Ere astus ettevaatlikult vana müüriserva pidi edasi. Siin-seal võis kohata lahtiseid kive või reetlikku klibu, mis turnija müürilt maha paisata ähvardas, teisal varjas pehme sammal aga ülikooli raamatukogutiivast alles jäänud teravamaid nukke. Sellelt müüriosalt poleks kukkumine kuigi kõrge, kuid kui põlved ja küünarnukid pääseksidki, siis ego saanuks ikka mõne sinika. Vasak jalg ette, varbaga väike silumisliigutus, siis varvas aegamisi maha ning ühe pika hetke vältel libistas Ere keharaskuse aeglaselt paremalt jalalt vasemale, liikudes nii sammu edasi. Nüüd oli parema jala kord.

“Ere!”

Ere heitis pilgu hüüdjale ja lehvitas rõõmsalt. Vastu sai ta vaid allaandva ja mureliku pearaputuse. Ajad ei olnud ju enam nii keerulised kui vahepeal, kuid sellist naeratust, mida Ere viieteist või kahekümne aasta tagusest ajast mäletas, ei näinud enam pea kuskil. Viimastel aastatel keerles kõik vaid müntide ja nurina ümber. Ja kuigi münte oligi taas üha rohkem, ei kadunud nurin kuhugi. Miks, küsis Ere vahel endalt, kuid ohkas siis teadvalt. Sõna oli kadunud, unistused läinud. Laulvam Sõna oli tallatud sillutise serva rentslisse, metsaraja mudasse, hauakaevamise villidesse ja nendesse samadesse müntidesse, mida inimesed kiivalt tallel hoidsid ja rumaluse või veinipärmi peale kulutasid. Töökorras vesilukk maksis enam kui mitu tuhat sõna, kui need just nõiasõnad ei olnud.

“Isegi sina peaksid teadma,” mühatas naabrimees pahuralt, “et nendel varemetel tammumine pole sünnis.”

“Mis mina?” küsis Ere naiivsust teeseldes, kuid hüppas siiski ülikooli vanadelt müüridelt maha. Kukkuda oli vaid meetri jagu ning all õitsesid viimased hilised ristikõied. “Külahull ja ravitseja kõnnib nendel radadel, millele vaimud teda sunnivad,” lisas ta salapäraselt juurde. Sügisehakul, kui niigi tõsised inimesed veelgi enam endisse tõmbusid, tekkis Erel vahel kiusatus keset küla laulda. Lihtsalt selleks, et nad hetkeks peatuksid ja mõtiskleksid - unistaksid oma tõsisuse ning mõistaksid, et lisaks tööle ja rahale oli veel midagi. Ülikool oli seda kord pakkunud - teadmisi ja ilu ühes kimbus - , kuid nüüdsed varemed peletasid inimesi pigem eemale.

“Isegi külahull pole kaitstud seaduse ja sõdurite eest. Ravitsejat läheb külal aga ikka vaja, seega ole parem valmis, et me sul rohkem hullusi teha ei luba. Õie räägib juba nädal aega, et peab oma põlve pärast su juurde abi saama tulema, aga kuidas ta sind leiaks, kui sa keelatud radadel jalutad?”

Ere raputas vaid pead ja tänas naabrimeest uudiste eest. Vali ei rääkinud kunagi päris niisama. Kuskil läheduses pidi levima kuuldusi sõdurite liikumisest ning see oli ärevust tekitav. Sõduritest võis alati kõike oodata. Enamasti paari lõhutud tara ja tühje vägijooginõusid, kuid oli kordi, mil neil oli lisaks tavapärasele joomarlusele ka mõni tõsisem töö teha. Sõdurid oli need, kes ülikooli müürid lõplikult lammutasid, kuid sõdurid, needsamad sõdurid olid vaid veidi varem ülikooli inimeste eest kaitsnud. Ja lõpuks, kui käskudest olid saanud keelud, patrullis neid veel aastaid varemete läheduses, tuletades kaigaste ja käsupitseritega meelde, et ülikooli müüride läheduses viibimine oli keelatud ka siis, kui majesteetlikku õppeasutust siin enam polnud.

Kui Vali lahkunud oli, pööras Ere end veel korraks tagasi, kuid loobus siis selleks päevaks ja seadis sammud kodu poole. Oli imeline suvelõpu päev. Päike paistis pilvealuse laiskusega, lubades kõike ja mitte midagi. Veidi kahju oli sel moel otsingud katkestada, kuid teha polnud midagi. Pealegi ootas kodus vähemalt tuhat tegemist vajavat tööd.

“Oi, Ere, lapseke, täna ma saan vist vaid salvi võtta,” pomises Õie juba ukselt. “Mul on siin kolm muna, puha tänased, ja üks kaalikas lisaks. Õige maagia jaoks pole piisavalt, aga salvi peaks selle eest ikka saama, ehk isegi kaks purki.”

Ere noogutas, süda veidrast valust kokku tõmbumas. Kui ta kakskümmend aastat tagasi ülikooli väravast sisse astus, oli maailm hoopis teistsugune. Tõsi, esimese nälja oli maailm juba üle elanud ning muutused olid alanud, kuid isegi selles veidralt valusas ajastus maksis purgike meditsiiniharidusega targa salvi vähemalt kolm vaskmünti, õpilase oma kaks. Täna ei maksnud keegi selle eest ainsatki vaskmünti ega isegi tosinat muna. Nüüd sai ta närused kolm muna ja kaalika. Käte liigutamise ja pominaga võis aga nüüdki korralikke münte teenida ning vahel, kui nälg Ere uksele koputamas oli, surus naine mõistuse vaikima ja võttis inimestelt raha vastu. Viimasel ajal tõidki nõiasõnad sagedamini toidu lauale kui ülikoolist saadud teadmised. Õnneks oli sõnade lausumine heaks ettekäändeks, et haiget kohta sõrmedega katsuda ja kanga alla peitmatult vaadata. Sõnad olid müntide jaoks ja salv, tee või lahas tegeliku ravimise tarvis.

“Ega minus täna seda õiget nõiaväge olekski,” kostis Ere valjemalt ning tõstis munad kiirelt laua pealt ära, enne kui Õie võiks ehk ümber mõelda. “Aga näita mulle oma põlve!”

“No mis sa sest põlvest ikka vaatad! Vana inimese põlv - valu täis kui kurat ja muidu omatahtsi krimpsus. Maksta ma selle eest ka ei saa, seega ma võtan parem salvi ja lähen.”

“Ega ma selle eest eraldi raha küsikski,” ohkas Ere raskelt vastu.

“No mis mõttes ei küsiks? Endal kaksikud toita ja ta arvab, et võib õhust ja armastusest toituda.”

“Ja seda viimast on siin tõepoolest palju ringi liikumas!” nähvas Ere vastu.

“No tuleb see sinu sõdur ka kord tagasi, mis sa siin ikka plärtsud. Anna mulle see salv nüüd.”

