Will McIntosh (s 31.01.1962) on psühholoogiakraadiga Ameerika ulmekirjanik. Debüteeris 2003. aastal ning paari aastaga said ta jutud auhinnanimekirjade ja aasta parimaid tekste koondavate valikantoloogiate püsikülalisteks. Will McIntosh on avaldanud kümme romaani – kõik on üksikromaanid ja enamus neist tõukub mõnest kirjaniku lühiloost.

„Pruudipurikas“ (Bridesicle) ilmus esmakordselt 2009. aastal, ajakirja „Asimov’s Science Fiction“ jaanuarinumbris ning järgmisel aastal hääletasid lugejad teksti parimaks möödunud aastal ajakirjas ilmunud lühijutuks. Jutt võitis ka Hugo ja oli Nebula auhinna finalist. 2013. aastal avaldas Will McIntosh romaani „Love Minus Eighty“, mille ta kirjutas siinilmuva jutu põhjal.

 

Sõnad olid leebed puudutused, mis meelitasid ta ärkvele.

„Hei. Hei-hei.“

Ta tajus laugudel valgust ja teadis, et kui ta silmad avab, teeb see haiget, nii et ta peab neid käega varjama, et heledus immitseks vaid pragudest sõrmede vahel.

„Tahaksid sa rääkida?“ Mehe vaikne hääl.

Ja siis selgines ta mõistus piisavalt, et imestada: kus ema on? Ta hüüdis oma meele nurkadesse, aga vastust ei tulnud, ja see polnud võimalik. Kui ema oli kord juba sisse lastud, polnud temast enam võimalik vabaneda. See polnud sama nagu siis, kui ta oleks lasknud emal enda juurde kolida: kui ema oli tema peas, siis lõplikult, sest tal polnud enam keha, kuhu tagasi pöörduda.

Kus ta siis on?

„Oh, ma tean, nüüd oled sa juba ärkvel. Kuule nüüd, uinuv kaunitar. Räägi minuga.“ See viimane oli sosin, armsama sõnad, ning Mira tundis, et peab ärkama ja silmad avama. Ta püüdis ohata, aga hingeõhku polnud. Silmad plõksatasid ehmunult lahti.

Tema kohale kummardus naeratav vana mees, aga Mira vaevu nägi teda, sest kui ta avas hingamiseks suu, kriiksatas lõug nagu merelinnu hüüd, aga hingeõhku polnud, ja ta tahtis suruda käed põskedele, aga ka käed ei tõusnud. Miski ei liikunud peale näo.

„Hei, hei. Kuidas sul läheb?“ Vanamees naeratas õrnalt, nagu võiks Mira puruneda, kui ta kogu oma naeratuse valla päästab. Mira nägi nüüd, et ta ei olnudki nii vana, ehk kuuskümmend. Kurrud laubal ja nina juures paistsid nii sügavad vaid sellepärast, et ta nägu oli Mirale nii lähedal, lausa nagu suudlemiseks. „On kõik hästi?“ Mees sirutas käe ja silitas Mira pead. „Suru tagumised hambad kokku, siis saad õhuvoolu kontrollida. Kas nad ei näidanud sulle?“

Õhk oli olemas – tasane hoovus, mis tuhises kõrist üles ning suust ja ninast välja. See kõditas tillukesi karvu sõõrmetes. Mira surus hambad kokku ja puhangust sai sisin – piisavalt tugev väljahingamine, et rind langeks, aga see ei langenud, või siis langes, ja ta lihtsalt ei saanud sellest aru, sest polnud suuteline pead tõstma ja vaatama.

„Kus …“ sõnas Mira ja kätsatas õudusest, sest ta hääl kõlas jubedalt – sügav ja kähe ja õõnes, nagu kellelgi, kes on end soomülkast välja lohistanud.

„Sellega harjumine võtab aega. Kas ma olen su esimene? Keegi pole sind varem elustanud? Isegi mitte esitluseks?“ See näis mehele meeldivat – et ta on Miral esimene, mis iganes see tähendas. Mira uuris teda ja püüdis aru saada, kas ta peaks meest tundma. Too ajas end tema tähelepanu all puhevile, otsekui oodates, et Mira teda nähes rõõmustab. Ta ei olnud kena mees – jäme muhklik nina, ja mitte aristokraatlikkus mõttes. Sõõrmed nagu härjal, laup kui neandertallasel, aga suu pehmejooneline. Mira ei tundnud teda ära.

„Ma ei saa ennast liigutada. Miks ma ei saa ennast liigutada?“ suutis Mira lõpuks öelda. Ta püüdis ringi vaadata, nii hästi kui sai.

„Kõik on hästi. Püüa lõdvestuda. Ainult su nägu töötab.“

„Mis juhtus?“ küsis Mira viimaks.

„Sul oli autoavarii,“ ütles mees, kulm nüüd juba murelikult kortsus. Ta uuris väljatrükki oma käes. „Päris suured vigastused. Purunenud aort. Parem jalg läinud.“

Parem jalg läinud? Tema parem jalg? Mira ei näinud midagi peale enda kohale kummarduva mehe ja kuldseks värvitud lae kõrgel-kõrgel üleval. „Kas see on haigla?“ küsis ta.

„Ei, ei. Kohtingukeskus.“

„Mida?“ Ta märkas esimest korda, et ruumis kostsid teised hääled, vaiksed, tõsised, konfidentsiaalsed toonid. Tema kõrvu jõudsid katked nagu „… neutraalsed värvid. Kuidas võib keegi valida lilla?“ ja „… viimane kord, kui ma käisin Day-Glowsi kontserdil, olin ma seitseteist …“.

