Tallinna Keskraamatukogu ulmeloomingukonkursi ülilühijutu kategooria nooremas vanuserühmas – III koht


Krossiratas manööverdas mööda liivast maapinda ja seisatas, kui juht oli jõudnud ühe liivaluite algusesse. Selle naisest juht pühkis oma respiraatori klaasi liivatolmust puhtaks ning baaskoolitusest verre jäänud harjumusest kontrollis ta ümbrust. Nähes, et võimalikke ohtusid nagu mutant-metsloomi või -linde pole näha, lõpetas ta ümbruse uurimise ja silmitses hoolega enda ees olevat. Puhkav hing, kes ammu oli läinud. Keda keegi polnud ammu näinud, ega ka oodanud, et uuesti näeks. Seisis seal nagu haud, mida pole aastaid hooldatud, umbrohuga kaetud. Umbrohuks peenike, kübeline kollane liiv. Iga selle haua nurk kaetud liivakihiga.

Päevi juba kodust eemal, jõudis naine lõpuks kohta, kuhu ta oli saadetud ülesandega. Leida hea koht nende salga jaoks, kus nad saaksid ohutult üles seada baasi, milles oleks võimalik väljasõitudel ning operatsioonidel itta ööbida ja oma varustust hoida muretsemata, et keegi oma käed selle külge ajaks.

Naine krossikal lükkas käigu sisse ning sõitis liiva sisse uppunud linna poole. Mööda tänavaid liikudes uuris ta betoonist hiidehitisi ja mõtles, milline neist oleks kõige sobilikum. Sõitnud mõnda aega edasi, jõudis ta esimese potentsiaalse ehitise juurde. Ta ronis krossiratta pealt maha, võttis seljast koti, mille seest kokkukäidava kabaga lühikese toruga pumppüssi ja koti moonaga, mille ta oma vöö külge kinnitas. Naine sisenes mitmekorruselisse majja, uurides erinevaid tube, otsides sobivat kohta.

Kui ta neljandale korrusele jõudis, kuulis ta enda alt eelmiselt korruselt valju urisemist. Kohe seostus see urin ila ja verega. Mingi mutant sai mu lõhna ninna, mõtles ta ning astus aeglaselt trepist alla, relv ees. Teisele korrusele jõudnud, märkaski ta mutanti. Suur, kareda karvaga, suurte kihvadega mutantjänes, kes liikus edasi suurte esikäppade abil, millega ta oma keha edasi tõmbas. Tüütu loom, aga õnneks mul on õhtusöök tänaseks käes, mõtles naine.

Ta ootas, kuni loom korraks seisma jäi ning vajutas päästikule. Kõrvu lukustav pauk kõlas läbi maja ning tabas mutanti kaela, rebides sellest suure tüki liha välja ning paljastades olendi hingamistoru. Haavatud mutant keeras end naise poole ja tegi katse end kaitsta. (Suure osa ajast mutantjänes kiiresti ei liigu, kuid ohu korral või toidu hankimisel suudab ta end kiirendada, kuid umbes kahekümne sekundit pärast. Peale sellist energiasööstu pole ta enam suuteline liikuma ja vajub kokku ning jääb ühe koha peale lamama, kogudes uut energiat.)

Mutant kargas naise poole, aga naisel oli piisavalt aega, et uus lask laadida ja uuesti lasta. Mutant kukkus trepi ette maha, vänderdades oma vere sees ringi. Pumppüss laeti uuesti ning mutandi elu lõpetati lasuga pähe. Nüüd ainult loodan, et see on see sobiv maja ka. Naine vaatas viimased korrused ka üle ning leidis, et sellest majast ei tule sobivat baasi asutamise kohta. Ta kõndis tagasi alla mutandi juurde, ning ohkas. Oli aeg siis endale toitu saada. Ta võttis noa välja ning hakkas tööle.

Vaadanud üle veel paar mitmekorruselist ehitist, leidis ta lõpuks just enne päikeseloojangut õige koha. Naine valmistus ööbimiseks ning tõi oma krossiratta sisse, sulges ehitisel kõikvõimalikud sissepääsud ning pani valmis oma magamiskoha ning hakkas süüa tegema. Ta oli tänulik, et talle anti kaasa väike gaasipliit, millel toitu valmistada. Ta vihkas puiduga jändamist ehitistes, kus pole korstnat nagu sel, milles ta praegu oli. Valmistanud juurviljadest ja lihast supi, nautis ta seda, vaadates samal ajal ruumi aknast välja, imetledes oranži päikest.