“Mitte enne, kui ma olen su põlve näinud,” lõi Ere kannad tugevamalt maha. Sõdurpoisi juttu polnud mõtet tagasi lükata. Vahel näis, et küla ainult sellest uudishimust edasi liikuda jaksaski, et kas Ere laste isa oli sõdur või mägede maag. Kui Ere end heast küljest näitas, kiputi eelistama maagi, kui naise poole aga pikem pilk saadeti, võidutses arvamises juhmakas pealinna sõdur. Mõnes loos olla Ere suisa vägisi võetud.

“Et ma sulle siis vaatamise eest võlgu jääksin?“ kriiskas Õie. „Või tahad selle lihtsalt ära kaetada, sest mul sõnade jaoks raha ei jagunud? Ei-ei, ega ma loll ole! Anna mulle salv, mille eest ma maksnud olen, ja juba ma lähengi.”

 

“Mida ma sulle jooksmisest rääkinud olen?” pahandas Ere, kui tütar uksest sisse tormas.

“Aga…” kohkus Heli, vaevu 8-aastane plikatirts, kelle tumedad patsidki näisid ehmatusest tagasi põrkuvat. “Vanaisa õpetab mind lugema ja ta palus, et ma talle sinise raamatu viiksin.”

“Ja see vabandab sind kuidas?” ei andnud Ere järele. Vahel tundus Erele, et ta ei saa iial hakkama laste rahulikeks ja mõistlikuks kasvatamisega. Maailmal olid omad reeglid, ühiskonnal teised. Nende kattuvus oli hetkel selge - raamatutest avalikult ei räägitud, sest kõik, mis oli kirjas, kuulus igandi hulka, millest suuremat ei peetud. Juturaamatutesse olla kirjutatud ajaraiskamine ning teadmisraamatutesse võõrkeelsed sõnad ja pahelised mõtted, mis rahvale hädad kaela toonud olidki. Halval päeval võis raamatuga vehkimine sõduridki kohale meelitada.

“Vabandust, ema!” poetas Heli pead longu lastes.

“Ega see nüüd nii hirmus ka ei ole,” turtsatas Ere naerda, kogu varasem rangus kadunud. Kui maailm midagi tõsiselt vajas, oli selleks muinasjutt, laul ja naeratus. Ja ega mõned kopsakamad mündidki halba teinuks. “Kas sa tead, kus su vend ringi luusib?”

“Mhmh! Hääl on meiega. Tema jäi vanaisaga lugema.”

Ere aitas tütrel suure raamatu rätiku sisse varjata ning kui Heli raamatuga lahkunud oli, sättis ka Ere välja minema. Kingad olid vanad ja auklikud, kuid kuivema ilmaga polnud väga hullu. Annaks jumalad vaid mõne mündi, et enne talve kingsepalt uued osta jaksaks. Ta tõmbas keebi selga ja seadis õhtuhämaruses sammud taas ülikooli varemete poole.

Ere ei olnud enam noor, kuid veel ka mitte vana. Nüüdseks juba piisavalt eakas, et hulkuvate poiss-sõdurite meelama pilgu eest eemale jääda, kuid ikka veel hallita juustes, sirge selja ja kumera kehaga. Keep tihedalt ümber tõmmatuna jalutas ta rohtu kasvanud teed mööda ülikooli poole. Ta mäletas selgelt päeva, mil 15-aastase tüdrukuna esimest korda ülikooli uksele koputas. Tol ajal liikus peatänaval ja kaugemalt saabuvatel teedel kaarikuid ja vankreid, igaüks kandmas korralikes riietes sirgeseljalisi inimesi, teadustöövarustust või toidupoolist ja ravimtaimi. Ülikool oli uhkuse koht, koht teadmistele ja tulevikule ning ülikooli raamatukogus oli nurgake ka juturaamatutele. Seal olid kirjutajad-joonistajad ning igas üksikus raamatus peitus noore Ere meelest toores maagia. Inimesed, kes võisid öelda, et tegid midagi ülikooli heaks, olid toona õnnelikud oma töö üle. Isegi kui nende panus piirdus viljakoorma kohale viimisega. Õnnelikud olid ka kohalikud lapsed, kui iga viienda päeva hommikul astus toonane ülikooli peaarhivaar, Ere isa, oma kabinetist välja ja jutustas kohalikele lastele loo mõnest raamatukokku saabunud raamatust.

Aga siis tulid põuad. Esimene nälg veel ülikooli ei laostanud. Esmalt nudis see hoopis kirjutajad. Nälg ei soosinud lugusid ning lood ei soosinud vimma, mille näljapaistetusesegune kadedus inimeste südamesse tõi. Ere vanaisa oli tol ajal lähikonnas maahärra kirjutaja. Kirjutaja amet oli igavene, seda teadsid kõik, kuid ühel päeval muutusid vanaisa tööülesanded - ta pidi hakkama kirjakunsti härrale ja tema kolmele pojale edasi õpetama. Kui nood kord elementaarsemast aru hakkasid saama, võeti kirjutaja toidult maha. Sõna otseses mõttes. Ere oli tolleks ajaks juba meditsiinitudeng, kes uhke helesinise keebi lehvides vanaisa külastades vaid vaevu püsti püsiva vare eest leidis. Iga sõna ja tegu, millega Ere vanaisa aidata soovis, lükati tagasi ja ümber.

“Minu võimalused on kas püsida püsti nii kaua kui ise suudan või kukutada end otse härra mõõga otsa.”

“Aga see ei ole ju õige!” karjus Ere vanaisale.

“Õige või mitte, kuid nii need asjad käivad,” nentis vanaisa rahulikult. “Ma tean liiga palju saladusi.”

See oli viimane kord, mil Ere vanaisa nägi. Kuu aega hiljem tuli neile teade, et vana kirjutaja on siit ilmast lahkunud ning mahagi maetud. Mitte keegi ei laulnud ta sängitamisel, mitte keegi ei istutanud pihlakat, mis tarkust tuules edasi puhuks.

Seegi oli märk, mida noor Ere oma naiivsuses ei märganud.

Järgmine aasta tõi teise nälja. Inimesed hingasid vaikselt ja tänasid võõramaiseid jumalaid, et polnud münte sõna peale kulutanud, arstidele jaganud ega õpetlastele pakkunud. Iga penn oli kulla hinnaga ja iga viljatera arvel.

Sügisel saadeti Ere ülikooli väravalt tagasi. Kooli said jääda vaid tugevamad - need, kes maksid enam, need, kes kandsid mõõka. Ainult suurt päritolu mehed ning arhivaari tütrele öeldi lohutuseks, et kohe, kui ajad paremaks lähevad, on ta tagasi oodatud. Ülikooli ees ei voorinud enam lõputud vankrid ega viljakoormad puhastusvahendi destilleerimiseks. Siin ei sooritatud enam suuremaid operatsioone ning eemalt vaadates näis võõramaa jumalate vägi ülikooli müüride alt sisse immitsevat. Vana maagia pesa ei kaitsnud väsimuse ega valu eest, mis ikaldusest vaevatud rahva seas üha enam võimust võttis. Looduslikud jõujooned, mille abil ülikoolile asikoht leiti, ei päästnud oma inimesi tühja kõhu valust.

