Tallinna Keskraamatukogu ulmeloomingukonkursi ülilühijutu kategooria vanemas vanuserühmas – I koht.

“Olete kindel, et need töötavad?” Mihkel pööras suhteliselt tavalise väljanägemisega kõrvaklappe käes, et neid lähemalt uurida.

Tema vastas istuv helesinises kitlis läbitungivate roheliste silmade ning hõrenevate juustega kiitsakas mees muigas kergelt tema umbusklikkuse peale. “No ma väga loodan, et me ei investeerinud miljoneid seadmesse, mis on tegelikult kasutu.” Teadlane tõsines samas. “Loomulikult ei saa ma hetkel oodatavaid tulemusi garanteerida. Masin on alles katsetamisjärgus. Üritame kõik nii-öelda kalad kinni püüda. Kuid kui olete oma lõpliku nõusoleku katsetes osalemiseks andnud, saame asja juurde asuda ning üsna pea ehk ka tulemusi näha.”

Mihkel polnud varem üheski taolises katses osalenud, kuid kuulutuses lubatud tasu oli seda väärt. Siiski oli tema hinges väike kahtlus. “Palun selgitage veelkord, kuidas see masin töötab, nii et tavainimene ka aru saab. Teie meilis olev info oli teaduslikke termineid täis ja ausalt öeldes oli mul raske seda mõista.”

“Arusaadav,” noogutas teadlane ning hakkas rahulikult selgitama, vahepeal sobivate sõnade otsimiseks pisut viivitades: “Nende kõrvaklappide sisse on ehitatud väikesed elektroodid, mis hakkavad õppetunni jooksul saatma teie ajju nõrku elektriimpulsse. Usun, et teate, et meie neuronid kasutavad suhtlemiseks nii keemilisi kui ka elektrisignaale.” Mihkel nookas peaga, kuigi tal oli asjast vaid udune ettekujutus. “Need signaalid hakkavad, vastavalt õpitavale programmile, mõjutama õiges ajuosas olulisi närvikeskusi, mis siis omakorda saadavad info laiali suuremale hulgale rakkudele. Ühesugused impulsid korduvad sagedasti, kasvatades neuronite vahele tekkinud ühendustele müeliinikihi, mis tugevdab tekkinud seoseid ning muudab omandatud teadmised ja oskused püsivaks. Protsess töötab iseenesest täiesti ka ilma auditiivse sisendita, kuid koos kuulmise teel saadava infoga usume selle olevat veelgi efektiivsema. Seetõttu valisimegi signaalide edastamise vahendiks just kõrvaklapid.”

“Meenutab vana head raamat-padja-alla nippi. Loodetavasti on selle imevidina kasutegur siiski suurem,” sõnas Mihkel, kui teine mees lõpuks vaikis. “Mida ma siis täna õppima hakkan?”

“Ma saan aru, et olete nõus meile katsejäneseks hakkama?” Teadlane naeratas. “Palun allkirjastage siis see nõusolekuvorm.” Ta lükkas Mihkli poole tiheda kirjaga täidetud kahepoolse paberilehe. Mees vilksas sellest kiiresti silmadega üle ning sirgeldas oma allkirja ettenähtud kohale, samal ajal kui teadlane juttu jätkas. “Antud hetkel on meil võimalik valida kolme eri õppeprogrammi vahel: klaveriõpetuse algkursus, hispaania keel tasemel A1 ja Mesopotaamia ajalugu. Milline neist teile võiks huvi pakkuda?”

Peale väikest mõttepausi otsustas Mihkel hispaania keele kasuks, mis tundus valikutest kõige praktilisem. Teadlane ulatas talle kõrvaklapid ning palus end mugavalt sisse seada.

“Sessioon kestab pool tundi. Laske end lõdvaks, keskenduge tunnile ning ärge mind tähele pange. Ma jälgin protsessi reaalajas arvutiekraanilt.”

Mihkli märkuandva noogutuse peale lülitas teadlane programmi tööle. Kõrvaklappidest hakkas kostma aeglase tempoga võõrkeelne jutt. Mees võis vaid oletada, et tegemist on hispaania keelega, kuna ta ei olnud sellega varem kokku puutunud. Kõrvade ümber, kus klappide pehme pind tema nahka puudutas, tundis ta õrna kõdinat, millega kiiresti harjus. Paari minuti kuulamise järel hakkas Mihkel enda üllatuseks märkama, et teadis mõne jutus esineva sõna tähendust - madre oli ema, trabajar tähendas töötama ja occupado märkis hõivatud olemist. Iga minutiga tundis ta jutus ära rohkem sõnu ning hakkas haarama keele grammatilist struktuuri, pannes tähele selle sarnasusi ja erinevusi eesti ja inglise keelega.

Selleks hetkeks, kui arvuti taga istuv naeratav teadlane talle sõrmedega märku andis, et sessioonist on alles vaid kolm minutit, sai Mihkel aru juba igast kõrvaklappidest kostvast hispaaniakeelsest sõnast.

“See masin on geniaalne leiutis!” kuulutas ta, kui tal lõpuks lubati klapid peast võtta. “Esta máquina es un invento genial!”

Veel tunnikese istus Mihkel kabinetis sinise kitliga mehe seltsis ning vastas igasugustele küsimustele, siis lubati tal koju minna.

“Tere, kallis! Ma olen kodus!” hüüdis mees koduuksest sisse astudes ülevoolavalt rõõmsalt. Lisaraha juba pangaarvel, oli ta endaga väga rahul. Ta suudles kirglikult talle vastu tulnud naist ning ulatas talle kimbu kümnest punasest roosist.

Naine vaatas teda kummalise pilguga pikalt, enne kui päris: “Kas sinuga on kõik korras? Või juhtus midagi?”

Mihkel oli segaduses. “No see õpimasina katse läks hästi. Mul on hea tuju, nii et ma tõin sulle lilli. Ma tean, kuidas sa roose armastad.”

“Armastan roose? Ma üldse ei armasta lõikelilli. Pealegi olen ma roosilõhna vastu allergiline, sa ju tead!” Naine aevastas ning surus kimbu mehe käte vahele tagasi. “Näh, võta tee nendega midagi, aga ära tuppa too. Ma tegin lõunaks hernesuppi, sinu lemmikut. Tule sööma, mul on kõht juba jube tühi.”

Viie minuti pärast laua taga supitaldrikus ebameeldivalt lõhnavat ning kummalist värvi ollust sonkides mõtles Mihkel, kas ta oleks pidanud enne masina katsetamist nõusoleku peenikest kirja hoolsamalt lugema ning teadlaselt võimalike kõrvalmõjude kohta uurima. Hinges igatsus paella järele, pani ta lusikatäie suppi suhu ning sundis end neelama.