatud "Emmy" ja "Saturni" kandidaadiks. 2004. aasta filmis "Imekoer Lenny" mängis ta kõrvalosa, 2010. aasta filmis "Robin Hood" juba kuningas Johni – vaatasin seda ega meeldinud. "Tähesõdades" mängis ta hävituslendurit Poe Dameroni (2 filmi, telesari ja 2 videomängu). 2016. aasta filmis "X-mehed: Apocalypse" mängis ta nimiosalisest peapahalast, kes püüdis tsivilisatsiooni hävitada, 2018. aasta filmis "Annihilation" peategelase Lena meest Kane'i, kahes Ämblikmehe-filmis Ämblikmeest 2099, kahes filmis Addamsite perekonna pead Gomezit ja mullu "Düünis" Leto Atreidest, telesarjas "Kuu rüütel" peaosa.

https://en.wikipedia.org/wiki/Oscar_Isaac

KUU VÄLJASURNUD ELUKAS: kelenken (27. august)

Kelenken elas 16 miljonit aastat tagasi kesk-miotseenis tänapäeva Patagoonias ja kuulus serieemaliste seltsi terrorlindude sugukonda. Serieemad elavad tänapäevalgi Lõuna-Ameerikas ja on kuni 90 cm kõrged. Kelenken oli palju suurem: kuni 3 m kõrge ja kaalus üle 100 kg. Lennata sihuke muidugi ei suutnud. Tema pealuu oli 72 cm pikk ja ühtki teist nõnda suure koljuga lindu pole teada. Kelenken oli tõeline terrorlind. Ta ajas taga umbes metskitsesuurust saaki ja peksis teda jalgadega, kuni saak hinge heitis. Raipeid sõi ka. Üks teadlane püüdis kelenkeni kiirust luude põhjal välja arvutada, sai 100 km/h ja otsustas, et arutluses peab olema viga: kolmemeetrine elukas ei saa nii kiire olla. Uurijad on täheldanud kelenkeni sarnasust türannosaurusega nii välimuse kui eluviisi poolest. Looduslikke vaenlasi sellel jõletisel olla ei saanud, kuid tibusid ja mune võisid süüa kukrulised kiskjad sparassodondid, kelle keha oli 1,5–1,8 m pikk.

https://en.wikipedia.org/wiki/Kelenken

TEINE PROMINENT: Judith Resnik (30. august)

Judith Resnik (1949–1986) oli astronaut, kes hukkus "Challengeri" katastroofis. Ta oli neljas naine, teine ameerika naine ja teine juut kosmoses (esimene olevat olnud Valeri Bõkovski 1963). Kolledži sisseastumiseksamil SAT saavutas ta maksimaalse skoori ainsa tüdrukuna USA-s sellel aastal ja 16. tüdrukuna USA ajaloos. Ülikooli lõpetas ta elektriinsenerina. 1970 abiellus ta ülikoolikaaslasega, kuid lahutas 1975 – mees tahtis lapsi ja naine ei tahtnud. Seejärel soovis ta saada astronaudiks ja et tema taotlus tõsiseltvõetavam oleks, omandas 1977 lendurilitsentsi. 1978 võetigi ta astronautide rühma – esimesse, mis naisi sisaldas. Esimeseks naisastronaudiks valiti siiski Sally Ride, keda peeti avalikkusega suhtlemisel paremaks. Resnik sai kosmosesse 30. augustil 1984 ja see oli süstiku "Discovery" avalend. Alles neljas start õnnestus. Lend kestis 6 päeva. Resnikil oli palju juukseid, kaalutuses lehvisid need ringi ja ummistasid ühe filmikaamera – õnneks kääride abil Resnik päästeti ja isegi kaamera sai töökorda. Resniku teine lend oli "Challengeri" viimane. Seda ei loeta kosmoselennuks, sest "Challenger" ei tõusnud piisavalt kõrgele.

https://en.wikipedia.org/wiki/Judith_Resnik

KUU AJAKIRI: "Fantastic" (15. veebruar)

"Fantastic" oli ameerika ulmeajakiri, mis ilmus 1952–1980 ajakirja "Amazing Stories" kõrvalväljaandena. Esialgu oli teinegi kõrvalväljaanne, 1939–1953 ilmunud teadusulmeline "Fantastic Adventures", kuid "Fantastic" käivitus nii edukalt, et "Fantastic Adventures" liideti temaga juba järgmisel aastal. Kõrvalväljaandena polnud "Fantasticu" eelarve suur, kuid aeg-ajalt ilmus seal häid jutte, mis parematesse ajakirjadesse ei mahtunud. Kordustrükkide osakaal kõikus ja olenes toimetajast, ajuti koosnes mitu numbrit järjest ainult kordustrükkidest. Kõige kauem toimetasid ajakirja Cele Goldsmith (naine, 1958–1965) ja Ted White (1969–1979), aasta aega toimetas ka Harry Harrison. Kokku ilmus 206 numbrit, mille tiraaž ületas parematel aastatel 40 000 ja viimastel aastatel kukkus alla 20 000. Sellest ainult tuhatkond hõlmas ettetellimine ja ülejäänu müüdi ajakirjalettide kaudu jaemüügis. Toimetajad pöörasid tähelepanu kaanepiltidele, kaanepiltidest 113 on Commonsis vaatamiseks väljas ja need jätavad mulje, et tegu on pornoajakirjaga.

