VANA tõnis

See aasta tuleb sügis teisiti - esiteks mahuka biopunk-numbriga, mis on ikka tore, siiski uus energia eesti ulmes. Ent kuna Eesti autorite tekste on palju (8, mõni neist päris pikk), loen ma neid ainult ühe korra ja pigem tulistan kõhutunde pealt oma muljetuse. Mõne jutu puhul võiks ehk ära mainida, et ilmselt tahaks see teist ja kolmandat lugemist, aga ei saa. See tähendab, et sel kuul eelistan pigem kergemini haaratavat kui kontseptuaalselt keerulist - umbes et Brandon Sanderson saaks täispunktid, Strossi kiruksin. Teine muutus on see, et püüan nüüdsest oma õpilastele anda ülesandeks kirjutada Reaktori juttudest. Edaspidi püüan põimida oma muljetustesse <16-aastaste inimeste arvamusi ja mõtteid, vahelduse mõttes ja nii. Kas või selleks, et meelde tuletada endalegi, et lugejatüüpe on teisigi peale minutaoliste. Võib-olla viib seegi lihtsalt brandonsandersonliku lihtsuse, noortekirjanduslikkuse üleväärtustamiseni… eks näis. Mingem edasi ja vaadakem, milliseid mutante on tänavune septembrikuu Reaktor kiiritanud!

 

Rohkem ja vähem maakas

Mairi Laurik

 

Andres on inimene, kes varjub huumanite sekka - näiliselt eristamatu tulnukrahvast, keda inimesed uurivad. Ühel hetkel tuleb inimeste seast aga surve, et huumanid tuleb hävitada - ilma vihata, üksnes selleks, et huumanid inimestest teada saades neid hävitada ei saaks ega tahaks. Loo käigus ilmneb inimeste kohta ent nii mõndagi, Andres saab teada enda ja huumanite kohta ning talle selgub, miks see pole jätkusuutlik.

Lugu sarnasustest ja erinevustest - fookus sarnasustest erinevate vahel. Nüüd paljastub mu ebaprofessionaalsus: ma hakkasin huumaneid ja inimesi omavahel sassi ajama. Algul mõtlesin, et Juurs pöördus Andrese kui kaasinimese poole, ent ilmnes, et ta oli ikkagi huuman. Kõiki teisi ajasin ka omavahel segi. Poole teksti pealt oli pikk ülevaade sellest, kes kuidas kosmolaevadega kunagi kuhu saabusid - ent mingi osa minust jäi ikkagi mõtlema, kas see oli huumanite või inimeste lugu.

Autor polnud ses asjas ebaselge, minus endas oli lihtsalt keeleline tõrge eristada neid rahvaid. Huumanid olid ju “need normaalsed”, aga nende rahvusenimetus või liiginimetus rõhutab erinevust, “inimesed” on pigem meie mõistes kummalised, aga on siiski minategelane ja tema sats. Teist korda lugedes ma orienteeruks paremini (ja võib-olla lugesin väsinud peaga jne), aga sel kuul seda ei juhtu. (Pärast mõtlesin, kas saanuks nimede erinevusega seda erinevust markeerida - Andresed ja Annid inimesed, Antonoškad ja Anžeelikad huumanid -, aga see muutnuks teksti sotsiaalpolitiliselt tibake liiga laetuks ses Narva tanki aegses kultuuriruumis.)

Veidi ebaloogiline tundus mõte, et peategelane näis olevat esimene, kes otsustas kahe liigi vahelist geneetilist sarnasust kontrollida. See oli ju üks üllatumise koht tegelaste jaoks - ent ma selle hetkeni arvasin, et nad teavad, et on ühe liigi eri rassid või arengud. Kas tegelased tõesti arvasid, et on eraldi kujunenud kosmoseruumi eri otstes ja täpselt samasugusteks? Sellist väärarvamust oli raske kummutada, kui see juba eos võimatu tundub. Võib-olla kinnitada sellise arvamise üleüldisust?