Hetkel, mil ülikooli uks sulgus, oli Ere nii pettunud, et temas puudus jõud vihastamaks. Ta ei tundnud end alandatuna ega ajaloohämarustesse tagasi lükatuna, vaid pelgalt petetuna. Talle näidati ust! Kinnist ja kõrget väravat, millest läbi pääsemise võimalust ei olnud. Ei ülalt, alt ega ümber. Ta pidi tagastama helesinise tohtriõpilase keebi, loobuma tudengi värvidest ilma tohtri värve omandamata, kuid pikas perspektiivis oli see ehk isegi hea.

Sest siis tuli katk.

Inimeste usk ülikooli kaitsevõimesse oli juba kahanenud. Õpetlased rääkisid teist keelt, rääkisid keeruliste sõnadega, rääkisid rannikulinnade keelest laenatud sõnadega, sest rannikulinnadest sai ikka veel raamatute ja teadmiste vastu vilja, õli ja võõramaa vürtse. Siinsed inimesed hoidsid, nälga mäletades, oma mündid tugevalt pihus. Sõna on nagu madu, mis väänleb ja sipleb, võib ulatada hindamatu ravimi või surmava mürgi, kuid vahel võib ka moonduda sedavõrd võõrapäraseks, et kaotab igasuguse mõju ja olemuse. Nii juhtus ka siin. Kui inimesed hädapalves ülikooli poole pöördusid, vaatasid targad isandad vürtsihõnguste silmadega ning rääkisid keeles, mida inimesed ei mõistnud.

Katk võttis iga viienda neist, kes end ülikooli laatsareti tohtrite hoolde usaldasid. Tohtrid töötasid ööd ja päevad, kuid nad rääkisid keeles, mida inimesed ei mõistnud. Isegi, kui nad üritasid siinses keeles rääkida, kõlas see lohutava asemel hirmutavana. Nad jagasid salve, mis ei teinud olemist mugavamaks, vaid leevendasid sümptomeid. Nad keerutasid laatsaretis aure ja rääkisid selgituseks keerulisi sõnu, mida inimene, kelle lähedane hinge vaakumas oli, ei mõistnud. Ere veetis toona palju tunde külaväljakul ja tõlkis kuis oskas, tõlkis kõikidele, kes kuulata suutsid. Kuid sellest kõigest jäi väheseks, kui üha uued ja uued laibad müüritagusele kalmistule maeti.

Samal ajal saabus mägedest kuuldusi, et šamaanid on taas jõu leidnud, ning enne kui kuu silma pilgutada jõudis, hakkasid inimesed oma sugulasi ülikooli juurest ära viima. Mäejalamil elav nõid pakkus lootust, mida siin ei osatud anda. Iga kolmas katkuhaige suri.

"Siin surrakse ka, minnakse perede kaupa," ütlesid nad. "Šamaanide juurest tuleb iga päev oma jala peal tagasi. Me peame vastutama oma laste eest, tegema kõik endast oleneva."

Nad nägid lootust ja läksid. Ere jäi neid pilguga saatma ning läks siis ülikooli laatsareti juurde, et neid, kes taas jalule tõusid, kodudesse aidata.

“Pealegi pole sa mingi arst,” ühmasid mägede poole lahkujad üle õla Erele. “Sul pole isegi õigeid värve välja teenitud.”

Nii sai Ere vaid pealt vaadata, kuidas küla küla järel hääbus. Alles mõni aeg hiljem, kui katk siinsamas, tema metsanurgas hoo sisse sai, tõmbas Ere kopsud õhku täis ja teatas, et on ravitseja. Salaja käis ta ülikooli juurest nõu küsimas, salaja kirjutas ümber retsepte ja haiguste kirjeldusi. Mitte tohtritelt, sest naistele olid uksed ikka suletud, vaid põetajatelt ja laatsareti kokaltki, kel olid arstide ettekirjutused ja salvide-teede konspektid olemas. Ere mõistis üsna kiirelt, et oma teadmiste allikat ta avaldada ei saa, sest siis ei usaldataks teda enam ühegi lapse ega täiskasvanu juurde. Ta vaid viitas, et küllap jookseb vana maagia jõujoon ikka veel siinkandis ega olegi ülikooli poolt viimseni ära kasutatud, nagu räägiti. See annab aga ilmselt kaema segatud ravimitele suurema jõu. Sel moel lasid inimesed ta tuppa. Peagi muutus aga väike vale suuremaks kuulujutuks, see pöörati pea peale ning enne kui Ere isegi õieti aru sai, noogutas ta ka siis, kui küsiti: “Oskad sa nõiasõnadega jooksvat ravida?”

Katkule järgnes aga kolmas nälg ning see sai ülikoolile lõplikult saatuslikuks. Nüüd oli juba hilja rääkida, kes kellest enne võõrandus või millisel osapoolel oli olnud suurem õigus. Õigus polnud kummalgi ning õiglusestki oli asi juba ammu üsna kaugel. Võõrkeelsus, võõrrahastus ja võõrdumine. Kõik aina võõrikud! Kaks taime, mis mõnda aega teineteisest lahus kasvavad, ei oska ka hiljem kokku pannes oma juuri sel moel kokku põimida, et nad maapõues elavate putukate poolt vaadatuna ühena paistaksid. Ülikool sulges uksed, ja suur osa teadjast, kelle juured polnud metsamulda piisavalt tugevalt pidama jäänud, pagesid kasvava võõrastuse ja viha eest sadamalinnade poole.

Teised jäid. Kui ülikool maha põletati ja müüridki suuremas mahus laiali kanti, peitsid jääjad oma targarüüd või arstikeebid sügavale kirstu põhja ja püüdsid selleta ellu jääda. Kes siis kuidas, kuid kerge ei olnud see neist kellelegi. Ere nägi, kuidas maa järjekordse kibedusekihiga üle kasteti. Ajad olid muutunud, jäädavalt ja igaveseks. Oli selle alustajaks siis kiivalt hoitud münt, kellegi nälg või võõrandumine, kuid nüüd oli siin vaid tilluke varemeis küla - ruutkilomeetrite peale laiali pillatud mõnisada inimest, kes püüdsid kõige kiuste ja omaenese viha ja kibeduse toel ellu jääda.

Tuli, nälg, ja hirm muutsid ülikooli ning selle juurde kuulunud kuningliku arhiivi ja raamatukogu vaid mälestuseks leinajate hinges. Palju oli neid, kes neid leinama jäid? Kindlasti vähem kui inimesi, kelle meelest kogu see töö vaid mõttetu jamps oli ning hea, et sellest viimaks lahti saadi. Alles aastaid hiljem taipas Ere, et osa oli siiski tule üle elanud ning ikka veel säilinud, tänaseni oma karpidesse lukustatuna varemete all peidus. Jäi vaid probleem, kuidas need keelatud maa-alalt kätte saada. Ülikooli varemed kuulutati pärast põlengut kuninga korraldusega neetud ja kummituslikuks maaks. Jutud rääkisid, et sealt kaudu katk üldse levima hakkaski ning nüüd käisid inimesed varemetest võimalikult suure kaarega mööda, peamiselt muidugi sõdurite hirmu tõttu.