„See ei ole minu töö.“ Mees pöördus ja vaatas üle õla. „Tavaliselt tehakse esitlus.“ Ta tõstis häält. „Halloo?“ Siis pöördus ta jälle Mira poole ja kehitas õlgu, nägu muigvel. „Paistab, et oleme omapead.“ Ta pigistas käed kokku ja naaldus Mirale lähemale. „Vaata, asi on selles, et sa said avariis surma …“

Mira ei kuulnud päris mitut asja, mida mees järgmisena ütles. Tal oli tunne, nagu ta hõljuks. Mõte, et ta võib olla surnud ja ometi kuulda, kuidas keegi seletab talle, et ta on surnud, oli täiesti jabur. Aga kõlas kuidagi õigesti. Ta ei mäletanud suremist, aga tundis mingit tugevat, järeleandmatut joont, mingit piiri praeguse ja varasema vahel. Sellele mõtlemine tekitas soovi põgeneda, pageda oma kehast, mis oli surnu keha. Tema hambad olid laiba hambad.

„… sinu kindlustus kattis sügavkülmas säilitamise, aga täismõõdus taaselustamine, eriti kui tegu on tõsiste vigastustega, on kohutavalt kallis. Ja selleks ongi kohtinguteenus …“

„Kus mu ema on?“ segas Mira talle vahele.

Mees uuris jälle väljatrükki. Ta noogutas. „Sul oli küütija. Sinu ema.“ Ta vaatas jälle ringi, tõstis nagu kellelegi viipamiseks käe, aga lasi jälle alla.

Küütija. Kui asjakohane termin. „Kas ta on läinud?“ Mira oleks tahtnud öelda „Kas ta on surnud?“, aga surma kontseptsioon näis olevat ähmastunud.

„Jah. Küütija pidamiseks on vaja katkematut ajutegevust. Kui sured, on ta läinud.“

Nagu telefoninumber, mida sa ei suuda meenutada, mõtles Mira. Sa pead seda meeles hoidma, ja kui unustad, ei saa seda enam kunagi tagasi. Mira tundis tohutut kergendust. Ärkamise hetkest alates oli ta kogu aeg oodanud, et kohe kõlab ema hääl. Nüüd ta teadis, et seda ei tule, ta võis end lõdvaks lasta. Mira tundis end süüdi, et ema surm oli selline kergendus, aga kes teda süüdistab? Ei keegi, kes kunagi ta ema tundis. Kindlasti mitte Lynn.

„Mul on õde,“ ütles ta. „Lynn.“ Lõug liikus nii kangelt.

„Jah, kaksikõde. Oleks see alles huvitav.“ Mees naeratas ja kergitas kulme.

„On ta veel elus?“

„Ei,“ ütles teine tooniga, mis vihjas: rumal tüdruk. „Sa oled olnud audis rohkem kui kaheksakümmend aastat, uinuv kaunitar.“ Mees rehmas käega, nagu poleks sel kõige tähtsust. „Keskendume parem praegusele. See värk käib nii, et me saame tuttavaks, meil on kohtingud. Kui meile tundub, et me sobime,“ ta kergitas õlad kõrvadeni üles, naeratas oma pehme suuga, „võib mul tekkida ahvatlus sinu elustamine kinni maksta, et saaksime koos olla.“

Kohtingud.

„Niisiis. Minu nimi on Red ja siit ma juba näen, et sinu nimi on Mira. Tore sinuga kohtuda, Mira.“

„Kena kohtuda,“ pomises Mira. Mees oli öelnud, et ta suri autoavariis. Mira püüdis meenutada, aga midagi ei tulnud meelde. Igatahes mitte õnnetuse kohta. Mälupildid, mis temani tormlesid, olid tülid – tülid emaga. Tüli supermarketis. Ema vihkas kõike, mis Mirale meeldis, ja ta nõudis, et Mira läheks vanurite osakonda ja ostaks odavaid ilmetuid sitsikleite. Emal ei olnud kontrolli Mira keha üle (ta oli lõpuks ainult küütija), aga kontrolli haaramiseks on palju võimalusi.

„Niisiis, Mira.“ Red pigistas peod kokku. „Tahad sa sellest jamast edasi rääkida või õpime teineteist intiimsemalt tundma?“

Jälle need kergitatud kulmud, nagu kaksikute kommentaari puhul. „Ma ei saa aru,“ ütles Mira.

„Noooh, näiteks, selline küsimus.“ Red naaldus Mira ligi, ta hingeõhk pahvis Mirale kõrva. „Kui ma su ellu äratan, mis sorti asju sa tahaksid minuga teha?“

Mira oli kindel, et mehe nimi pole Red, ja ta kahtles, et too on üldse siin kellegi äratamiseks. „Ma ei tea. See on kohutavalt intiimne küsimus. Ehk õpime enne teineteist rohkem tundma?“ Ta vajas aega, et mõelda. Isegi paarist vaikuseminutist piisaks, et asjadest sotti saada.

Red kortsutas teatraalselt kulmu. „Ole nüüd. Õrrita mind natuke.“

Kas ta peaks Redile ütlema, et ta on lesbi? Kindlasti mitte. Mees kaotaks huvi ja võimalik, et kannaks ette kellelegi, kellele iganes see asutus kuulus. Aga miks see keegi, kellele iganes see asutus kuulus, ei teadnud, et ta on lesbi? Äkki oli see seotud esitlusega, mida talle polnud tehtud? Olgu põhjus milline tahes, Mira ei võinud riskida, et ta ringlusest maha võetakse, lahti ühendatakse või maha maetakse.

Oleks see kõige hullem?

Mõte helatas vastu midagi ammu unustatut. Või pigem nagu sügavalt unustatut – kõik tema elus oli ammu unustatud. Ta oli kunagi varem mõelnud samas suunas ja valu oli olnud nii suur, et see kajas ikka veel vastu, kuigi mälestust enam polnud. Ta küünitus selle järele, aga see oli vajunud sügavale pundunud mögasse, mis seisis tõkkena ees kõigel, mida ta püüdis meenutada. Oli talle elusana tõepoolest kõik vaevata meelde tulnud või ta ainult mäletas seda niimoodi?