Mina selle looga kontakti eriti ei leidnud, aga üldiselt on selles mõtete aimusi, mis mulle sümpatiseerivad. Ca 15 aastat tagasi mõtlesin maailmade peale, mille leiavad valguse kiirusel lendavad kosmoserändurid pärast kümne tuhande aastast rännakut, jõudes planeetidele, kuhu on jõudnud need, kes kümme tuhat aastat varem on avastanud ussiurked või ruumikõverdamised. Nad alustaks teekonda inimmõjust puutumata maailmasse, ent saabuks… varemete vahele? Või oleks ruumikõverdaja-tsivilisatsioon kannatlik ja jätaks maailma puutumata ning jälgiks vast saabujaid sõbralike jumalatena? Selles tekstis on taolise idee aimus olemas ja olin korraks kade, et Mairi ette jõudis. Nii juhtub, kui inimene kirjutab - ta kirjutab ära teiste ärakirjutamata mõtteuidud. Pole ehk sama idee, aga äratundmisrõõm siiski.

 

 

Peotäis tuhka

Tim Hornet  

Agent 0-17 tunneb end kui loom puuris ja ta läheb rahutuks - kuni tema loomastumine on pöördumatu ja tuhastatakse. Administraator ohkab ja tunneb, et projekt on ilmselt ebaõnnestumisele määratud - oma keha ja vaimu riigile andvad agendid ei suuda uute mutantsete kehadega toime tulla, kõik kaotavad oma inimsuse. Lõpus väike keelepuänt.

“Peotäis tuhka” on vinge sõnapaar, saadud ilmselt Gustav Suitsu luuletusest “Elu tuli” (et kui “elu tuli” kustub, jääb järele peotäis tuhka - kogu teie olemisleegi tühine jääk). Mulle luuletus ise tundub kuidagi kohmakas, aga mingeid kõlavaid asju selles on. Ma ei eelda, et Hornet oleks teadlikult Suitsule viidanud, ta pole seda tüüpi autor, vaid lihtsalt, sõnapaar on kõlama jäänud ilmsesti tuntud luuletaja kaudu.

Horneti jutt ei vii eriti kuhugi, ainult lõpus oleva keelenaljani, mis ei tundu mulle eriti loogiline (kui on kremeeritud, siis ei jää ju närvirakkegi järele, nii et mis “värskest närvist” me räägime?). Kehitan õlgu, isegi erilise innukuseta.

Enamik õpilasi valis selle loo, sest see oli lühim (alati hea). Ja enamik ütlesid, et see neile meeldis. Karoli Kääp ütles: “Mulle meeldis, kuidas see tekst on sõnastatud ja välja kirjutatud.” (Ta lisas: “Mulle ka meeldib kuidas jutt lõpetatakse mingi suure sündmuse näitamisega ainult poolepeale ning reaktsioone ja tagajärgi pole kirja pandud.”) Sander Tiits ütles: “Mulle muidu väga ulmejutud ei meeldi, aga see oli rohkem nagu meie tulevik ning seda oli põnev lugeda.”

Renor Saar ütles:
“Jutt oli huvitav ja mõtlemapanev. Arvata on ,et tegu on mingi riigi saladusega ja mingi inimeste peal katsetamisega. Samas on ka see, et võibolla võib see kõik lõppeda kuna jutus on mainitud selle tegevuse rahalisi ja ka mehhaanilisi probleeme. Administ on ka jutus kahju, kuna tunda on, et ta tegelikult ei sooviks seal olla ja teeb seda vastu oma tahtmist. Muidu oli jutt lihtne, aga kaasahaarav. Selle all mõtlen seda, et juttu võiks jätkata ja sellest lühijutukesest võiks midagi saada.”