Ravitseja, maagi ja külahullu tiitel ei tulnud küll kohe, kuid praegu, aastaid pärast ülikooli maha lammutamist, võis Ere üsna segamatult varemetel kõndida ja nende vahel kaevata. Vana maagia soon, ütles ta inimestele, kuid mõtles neid kirjapandud tarkusi, mis mägede puidust karpides ikka veel säilinud olid ja avastamist ootasid. Ta mõtles neile ravijuhistele, mis ta enda mõistusega alati kaasas kandis ning lugudele, mida keegi veel kindlasti mäletas.

Ere lükkas väikese konksu kohta, mille päeval meelde jättis, ning üsna pea teavitas tuhm mütsatus tiheda puitkarbi leidmisest. Ere naeratas, kraapis kiiresti mulla pealt ja sikutas karbi välja.

See oli lukus.

Koputus kaanele aitas leida lukustusmehhanismi avasid. Enamasti olid mägede puidust karbid mõne mõistatusega kinni ning kuues koputus andis sellegi karbi puhul aimu, millest alustama peaks. Nüüd tuli vaid mõistatus täpsemalt üles leida ja see ära lahendada! Lahendada mõistuse või südamega? Ere eelistas alati mõistust, kuigi see võttis enamasti märksa kauem aega. Ta kaalus karpi käes, leidis selle enam-vähem kantava olevat, mässis siis karbi kiiresti kangasse ja jalutas kodu poole.

“Sa jageled ikka veel selle kastiga?” imestas Heli mõni päev hiljem. ”Tahad, ma aitan sind?” Tüdruk istus ema kõrvale pingile, hammustas hajameelselt õuna ja kiigutas jalgu, mis kõrgel pingil istudes veel põrandani ei ulatunud.

“Ei! Ma tean, et see avaneb ka nii. Tuleb lihtsalt õige nõks leida ning sealt edasi laheneb see juba ise.”

“Vanaisa ütleb, et enamasti on neis vähemalt neli sellist kohta, mida on raske ära arvata,” targutas Heli kahe suutäie vahel.

Ere ohkas.

“Sellel suurel, mis vanaisa laua peal on,” torkas Hääl eemalt vahele, “on vähemalt viis. Vanaisa näitas mulle eelmisel nädalal neist kolme esimest. Tead, tolles suures oli ka selline lõks sees, mis suudab pool sõrme ära lõigata, kui tähelepanelik ei ole. Sinu oma on natuke väiksem.”

“Ja just selle pärast kavatsen ma erakordselt ettevaatlik olla,” kiristas Ere läbi hammaste.

“Miks, ema?” küsis Heli karbiga jändamist teravamalt jälgima asudes.

“Jah!” lisas Hääl õe küsimusele jõudu. “Sa ütled alati, et me oleme parimad ja siis sa ütled sama tihti, et maagia on mõttetu jura, millele üks täiskasvanud inimene ei peaks oma mõtet kulutama.”

“Ja siit moraal!” peatas Ere poja mõtte. “Teie pole täisealised ning teie ninad peaks olema palju lühemad kui teiste eludesse tungimiseks vajalik.”

“Aga sa ei räägi meile ju kunagi!” Heli mossitas.

Ere peatus, sulges hetkeks silmad ja mõtles, kuidas jätkata. Jäärapäisust jagus neile kõigile piisavalt ning ühel hetkel peab ta ikkagi vastuseid andma hakkama.

“Teie, mu kullakesed, olete kõige maagilisemad olendid, keda ma iial kohanud olen,” teatas Ere hetk hiljem karpi eemale lükates, “ja vaadake endid! Kaks kätt, kaks jalga, üks suu ja üks ninatark nina kummagi tarvis.”

“Ema!” protesteeris Hääl. “Kogu küla ju teab, et mina ja Heli oleme ainsad, kes suudavad asju tõsta ilma neid puudutamata. Ja me oleme ainsad, kes ei pea rääkimiseks suud avama. No, olgu, sina oled ka,” lisas ta pärast pisikest mõttepausi.

Ere vaatas suu ammuli poega. "Ma ei ole kunagi sõnadeta rääkinud!"

"Meie ju kuuleme sind. Ja vanaisa kinnitas ka."

Ainsad korrad, mil Ere endale mõtte kaudu suhtlemist ette kujutas, olid harvad unenäod laste isast. Siis tundus talle vahel, et ehk olidki nad omavahel rääkinud ja ehk oligi ta mehele laste kasvamisest jutustanud, kuid ärgates teadis ta alati, et tegu oli pelgalt unenäoga.

“Ei! Ei! Ei!” lükkas ta laialt pead raputades mõtet endast eemale.

“Aga räägi siis meile vanast ülikoolist!” püüdis Heli ema siiski jutustama saada.

“Seda lugu võin ma teile küll rääkida, kuigi te olete seda vist juba kümme korda kuulnud.”

“Aga teised ei ole,” sosistas Heli. "Me saame seda naabrilastele edasi jutustada."

“Ja siin on sulle veel üks põhjus, miks paremini lugema ja kirjutama õppida! Kui suuremaks saad, võid selle loo nii kirja panna, et see ulatuks kõikideni, kes kirjasõna tunnevad.”

“Ja me paneme loo siis mägede puidust karpi, et keegi seda ära hävitada ei saaks!” lisas Heli õhinal.

“Ainult, et siis oleks ta ikkagi surnud sõna,” ohkas Ere.

“Mitte siis, kui me teeme loost karbi avamise mustri,” tuli Hääl õele appi.

“No olgu siis nii! Aga ülikoolist. Hmm… Natuke rohkem kui sada aastat tagasi oli ülikoolil veel pealinnas oma maja. See oli suur maja, peaaegu nagu oma väike linn koos kitsaste käikude ja väikeste ravimtaimeaedadega. Kui te kunagi pealinna peaksite sattuma, siis leiate selle kindlasti üles. Tuleb vaid minna peatänavat mööda palee poole ning palee ees seistes paremale, põhja poole, vaadata. Suveööde valguskumas paistab selle siluett eriti uhkelt. Kui alguses paistis see äärmiselt toreda mõttena, panna teadmised palee kõrvale, valitseja käeulatusse, siis mõnesaja aastaga oli selge, et see ei olnud teps mitte nii hea mõte. Linn kasvas palee ja ülikooli ümber suuremaks. Kui kuningapaleel oli vaja uut roosiaeda, pühiti mõni linnakvartal lihtsalt teelt, aga selline õigus on vaid kuningal endal. Meie, teised, peame siiski alati arvestama ka inimestega enda ümber.”

“Ja nemad peavad arvestama meiega,” nõustus Heli.

“Just!” teatas Ere rõõmsalt, kuid hinges jõnksatas, kui ta mõtles Õiele ja kaalikale, mis praegu ahjus küpses. “Ühel päeval, kui ülikoolil oli vaja laieneda, ei olnud selle ümber enam üldse vaba maad. Nii kaugele kui silm ulatus, olid ainult majad ja tulemüürid ja tänavad. Kärarikkad inimesed, turukauplemine ja tänavalaternad muutsid ülikoolihoone seeski mõtlemise keeruliseks. Iga inimene tahtis saada osakeseks maagiast, iga inimene janunes, kui mitte teadmiste, siis vähemasti ülikooli aupaiste järele, ning aegamisi kurnas see kooli. Linna ja valgustuse üle nurisesid need, kes uurisid linde või tähti. Kumbki neist uurimisolevustest ei armastanud linnakära ning kahvatusid kaugusesse, peaaegu olematusesse. Muide, mõnes toonases raamatus oligi kirjas, et metsis on välja surnud, kuigi siinses vaikuses elab neid üksjagu.”

