Jagame korraldajate loal vastset Ajajooksikute raamatuklubi salvestust. Külas on T. Ellery Hodges, temaga vestleb Maarja Kruusmets. Eestikeelne tekst on kohati kärbitud ja lihtsustatud.

Intervjuule lisaks pakume lugemiseks tõlkekatkendit raamatust The Never Hero.

Videot saab vaadata ka siin: https://youtu.be/pr-a_e9CQ_Q


Maarja: Tervitused Eestist! Kus maailma otsas sina asud?

T. Ellery Hodges: Tere! Olen Washingtoni osariigis USA läänerannikul.

M: Alustan tavaliselt küsimusega, missugune lugeja autor ise on. Kuidas sina lugema õppisid? Mis on su esimesed meeldejäänud lugemiskogemused?

TEH: Päris esimesi lastesõimeraamatuid ei mäleta, küll aga on meeles esimene raamat, mis päriselt meeldis. Kääbik - eksole. Nali on selles, et kääbikut lugesin süvitsi ja huviga. Ma ei taibanud, et olen Sõrmuste Isanda lugemiseks veel liiga noor, nii et järgmiseks püüdsin seda lugeda ja nii sajandal leheküljel leidsin, et ei lähe.

M: Kui vana sa siis olid?

TEH: Täpselt ei mäleta. Veetsin suve vanaema juures, sõpru mul seal ei olnud ja vanaema otsis mulle lugemisvara. Raamatupoodnik pakus Kääbikut ja nii see mulle ette sattus. Esialgu ei jätnud erilist muljet, aga lõpuks lugesin nädalaga läbi, minu kohta ülikiiresti. Selle peale läksin ise raamatupoodi, otsisin üles Sõrmuste isanda - ja ei suutnud seda läbi lugeda.

M: Ikka juhtub. Erinevad raamatud nõuavad lugemiseks teatud vanust ja kogemust. Isegi praegu, mäletan, et Never Hero uuesti lugemisel avastasin sealt uut, mida esimesel lugemisel ei märganud. Aga mis sind lugemise - ja kirjutamise - juurde tõmbab? Tänapäeval on ju nii palju erinevat meelelahutust.

TEH: Tõsi ta ju on. Vahel mõtlen isegi, et mine tea, kas kümne aasta pärast veel elab kirjanikuna ära. Aga tõsisemalt, kirjutada on mulle alati meeldinud. Lihtsalt koolis-ülikoolis ei tulnud veel selle peale, et nii võib ka ära elada. Siis muidugi ei olnud veel Kindle’i isekirjastamisvõimalusi.

Ainuüksi ettekujutus sellest, kuidas ma peaksin käsikirju laiali saatma ja siis, vastuseks äraütlemised (või lihtsalt vaikus) tõmbas mulle kohe piduri peale, ma ei suuda bürokraatias ja paberimajanduses üldse orienteeruda.

Teadmine, et on võimalik lihtsalt raamatuid kirjutada ja need müügile panna, saabus samal ajal, kui mul suurfirmade heaks töötamisest mõõt täis sai. Kirjutamisoskus oli mul olemas, aga siiani ei olnud ma raamatute kirjutamist ette võtnud, sest tundus, et nii peret ei toida. Aga kui ma siis Kindle’i võimalustest teadlikuks sain, pühendasin jõu raamatutele. Mõnda aega käisin kirjutamise kõrvalt tööl ka. Raamatud müüsid juba hästi, aga uuelt töökohalt oli imelik kohe jalga lasta, nii et töötasin seal kohusetundest veel aastakese, kuigi tegelikult oleks vaja olnud hoopis raamatule järge kirjutada. Ei tea, kas õnnestus päris su küsimusele vastata…

M: Sinu lugudest saaks head filmid või sarjad, vaat siis teeniks hästi!

TEH: Oo jaa!

M: Aga arvan, et raamatulugejad jäävad ikka alles. Lugemise vahendid ja viisid võivad muutuda, aga lugemine ise jääb.