Kaarel Erik Tirmaste ütles:
See oli kõikidest juttudest kõige lühem kuid ma arvan ikka, et see oli päris huvitav ja haarav. Ainuke asi mis mulle väga ei meeldinud oli algus millest ma esimesel lugemisel mitte midagi aru ei saanud. See tundus nagu see oleks kusagilt jutu keskelt alanud ja ma sain alles teisel lugemisel suht koht aru millest jutt käis. Ülejäänu oli üpriski normaalne. Mitte midagi väga ägedat ega mitte midagi väga halba.

Kädi Rosenthal ütles:
“Minu arust oli see väga hea jutt, ainult algus oli segane, kuna ei saanud aru miks agent nii räägib või mis ümberringi toimub. Muidugi admini monoloog aitas aru saada.”

 

Relsskahurid küünisteks ja plasmalõikurid hammasteks

 

Heinrich Weinberg

 

Ülevaatlik lugu sellest, kuidas üks mahakantud laeva tehisintellektne Aru manipuleerib veidrat RNA-d, et ise alles jääda kuidagi ja ta jääb kuidagi alles, aga nakatab inimesi. Viirus jääb inimestesse, ootama ideaalseid tingimusi, millal saaks taastärgata laeva Aru uuel kujul. Üsna rajuulmeline lugu sellest, kuidas tänu tehnoloogiale elu (vähemalt teadvus) leiab viisi edasi elada.

 

Sellise kirjelduse pealt jääb mulje, et tegemist on “surnud tehnojumalate naasmise” looga. Jääb mulje, et maru vinge lovecraftilik jutustus. Tegelt on pigem ühe sündmuse või võimaluse üle arutlemine tagasivaateliselt, jupike dialoogi on alles loo lõpus. Ta pole ka dokumentatiivne ülevaade, nö leitud andmete žanr või nii - oleks lugu sedagi, oleks see ehk terviklikum. Praegu on pigem autori heietus, tell, don’t show.


Päris lõpus autor tundis ehk isegi, et läheb liiga loo ümberjutustuseks ja mitte jutuks, mistõttu tekstilõpus kirjutas stseenina välja ühe kõige ekstreemsema sündmuse ses võimalustekülluses, mida ideed pakuvad (esimese korra, kus tehnovaal ründas oma saaklooma).

Tekst seega pigem ideede loetlemine kui lugu, aga kuna siinsed ideed ongi üsna tihedad, siis selleks, et seda loona esitada, peaks ta hirmus palju pikem olema, seega peaaegu et polekski nagu vajadust selle järele. Lugude soovijana ja nautijana hing ikkagi karjub klassikalisema süžee järele, arvan ka, et puhtakujuline hardcore ulme mõjub mõnele pärssivalt, aga sellegipoolest - jõudis küll oma lahenduseni ja idee oli päris kenasti hoomatav ja vinge, aga lõppkokkuvõtteks minu lugejatüüp eelistab jutustavamaid jutte.

 

Rahvaloendus

Laura Loolaid

 

Peategelane Kristians tegeleb mõnevõrra kummalises loos (ja kuna tegemist on ikkagi biopunkiga, siis teatav kummalisus või grotesksus on omal kohal), kui õigesti aru sain, ühe Eesti kosmoselaeva läti kloonidega. Kloonid räägivad omavahel, vestavad jutte pikkadel öödel - ja aina rohkem on näha, et nad on aina iseseisvamad võrreldes sellega, mis nad peaks olema, ja mingi hetk otsustavad nad suurendada oma identiteedi jõudu, tehes mitmeid ootamatuid katseid. Sellega kaasneb ka kehamodifikatsioone, mis on teksti vingeim osa.