“Ja siis nad kolisid siia!” hõikas Hääl vahele.

“Mitte päris. Esmalt kolis siia vaid ülikooli tähetorn. Siin oli pime ja ööd selged. Maailma jõujooned hoiavad pilved siit eemal. Siin sai palju mugavamalt teleskoobiga taevasse vaadata ja tähtede silmapilgutusi uurida. Peagi palusid loodusteadlased siia korralikku maja ning seejärel ehitati juba ka arstiteaduse aiad – ruumi jagus ja väejooned suurendasid taimede raviomadusi. Enne kui aasta kümmet tiirugi käia oli jõudnud, oli kerkinud terve linnak. Mõned aastad hiljem, kui sadamalinnades sõjaväge koondati, kerkis peahoonestiku ümber ka müür, siis linnaku ümber teine ning sellele teisele lisandusid mõned laisemat tüüpi valvuridki.”

“Mina tean!” Hääl hüppas erutusest ning teadmise jagamise soovist oma toolil üles-alla. “Hull Bert - see kivist koer, kes hakkas huilgama, kui keegi laternaga valgust näitas.”

“Just! Hull-Bert töötas truult kuni ülikooli langemiseni. Kui mina väike olin, käisime me ikka katsetamas, kas kivikoer tõepoolest huilgama pistab.” Ere muigas. Ajal, mil ta ise koos sõpradega kivist koera kiunutamas käis, näis kõik nii helge ja võimalik. Ülikool oli langematu ning aupaiste selle kohal, ümber ja läheduses tuksles samamoodi nagu tantsija naeratus. Mitte keegi neist poleks halvimaski unenäos uskunud, et langus võib olla nii kiire ja põhjalik, leivavilja ja müntide värvi.

“Aga miks just siia?” ei jätnud Heli järele.

Ere ohkas. Ta teadis, kuhu tütar tüürib ning mõistis ka ise, et pole võimalik lauset ütlemata jätta, vahet pole, kuivõrd ta seda sooviks.

“Maagia pärast, mis muud.”

“Kas see on samasugune maagia nagu meie isal?” uuris Hääl.

“Ei, mitte selline.” Kuni päevani, mil kaksikud kõndima ja rääkima hakkasid, oleks Ere rauana raiunud, et laste isa maagia pole muud kui mustkunst ja silmamoondus, mis korjab raha neilt, kes on piisavalt lollid selle käest jagamiseks. Lähikonna sortsid ja ravijad kuulusid ilmeksimatult sellesse kategooriasse. Aga siis tulid lapsed, kes said ronimata kätte asju ülemiselt riiulilt. Hääl suutis mõista mateeriat ja Heli hingi, oli Ere mingi hetk taibanud. Koos olid nad lahutamatud ning Ere teadis, et ka nende väike köögiviljapeenar püsis umbrohuta vaid seepärast, et Heli lihtsalt ei lubanud umbrohul sinna kasvada. Võib-olla oleks ta pidanud peenrad varem laste kohustuseks andma, kuid võib ka olla, et sel juhul poleks nad mullust talve üle elanud. Väiksem ja maailma vähem mõistev tüdruk oleks võinud ka kaalikal ja porgandil kasvamise ära keelata.

“Ülikool vajab teistsugust maagiat. See vajab maagiat, mis on iga lapse silmas, kes kuulab õhtuhämaruses lugusid kaugetest aegadest, võõrastest maadest ja tundmatutest kangelastest. See vajab maagiat, mis peegeldub meistrimehe visaduses, kui too uut töötavat lahendust otsib. Ülikool on nagu taim,“ elavnes Ere iga sõnaga, „mille juured peavad mööda mulda laiali olema, maaga üheks saama ja sõprust soetama, kuid lehed siiski päikese ja tähtede poole laotama - unistama, lootma, mõtlema ja edasi sirguma. Samal ajal laotub hõrk õielõhn ümbruskonna peale - täpselt samamoodi kasvas ülikooli juures olnud raamatukogu - väikesed pudemed lahustati lauludeks ja lugudeks, mis jõudsid kõikide soovijateni. Igaüks võis minna, uurida ja saada targemaks. Kui aga muld leiab, et see on mõttetu, toitained on otsas või vihmasadu pikaks perioodiks lakanud, pole ka teadmisel enam kuhugi minna. Siis jääb ta haigeks, närbub valust kokku ning hukkub viimaks sootuks.”

Ere vaikis, silme ees pildid ajast, mis saabus ülikooli põlengu järel. Kuningalinnast saadeti sõdurid suitsevaid varemeid valvama. Ere ei mõistnud toona ega tänagi mitte, kas sõdurid pidid hoidma ära vanade haritlaste mässu või mässu, mille oleks tõstnud need, kes mõni aeg varem olid tõrvikuid üle müüri loopinud. Esmalt ülikool, siis kuningapalee? Nüüdseks ajas tuhmuda jõudnud valu ja viha ajel oleks Ere toona ehk sedagi näha soovinud. Ei, sisimas siiski mitte, sest selle kibeduse kõrval elas toona usk ja lootus, et kõik on üks suur segadus ning kohe-kohe ehitab kuningas ülikooli taas üles, annab uued korraldused tohtrite, teadlaste ja laulikute õpetamiseks, kirjutajate ja matemaatikute, astronoomide ja loomalausujate. Kuid sõdurid seisid aastaid vaikides ümber müüride ja lasid raamatutel, dokumentidel, teadmistel ja muusikal lihtsalt põleda, seejärel vihmas ja sügistuules murtud saada ja viimaks talve all kõduks muutuda. Pealinnas suutsid sõdurid siiski rahu hoida, kuid nälja ja katku ületamiseks makstav hind oli kõrge sealgi.

Ere käis noil aegadel eriti raske südamega ümber müüride ning püüdis üles leida iga tules lendu läinud paberi, millest veel midagi päästa andis. Isa, kes varasemalt töötas ülikooli raamatukogu ajalooarhiivis, istus nüüd vaid köögilaua taga ega rääkinud sõnagi. Ainult päevadel, mil tuul põlenguhaisu nende maja poole suunas, muutus isa ilme - siis ilmusid ta silmi sõnatud pisarad. Enne kui talv kevadeks muutuda jõudis, mattis Ere ema. Isa ei olnud võimeline aitama ja Eregi oli piisavalt murtud, et mitte abi paluda. Ta kaevas madala haua, juhatas isa selle kõrvale istuma ning kattis ema keha väikese kivikuhilaga. See oli kõik, milleks ta võimeline oli. Raha neil enam ei olnud ning Eres ei olnud enam kuigi palju jõudu kuulamaks külaelanike rumalaid jutte või abipalveid, mille eest nad polnud valmis maksma.