https://en.wikipedia.org/wiki/Fantastic_(magazine)

KUU ASTRONOOMIAPILT: Oomega udukogu (17. august)

Oomega udukogu asub Amburi tähtkujus 5000–6000 valgusaasta kaugusel Maast ja selle läbimõõt on 15 valgusaastat. See on üks kõige eredamatest ja massiivsematest tähetekkepiirkondadest meie galaktikas. Ta sarnaneb Orioni udukoguga, erinevus on selles, et Orioni udukogu näeme risti ja Oomega udukogu serviti. Oomega suhteline heledus on 6 magnituudi, mis tähendab, et ta loetakse palja silmaga nähtavaks. Siiski nimetatakse tema avastajaks Philippe Loys de Chéseaux aastal 1745. Charles Messier' 1764. aasta kataloogis oli ta juba sees. Esimesena katsus teda joonistada fotograafia leiutaja ning Saturni ja Uraani kuudele nime andja John Herschel 1833, kes kirjeldas tema sarnasust kreeka tähe oomegaga. Sealt vist nimigi.

https://commons.wikimedia.org/wiki/File:VST_image_of_the_spectacular_star-forming_region_Messier_17_(Omega_Nebula).jpg

PÄEVA MATERJAL COMMONSIS

KUU FÜÜSIKAPILT: seebimulli lähivaade (21. august)

Seebimullid on värvilised teistsugusel põhjusel kui vikerkaar. Vikerkaarevärvid tekivad eri värvi valguse erinevast murdumisest, seebimullivärvid valguslainete interferentsist. Valgus peegeldub nii mulli eesmiselt kui tagumiselt pinnalt, aga nende kahe peegelduse lainefaasid üldjuhul ei lange kokku. Sellel fotol on kujutatud seebimull 250-kordse suurenduse all. Selle pinnal asuvad niinimetatud lipiidisaarekesed, mis hõljuvad nii õhukesel veekihil, et seda läbiv valgus üldse ei interfereeru ja see loob mulje mustast taustast. Muide, kas teadsite, et kui seebimulle puhutakse temperatuuril alla -15 °C, siis nad külmuvad niipea, kui mingit pinda puudutavad, aga kui temperatuuril alla -25 °C, siis külmuvad nad juba õhus ja võivad pinda puudutades puruneda? Kui nad siiski terveks jäävad, siis nende sees olev õhk difundeerub pikapeale välja ja mullid purunevad omaenda raskuse all.

https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Lipid_Islands_on_Soap_Bubble.jpg

ESIMENE VANAFILM: "Metsik üürnik" (3. august, 25 minutit)

25 minuti pikkune 1926. aasta ameerika komöödia. Peaosa, hullu teadlast mängib Charles Bowers (1887–1946), kes on ühtlasi režissöör ja stsenarist. Ta on tänapäeval kahjuks unustatud. Hullu teadlase filmidest on see üks esimesi ja näib, et ka parimate sekka kuuluv. Võib ju öelda, et kuidas leiutaja, nii ka leiutis. Siin näete absoluutselt hullumeelset leiutist. Ma ei ole nii hullu masinat varem kohanudki. Jaan Tatika ponnistus paekivist sealiha teha on selle kõrval tühiasi. Igatahes soovitan vaadata, film on algusest lõpuni ulme ja mina irvitasin suurema osa vaatamise ajast. Bowers ühendas oma filmides näitlejatega mängufilmi nukufilmiga, võib-olla on see üks põhjusi, miks järeltulevad põlved temast ei hoolinud. Muide, see on üks vähestest filmidest, kus hullul teadlasel armastuses õnne on.

https://commons.wikimedia.org/wiki/File:A_Wild_Roomer_(1926).webm

TEINE VANAFILM: "Pank" (9. august, 25 minutit)

Charles Chaplini 1915. aasta film esialgse pikkusega 33 minutit. Commonsi versioon on lühem, kuid midagi olulist ei näi puuduvat. Charlie mängitud Hulkur läheb tähtsalt panka tööle. Ja kohe panga seifi. Seal asuvad tema ämber ja mopp. Mopil on pikk vars ja sellega saavad vastu pead kõik panga presidendist kundedeni. Kui keegi arvab, et panga koristaja peab rahatähti põrandaharjaga kokku pühkima, siis see on valesti arvatud. Ent Hulkuri silmarõõm Edna töötab pangas sekretärina ja kirjutab Charlesile armastuskirja. Hulkur rõõmustab, aga võta näpust, pangas töötab teinegi Charles. Hulkur kingib Ednale lilli, Edna mõtleb, et need tulevad teiselt Charlesilt. Viimases stseenis suudleb Edna oma peigmeest ja Hulkur oma moppi. Stseen, kus panga mõlemad koristajad pühivad sodi teise maa-alale, meenutab Tatika ja Vesipruuli sekeldusi surnud Pontuga.