Teksti suurim tugevus on minu meelest see, kuidas autor kasutab ära lätlastele ja Läti kontekstile omase eksootilisuse. Tegelased on juba eos Eesti lugejale võõrad, natuke veidrad, natuke ebausaldusväärsed ja just sellepärast, et nad on lätlased. Mul on tunne, et lätlased kui sellised satuvad mingis mõttes androidilikku õõvaorgu - soomlased on keeleliselt omad ja ajalooliselt võõrad, aga lätlased on ajalooliselt samastatavad, aga keeleliselt võõrad. Seega lätlane tekstis on midagi iseäralikku, midagi veidrat. Ega ma omapoolset rahvaloendust või avaliku arvamuse küsitlust selle kohta tee ja ilmselt paljastan end praegu lätlaspelgurina (latofoobina?). See on koht, kus kriitiku komme laiendada oma subjektiivset kogemust kõigile lugejaile võiks muuta teda ebausaldusväärseks. Ma siiski arvan, et seda ei juhtu ja ma ei ole ennatlik, kui ütlen, et kõik Reaktori lugejad tunnevad hirmu, paanikat ja vastikust, kui räägitakse lätlastest.

(Iseenesest lätlaste ja eestlaste suhted on viimase paari kümnendiga minu meelest soojemaks läinud, läti kirjandust tõlgitakse agaralt ja muusikute vahetus on märgatav (mõni aasta tagasi oli Rally Estonia kontserdil Tartu raekoja platsis Läti bänd; Eesti muusikud käivad sageli Lätis, Positivusel ja mujal). On tunne, et sellest tülgastusest ollakse üle saamas. Kuid selle toore instinktiivse reaktsiooni äraminek võtab veel aega.)

Kõige huvitavam osa loost oli kehamodifikatsioonide osa, muus osas ei olnud eriti tunnet, et peaks kellestki hoolima või kellelegi pöialt hoidma, ka ei saanud ma päris selget sotti sellest, mille nimel see mäng käis. Tegelaste eesmärgid jäid veidi tabamatuks minu jaoks. Samas oli alati õhus emotsioon, et midagi ärevat on mängus - ei midagi lausa kurjakuulutavat millegipärast (lätlased olid selleks liiga malbekesed ja toredad, et nad kurjuseks kehastunuks), nad olid kloonidena värsked ses ilmas ja mõjusid veidi ullikestena, kõigest hoolimata. Peaaegu tahaks neile lätlastele pöialt hoida (ilukirjanduse jõud - panna mind midagi SELLIST ütlema!), aga kuna nende “vastastest” (eestlastest?) ei saanud tekstis käegakatsutavat muljet, polnud head pilti nende katsumusest. Sellest natuke kahju.

 

Tähtsad asjad

Triinu Meres

 

Naima, Lazlo ja teised lööklased, kes ei suuda igapäevaelust piisavat ammutada, otsustavad asuda missioonile selleks, et päästa salkkond tüdrukuid, ent veelgi enam selleks, et tasakaalust väljas hormoone saaks korrakski normaalsele tasemele.

Mis on lööklased - nad on depressiooni käes kannatavad inimesed, kelle hormonaalne tasakaal on paigast ja kes tunnevad oma tõelist mina alles kriisihetkedel.

Loo esimene ots on maailma ja tegelaste kirjeldus, teatava rõhuga Naimal ja Lazlol ning nende emotsionaalsest stagneerumisest, üleüldisest allakäigust. Sellele järgneb missiooni kirjeldus, lõpus on kokkuvõte.

 

Mingis mõttes väga palju ei juhtu, ulmelist elementi on ka vähe. Õigupoolest on ainus ulmelisus suhtumine depressiooni käes vaevlevatesse inimestesse - see, kuidas neid maalitakse superkangelasteks, oli aga huvitav hoiak. Kas see teeb sellest alternatiivajaloolise teksti? Võib-olla, ent seegi ulmežanr.


Lõpust kumas läbi boondocksaintsilik “There should be one in every city” - et igas linnas võiks üks säärane sats olla. Nii et justkui superkangelaste kujunemise lugu, kus ei astuta sammu edasi superkangelaslikkuse poole.