„Ma pole …“ Ta tahtis öelda, et „selles tujus“, aga see polnud mitte ainult klišee, vaid kaugelt liiga vähe öeldud. Ta oli surnud. Ta ei suutnud tunda mitte midagi peale oma näo ja see tekitas pidetustunde, nagu ta hõljuks, triiviks. Käed ja jalad on su ankrud. Mira polnud seda kunagi varem taibanud. „Ma pole sellistes asjades kuigi osav.“

„Hmm.“ Red toetas käed kintsudele ja hakkas rõhutatult tõusma. „See siin pole odav ja nad võtavad minutihinda. Nii et minu poolt praegu head aega ja sa võid jälle surnud olla.“

Jälle? „Oota!“ ütles Mira. Nad suudavad ta ellu äratada ja lasta siis jälle surra? Ta kujutles oma keha kusagile kinni pitseeritult, võib-olla aastateks, võib-olla igaveseks. Mõte kohutas teda. Red peatus ja ootas. „Hea küll. Ma …“ Mira püüdis midagi välja mõelda, aga ta peas tormles nii paljut, nii palju mõtteniite, mida ta tahtis järgida, ja ükski neist ei seostunud tema kohale kummarduva perverdiga.

Kas oli ka teisi võimalusi saada lõplikult „taaselustatud“? Kas tal võis olla elusaid sugulasi, kellega ta saaks ühendust võtta, või ehk hoiuseid, mis on viimase kaheksakümne aasta jooksul intresse kogunud? Kas tal oli surres olnud mingeid sääste? Tal oli olnud maja, seda ta mäletas. See oli läinud Lynnile.

„Hästi, kui sa rääkima ei hakka, siis head aega,“ nähvas Red. „Aga ma ei usu, et keegi teine tuleb. Vigastuste tõttu on sinu elustamine kallis ja siin on kümneid tuhandeid naisi. Lisaks ei taha mehed naist, kes oli külmas juba kuuskümmend aastat enne seda, kui see koht siin lahti tehti, sest neil pole temaga midagi ühist.“

„Palun,“ ütles Mira.

Mees küünitas millegi poole ta pea kohal, vaateulatusest väljas.

 

Mira nägi unes, et ta jookseb metsarajal. Rada läks ülesmäge ja muutus aina järsemaks ja järsemaks, kuni ta jooksis üles kõrgetest astmetest. Siis jõudis trepp kipakasse vineerist torni ja astmed keerlesid aina üles ja ülespoole. Oli pime, Mira nägi vaevu midagi, aga joosta oli nii mõnus – viimati oli ta seda teinud nii kaua aega tagasi, et ta ei hoolinud järsust tõusust. Ta ronis aina kõrgemale, mõtles tagasipöördumisele, aga tahtis siiski tippu jõuda ‒ nüüd, kui ta oli juba nii kaugele tulnud. Lõpuks oli ta tipus ja seal oli aken, kust paistis hiigelsuur jõgi ja selle kaldal pesitsev kena ülikoolilinnak. Ta ruttas aknale lähemale, et paremini näha, ning torn kaldus tema raskuse all ja hakkas kukkuma. See kogus kiirust ja tuhises alla hoonete poole. Ongi kõik, mõtles Mira. Ta kõhus pööritas. See on mu surmahetk.

Mira ärkas võpatusega enne, kui ta maapinda tabas.

Tema peale kõõritas alla vana mees – tõenäoliselt seitsmekümnendates eluaastates. „Sa ei ole minu tüüp,“ porises ta ja küünitas käe Mira pea kohale.

 

„Tere.“ See kostis kärinal, mees köhatas kurku puhtaks. „Ma ei ole seda kunagi varem teinud.“ Mees oli paks ja ehk neljakümne aastane.

„Mis kuupäev täna on?“ küsis alles uimane Mira.

„Kolmas jaanuar, aasta kaks tuhat kolmsada viiskümmend kaks,“ vastas mees. Möödunud oli peaaegu kolmkümmend aastat. Mees pühkis käeseljaga suud. „Mul on nii paha tunne siin olla, nagu ma oleksin mingi lapsepilastaja või midagi.“ Ta kibrutas kulmu. „Aga nii palju on lugusid inimestest, kes on siit sahtlitest oma tõelise armastuse leidnud. Mu nõbu Ansel leidis oma teise naise Floreni kohtingukeskusest. Väga kena naine.“

Mees saatis talle laia märja naeratuse. „Mina olen Lycan, muide.“

„Mina olen Mira. Tore kohtuda.“

„Sinu naeratus on veidi vildakas, aga nunnu. Ma võin kohe öelda, et sa oled aus. Sina ei kasutaks mind ära, et ma su ellu ärataks, ega jätaks mind siis maha. Selles suhtes peab ette vaatama.“ Lycan istus tema suhtes nurga all, ehk sellepärast, et näida kõhnem.

„Ma mõistan, et see võib probleem olla,“ ütles Mira.

Lycan ohkas sügavalt. „Olgu pruudipurikatega kohtumine pealegi hale, aga palju haledam on ilmuda igale firmapeole ihuüksi, käed taskus, mitte hoida kellegi käest, või tulla kellegagi, kes mitte ainult ei naera valjusti nagu hobune ja kellel pole huumorimeelt, vaid on lisaks sinust kümme aastat vanem ja mitte just kena. Vaat see on hale. Mõelgu nad pealegi, et mu ilus noor naine on taaselustatud. Nad on ikkagi kadedad, ja mina kõnnin ikkagi uhkelt temaga käsikäes, kui kõik teda vahivad.“

Lycan jäi viivuks vait. „Mu vanaema ütleb, et ma räägin liiga palju. Palun vabandust.“

Nii et Lycanil oli küütija. Vähemalt üks. Seda oli nii raske ära arvata – kui sul on küütija, harjud kahte vestlust korraga pidama.

„Ei, mulle meeldib,“ sõnas Mira. See andis talle mõtlemiseks väärtuslikku aega. Elus olles oli Miral olnud aegu, kui tal oli vähe vaba aega, aga mõtlemiseks oli tal alati aega jätkunud. Ta võis mõelda tööle sõites, sabas seistes ja kõigil neil näpatud hetkedel muude asjade vahel. Äkitselt oli sellest saanud kõige hinnalisem asi üldse.

