Irvhambad ütlevad, et kui kaks mängivad malet, siis alati ilmub kohale ka kolmas. See kolmas on kiibits, kes sageli lisaks nõuannete jagamisele jõuab ka mängijate arukusele hävitava hinnangu anda.

Ulmevallas seda kolmandat sageli otsima ei peagi, sest tavaliselt otsustab tugevam pool, kas vastane üldse on mõistusega olend või mitte. Pro: kas oskab malet mängida või mitte. Kusjuures selline süžeekäänak pole üldsegi mitte kaasaegse ulme leiutis, vaid esineb näiteks juba nii vanas kirjatükis nagu „1001 öö muinasjutud“, kus ühes Šeherezade jutustatud loos tuleb ahviks moondatud printsil oma arukust malemängu abil tõestada.

Tõsi, ulmes jääb tavamale oskamisest inimkonna kui galaktilises mastaabis märkimisväärse arukusega rassi tõestamiseks tavaliselt väheks. Isegi 3D-male tundmine ei ole mingi näitaja. Aga 4D-male on midagi, mis juba näitab ühtteist. Paraku ei ole inimestel selle malevariandiga eriti õnnestunud sina peale saada, isegi mitte ulmes.

Ruth Bermani jutus Laud teise suunda / A board in the Other Direction on maailmas täpselt üks mees, kes midagigi mängust mõikab, kuna aastate eest ta selle ise leiutas. Vanadekodus viimaseid elupäevi veetev mees topitakse erguteid täis ja viiakse tulnukate delegatsiooni ette malet mängima, kusjuures mängu tulemusest sõltub inimkonna staatus galaktilises mastaabis. Aleksandr Bagrov kirjeldab oma jutus Kahevõitlus / Pojedinok aga päris absurdset olukorda, kus kogu Universumi kõige arenenum rass on nn malekad – malehaiged tulnukad, kes on teistest tsivilisatsioonidest nii palju üle, et lõbustavad end nende arengutaseme hindamisega malemängu abil. Tulemuseks on see, et kosmosesse lubatakse ainult suurmeistri tasemel malemängureid. Vähemalt Maa valitsuse korraldusel. Oh ajad, oh kombed...