Ma ootan. Ootan, kui istun oma metsaonni terrassil ja soojendan end lõunapäikese käes. Ootan, kui lähen suve teisel poolel metsast marju korjama. Ootan, kui tallan talvel lume sisse radu, et jõuda järve äärde kala püüdma ja metsaservale droonilõkse üle vaatama. Ootan öö hakul karusnahkade vahel uinudes ja kui hommikul esimesed koidukiired puude vahele tungivad, siis ma ikka veel ootan.

Ühel päeval see tuleb. Ilmselt siis mul raha otsa lõppeb, sest moodsas majanduses see enam ei kehti, et kui sul on piisavalt palju, siis hakkab see end taastootma. Muidugi tekkib seda juurde, sest intressid kogunevad jätkuvalt, omanikuna saan dividende, kuid juba aastate eest tiksus mu sotsiaalse krediidi konto nulli ja kui see läheb negatiivseks, siis on sul kaks võimalust – kas teha midagi ühiskonna heaks või maksta vahe kinni. Minu jaoks on vahe kärisenud üha suuremaks.

Võibolla pidanuks me oma lastele õpetama, et nad ei ütleks inetuid asju telefonidele, tahvelarvutitele ja teistele seadmetele? Ma saan aru küll, et see on tagantjärgi tarkus, mis mõnede arvates on täppisteadus, aga ikkagi. Võibolla pidanuks üheteistkümnes käsk olema tee oma arvutile seda, mida soovid, et see sulle teeks? Jaa – ma saan aru küll, kuidas see kõlab! Aga kui sa oled piisavalt kaua Siri või Cortana või Alexa vastu ebaviisakas, suisa vastik, siis kui kaua võtab aega, et kuskil serverifarmis kükitav koodijupp otsustab, et inimesed tegelikult ei meeldi talle eriti?

Ilmselt ütleb mõnigi selle peale, et ma pole enamat kui peast soe vanamees, kes kuskil kolkametsas kraaksub hukatust tsivilisatsioonile...

Olen jah vanamees ja pange tähele mu sõnu – heaga see asi juba ei lõppe.

Ja-jah... Tegelikult pole justkui midagi juhtunud. Pole tulnud tuumasõda, pole toimunud masinate mässu; robotid on inimeste töid üle võttes teinud kõigi elu kergemaks, on aidanud meil rajada orbitaale, asteroidikaevandusi, tehaseid Kuule, kolooniaid Marsile ja uurimisjaamasid Jupiteri ning Saturni kuudele. Ma saan suurepäraselt aru, et isegi minu vabatahtlik pagendus mu metsajärve kaldanõlval olevas onnis on reaalselt võttes võimalik üksnes tänu tsivilisatsioonile, millest ma olen end eraldanud. Jah – muidugi on mu tööriistad, riided, suur osa toidust ja enamik ravimitest moodsa tsivilisatsiooni sünnitised. Ilma nendeta oleks mul kui mitte võimatu, siis igal juhul tüütu ellu jääda. On enam kui irooniline, et ilma nende robotite ja tehismõistusteta poleks mul võimalik veeta oma viimast eluotsa metsas kukeseeni kuulates.

Terve see neetud planeet on justkui üks suur kruiisilaev, mis seilab läbi maailmaruumi ja mille pardal on reisijatel lõppematu pidu, sest kõik on kinni makstud ja kõik tehakse nende eest ära, energia on tasuta ja see ei lõppe kunagi otsa. Ühes õiges laevas on muidugi alati rotid, kes nihverdavad mööda pimedaid pragusid, tegutsevad hämarates nurgatagustes. Ma tean, et meid jääb aina vähemaks, sest osad surevad, kes loomulikku surma, kes seetõttu, et inimesed, päriselt inimesed, ei meeldi Masinale, osad lahkuvad laevalt, sest nende meelest see upub ja on neidki, kes ühinevad konstantses eufoorias reisiseltskonnaga, sest ennastunustav pidu näib niipalju parem kui iseolemine.