Lycan pühkis peopesi. „Esimene kohting ei kuku mul kunagi hästi välja.“

„Sul läheb hästi.“ Mira naeratas nii hästi, kui sai, aga ta teadis, et see ei jõua silmadesse. Ta peab siit välja pääsema, peab veenma üht neist meestest, et too ta elustaks. Üht neist meestest? Kõigi nende viiekümne aasta jooksul, kui see asutus oli olnud avatud, oli see mees alles kolmas; ja kui uskuda kõige esimest, seda perverti, siis ajaga ta ihaldusväärsus aina langes.

Mira soovis, et ta näeks, kus ta on. Kas ta on kirstus? Voodil? Ta soovis, et saaks kaela keerata. „Milline see koht välja näeb?“ küsis ta. „Kas me oleme toas?“

„Tahad näha? Vaata.“ Lycan hoidis oma pihku umbes kolmekümne sentimeetri kaugusel ta näo ees: ekraan, millel olid sähvivad kolmemõõtmelised sõnad ja kujutised, muutus peegliks.

Mira kohkus tagasi. Tema peale vaatas alla tema surnud nägu: nahk hall, huuled pea sinkjad. Nägu oli lõtv, ta tundus pigem veidi alaarenenud või vaimupuudega, mitte rahulik. Kuni kaelani kattis teda sädelev hõbedane võrk.

Lycan muutis peegli nurka, et ta näeks ruumi. See oli tohutu suur avar saal, nagu hiiglasliku hotelli aatrium. Selle keskelt laskus alla lift. Inimesed ruttasid üle kaunilt kujundatud sildade ja kristallselge sinine vesi voolas oma looklevates sängides mööda tohutuid läbipaistvaid õhus rippuvaid torusid, mis jättis mulje lendavatest ojadest. Üsna lähedal nägi Mira meest, kes istus avatud sahtli kõrval ja noogutas pead, käed veidi häbelikult süles koos.

Lycan võttis peegli ära. Ta silmad olid läinud suureks ja ümmarguseks.

„Mis on?“ küsis Mira.

Mees avas rääkimiseks suu, siis muutis meelt ja raputas pead. „Ei midagi.“

„Palun, ütle mulle.“

Pikk paus. Mira oletas, et tegu oli sisemise heitlusega. Lõpuks Lycan vastas. „Mulle lihtsalt jõudis lõpuks päriselt kohale, nagu üdini, et ma räägin surnud inimesega. Kui ma saaksin su käest kinni hoida, oleksid su sõrmed külmad ja kanged.“

Mira pööras pilgu ära ja vaatas lakke. Tal oli häbi. Häbi surnud keha pärast, milles ta asus.

„Mis tunne see on?“ sosistas mees, nagu küsiks ta midagi rõvedat.

Mira ei tahtnud vastata, aga ta ei tahtnud ka surma tagasi pöörduda. „See on raske. On väga raske, kui sul puudub igasugune kontroll – millal sind äratatakse või kellega sa räägid. Ja see on hirmutav, kui aus olla. Kui sa selle kohtingu lõpetad, mind enam ei ole – pole mõtteid, pole unenägusid, ainult eimiski. See kohutab mind. Ma kardan paaniliselt neid väheseid minuteid enne kohtingu lõppu.“

Lycan näis kahetsevat, et oli küsinud, nii et Mira muutis teemat ja küsis temalt ta küütijate kohta. Tal oli kaks: isa ja vanaema.

„Ma ei saa aru,“ ütles Mira. „Miks teil on ikka veel küütijad, kui on juba välja mõeldud, kuidas inimesi ellu äratada?“ Tema ajal oli meditsiin arenenud sinnamaale, et juba oli lootust läbimurdeks, nii et säilitamine oli tavaline, aga surnud jäid surnuks.

„Kehad kuluvad ära,“ sõnas Lycan hooletult. „Kui üheksakümne üheksane proua ellu äratada, sureb ta lihtsalt jälle ära. Aga räägi mulle endast. Ma näen siit, et sul oli ka küütija?“

Mira rääkis Lycanile oma emast, Lycan pomises sobilikud kaastundeavaldused ja Mira teeskles, et need on teretulnud. Tal polnud olnud mingeid illusioone, kui oli nõustunud emale küüti pakkuma. Tema motiiv oli olnud tegelikult üdini egoistlik: ta teadis, et kui keeldub, ei suuda ta süütundega elada. See, mida ta ema tegi, oli emotsionaalne väljapressimine, aga veatult sooritatud.

Aga ma suren. Mira, ma kardan. Palun. Isegi pärast kaheksatkümmet aastat ja surma kuulis Mira ikka veel ema häält, selle pidevalt ärritunud tooni.

Emast mõeldes täitis teda õudne pimedus. Ta tundis süüd ja häbi. Aga miks peaks ta häbenema? Mida sa oma emale võlgned, kui tolle ainus lahke tegu üldse kunagi oli sinu sünnitamine? Kas sa võlgned talle ruumi oma peas? Mis siis, kui sa armastasid hoopis naist, mitte mõnda „kena meest“ ja su ema vaevalt rääkis sinuga? Mis siis, kui su hingesugulane suri, piinarikkalt, ja su ema „lohutas“: „Ehk peaksid järgmine kord meest proovima.“ Nagu oleks Jeanette’i surm kuidagi ema hukkamõistu õigustanud.

„Mis siis, kui ma tõepoolest leian siit kellegi, kes on nõus minuga abielluma vastutasuks taaselustamise eest?“ ütles Lycan parajasti. „Kas inimesed mõistaksid, et ta on minu jaoks liiga ilus, ja saaksid aru, et ma kohtusin temaga pruudipuriklas? Me peame välja mõtlema veenva loo, et kus ja kuidas me kohtusime – midagi, mis ei tunduks välja mõeldud.“

“Pruudipuriklas?”

Lycan kehitas õlgu. „Niimoodi neid kohti kutsutakse.“

Seega oli ta isegi siis paaria, kui keegi ta ellu äratas. Inimesed ei tahaks temaga midagi tegemist teha. Ema hääl kajas ta peas vastu, mõttega peaaegu harmoonias.

Ma ei taha sinuga mingit tegemist teha. Ei sinu ega su tüdruksõbraga.