Kui ma ütlen, et selle loo tunnuslauseks võiks olla “Nende inimeste supervõimeks on depressioon”, siis ehk ei tule kellelgi pähe mingi irooniline lähenemine sellele (kujutan ette lihtsat meemi: meeskonnaliikmeid värbav Deadpool küsimas, mis on sinu võime, keegi vastamas: “Depressioon!”). Pigemini tahaks välja tuua loo ootamatu tugevuse - püüda evolutsiooniliste tagamaade kaudu rõhutada “ebanormaalsuste” erilisust. Mõtet, et depressioonis võiks peituda mingi evolutsiooniline eelis, meenutab siin-seal nähtud mõtteavaldusi teistegi “ebanormaalsuste suhtes - ATH (aktiivsus-tähelepanuhäire) peaks viima superkeskendumiseni, kui on loodud õiged tingimused. Üleüldse - et kõik need “friigid” on lihtsalt vääras kontekstis, vajavad vaid õigete tingimuste võimaldamist (et keegi neile tagaks need võimalused) või leidmist (et nad ise oskaks neid võimalusi luua või leida). Et seda saab tajuda evolutsioonilise eelisena ja mitte üksnes takistusena toimetulekul tänapäevases ühiskonnas.

See mõte oli iseenesest kena, korralikult ka välja kirjutatud (ikkagi Triinu Meres), midagi aga väga kaalukat loo kestel ei juhtunud ja minus eneses see kuigi erilist vaimustust ei tekitandu. Ulmeline element mõjus pealegi suhteliselt olematuna (biopunk häälestas mind millekski veidi pöörasemaks). Mulle meeldis see lugu moraalselt, selle eetilised aspektid. Aga kuna ma ise enda teada ei ole kuigi tugevalt spektri äärmuses (mu abikaasa ja pere vaidleks ehk vastu, pigem nimetavad mind ATH-liseks, ent sellegi osas, arvan, ATH-lite, aga see vist ikkagi veidike teine asi), ei vajanud ma seda lepitust iseendaga, siis see element ei mõjunud mulle nii, nagu võiks mõnele teisele mõjuda. Kellelegi võiks see kindlasti olla tähtis lugu ja see potentsiaal on ses olemas, aga ma ei kuulunud sellesse sihtgruppi.

 

Algloomade ajastu

Jaagup Mahkra  

Tagasivaateline ülevaade ühe viiruse esimesest üleilmsest laastamistööst, teaduskatsetustest ning teisest laastamisest. Samas on see lugu ühest ambitsioonikast teaduseksperimendist, mis osalt luhtub, osalt õnnestub paremini, kui võinuks eales arvata.

See jutt annab ajaloolise ülevaate ühest ulmelisest sündmusest. Mingis mõttes käib sellegi kohta sama jutt, mis Weinbergi kohta - et on huvitav ideederikas ülevaade, mis minu maitse poolest võinuks kas olla mingis dokumentalistlikus alažanris (leitud arhiivid vms) või siis vastupidi, olla veidi jutustavam, n-ö klassikalisem jutustav tekst, stseenidega ja puha.

Idee tundus esialgu olevat koroonateema variatsioon (ja juba esimeses lauses mainitakse toore nahkhiire söömist), aga siiski polnud. Mingis mõttes natuke veider näha epideemiateksti, milles kujutatakse koroonasüütut maailma (koroonat ennast pole seal kunagi olnud). Teisalt on siin midagi enamatki - siin on salajane eksperiment intelligentse biomassiga ning nagu ühes korralikus tekstis peab, visatakse selle masinavärgi kodaraisse kaigas nakkuse näol, mis mõjub sellele ootamatult. Hetkel oli võib-olla liiga suur fookus epideemiatel, eksperiment ja intelligentne biomass on ent huvitavam teema.