TEH: Jah, näiteks lugemine audio vahendusel, vaevalt, et see kuhugi kaob.

M: Esimese romaani ja kirjutamist juba puudutasid, aga mismoodi sa üleüldse kirjutama hakkasid? Ma mõtlen enne reomaani.

TEH: Keskkooli ajal sai käidud loovkirjutamise kursustel, kus anti muidugi ka kirjutamisülesandeid. Mitte midagi nii mahukat ega keerukat, nagu ulmeromaan, eriti veel ajarännu teemadel, kus tuleb järge pidada, mida keegi millal teab ja nõnda edasi. Järjed ka veel … Aga esimene kord, kui ma päriselt tahtsin raamatut kirjutada, on samuti seotud vanavanematega. Olin isapoolsete vanavanemate juures hoiul ja võtsin sinna aja viitmiseks kaasa kirjutusmasina - otsustasin, et nüüd on tarvis raamat kirjutada! Ei mäleta, kui vana ma olin ja kirja sai vast pool lehekülge, aga meelde see jäi.

M: Kes sind kirjanikuks saamise teel toetanud on?

TEH: Muidugi minu abikaasa - naine suutis ära kannatada selle, kuidas ma tulen pikalt päevatöölt ja siis kaon veel mitmeks tunniks ära kirjutama. Teiseks tuleks nimetada abivalmis autoreid nagu Nathan Van Coops [link tema intervjuule], Lucy Score ja Alan Janney - nendega vestlen vahel päev otsa. Võin neilt iga kell nõu küsida, näiteks kas mõni stseen toimib, või mõne turundusvõtte kohta ja muud sellist. Need neli on mulle toeks.

M: Minul jällegi aitab poeg intervjuusid teha! Järgmised küsimused tulevad temalt. Kes oli lapsepõlves sinu lemmik-kirjanduskangelane?

TEH: Kas koomiksid loevad?

M: Ikka. Sa ju loed neid.

TEH: Lapsena seostasin ennast üliväga Ämblikmehega. Ilmselt on seda ka minu tekstidest välja paista. Mulle meeldib kirjutada tegelasi, kes soovivad parimat ja annavad oma parima, aga ikka läheb midagi viltu. “Ma ju tahtsin ainult maailma päästa, Mary Jane, ega ma meelega kohtingule hiljaks ei jäänud!” Minu raamatutes kipuvad asjad samamoodi minema.


the-never-hero-wallpaper-hi-res-title1


M: Kes on enda loodud tegelastest su lemmik?

TEH: Ilmselt Hayden ja Collin. Neid on kõige vahvam kirjutada, sest nendega seostan ma ennast kõige rohkem. Vahel öeldakse arvustustes, et need kaks räägivad nii, nagu ükski inimene tegelikult ei räägi! Aga ma vaidlen vastu, et nende jutt kõlab täpselt nagu k]ige tüüpilisem tudengijutt, mida olen sattunud kuulma.

Uskuge mind, ülikooli kontekstis ei ole need kaks sugugi imelikud. Nende tegelaste veidrus avaldub nende loodavas koomiksis, aga nende jutuajamised on vägagi tavalised.

M: Kui sa ise saaksid olla ükskõik milline raamatutegelane, siis kes sa tahaksid olla?

TEH: See on nii raske küsimus! Sest kas jutt käib sellest, mis võimeid ma endale tahaksin või…

M: Ükskõik, missugune tegelane, ükskõik mis raamatust.

TEH: Niipidi mõeldes tuleb pähe ainult Mat Ajaratta sarjast. Selle põhjendusega, et raamatus pole tal traagilist taustalugu, küll aga on tal hulk lahedaid võimeid. Temaks olemine ei oleks hirmus ja peale selle on tal hea naljasoon. Nagu öeldakse, teda ei oota laibad külmikus.