“Sellises kohas oleks olnud luksus elada… vist,” rääkis naine iseendaga. Ta ise polnud kunagi näinud seda normaalset – tavalist – maailma, millest mõned vanad inimesed räägivad. Ta lasi välja ohke ning sõi oma supi ära. Söönud, istus ta oma magamisaseme peale ja vajus mõttesse.

“Ma ei suuda enam,” libises tema huulte vahelt välja. ”See kõik on nii kasutu. Kõik see, mida me proovime, et oma elu meie linnas paremaks teha, on lõppude lõpuks kasutu. Kümnekonna aasta pärast pole meist järel rohkem kui luukered. Mullaga kaetud maapind ka taandub aeglaselt ning suur osa maast on ainult liiv. Meie ponnistused seda planeeti päästa on tulutud”, kaebas naine tühjusele. Ta võttis särgi all oleva kaelakee välja, mille otsas oli ripats. Ta avas selle ning selle sees oli pilt naisest. Pikkade mustade juustega, kerged lohud põskedes, suunurgas hell naeratus.

“Eriti pole siin millelgi mõtet, kui sind pole siin,” lausus ta ning vajutas ripatsi kõvasti vastu oma rinda, hoides seda seal ja lastes oma viimasel raasul tahtejõust kaduda. Nagu lõke, mille viimane säde kustus ja ainuke, mis sellest alles jäänud, on suitsuhõng ja süsi, mis ootab taas süttimist. Aga tuld ei tule, sest sellist tuld on raske saavutada, et seda lõket uuesti süüdata. Midagi puhast ja naturaalset on selle jaoks vaja.

 

Järgmise päeva hommikul pakkis naine kõik oma asjad kokku ning valmistus tagasi minekuks. Enne lahkumist mõtles ta uurida, kas äkki kuskil läheduses on mingisugune veevaru, kust nende salk saaks vett koguda. Ta hakkas uurima lähedasi maju ning nende erinevaid ruume, lootes, et ühes neist on mingi torustik, mis läheb piisavalt sügavale. Ühest ruumist leidis ta veepumba laadse masina, aga sellest ei tulnud tilkagi vett välja, oli tõenäoliselt ummistunud.

Järgmine maja, mis oli lagunenud ning osa keldrit paistis juba väljastpooltki, oli ka üks neist, kus ilmselt oli sees veepump. Ta astus keldrisse ning nägi uksepiida seisundit. Mädanenud puit ning märg liiv. Kui fantastiline nähtus! Ta astus edasi tuppa ning nägi asja, mida poleks kunagi sellises kohas oodanud.

Seda puhast ja naturaalset. Seda tulehakatist, mida kustunud hädasti vajavad, et oma leek uuesti ellu äratada. Väike taim ja umbrohi selle ümber kasvamas põrandal asuvas mullas. Mille pärast see muld sellises majas oli, naine ei teadnud. Ta teadis küll, aga see taim ei tohiks kindlasti siin praegu olla. See peaks surnud olema.

 Alguses tulease eiras seda sädet, aga mida suuremaks ja tugevamaks see hinges muutus, andsid kustunud mustad söed varsti alla, ning tulease võttis külalise vastu.

“On võimalus. Olgu see kaks protsenti. See on hea! Ma võtan selle üle nulli,” kõlas läbi tema.

“Kurat pidid sa nii optimistlik olema, et sa nakatasid mind ka,” ütles ta üles vaadates ning pani käe särgi vastu, kus ripats oli.

 

Ekspeditsioonilt naasnud ja mõnda aega puhata saanuna alustas naine oma toa koristamist, mis polnud juba mõnda aega hoolitsust saanud. Keset koristamist kuulis ta, kuidas keegi koputas uksele.

“Tule sisse,” ütles ta.

Sisenes mees nende salgast.

“Noh, millega tegeled?”

“Teen oma tuba puhtamaks.”

“Selge-selge… Kuule, on sul soovi ühineda minu ja kolme teisega ekspeditsioonile itta. Me lähme vaatame, kas leiame midagi või kedagi. Soovid ühineda?”

Naine oleks peaaegu öelnud harjumusest, et sellel pole mõtet ja nad raiskavad aega, aga ütles selle asemel: “Me kindlasti ei leia midagi, aga vaatama võib ikka minna.”

Mees tundus üllatununa, et naine nõus oli, läks näost rõõmsaks ja ütles: “See on tore kuulda. Me paari tunni pärast teeme koosoleku, et ma tulen leian sind üles siis.” Ta hakkas lahkuma, kui märkas naise taga olevat midagi.

“Tohoh, kust sa selle taime said? Selle eest saaks päris palju raha tõenäoliselt… Müüd selle maha?”

“Ei. Jätan endale. Mõtlesin, et sellel toal ongi vaja veidike rohelist sädet. Muidu on liiga elutu.”

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0474)