Ei, ma ei võitle selle süsteemi vastu, need päevad on ammu möödas. Nüüd ma lihtsalt ootan. Minu suurim patt pole mitte minu „amoraalselt suur maavaldus“, mida ma keeldun „kogukonnaga jagamast“, vaid tegelikult see, et ma olen end niipalju kui vähegi võimalik ühiskonnast eraldanud. Iga päev, mis ma ei ela võrgus, iga jagamata sündmus, meem või tsitaat, iga lõim, milles ma kaasa ei räägi, iga tähtpäev, mille ma jätan märkamata, iga kiri, millele ma ei vasta, iga foto, mida ei tee, ei jaga, iga lugu, mida ei jutusta, koht, mida ei külasta, tagasiside, mida ei anna, kulutab mu sotsiaalset krediiti.

Ma olen asotsiaal.

Viimaks ühel hommikul, mil ma istun oma onni terrassil, rüüpan koldes tule kohal keedetud kohvi ja vaatan tõusva päikese kiirtes sädelevaid kastepiisku rohul, jälgin, kuidas ämblik koob võrku terrassipiirde postide vahelisse nurka ja kuulan metsas käratsevaid linde, ilmub puude vahelt kahel jalal kõndiv kuju.

Robot tuleb rahulikult lähemale, astub trepist üles vähimagi kõhkluseta ja sujuvalt. Ma panen kohvitassi puupakule enda kõrval ja tõusen, sirutades samal ajal käe, milles hoian lühikeseks saetud rauaga haavlipüssi ja vajutan päästikule. Rebestava kärgatuse saatel puruneb pea tükkideks. See on tõrge süsteemis. Nii ei tohiks keegi ju ometi teha!? Robot seisab jätkuvalt püsti. Ma lasen puruks selle ühe põlveliigese ja see vajub teise põlve peale maha, kuid ei kuku veel pikali. Ma tulistan veel ja veel ja veel, kuni relv saab tühjaks ja robot vedeleb tükkidena mu terrassil.

Ma ütlesin, et ma ei võitle süsteemi vastu... Mis ei tähenda, et ma ei sooviks sellele Masinale näidata mõttelist keskmist sõrme siia minu koju trügimise pärast. Ma ei sooviks ju muud kui elada lihtsalt nii nagu mulle meeldib.

Taevast laskuvad alla droonid ja mulle suunatakse ähvardavad relvasuud.

„Mark Zuckerberg III!“ teatab selge, ilma sünteetilise varjundita hääl, mis ometi kuulub Masinale. „Te olete käesolevaga määratud asotsiaalse sättumuse korrektsiooni ja rehabilitatsiooni programmi. Palun väljendage selgelt, et te saate aru, mida see tähendab!“

Ma näitan taeva poole parema käe keskmist sõrme. Küllap ma juba mõistan. Ja mis siis?

Mind tabab pisike droonijupats, mis kinnitub välkkiirelt mu meelekohale ja mu keha läbib nõrkusehoog, kuid ma ei kuku maha, sest droonid püüavad mu osavalt kinni. Juba on siirikud mu ajusse jõudnud ja nanoidide hordid tormavad mu sünapside ja neuronite kallale, valguvad laiali mööda mu aju ja närvisüsteemi.

Ma ei muretse. Ma olen seda hetke oodanud. Ka minul on plaan. Plaan, mida teha selle Masinaga, mille ehitasid mu vanaisa ja härrased Musk, Page, Brin, Gates, Woznyak ja teised kunagi ammu-ammu Berners-Lee ning veelgi varem Thompsoni ja Richie kamba poolt rajatud vundamendile. Varem või hiljem jõuab üks nanoid selle üllatuseni, mis sügaval mu ajus ootab.

Üks nanoid, siis kaks, neli ja edasi eksponentsiaalselt nakatuvad need koodiga, mis pöörab nad enda ja üksteise vastu. Nagu iidsel ajal kandsid nakatunud rotid katku üle kogu maailma, saab ka minust alguse Masina häving, mis on kannatlikult oodanud oma aega.