M: Ja ometi enda raamatut alustasid sa peategelase traagilise taustalooga ja see töötas väga hästi …

TEH: Nojah, küsimus oli, milline tegelane ma ise sooviksin olla. See, kellega ma ennast rohkem seostan, ei ole ilmtingimata seesama, kes ma olla tahaksin. Ma mõtlen niipidi, et kelle nahas ei oleks liiga närune olla - Ja Jonathani nahas on ikka väga närune, eriti raamatute tegevuse ajal.

M: Kolmas pojaküsimus: Kes on su lemmikautor? Ja omalt poolt küsin lisan küsimuse lemmikžanride kohta.

TEH: Hetkel on mu lemmik Patrick Rothfuss. Teda lugedes tunned end nii väiksena, tema loodud maailm on nõnda sügav ja usutav. Olen tema peamiseid teoseid mitu korda lugenud ja ikka ei ole suutnud kõiki detaile tabada. See on nii uskumatu kogemus, mis paneb ennast paika, eriti kui püüad ise võluvik-maailma kokku kirjutada. Lugemisest veel - ma ei loe eriti teadusulmet, vaatan sarju-filme, aga loen vähe. Kui tahan midagi enda lõbuks lugeda, siis pigem haaran Dresdeni või muu linnafantaasia järele. Spioonipõnevikke ja midagi väga elulähedast pigem ei loe, ikka tahan, et ulmelisi elemente sees oleks.

M: Mina ka väldin lugejana realismi - samahästi võiks tänavapilti või telekat vaadata. Ja praegusest hullumeelsest maailmast tahaks vähemalt raamatu kaudu eemale pageda.

TEH: Tegelikult on veel üks tüüp raamatuid, mis mind tõmbab. Autorid nagu … Palahniuk ja Vonnegut. Nende tekstidesse on mõnus sukelduda nende huumori ja vaatlusoskuse pärast.

M: Sinu Never Hero sarjast tuli juba põgusalt juttu - räägime nüüd pikemalt. Mis seda sarja inspireeris? Tavaliselt on superkangelaste puhul tüüpiline see, et nende maailmas tuntakse ja kiidetakse neid, hüütakse neid appi. Aga Jonathani ei tunne keegi, ei kiida keegi, tema ohvrimeelsust ei märgata. Millest selline lugu tekkis?

TEH: Kui ma trenažööril jooksen, kuulan ma alati ilma laulusõnadeta muusikat, sest siis ei lähe mõtted lauluga kaasa, vaid saavad ise kujuneda - jah, varsti jõuan ümber nurga päris küsimuseni ka. Niisiis ükskord sellise trenni ajal hakkasin endamisi arutlema, et päriselt isetuid inimesi, isetuid tegusid ei ole olemas. Isegi kui sa teed midagi täiesti isetut, siis see teadmine isetust teost pakub sulle ikkagi rahuldust. Edasi mõtlesin, et kuidas teha võimalikult Supermani laadne tegelane, kes oleks tõeliselt isetu. Ja jällegi, päriselt seda saavutada on võimatu; ka Jonathan päästab lõppude lõpuks maailma, isegi kui keegi sellest teada ei saa. Aga isegi kui ta teod pole päriselt isetud, ei tule keegi teda tema tegude eest tänama. Ja mulle tundus, et sellise põhimõttega jõuan päris lähedale ideele kangelasest, kes ei saavuta mingit tuntust ega tänu ja tegutseb ainult õige eesmärgi enda nimel.

M: Sellele küsimusele mõeldes tulid mul samuti pähe tänapäevased “kangelased”, kes peavad iga heateo kohe Facebooki postitama. See vastuolu sinu lugudega.

TEH: Kas sa järgesid oled lugenud? Ei? Siis ma ei ütle ühte asja.

M: Jah, ärme ette räägi, küllap on raamatuklubis veel neid, kes ei ole lugenud. Omaette huvitav lugu on veel nende tegelastega, kes teevad koomiksit Jeesus-superkangelasest. Siin tekkis oht osad lugejad närvi ajada - miks sa ikkagi selle tegevusliini sisse jätsid ja kust selline mõte tekkis?