“Mis te arvate,” raputas Ere end mälestustest välja, “kas see kaalikas on juba pehme või veel mitte?”

“Pehme!” teatas Hääl. “Mu kõht juba koriseb.”

“Mkmm,” raputas aga Heli pead. “See saab alles siis pehmeks, kui ema on midagi sinna kõrvale teinud.”

“Ahsoo! Ja mida ma siis sinna kõrvale peaksin pakkuma preilile?”

“Meil on leiba, aga sa võiksid paar kääru soojaks ajada,” unistas Heli.

“Ja killukesest singist ning ühest munast võiks sinna ehk kastmegi juurde meisterdada,“ lisas Ere. „Mis te arvate?”

“Jaa!” kõlas kahest lapsesuust korraga.

“Aga siis kõik tööle! Hääl, ole hea ja too pangetäis vett ning Heli, sina too killuke võid ning toop piima.”

Mõlemad lapsed tormasid oma väikesi toimetusi tegema. Ere lõikas sahvris liigkiiresti kuluva suitsusingi küljest killukese, vaevu suurema kui üks korralik suutäis. Ta istus, võttis noa ja püüdis lihakillu nii väikesteks tükikesteks lõigata kui suutis. Mida väiksemad lihatükid, seda rohkem neid jagus ning nii tundus söök rikkalikum kui tegelikult oli.

Ta tõstis panni pliidile, pillas sellele võikillu ning vaatas sulamist. Kunagi, kui ta ise pisike oli, näis või sulamine maagilisena. Ta mäletas veel ähmaselt, kuidas ta ema ja vanaema kõrval seisis ning võikillu pannil tantsimist jälgis. Selles oli jõudu, samasugust jõudu nagu hilissügisel langevas lumes. Sa võisid küll teada, et lumi on lihtsalt külmem vihm, kuid laialt langevas räitsakas oli midagi märksa enamat kui pelgalt külmetavate varvastega vihmapiisk.

“Mu kodukülas elas üks naine, kel kasvamas nõialuud

oli porgandipeenra otsas. Ta oli pime, ei muud.

Ei võtnud me, noored, siis tõsiselt, et hõlma all põles tal kuld

vaid naersime hilise õhtuni, kuni silmist tal säristas tuld.”

See oli üks neist lauludest, mida isa Erele laulis, kui Ereveel väike oli ja pea kõiges maagiat arvas märkavat. Väikese lapse elu tuksuvate jõujoonte läheduses oligi maagilisem. Tol ajal toitis ülikool jõujooni uutest avastustest sündivate unistustevõimalustega ning lood rääkisid eranditult vaid sellest, kuidas teadmises on maagia ja lugudes leevendus. Just selle laulu sõnad leidis Ere pärast suurt põlengut esimesena ülikooli lähedalt metsaservast. Pooled sõnad olid loetamatuseni kõrbenud, kuid laul siiski äratuntav. Ülikooli põlengust oli tolleks ajaks möödunud enam kui aasta ning lootus, et midagigi säilida võinud, oli kahanenud iga päevaga. Kui Ere, väsinud, külmunud ja murdumise äärel, tol päeval poolpõlenud paberit peos hoidis, oli ta kindel, et nüüd murdub ta ka ise, sisemus lahvatab leekidesse ja põletab ta sootuks, kuid tol hetkel polnud selleks aega. Isa oli kodus teovõimetu, ema suremas, naabrite väiksemad lapsed raske köhaga pikali. Ere võttis paberi, pühkis tahmase käega pisarad, murdis paberi ettevaatlikult kokku ja peitis taskusse, et kord, kui aega rohkem on, see murdumise asi põhjalikumalt ette võtta.

Pool aastat hiljem, kui ema oli läinud ja Ere enam ei lootnudki, et isa iial endiseks saab, nägi ta ühel õhtul koju saabudes, kuidas isa köögilaua ääres istus ja kirjutas.

“Ere kullake!” tervitas isa naeratusega. “Kust sa selle paberi leidsid?”

Ere vaatas toona juhmilt enda ette. Ta ei mäletanud enam, kas isa veel midagi rääkis. Mõne hetke pärast näitas aga isa sedasama poolpõlenud laulu ning ümises kohmakalt vana tuntud viisi. Ere seisis, vaatas paberit, kõrvus kumisemas palju noorema mehe hääl, kes neid ridu talveõhtutel masenduse peletamiseks ümises. Nüüd väljusid need aastasest vaikimisest kähedust kogunud vana mehe suult. Seda kõike oli liiga palju ning just nagu lubadust teoks tehes, murdus miski Ere sees sootuks.

Pannil soojenev võikild tantsiskles edasi.

„Ta haaras vaid valeva paberi ja pisut nii sütt kui ka vett

ja leelotas vaikselt, ei teadnud me, et tema näeb ilmas vaid tõtt.

“Ma joonistan kollased majad. Ma joonistan punase kuu.

Ma joonistan lookleva aja ja valust vereva suu.”

Ere raputas pead ja keskendus pannil toimuvale. Üks sibul või sisse, singikild sinna juurde ning seejärel piima ja muna segu. Ta vaatas toidu valmimist ning püüdis selles näha samasugust võlu, mida väike laps näeb, kuid mille suur inimene on liiga sageli unustanud. Midagi särisevas singikillus meenutas kangesti päeval varemeist leitud karpi, mis laua peal avamist ootas - need mõlemad kustutasid nälga, teine neist lisaks näljale ka igatsust.

“Pole pilku, mis lõkendaks valust, pole naeratust hoidvat suud.

On vaid ohe, mis sügises talub: “Eks tule külma. Ei muud.”

Ere pööras end ümber ja vaatas köögiuksel seisvat isa, kes loo viimaseid ridu laulis.

“Õhtusöögi ajaks ilmuvad muidugi kõik välja."

“Anna andeks!” sosistas isa vastu. Ta silmad olid väsinud ja selg aastate vaevast küürus. Nad mõlemad teadsid, millise valu oli aeg selle lihtsa laulu sisse põiminud. Ere teadis ka, et isa tundis end halvasti, kuna ei suutnud peret toiduhankimises kuigivõrd abistada.

“Ära hakka nüüd peale,” rehmas Ere käega. “Sinust on tohutu abi ja sa tead seda.”

“Rohkem ikka tüli,” ohkas Tahe ja istus pliidiesisele pingikesele, mis veel mäletas Hääle soojust. “Aga vähemasti ühe halu jaksan ma tulele lisaks sööta.”

“Ja sa hoiad lapsi, õpetad neid lugema ja meisterdama,” lisas Ere. “Lugema õpetamisega saaksin ehk minagi hakkama, aga puutööga kindlasti mitte.”

“Sa oled veel ühe karbi leidnud.” Tahte silmad lõid lootusrikkalt särama. “Oled sa selle juba avanud?”

“Ei!” vastas Ere jäigalt. “Ja ma ei luba lapsi selle kallale.”

“Sest nad kasutaksid maagiat ning võtaksid sellega kogu maagia ära,” naeris Tahe.

“Just!” teatas Ere ning sellega oli jutt lõppenud.

