Umbes kaks nädalat tagasi märkasin oma silmas hõljukeid. Need väikesed läbipaistvad niidilaadsed asjad, mis liiguvad edasi-tagasi, kui sa oma silmi kuhugi poole pöörad. Alguses ei teinud ma neist eriti välja - nad lihtsalt olid seal ja iseäranis ei seganud mind, kuid mida rohkem aeg edasi liikus, seda rohkem hakkasin ma neid ka märkama. Kõige hullemaks muutus olukord töö juures, tavaliselt kuskil lõuna paiku. Hõljukeid kogunes pidevalt juurde ning juurde. Tundsin, kuidas nägemine hakkas mu käest põgenema.

Ei jäänud miskit muud üle, kui pöörduda oma murega perearsti poole. Polikliinikusse kohale jõudes oli mu nägemine aga korraga maagiliselt paranenud. Hõljukeid esines vähe, kui üldse. Asjaolu tundus olevat enda ise lahendanud, kuid siiski astusin kabinetiuksest sisse, et kuulda eksperdi arvamust. Ootuspäraselt doktor rahustas mind, öeldes, et täpikeste ning niidikeste nägemine silmas on täiesti normaalne. Klaaskeha hõljumite teaduslik nimetus on myodesopsia ning nad võivad esineda absoluutselt igaühel. Arst kirjutas mulle välja kangemat sorti silmatilkade retsepti ning luges sõnad peale, et ma saaksin öösiti ikka seitse kuni kaheksa tundi und.

Selleks hetkeks olin töötanud linnaplaneerimise ametis juba kuus aastat. Tüüpiline tööpäev koosnes erinevate paberite analüüsimisest ning kalkulaatori toksimisest. Valetaksin kui ma ütleks, et ma metsikult armastaks oma tööd, kuid palk oli kiiduväärt. Olulisem põhjus aga, miks ma selle töökoha valisin, oli võimalus iga natukese aja tagant põgeneda arhiivi. Kaardid, atlased, gloobused - lummasid mind täielikult. Lapsena ei huvitanud mind mereröövliraamatute seiklused, vaid hoopis aardekaart, mis raamatu tagakaant illustreeris. Kaardid viisid mind alati elus edasi, vahet pole kas piraatide aarde juurde või tolmusesse arhiivi.

Viimane projekt, minu magnum opus, kujutas endast linnaosa täielikku ümberdisaini. Kõik pidi maha tulema ja siis rusudest uuesti üles kerkima. Värske linnaosa kaart oli mu laua peal auväärt kohal, kohe lemmik-kohvitassi kõrval. Seisin püsti, et imetleda oma elutööd kaugemalt. Vaatlesin ning kadusin enda disainitud tänavate rägastikku. Kui korraga oma transist väljusin, oli kontor juba inimtühi. Haarasin avamata portfelli ning seadsin sammud kodu poole.

Ühtäkki kõik kordus. Pea hakkas taguma. Silme ees nägemistaju hüppamas eksistentsist sisse ja välja. Peas kriiskas ülim, hele, pimestav valgus. Kõik rahunes…

Värisedes proovisin võtmekimbust välja sahmerdada õige võtme. Mõtlemata isegi õhtusöögile või hambapesule pugesin mantel seljas voodisse. Põuetaskus sobrades leidsin tillukese silmatilkade pudeli. Lapselukk tundus ületamatu vaenlasena, kuid otsustuskindlalt pidin naasma siit olukorrast võitjana. Valasin silmatilku joana, kuid kriipimine silma taga ei jätnud mind rahule - nagu mäuguv kass, kes kraabib ust, et teda sisse lastaks. Nördinult avasin silmad ning lülitasin laualambi sisse.