„Ma kardan, et mul on aeg lahkuda. Ma pean teistega kohtuma. Aga ehk räägime teinekord veel?“ ütles Lycan.

Mira ei tahtnud jälle surra, ta ei tahtnud, et ta heidetaks jälle sellesse sügavikku. Tal oli vaja mõelda nii paljude asjadele, meenutada. Aga „see meeldiks mulle“ oli kõik, mida ta ütles, surudes alla iha karjuda, anuda meest, et too teda ei tapaks. Siis ei tuleks mees kunagi tagasi. Kui Lycan sirutas käe, et Mira välja lülitada, kasutas ta viimaseid allesjäänud sekundeid, et püüda leida mälestus avariist. See kipitas nagu pind ta naha all.

 

Lycan tuli tagasi. Ta ütles, et tema eelmisest visiidist on möödunud nädal. Miral polnud vähimatki aimu, kui ammu see oli, umbes nagu siis, kui sa magad. Nädal tundus sama nagu kolmkümmend aastat.

„Ma rääkisin üheteistkümne naisega ja ükski neist polnud pooltki nii huvitav, kui sina. Eriti need, kes olid hiljuti surnud. Moodsad naised võivad olla nii pinnapealsed, nii tõrksad ühisosa leidmisel. Ma ei tahaks, et meie suhe oleks pidev pingutus. Ma tahan hoolitseda oma naise vajaduste eest, ma tahan, et võiksin öelda: „Ei, kallis, lähme vaatame seda filmi, mida sina tahad“ ja olla kindel, et tema ütleb vastu: „Ei, kõik on hästi, ma tean, kui väga sa tahad seda teist näha.“ Ja vahel vaataksime tema filmi ja vahel minu oma.“

„Ma tean, mida sa mõtled,“ ütles Mira toonil, mida lootis kõlavat intiimselt. Nii intiimselt, kui tema laibahäälega oli võimalik.

„Sellepärast ma tulingi kõige alumisele korrusele, naiste juurde, kes on surnud sada, sada kakskümmend viis aastat tagasi. Ma mõtlesin – miks mitte keegi süütumatest aegadest? Tema oskaks seda tõenäoliselt rohkem hinnata. Naine, kes mulle sissejuhatuse tegi, ütles, et pruudi valimine sügavkülmast elusa naise asemel on üllas tegu – sa annad elu kellelegi, kes on sellest pettusega ilma jäänud. Aga ma ei peta ennast, ära arva, ma ei tee seda mingist õilsusest … aga sellepoolest on hea mõelda, et ma teen kellelegi midagi head, ja need tüdrukud siin all vajavad seda rohkem, kui tüdrukud seal üleval. Teie olete kauem järjekorras olnud.“

Mira oli olnud järjekorras väga kaua. Aga see ei tundunud nõnda. Ta oli pärast oma surma olnud kokku elus nagu umbes vist tunni? Oli raske arvata, sest ta ei mäletanud surma. Mira püüdis tagasi mõelda. Kas avarii oli juhtunud linnas või kiirteel? Kas see oli olnud tema süü? Mitte midagi ei meenunud peale mälestuste, mis pidid pärinema ajast nädalatel enne surma, kui ema teda hulluks ajas.

Pärast ema küütivõtmist ei suutnud ta enam kunagi armastada. Kuidas oleks ta saanud kellegagi armatseda, kui ema pealt vaatas? Isegi mees ei tulnud kõne alla, kuigi mehed olid niikuinii kõne alt väljas.

„Aga see on piinlik,“ ütles Lycan parajasti. „Ei ole kuidagi võimalik inimesele kenasti öelda, et sa ei ole huvitatud. Ma ei ole harjunud naistele ära ütlema. Ma olen rohkem harjunud olema selles teises otsas. Kui sa ei oleks siin sahtlis, sa ilmselt isegi ei vaataks mind teist korda.“

Mira sai aru, et mees õngitseb komplimenti, lootis, et Mira ütleb, et ta eksib, et ta kindlasti heidaks talle teise pilgu. See oli raske – teesklus, et ta tunneb midagi muud, kui ta tegelikult tunneb, ei olnud Mira loomuses. Aga tal polnud seda luksust, et ta võiks endale lubada oma loomusele truuks jääda.

„Muidugi vaataksin. Sa oled suurepärane mees ja hea välimusega.“

Lycan säras. Mis värk see on, mõtles Mira, et me usume iga valet, ükskõik kui uskumatut, kui see on meelitav?

„Mõned inimesed lihtsalt süütavad sinus mingi sädeme, panevad su südame kiiremini lööma, tead küll,“ ütles Lycan. „Teised mitte. Raske öelda, miks see on nii, aga neil esimestel sekunditel, kui sa kedagi näed,“ ta nipsutas sõrmi, „sa juba tead.“ Ta hoidis mõne hetke silmsidet – miski, mis oli tema jaoks ilmselgelt ebamugav – ja langetas siis pilgu sülle, põsed õhetamas.

„Ma tean, mida sa mõtled,“ ütles Mira. Ta püüdis seda öelda soojalt, teadvalt. Ta tundis end sitasti.

Seekord oli taustal kuulda katkematut vestluspominat.

„… läbi elu ja taaselustamise, et armastada ja hoida …“

„Mis see on, mida ma kuulen? Kas see on abielutseremoonia?“ küsis Mira.

Lycan vaatas üle õla ja noogutas. „Seda juhtub siin kogu aeg. Muidu oleks kellegi taaselustamine riskantsevõitu.“

„Muidugi,“ ütles Mira. Ta oli siin olnud aastakümneid, kuid ei teadnud ometi sellest kohast midagi.

 

„Ma pean sulle midagi rääkima,“ ütles Lycan. See oli nende kuues või seitsmes kohting. Mira oli Lycanisse üsna kiindunud, mis oli hea, sest ainsad asjad, mida ta kunagi nägi, olid Lycani lõualotid, millest küünitus välja pisike lõuakühm. Lycan oli Mira elu, selline nagu see oli.

„Mis on?“ küsis Mira.