Veel mitu päeva hiljemgi istus Ere õhtul küünlavalguses ja otsis vihjeid. Ta juba teadis, milline muster peaks karbi peale ilmuma, nii palju oli ta oma vihjelugemise oskuses kindel. Mägede puidust karbid allusid alati raudsele loogikale ning avamiseks vajalikud vihjed luurasid alati karbi külgede kaunistustel. Isegi Esimese mosaiigikillu oli Ere juba paika saanud. Ühel hetkel, mil ta karpi sõrmede vahel libistas, klõpsatas puit ning väike, vaevu sõrmelaiune kild libises karbiseinast välja. Seejärel lükkas Ere ühe tammetõru kujutise karbi küljelt sisse ning katteplaadi mosaiik avanes. See tuli nüüd õigesti paika libistada.

Just nagu tol ööl, mil isa esimest korda taas rääkima hakkas, mõtles Ere. Miski klõpsatas toona ühe tühisena näiva puudutuse peale. Isa, kes oli ligi kaks aastat ainult vaikinud ja pilvise pilguga kaugusesse vaadanud, oli ootamatult olnud taas reibas ja rääkiv, justkui poleks vahepeal mitte midagi valesti olnudki. Pisarate langedes oli Ere tol korral keebi haaranud ja majast välja tormanud. Oli talv, pakane sedavõrd tugev, et puud külmast laulsid, kuid Ere ei tundnud külma. Ta ei tundnud külma ka siis, kui majast mitme miili kaugusel asuva külakeskuse ja ülikoolivaremete poole jooksis. Miks jalad sinnapoole viisid, jäi vaid jalgadele teada, kuid küla keskel, otse kõrtsi ees, seisis mustade juustega mees, kelle ümber oli kogunenud kenake rahvahulk.

“Te ei pea täna õhtul külma kartma!” kuulis Ere mehe sügavat häält üle väljaku kumisemas. “Ma hoian teid soojas selle tule abil.”

Inimeste peade vahelt oli näha välgatust. Kui Ere lähemale astus, võis näha, kuidas mees väikest leeki peopesal hoidis.

“See on silmamoondus!” sosistas Ere. Ta ei astunud liiga lähedale, ta ei tõstnud kisa. Nii pea kui ta oleks midagigi öelnud, oleks ta pidanud tunnistama, et ravitseja, kes küla katku lõpust läbi aitas, pole midagi muud kui samasugune šarlatan. Hullem veel! Tema ju teadis, mida ta tegi. Samamoodi teadis Ere ka seda, kui tugev on vaimujõud. Kui väljakul seisjad uskusid, et pakane neid ei puuduta, siis täna neil külm ei hakanud, kuid järgmisel hommikul pidi küla olema täis külmast villilisi sõrmi ja varbaid. Nii mõndagi neist ootas ehk isegi jäseme maha lõikamine, kui nad end muidugi sel määral ravimise hoolde usaldaksid.

Sapp tõusis kurku, kui Ere aru sai, et need siin seisjad on valmis hääbuma pigem valuliku surma läbi, kui laskma teda piirituse, noa ja ämblikuvõrguga lähedale. Öökimisega võideldes jooksis Ere läbi pakase taas eemale.

“Vabandust!” kuulis ta veel väljakult madalat mehehäält. “Tänaseks on minu etteaste lõppenud, kuid kui vägi lubab, kohtume me veel…”

Rohkem Ere ei kuulnud, ta poleks sedagi kuulda tahtnud, kuid õhk kandis häält õhule omasel moel ja tuul keerutas narrivaid sõnu ta kõrvu. Alles siis jäi Ere seisma, kui mustas mantlis sõdur talle ette astus ja teed takistas.

Ere taganes aeglaselt. Kopsud valutasid külmast ning ruum hakkas kokku tõmbuma. Kõik, kuhu jalad teda kanda suutsid või soovisid, koosnes kodust, kus ei olnud süüa, külast, kes keeldus kuulamast ja ülikoolist, mis seisis varemeis ning puhtalt sooja saamise eesmärgil tegelesid valves olnud sõdurid paremate kivide müürilt alla veeretamisega. Mida ei võtnud tuli, selle lõhkusid inimkäed.

Ta taganes veel, silmad mustjatel müüridel, mille kohal irvitav kuu tõmbas oma jäise hõlma alla hulgi tähti, selliseid mida varem oli uuritud, hinnatud, arvutatud. Nüüd ei hoolinud neist enam keegi. Kellelgi polnud aega vaadata nende ilu, vaadelda nende tarkust ega neid üles kirjutada. Ere vajus lumele istuma ja kirjutas lumele: KIRJUTADA.

Kui Ere end viimaks püsti ajas, seadis ta rasked sammud taas kodu poole. Poolel teel tagasi seisis ta vastamisi maagiga.

“Sa vajad soojendamist,” teatas mees tervitamise asemel.

“Ja millega sa mind soojendad?” Ere sülitas, viha taas kasvamas ja jõud taastumas. “Sinu niinimetatud maagia ei tööta. Pelgalt silmamoondus ja meelepete!”

“Ja sa oled selles nii kindel, sest...?” Mees viipas käega, et Ere lause lõpetaks.

“Sest mina olin siin! Katk tappis neid, kes tohtrite asemel maagide poole pöördusid, nälja eest ei kaitsnud aga üldse mitte keegi. Mina nägin, kuidas inimesi lollitati, kuidas nad üks teise järel surid, sest keeldusid ravist ja uskusid sinusuguseid…” ta vehkis sõnu otsides kätega, “...sitapäid. Ainus, maagia, mis tõepoolest soojendada võib, on ahi, kuid see pole maagia. Sellel on põhjus ja põhjendus, mida teadsid need, kes siit kivide ja tõrvikutega minema aeti.”

“Ja minu sõnadel pole põhjust ja põhjendust?” uuris mees silmnähtavalt ärritudes. “Võib-olla olid sinu targad hoopis lollid nagu lambad ja lasid end minema peletada?”

Nad jätkasid pikalt sealsamas hangede vahel seistes. Üks solvas teist ja teine esimest. Ere mäletas ikka veel selgelt, kuidas ta jalgu trampides uusi ja uusi argumente otsis. Nad seisid lumes, trampisid võidu. Mees näitas Erele väikesi trikke ja Ere rääkis igale trikile vastu, kuidas selline meelepete võib viia kellegi hukule või haiget saamiseni.

Tüli muutus üha kirglikumaks kuni viimaks, kui nad järgmisel hommikul teineteise embuses ärkasid, kinnitas mees veel korra:

“Sul on õigus oma maagia kohta, kuid ka minul on õigus.” Enne kui Ere jõudis midagi vastata, lisas mees kiirelt: “Kui tuleb aeg, saad teada.”

Ere raputas end taas olevikku ja vaatas laual lebavat karpi. Mälusopis keerlesid mägede noore maagi ammu näidatud liigutused ning ta lasi sõrmedel karbi peal sama rütmi tantsida. Vasakust servast gramm ette, kerge surve karbi pealispinnale, parema pöidlaga alla, karbi põhja poole ja siis naks väljaulatuva puupinnu pihta. Karp ohkas, porises raskelt, kuid aeglaselt-aeglaselt vajus üks kuubik karbi sügavusse.

