“Sa tahad, et me läheks kuhu?” küsis poiss uskumatult. Druiid Gandnotalf kordas:
“Ma tahan, et te tooks ära seemne, millest kasvab uus puu, mille alla deemonid vangistada. Vana puu raius üks ülientusiastlik puuraidur maha.”
Nüüd sekkus tüdruk. “Me oleme alles lapsed,” ütles ta.
“See on ettemääratud,” teatas druiid. “Pealegi, te ju ei soovi, et seda ülesannet läheks täitma kääbikud.”
Lapsed raputasid allaandnult pead. Ei saanud ju maailmapäästmist usaldada olenditele, kes ei oleks jõudnud esimesest korraliku köögiga trahterist kaugemale.
Vaevalt said nad kodukülast lahkuda, kui nende juurde astus toeka kirvega päkapikk.
“Kas ma võin oma kirve teie käsutusse anda?” küsis ta.
Lapsed vastasid jaatavalt. Mis jäi neil üle, saatusejumalanna Kližee oli ju selle kõik ette määranud.
Reisi neljandal päeval jõudsid nad metsa, kus oli vaikne.
“Kas see vaikus on ebaloomulik?” küsis tüdruk Gandnotalfilt.
“Ei, sa oled lihtsalt trahteri, kus me öö veetsime, meluga harjunud,” teatas druiid.
Täiesti mitte ebaloomulik deemon kerkis nende ees ühest koopast ja sirutas oma küüniselise käe laste järele.
Päkapikk ja haldjas, kelle nad olid endaga kaasa korjanud reisi teisel päeval, oleksid võinud neile appi tulla. Aga eelmisel ööl, kui joodud õlu oli muutnud nende tavapärase aasimise eriti tuliseks, lasi haldjas noole päkapikule kõrri ja see hakkis viimast jõudu –ja seda tuleb suremas olevate päkapikkude auks öelda, et viimast jõudu on neil rohkesti- kokku võttes ta kirvega tükkideks.
Druiid pidi ise deemoni küüniste ette viskuma. Need tungisid temast läbi ja ta suri, vallandades võlujõu pilve, mis deemonile otsa peale tegi.
“Kas siinkohas ei peaks nüüd mõni nali olema?” küsis poiss, kes polnud unustanud, et tegemist on paroodia žanrisse kuuluva teosega.
“Kuidas sa saad nii kurval hetkel midagi sellist öelda?” küsis tüdruk.
“Jaa, te saate druiidi ellu äratada, kui te toote Süngevõitu Kantsist ära Tumedamapoolse Haldjakivi,” teatas ta.
“Miks sa ise ilmusid, jumalanna,” küsis tüdruk (poiss tegeles samal ajal jumalanna jõllitami… tema ilu imetlemisega), “mitte ei andnud meile sellest teada kuidagi teist moodi?”
“Autor ei viitsi nende tekstide kirjutamisega enam üldse vaeva näha. Ma ei usu, et ta oleks mõnda Shannara osa peale esimese üldse lugenud –ja seda osa ta isegi ei parodeeri,” tahtis vastata Kližee, aga ma jõudsin ette ja kirjutasin ta sõnatult haihtuma.
Tema ees kõrguv kants oli peaaegu, aga mitte päris muljetavaldav. Poiss, kes oli tüdruku saatnud Inimeste Kuningriigi pealinna deemonite vallapääsemisest teada andma, astus sisse väravast, millest polnud enam ammu keegi läbi läinud.
Ma oleks võinud talle kaaslaseks kirjutada tee peal leitud gnoomi, aga ma olen juba tee pealt kaaslaste leidmise üle mitu korda nalja teinud. Seega rääkis poiss gnoomi asemel iseendaga.
“Kas mul poleks tüdrukuga koos julgem olnud?” küsis ta ja vastas ise:
“On ettemääratud, et reisiseltskond peab lahku minema ja lugeja saama jälgida mitmes erinevas tegevuskohas toimuvat paralleelset tegevust.”
Siis ilmus ta ette madu, kellel kohe üldse ei õnnestunud talle muljet avaldada. Madu ei aidanud ähvardavamaks muuta see, et roomaja poisiga rääkima hakkas.
“Mina olen madu, kelle hammustus muudab hammustatu kiviks,” teatas madu, “ja nüüd ma salvan su kätt.” Seda ta tegigi.
“Aih,” ütles poiss.
“Kas lahingustseeni ei tulegi?” küsis tüdruk Inimeste Kuningriigi kuningalt. Kuningas vastas:
“Midagi peab ju triloogia teiste köidete jaoks ka jääma.”
“Aga mis saab poisi käest?”
Kuningas ohkas. “Ka see selgub järgmises köites. Ja tehniliselt võttes ei tohiks sa sellest, et tal kantsis käsi ära kivistus, veel midagi teada.”
“Äkki mul ilmnesid ettenägemisvõimed?” küsis tüdruk.
“Ei,” vastasin ma kuninga eest ja panin siis kiiresti punkti. Mul ei ole aega raisata, sest ma pean ju selle loo seriaaliversiooni väntamise üle teleprodutsentidega läbi rääkima minema.