Mees vaatas üle ruumi ja ohkas raskelt. „Ma ei ole kunagi nautinud ühegi naise seltskonda nii palju, kui sinu oma. Ja ma tahan olla sinuga aus, aga ma kardan, et siis jään sinust ilma.“

Mira püüdis arvata, mida sellist võiks mees küll öelda, mis sunniks teda eelistama olla pigem surnud, kui tema seltskonnas. „Ma olen kindel, et seda ei juhtu, ükskõik milles asi on. Sa võid mind usaldada.“

Lycan kattis käega silmad. Tema rind jõnksles. Mira tegi vaikseid lohutavaid häälitsusi, sedasorti, mida tema ema kunagi ei teinud, isegi mitte siis, kui Jeanette suri.

„Kõik on hästi,“ kuristas ta, „mis iganes see on, see on okei.“

Lõpuks vaatas Lycan teda, silmad punased. „Sa meeldid mulle väga, Mira. Ma arvan, et ma isegi armastan sind. Aga ma pole rikas mees. Mul ei ole sinu taaselustamiseks raha ega saa kunagi olema. Isegi mitte siis, kui müüksin maha kõik, mis mul on.“

Mira polnud isegi teadnud, kui väga ta oli lootnud, enne kui see lootus purunes. „Noh, see ei ole sinu süü.“ Ta püüdis kõlada reipalt, kuigi ta sisemuse täitis mustav lootusetus.

Lycan noogutas. „Anna andeks, et ma sulle valetasin.“

Miral polnud vaja küsida, miks ta siis teeskles, et tuli siia naist otsima, kui ta ei saanud endale kellegi taaselustamist lubada. Siin olid ju kõik naised tema vastu lahked, rippusid iga ta sõna küljes, lootuses, et mees valib tema ja päästab ta nende pikast unest. Kust mujalt leiaks Lycani sugune mees veel säärast tähelepanu?

„Kas sa suudad mulle andestada?“ küsis Lycan. Ta nägi välja nagu noomida saanud buldog. „Kas ma tohin sul veel külas käia?“

„Muidugi. Ma tunneksin sinust väga puudust, kui sa seda ei teeks.“ Tõde oli, et Mira polnud võimeline kellestki puudust tundma, kui Lycan teda ei külastanud. Keegi teine tema juures ei käinud ja tõenäosus, et veel keegi selles külg-külje kõrval lebavate pruudipurikate lõputus mausoleumis tema otsa komistab, oli olematu.

Sellega asi lõppeski. Lycan vahetas teemat, hakkas rääkima oma retromängude koodikollektsioonist ja Mira kuulas, mõmises pausikohtades „mhmh“ ning mõtles oma mõtteid.

Ta avastas end mõtlemas rohkem ema, kui Jeanette’i peale. Ehk sellepärast, et Jeanette’i surmaga oli ta suutnud juba leppida, aga ema oma oli veel värske, kuigi see polnud kaugeltki nii ahastamapanev. Kui Jeanette suri, oli Mira tema surma mõttes nii läbi töötanud, et selle kohta polnud võimalik mõelda enam ühtki uut mõtet. Ja alles siis oli ta lõpuks suutnud tal minna lasta …

Tal tuli kõige jahmatavam mõte. Mira ei suutnud uskuda, et polnud selle peale varem tulnud, kui alles nüüd. Jeanette oli töötanud Capital Lifekeys, täpselt nagu Miragi. Säilitamine oli olnud osa tema kindlustuspaketist ‒ nagu Miralgi.

„Lycan, kas sa palun teeksid minu heaks midagi?“ Kogu kõiksus ja igavik näis sõltuvat sellest, mida ta küsida kavatses.

„Muidugi. Ükskõik mida.“

„Kas sa vaataksid järele ühe mu surnud sõbra kohta?“

„Mis ta nimi on?“

„Jeanette Zierk. Sündinud kaks tuhat kakssada kakskümmend neli.“

Kui Lycan otsis, ei olnudki Mira nii ärevil, kui oli uskunud end olevat ‒ ilmselt sellepärast, et ta süda ei saanud puperdada ja peopesad higistada. Uskumatu, kui suur osa tunnetest oli seotud keha, mitte meelega.

Lycan otsis. „Jah. Ta on siin.“

„Ta on siin? Sellessamas asutuses?“

„Jah.“ Mees luges oma seadmelt, nina vastu peopesa, siis osutas üle hiigelsuure aatriumi veidi allapoole, kui nemad olid. „Sealsamas. Ma ei tea, miks sa imestad – kui ta säilitati, siis on ta siin – hoiuselepingu rikkumine on kuritegu.“

Mira soovis, et ta saaks pead tõsta ja vaadata näidatud suunas. Ta oli veetnud oma vähesed viimased aastad leppides, et Jeanette’i on tõepoolest läinud ega tule enam kunagi tagasi. „Kas sa saaksid ta üles äratada ja talle minu poolt sõnumi edasi öelda? Palun?“

Lycan oli hetke täiesti sõnatu.

„Palun?“ sõnas Mira. „Ma oleksin äärmiselt tänulik.“

„Noh, hea küll siis. Hästi. Oota.“ Lycan tõusis ebakindlalt, näis hetke hämmeldunud, aga läks sellegipoolest.

Ta naasis hetke pärast. „Mis ma talle ütlen?“

Mira oleks tahtnud paluda, et Lycan ütleb Jeanette’ile, et ta armastab teda, aga see ei pruukinud olla hea mõte. „Ütle lihtsalt, et ma olen siin. Ma väga tänan sind.“

Võimalik, et see oli keegi teine, või Mira ettekujutlus, aga tal oli päris kindlasti tunne, et kuulis kauget üllatunud kraaksatust. Jeanette’i vastus uudisele.

Varsti ilmus tema vaatevälja Lycani naeratav nägu. „Ta läks uudisest väga elevile. Ma pean silmas, et täitsa endast välja elevile. Ma mõtlesin, et ta hüppab sahtlist välja ja kallistab mind.“

„Mis ta ütles?“ Mira püüdis kõlada rahulikult. Jeanette oli siin. Äkitselt oli kõik muutunud. Miral oli põhjus, et elada. Ta pidi välja nuputama, kuidas siit pääseda.