Soomaa

Meelis Kraft

 

Valter ja Hedvig on kuskil maakohas ja otsustavad teha pilte ja videoid, mida riputada ühismeediakontodesse (TikTokid ja värgid), kuid neid ründavad süsimustad… lehmad. Asjasse on peagi segatud valitsus, lähedal toimuv muusikafestival ja iidsed hauad tohutusuure kiviga.

 

Millegipärast alles eelmist kokkuvõtvat lõiku kirjutades sain aru, mil määral see lugu on naljaga kirjutatud. Ma arvasin algul, et lehmade veidrus on esimene märk millestki suuremast ja siis olin juba loos piisavalt sees, et leppisin sellega, et polnud ühtki musta hunti ega zombi-inimest ega muud säärast - võtsin omaks, et lehmad ongi kõik. Kohe pärast lugemist arvasin ehk korraks, et autor püüab ammutada lehmade kohutavuse - näidata, et lehmad, noh, kas pole ikka veidike hirmuäratavad. Nüüd, loo elementide loetlemise järel näen, et see on vististi siiski naljaga tehtud.

Einoh, on ju mingeid naljakusi muidki (lehm vajab keppi, aga ka üleüldine TikToki-iroonia), aga nüüd näen, et see ongi mõeldud sellisena, nagu 80ndate koletislikud õuduskomöödiad (“Gremlins”, äkki ka “Tremors”... või ei, äkki “Gremlins” siiski mitte, nii naljakas see ju polnud). Enda kaitseks ütlen, et lugu ei läinud päris “Mustaks lambaks” kätte ära, ei olnud pööraselt naljakas, pigemini lihtsalt peenemal moel naeruväärne, pealegi on varemgi Reaktori juttudes kujutatud igast segasusi täiesti irooniavabalt.

Natuke õudus, natuke zombindus, natuke taluelu. Ja lõpp on pigem rahumeelne, isegi ootamatult antiklimaatiline ja tundus nagu kesine lahendus (nad pandi lihtsalt tagasi kivi alla), aga õuduskomöödia kontekstis ehk sobis kah…?

Õpilastele ütlesin kohe, et see jutt on kõige lugejasõbralikum lühikestest tekstidest ja mõni seepeale valiski selle teksti, ehkki see polnud lühim. Üks rõhutas korduvalt, et Tõnis, sa ikka pead seda lugema (nad vist arvasid, et ma ei loe seda, kui nemad juba loevad). Nii et pidas seda päris põnevaks. Nad juba poole lugemise pealt muhelesid (“lehm vajab keppi” ikkagi), aga lõpu kohta oli neil ka arvamist.

Heleen Leets:

“Loo algus oli väga kaasahaarav, kuna kohe tundub, et midagi hakkab juhtuma. Edasi minnes läheb asi aina kahtlasemaks ja põnevamaks nagu lumepalliefekt. Lõpp oli minu jaoks kiire ja veidi igavalt lahendatud, aga lugu lõppkokkuvõttes oli põnev.”

Anetely Vahter:

“Juttu oli väga huvitav. Kindlasti soovitan seda neile kellele meeldib lugeda p6nevaid ja veidi selliseid ebareaalseid lugusid.”

 

Surnud Tartu

Toomas Krips  

Gaspard jõuab Lyoni Grande Ecole'ist Tartusse, et kohtuda kunagise kaasuurija Sofia Tuhkruga ja tuua talle ära eksperimentaalsed seened. Enne kui keegi peab seda narkojutuks - ses maailmas on avastatud seen, mil on võime inimest surnust ellu äratada, paraku idioodina. Infotehnoloogilisest Tiigrihüppest puutumata jäänud Eesti on nekromükoloogia üks tähtsamaid keskusi ning Tartu samavõrd selle süda kui Juri Lotmani aegne Tartu oli semiootikute paradiis. Asjasse on ent segatud korporatsioonid ja rahvusvahelised luureagentuurid.