Niidistikke oli rohkem kui kunagi varem. Hall halli peal, täpp laigu peal. Tunduks nagu vaataks läbi mikroskoobi nädalaid vana piima. Tõusin vaevaliselt püsti, otsiskledes teed vannituppa, kuid ukse asemel kombitsesin ainult seina. Mõtted jooksid välgukiirusel. Hingeldades ning värisedes, anusin, et see kõik lihtsalt läbi saaks. Sulgesin oma vaesed silmad. Kõik jäi sekundiks vaikseks. Hingasin nii sügavalt kui sain, sisse ja välja. Avasin taas silmad. Seal samas, mu ees nad olid - tillukesed hõljukid, õrnad niidijupid, mis on üksteisega seotud. Tajusin selles rägastikus üllataval kombel midagi ratsionaalset. Siin pidi valitsema mingi kummaline loogika. Suvalised jooned morfeerusid rajadeks. Püüdes tabada seda kummalist loogikat, jäi mu mõistus magama.

Järgmine hommik möödus kergemalt. Hõljukid seisid nüüd paigal, stagnantselt rippumas mu vaateväljas. Nende loodud rajad ja teed polnud ööga muutunud. Kontorisse sisse astudes ei pannud ma teretavaid kolleege tähele. Laual ootas järjekordne hunnik dokumente, kuid mis kasu sai paberitest olla, kui ma ei suutnud isegi täpitähti välja lugeda. Istusin tühja pilguga, pöörates pead kord ühte kord teise laua otsa.

Ei saa olla nii? Kas tõesti kõik hõljukid mu silmis, kõik nende poolt loodud rajad, kattusid perfektselt minu loodud kaardiga? Vanad tänavad, ristmikud, tupikud, kõik justkui intelligentne disain. See ei saanud olla juhus, sest seda sorti juhuseid lihtsalt ei sünni. Mu hõljukid ei olnud puhtalt hõljukid. Selles seisnes sõnum, fragment kaardist.

Tormasin mõtlemata kontorist välja, pihus vaid kortsus kaart. Silmad kleebitud kaardile, teadsid mu jalad ise automaatselt, mis suunda võtta. Enamus teed läbisin mööda korralikku kõnniteed, kuid vahel pidin tegema järske pöörakuid autoteele. Käes oli tipptund. Keegi lasi pasunat, ärritunud rekkajuht karjus. Mu tempo vaid kiirenes, kuid lõpp paistis kaugel. Tänav tänava järel muutus kõik aina vaiksemaks. Kuni tänavamüra kadus täielikult, mitte ühtegi möirgavat autot ega võõraste jutupobinat. Müra asendus ühtse ning pideva pininaga. See heli polnud aga valus ega kuidagi tülikas. Kohati tundus pinin lausa kaunina. Ainult üks tänav oli veel minna. Keerasin ümber nurga ning seisatasin oma sihtkohas.

Olin tupikus. Siin oli tee lõpp. Lõppes kaart ja lõppesid ka hõljukid. Ma langesin põlvedele. Kõik oli vaikne. Pinisemine kadus.

Asfaldilt kostis tüütut piiksumist. Vaatasin enda ette, kuid mu silm ei tabanud otsekohe midagi. Piiksumine ei jäänud järgi. Kummardusin veelgi lähemale, volüüm hakkas kerkima. Kissitasin ning sealsamas, täpselt minu silme ees, seisid kaks tillukest meest viisakates ülikondades. Nende tähtsad näod jagasid minuga vaid õrna muiet.

Mu vasak kõrv hakkas hullult sügelema. Kratsisin kuni kõrvas käis väike pop. Miskit sooja rullus mööda mu kõrvalesta alla. Soe ollus hüppas mu õlale ning sealt edasi libistas ennast mööda triiksärki alla kuni haaras vööst kinni ning sealt juba hüppas asfaldile. Kolmas väike mees ühines oma ametivendadega. Ta andis mõlemale neist tähendusrikka noogutuse ja keeras elegantselt minu poole. Ta ulatas mulle oma tillukese käe. Suutsin teda vaid kohmetult jõllitada. Ta langetas käe ning noogutas tänulikult taaskord.

Tõusin püsti ning raputasin püksid tolmust puhtaks. Aeg oli koju minna, ma polnud juba pikemat aega korralikult magada saanud.