„Ta palus sulle öelda, et ta armastab sind.“

Mira nuuksatas. Lycan oli tõepoolest rääkinud Jeanette’iga. Kui imelik, imeline ja lõpmata äraseletamatu värk.

„Ja ta ütles veel, et loodab, et sa õnnetuses väga ei kannatanud.“

„See polnud õnnetus,“ vastas Mira.

See oli just kohale jõudnud. Ta ütles seda enne, kui jõudis mõelda, mis oli kummaline kogemus ‒ nagu oleks keegi tema surnud suu üle kontrolli haaranud, sõnad vorminud ja kõrist väljavoolava õhu sisina toel kuuldavale toonud.

Pikk, ebamugav vaikus.

„Mis mõttes?“ küsis Lycan, kulm kortsus.

Nüüd Mira mäletas. Mitte seda hetke ennast, aga selle planeerimist, kavatsust. Ta oli pannud selga oma parima beeži pükskostüümi. Ema muudkui päris, et mis puhul. Tahtis teada, miks Mira nii põhjalikult valmistub, kuigi nad lähevad vaid Pan Pietrosse õhtust sööma. Ta ütles, et Mira pole sugugi nii ilus, kui ta oma arust on, ja et ta peaks endast vähem arvama. Mira vaevu kuulis teda. Üks kord, kui ema sõnad ei suutnud teda ei häirida.

„Ma tahan öelda, et see polnud õnnetus,“ kordas ta. „Sina olid minuga aus, ma tahan sinuga samuti aus olla.“ Kui aus olla, siis tegelikult ei tahtnud, aga ta oli sõnad välja pahvatanud ja tal polnud jaksu hakata asja siluma.

„Oh. Aitäh sulle.“ Lycan sügas ühe sõrmega juurdlevalt pead. Mira polnud kindel, kas mees sai aru, mida ta silmas pidas. Pärast kõiki nende vestlusi polnud tal endiselt erilist aimu, kas Lycan oli intelligentne või mitte. „Tead, kui ma suudan välja nuputada, kuidas sind taaselustada, saaksid sa koos minuga firma iga-aastasele piknikule tulla. Eelmisel aastal kuulutasin kogu meie lauale, et võidan õhtu õnneloosi peaauhinna, ja ma võitsingi!“

Lycan jätkas looga oma firma piknikust ja Mira mõtles Jeanette’ile, kes oli just öelnud, et armastab teda, mis siis, et nad on mõlemad surnud.

Lycan ütles head aega kaugelt liiga ruttu. Ta ütles Mirale, et tuleb teisipäeval, ja tappis ta.

 

Tema kohal koogutaval mehel oli seljas ülikond ja lips ees, kuigi ülikonnal polnud käiseid ja lips oli ümmargune, ning mehe nahk erkoranž.

„Mis aasta praegu on, palun?“ küsis Mira.

„Kaks tuhat nelisada seitsekümmend seitse,“ vastas mees üldse mitte tõredalt.

Mira ei mäletanud, millal Lycan oli viimati käinud. Kaks tuhat nelisada? Siis oli olnud vist kaks tuhat kolmsada midagi? Nüüd oli sada aastat hiljem. Lycan polnud tagasi tulnud. Ta oli läinud – surnud või mõne sugulase küüdis.

Oranži mehe nimi oli Neas. Mira ei teadnud, kas on viisakas küsida, miks ta on oranž, nii et ta küsis hoopis, mis tööd ta teeb. Neas oli advokaat. Sellest järeldas Mira, et maailm polnud tema elusolemise ajaga võrreldes kuigi palju muutunud, kui advokaadid oli endiselt olemas, kuigi nüüd oranžid.

„Minu vanaisa Lycan tervitab,“ sõnas Neas.

Mira naeratas. Jäikade huultega oli see raske, aga tunne oli hea. Lycan tuli siiski tagasi. „Ütle talle, et ta on hiljaks jäänud, aga sellest pole midagi.“

„Tema nõudiski, et me sinuga räägiksime.“

Neas lobises meeldivalt Lycanist. Lycan oli kaalujälgijate koosolekul kohtunud ühe naisega ning too ei pidanud sobilikuks, et Lycan Miral külas käib. Nad lahutasid kakskümmend aastat hiljem. Lycan suri kuuekümne kuue aastaselt südamerabandusse, taaselustati, ja kui ta jõudis üheksakümnendatesse eluaastatesse, sai pojalt küüti. Lycani pojast oli omakorda saanud mõni aasta tagasi Nease küütija, ja Lycan tuli temaga kaasa.

„Mul on hea meel, et Lycaniga on kõik hästi,“ ütles Mira, kui Neas jutu lõpetas. „Ma olin temasse väga kiindunud.“

„Ja tema sinusse.“ Neas ristas jalad ja köhatas. „Aga räägi mulle, Mira ‒ kui sa oleksid elus, kas sa tahaksid lapsi?“ Tema hääletoon kõlas nüüd nagu intervjueerijal, kes küsitleb võimalikku uut töötajat.

Küsimus tabas Mirat ootamatult. Ta oli arvanud, et see on seltskondlik visiit, eriti pärast seda, kui Neas oli maininud, et Lycan oli seda nõudnud.

„Jah, kui aus olla. Ma kunagi lootsin. Aga asjad ei lähe alati nii, nagu plaanitud.“

Mira kujutles Jeanette’i, kastis kiviviske kaugusel, surnud. Nease küsimus süütas lootusesädeme. „Kas see on kohting?“ küsis ta.

„Ei.“ Neas noogutas, küllap mõnelt oma küütijalt tulnud soovituse peale. „Tegelikult me otsime kedagi, kes sünnitaks meile lapse ja aitaks teda kasvatada. Vaata, mu naine suri, tal oli Dietzi sündroom, ravimatu haigus. Nüüd on ta mul küüdis. Me tahame last. Ja selleks on meil vaja sünnitajat ja hooldajat.“

„Saan aru.“ Mira pea käis ringi. Kas ta peaks kohe kuulutama, et talle väga meeldiks nende last kasvatada, või annaks see märku, et ta ei võta asja piisava tõsidusega? Lõpuks otsustas ta mõtliku ilme kasuks, lootuses, et see annab edasi tema arusaamist olukorra tõsidusest.