Seened! Mis müstiline nähtus, samas nii omane. Läbini võõras ja tulnukalik, peaaegu et pigem loomne kui taimne - vähemalt sama veider kui kaheksajalad. Kui vahel ulmefilmis öeldakse mingi võõra uue organismi kohta, et nii veider DNA, see pole ei loomne ega taimne, siis võiks pähe tulla: “Aa, et nagu seened või?”

Ja samas on seentes midagi üdini eestlaslikku. Võiks öelda, et ürgeestilikku. Ma ei viita üksnes sellele, et ammused loitsijad ja arbujad pidid ilmselt seeni kasutama oma rituaalides. Pigem pean silmas seda, et seenelkäik on pea sama ehteestlaslik tegevus kui saunaskäik. Eestlased on soorahvas ja seened on põhilisim, mis soodega seostub.

Seened on mujalgi maailmas erikohal - Miyazaki koomiks “Tuulte oru Nausicaä” on üsnagi mükoloogiline tekst ning Lääne “Stalkeriks” tituleeritud Vandermeeri “Häving” nõndasamuti. Ent kui Sa Eestis midagi seentest kirjutama hakkad, siis lugejad sulavad. Lasteraamatute seenevanad ja Naksitrallide seened ja Kunksmoor ja kas Valdur Mikita fenomeni taga pole kah mingil määral just seened, seente fenomeni lahtimuukimine? Mikita teemal olen küll libedal pinnal, aga Manfred Kalmsteni “Raske vihm” oli eriliselt suurepärane oma maailmaloome tõttu, mis oma seentepõhisuses mõjus kuidagi eriliselt eestlaslikult. Nagu meie trumpkaart.

Äkki ajan ma lolli juttu, seened on kõikjal ja kellelgi pole monopoli neile. Äkki on seened mu enda ära petnud, jätnud mulje, et nad on kogu oma võõruses siiski kuidagi eriliselt lähedal just meile, mõjuvad eriti koduselt. Ent ma jään siiski arvamise juurde, et soorahvana on meil võimalus tulnuklikku seent kui ideed eksportida. Meie igioma fantaasiažanr on etnoõudus, aga ehe eestipärane ulmežanr võiks olla mükoulme. Shroompunk?

Seened ideena ühesõnaga vaimustavad. Ma pole teksti kohta muhvigi öelnud (Naksitralle küll mainisin, aga seened vist pigem Sammalhabeme rida), aga reageerin ainuüksi teemavalikule niimoodi, nagu Ludvig Sander alles maha kirjutatava Piibelehe raamatu pealkirjale. Parafraseerin, sest täpset tsitaati ei mäleta: ““Pisuhänd”? See on Sul hästi välja mõeldud, juba ainuüksi selle nimega saame me aastapreemia!” Nõnda mõjuvad mulle seened teemana. Ja see ongi teksti suurim tugevus - mõte sellest, et Tartu on maailma seenetehnoloogia keskusi ja kogu märul seal käib, mõjub edasijutustamist väärivalt. See, et seente potentsiaali on nõnda ammutatud ses alternatiivajaloos ja sealjuures on autor ülesannete kõrgusel.

Tekst on pikk, aga läheb ladusalt, on lugejasõbralik. Mingi hetk küll tundub, et veidi liiga märuliks läheb - vähemalt ma ise lootsin veidi filosoofilisemat heietust ses asjas ja ehkki lugu on täitsa intelligentne (mõte mingist seenekultuurist kui kohalikust naftast - ning sellele järgnevad mõtted sellest, mis võiks Eestist sellisel juhul saada), liigub asi pigem suurema möllu ja n-ö plahvatusnaudingu ja mitte kontseptuaalsete rõõmude suunas. Mida too muidugi tähendaks, on üleüldse keeruline öelda, nii et ehk polegi see viga. Mulle lihtsalt endale tundus, et paljuks läks.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0526)