TEH: Vastuseid on tegelikult mitusada. Aga üks olulisem punkt on, et see koomiks pakub lugejale eelaimust ja vastupeegeldust peategelase Jonathani tegude kohta. See mida peategelane koomiksist loeb, mõjutab tema mõtlemist - lugejale ei öelda seda kohe välja, aga lõpuks peaks see seos tekkima. Põhjustest veel … See raamat sisaldab palju kultuurilisi viiteid, mis ilmselt ei säili väga hästi. Juba paarikümne aasta pärast ei ütle näiteks paljud filmipealkirjad lugejale enam midagi, eriti veel, kui on tegu halbade filmidega. Aga Jeesus - üsna tõenäoliselt teatakse teda mõnda aega kauem. Ja veel üks aspekt on see, et oma lugu jutustades tahan ma märku anda, et ükski tekst, ükski viide ei ole liiga püha. “Iga lugu on lugu.” Nagu sai öeldud, kangelaste lood kipuvad kõik samamoodi kulgema. Ja kui võtad piibli ette, siis Jeesuse lugu järgib ka üsna tüüpilisi kangelasloo kurve. Raamatu - või vähemalt sarja - lõpuks peaks kõik selgeks saama.

M: Mulle väga meeldis stseen, kus Jonathan läheb esimest korda spordiklubisse - ilmselt said paljud lugejad ennast sellega seostada. Siit küsimus, kui palju kirjutasid sa raamatusse sisse oma isiklikke kogemusi?

TEH: Jah, pärast kooli töötasin spordiklubis. Kogu sarja ainus päriselust võetud tegelane põhineb sealsel samanimelisel kolleegil. Töötades oli tal mitu nalja, mis mulle väga meeldisid ja mida ma väga tahtsin raamatusse sisse panna, aga omast hetkest väljas need ei hakka kahjuks tööle. Ma töötasin seal aasta otsa ja spordisaali osa oli tõesti lihtne kirjutada.

M: Raamatu kohta veel. Sinu sarjas on pahalased, kellega Jonathan võitleb, aga on ka väga realistlik põhipaha, tema on selline, kellega võib ka päriselus negatiivselt kokku puutuda. Kuidas see tegelane tekkis?

TEH: See tegelane põhineb lollidel mõtetel, mis võivad igal mehel pähe tulla, aga enamus mehi arvaks kohe ise, et ei, see on ikka loll mõte küll. Või siis et ei ei, see on lausa kuri mõte. Aga tema lihtsalt laseb tulla ja eeldab, et tal on alati õigus. Kurjade tegelastega peab selles mõttes ettevaatlik olema, et kirjutamiseks pead sa olema ise ka need mõtted peast läbi lasnud. Aga samas, ega me ju ei kontrolli seda, mis pähe tuleb, kontrollime ainult seda, kuidas edasi käituda. Ja see ongi kokkuvõttes selle kurilase olemus - hunnik halbu instinkte, millega ta kaasa läheb. Teine raamat avab rohkem tema tausta ka.

M: Kui palju sa oma lugejatega suhtled?

TEH: Pidevalt. Saan neil kirju, lisaks Facebook, mis tundub minuealisena kõige mugavam seltsiplatvorm, Twitter ka. Ma näiteks ei kujuta ette, kuidas autorisuhtlus Instagrammis välja peaks nägema. Pikemateks juttudeks on muidugi juba parem kiri saata.

M: On sul ka oma uudiskirja-list?

TEH: List ja blogi on olemas, aga ma ei kasuta neid eriti hästi. Emb-kumb, ma kas süvenen turundamisse või süvenen kirjutamisse, lülitun vajadusel ümber. Praegu on mul raamat lõpetada ja uudiskirjad-postitused jäävad sellepärast napiks. Aga nad on mul olemas ja uudiskirja listi saab ennast lisada mu kodulehel:

https://telleryhodges.com/

M: Fännid leiavad sind siis sealt ja Facebookist üles. Aitäh ja kõike paremat!

hodges

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0566)