„Me abielluksime, otse loomulikult, juriidilistel põhjustel, aga see oleks täiesti platooniline.“ „Jah, loomulikult.“

Neas ohkas ja näis järsku ärritunud. „Anna andeks, Mira, mu naine ütleb, et sa ei sobi. Lycan on väga pahane.“ Ta tõusis ja sirutas käe Mira pea kohale. „Me oleme intervjueerinud juba nelja-viitkümmet naist ja ükski ei ole piisavalt hea,“ lisas ta tõredalt.

„Ei, oota!“ hüüatas Mira.

Neas ootas.

Mira mõtles kiiresti. Mida ta oli teinud, et naine järsku otsustas, et ta ei sobi? Tõenäoliselt tundis naine end ohustatuna mõttest, et majas on teine naine, kes kasvatab tema last. Ahvatleb tema abikaasat. Kui Mira suudaks neid hirme leevendada …

„Ma olen lesbi,“ ütles ta.

Neas näis üdini jahmunud. Ilmselgelt polnud Lycan taibanud, kes Jeanette Mirale oli, isegi pärast seda, kui oli tema sõnumi edasi andnud. Sõbrad võivad samuti öelda, et armastavad üksteist. Neas ei öelnud midagi ja Mira teadis, et tema sees käib äge arutelu. Ta palus jumalat, et oli olukorda õigesti hinnanud.

„Nii et sa siis ei saa minusse armuda?“ küsis Neas lõpuks. See oli nii veider küsimus. Neas polnud mitte ainult mees, vaid ta oli oranž mees ja mitte kuigi nägus.

„Ei. Ma armastan naist, kelle nimi on Jeanette. Lycan kohtus temaga.“

Järgnes jälle pikk vaikus.

„Ja siis on veel küsimus, et sinu avarii ei olnud päriselt õnnetus?“

Mira oli selle unustanud. Kuidas on võimalik nii lihtsalt unustada enda ja oma ema tapmine? Ehk sellepärast, et see juhtus nii kaua aega tagasi. Kõik, mis oli olnud enne tema surma, tundus nüüd olevat eoonide kaugusel. Nagu hoopis teine elu.

„See oli nii ammu,“ pomises Mira. „Aga jah, see on tõsi.“

„Sa lõpetasid oma ema elu?“

„Ei, ma ei tahtnud seda teha.“ Nii see oli. Mira polnud tahtnud ema surma, ta oli lihtsalt tahtnud temast pääseda. „Ma põgenesin tema eest. Mõne inimesega ei ole võimalik koos elada, isegi kui ta on su ema.“

Neas noogutas aeglaselt. „Meil on seda raske ette kujutada. Küütimine on meie jaoks olnud väga võimas kogemus. Me ei osanud Oonaga kunagi isegi ette kujutada, et võime olla nii lähedased, ja meil on hea meel, et isa ja vanaisa ja vanavanaema on ka meiega. Mina ei vahetaks seda mitte millegi vastu.“

„Ma mõistan, et see võib olla ilus kogemus,“ ütles Mira. „Mulle näib, et see on nagu abielu, aga midagi enamat. See võimendab suhet – head muutuvad lähedasemaks ja sügavamaks, halvad talumatuks.“

Nease silmad täitusid pisaratega. „Lycan ütleb, et me võime sind usaldada. Me vajame kedagi, keda saab usaldada.“ Ta noogutas veel natuke aega, uppunud oma mõtetesse. Siis viipas ta käega ja õhus materialiseerus pikk tekstirida. „Kas sa usud laste füüsilise karistamise vajalikkusesse?“ küsis Neas, lugedes esimest rida.

„Kindlasti mitte,“ vastas Mira, teades, et neist vastustest sõltus kogu ta eksistents.

 

Mira süda tagus nii kiiresti, et tal oli tunne, nagu laperdaksid ta rinnus tiivad. Lucia magas, tema pisike pehme pea surutud vastu Mira mäslevat rinda. Lift viis nad üles – all avanes määratult suur aatrium, samal ajal kui inimesed maapinnal pisenesid täppideks.

Ta oleks tahtnud joosta, aga hoidis sammu ühtlase, läbipaistvad kingad kõpsusid marmorpõrandal.

Ta nuttis, kui Jeanette silmad avas, libistas sõrmedega üle tema sinkjasvalge kõrva, puudutas kergelt siniseid huuli.

Jeanette nuuksus. Tema jaoks oli möödunud üksainus hetk pärast seda, kui Lycan temaga rääkis.

„Sa said hakkama,“ kraaksatas Jeanette selle kohutava laibahäälega. Ta märkas beebit ja naeratas. „Väga tubli.“ Nii tema moodi – küsida mitte midagi, isegi mitte elu. Kui Jeanette oleks ilmunud Mira sahtli äärde, elus ja terve, oleks esimesed sõnad Mira suust olnud: „Aita mind siit välja!“

Kusagilt mõned tasandid altpoolt triivisid üles abielustseremoonia vanded, mehe hääl tugev ja kindel, naise oma ilmetu ja kärisev.

„Mul ei ole nii palju raha, et sind taaselustada, kallis,“ ütles Mira, „aga ma olen pannud kõrvale piisavalt, et sind endasse võtta. Kas see oleks piisavalt hea? Kas sa jääksid minuga, kuniks me mõlemad elame?“

Surnud ei saa nutta, aga Jeanette proovis, ja puudu jäid ainult pisarad. „Jah,“ ütles ta. „See on tuhat korda parem, kui piisavalt hea.“

Mira noogutas naeratades. „Selle korraldamiseks kulub mõni päev.“ Ta puudutas Jeanette’i külma põske. „See on üksainus silmapilk. See on viimane kord, kui sa pead surema.“

„Lubad?“

„Luban.“

Mira sirutas käe ja Jeanette suri – viimast korda.


Tõlkinud Sash Uusjärv

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0518)