https://commons.wikimedia.org/wiki/File:The_Bank_(1915).webm

KOLMAS VANAFILM: "Kokk" (16. august, 20 minutit)

22 minuti pikkune 1918. aasta ameerika tummkomöödia Roscoe Arbuckle'i ja Buster Keatoniga, minu hinnangul märksa parem Chaplini "Pangast". Seda peeti aastakümneid kadunuks, kuni 1998 leiti Norra filmiarhiivist kahjustunud koopia ja 2002 Hollandist veel 8 minutit materjali. Kahe peale kokku on ainult 2 minutit puudu. Arbuckle mängib kokka ja Keaton ettekandjat. Peamiselt sai film kuulsaks tänu tantsustseenile, milles Arbuckle parodeerib Theda Bara tantsu sama aasta filmis "Salomé": Bara riputas end täis ehteid, Arbuckle panne ja lusikaid, kaelas kannab vorstiketti. Suurepärase rolli teeb koernäitleja Luke (1913–1926), kes kuulus Arbuckle'i naisele Minta Durfeele ja mängis 13 filmis. Koer ronib mööda redelit nagu pärdik. Ta oli omal ajal tippnäitleja, kes teenis 150$ nädalas (tänapäevase ostujõu järgi 2300$). Film tehti ajal, mil spagetid olid veel uudsed, ja saate näha kümmekonda spagetisöömise moodust, Arbuckle püüab spagettide abil kududagi.

https://commons.wikimedia.org/wiki/File:The_Cook_(1918).webm

NELJAS VANAFILM: "Kleidipood" (19. august, 19 minutit)

19 minuti pikkune 1923. aasta tummkomöödia Larry Semoni ja Kathleen Myersiga peaosades. Poeomanikku mängib Oliver Hardy. Semon (1889–1928) oli eluajal tuntud koomik, aga tänapäeval unustatud. Film on siiski hea ja väärib vaatamist, sest terve näitetrupp viskab vigureid ja isegi teiselt korruselt kukkumine ega püstolipauk tagumikku ei põhjusta kellelegi mingeid vigastusi. Myers jääb teiste kõrval kahvatuks. Pentsik on muidugi see, et kleidipoe keskel asub krokodilli akvaarium. Hulk rahvast kukub sinna sisse ja saab krokodillilt kannast või tagumikust hammustada. Krokodilli seltsi hüpatakse ka ehmatusest. Lisaks liigub ringi kuum pressraud ja puudutab mitut tagumikku. Üht daami mängib meesterahvas, naistele ei peetud sellist rolli vist kohaseks. Lisaks mängib Semon transvestiiti ja püüab peituda mannekeenide sekka. Filmis esinevaid pöörduksenalju polnudki ma varem näinud. Lõpupoole läks asi päris naljakaks kätte.

https://commons.wikimedia.org/wiki/File:The_Gown_Shop_(1923).webm

VIIES VANAFILM: "Sigade puiestee musketärid" (29. august, 18 minutit)

1912. aasta David Griffithi tummdraama pikkusega 18 minutit. Seda peetakse maailma esimeseks gängsterifilmiks. Peaosades on Walter Miller ja 19-aastane Lillian Gish. Nad mängivad abielupaari. Mees on muusik, kellelt röövitakse rahakott. Naine läheb tantsupeole ja üks kurjategija püüab talle mürki või unerohtu joota, kuid tolle peatab eespool nähtud röövel, kes kuulub rivaalitsevasse jõuku. Sigade puiestee musketärid on ühe jõugu nimi (ei saa aru, kumma). Jõugud lähevad tülli ja järgneb tulevahetus. Muusik tunneb ühes gängsteris ära enese röövli ja segadust kasutades suudab oma rahakoti tagasi võtta. Mingis mõttes õnnelik lõpp, kuid minule tundub, et nüüd on see abielupaar maffiaga seotud, mis pikas perspektiivis ei pruugi hea olla. Filmis on uuenduslik operaatoritöö: kui näitleja kaamerale läheneb, siis kaamera muudab pidevalt fookuskaugust ja hoiab näitlejat pikalt fookuses. Näitlejaskonnast elas Lillian Gish kõige kauem, 1993. aastani.

https://commons.wikimedia.org/wiki/File:The_Musketeers_of_Pig_Alley.webm

Prantsuskeelsete helifailide seas käisid esilehelt läbi Guy de Maupassanti (1850–1893) jutt "Le Horla" (BAASi keskmine hinne 5, olen lugenud ja täitsa õudne oli) ning Charles Perrault' (1628–1703) "Punamütsike" (olen lugenud ja täitsa õudne oli).