“Hakkama sain!” kiljatas Ere, kuid vajutas kiirelt käed suule. Lapsed magasid ju siinsamas seina taga, väike luukki oli köögi ja tagakambri vahel avatud, et pliidi soojust sinna võimalikult palju laiali imbuks. Järgmine samm oli lihtne - mosaiik tuli paika lükata.

Kui Ere pildi kokku sai, tõmbas ta villase keebi ümber, et enne voodisse minekut korraks veel pilk tähtedele pöörata. Uni oli nii ehk naa läinud. Ta joonistas mõttes tähtede ümber tähtkujusid ja naeratas.

“See on sinu maagia,” oli öelnud mees, kelle nime Ere toona veel ei teadnud. Ta oli seda öelnud nii kaua ja nii palju, et viimaks oli Eregi nõus mõtet mõistma, kuid sõna ta sellele külge ei pannud. Nad olid mitu pikka nädalat mägede maagiga koos. Ere, kes tol ajal oli liiga šokeeritud kõigest end ümbritsevast, ei suutnud koju minna. Ta ei teadnud, kas ta kartis rohkem seda, et isa taas vaikib ning vahepealne ärksusehetk oli vaid meelepete, või viha, mis tuleb, kui ta koju jõudes teovõimelise Tahte eest leiab. Nii veetiski plikaohtu noor naine kaks nädalat mägede nõia seltsis, lasi tollel sängi soojendada ja veidrat juttu rääkida.

Mees püüdis Erele selgitada, kuidas peo peale leeki tekitada ja Ere rääkis vastu legende ja laule, mis millestki sellisest rääkisid.

“Lugu viib inimest edasi, annab lootust,” raius Ere, “aga leek su peos on vaid mustkunst, millega inimeste rumalat silma petta. Liiga realistlik inspireerimaks, kuid liiga kauge harjutamaks ja järele tegemiseks.”

“Ja need sinu laulud on siit viimastel aastatel palju mehi teadmiste kõrgustesse seiklema viinud?” Mees muigas vastu.

“Ei, mitte seda! Aga need teevad maailma suuremaks. Juba ainult see rütm ja mäng, mis sõna ümber käib. Ma olen nõus nentima, et sõnades on vägi. See vägi võib olla kas ilus või teadmises ning tihti on see mõlemat.” Naeratuses on jõud, lisas Ere mõttes juurde.

"Ja leek aitab lihal küpseda ning soojendab seda, mida mõtted ei suuda."

"Küll aga suudab samasugust sädet pakkuda tulekivi ning hõõrdumisel eralduv kuumus. Oh, oleks mul ainult mõni praktilise matemaatika professor lähedal! Ta suudaks öelda vähemalt kümme rada, kuidas lõket süüdata ja tuld ülal hoida."

Mees viskas veel ühe halu kaminasse, ulatas Erele kruusitäie teed ning puges siis naise kõrvale teki alla.

“See sinu laul, mis räägib mägede nõiutud aladest, kus kauged haldjate järeltulijad puidust surmavaid relvi toodavad, ei pruugi olla täiesti vale,“ teatas mees tõsiselt. „Ehk olen minagi haldjate järeltulija? Mägedest ma ju tulen.”

“Võtad oma šamaanitrummi ja kohe ilmuvadki teravatipulised kõrvad?” pilkas Ere.

“Miks šamaanitrummi!? Seda on nii ebamugav kaasas kanda. Haldjaviiul oleks ju palju parem.”

“Mängid nii, et lumi sulab ja kannikesed löövad kevadises lapikeses õitsele?” noris Ere ühele teisele vanale laulule viidates. “Tead! Ole, kes sa oled,” ohkas Ere vaikselt, “aga on üks asi, millest ma aru ei saa.”

“Ainult üks?” Mehe kulm kerkis küsimuses.

“Jah, ainult üks. Miks siis, kui sina oled see, keda nad usuvad ja raamatud põletatakse tuhaks, miks just siis kaovad huulilt laulud, mis räägivad just sellest…” Ere laiutas sõnu otsides käsi, “... sellest, kuidas asjad võluväel korda võiksid saada. Viimane jutuvestja aeti sajatuste saatel ära, kui ta küsis kõrtsist, kas ta õhtusöögi saaks, kui külalistele lugusid vestab. Ma ei olnud seal, kuid räägitakse, et ta oli vaevu alustanud lugu Esimesest Kuningast, kui ta kõrtsist välja visati. Ja see on ometi nii ilus lugu! Kui palju kauneid mõtteid, puhtaid riime ja lootust. Lootust!”

Tol hetkel jäi see jutt sinnapaika. Teemad muutusid taas helgemaks ning kaks noort keha leidsid põnevamaid koos tegemisi kui rääkimine. Alles mitu päeva hiljem, kui koju minematuse piin Ere hingele juba valusalt haiget tegi, teatas mees:

“Aga laulus, millest me rääkisime, on siiski ka tõenoot sees. Ma ei ütle sulle midagi haldjate ega relvatehaste kohta, kuid mägedes on meistrid, kes oskavad puitu nii töödelda, et see ei põle ega kõdune, pole kirvega lõhutav ega puruks kukutatav. See on üks spetsiaalne puit, mida töödeldakse kindlal viisil.”

“Ja sina tead seda, sest?” uuris Ere naerdes. “Tähendab, ma tean, et sa püüad mu tuju tõsta ja iga uus lugu on hõbedat väärt. Tõesed lood väärivad kirjaseadmist kroonikatesse, kuid ka sina tead, et neid ei ole enam. Mitte midagi neist! Ainult genealoogiat kirjutatakse kuningalossis. Kõik muu arhiveeriti siia, sellesse talvelõkkesse.”

“Ma olen vaid puussepa poeg, kes selliseid asju ehitas,” mühatas mees, võttis riidekirstu pealt puust kuubiku ja viskas Erele. “Tee lahti! See on salataskuga karp.”

Mälestus selgelt silme ees liikumas, keerutas Ere varemetest leitud karpi käte vahel, kuid ei leidnud teed. Kui ta nüüd õigesti mäletas, oli too karp, mida mees näitas, üsna samasugune nagu see, mis praegu köögilaual seisis. Tollel omaaegsel oli mosaiik juba kokku pandud, kuid see oli ilmselgelt sama meistri töö. Ere naeratas kumavale kuule. Ta oli neid ammuseid kahte nädalat, mille kord mägede maagiga veetis, nii palju kordi läbi mõelnud ja meenutanud, et nüüdseks oli juba tekkinud kiht mälestusi meenutamisest. Liigutus, mida ta mehe kätest mäletas tulevat, avas siinse karbi just nagu… Just nagu oleks nii mees kui ka Ere seda liigutust väiksemana ja nooremana sadu kordi teha võinud. Mees väitis end olevat oli puussepa poja ning mehe isa tegi veel kümnekonna aasta eest neidsamu aardeid kaitsvaid karpe - ehitas valmis ja müüs mägedest alla, et siinsed suured saaksid neisse peita oma testamente ja armukestelt saadud kirju. Ilmselt oli Heli ja Hääle vanaisa meisterdatud karpe nendegi hulgas, mille Ere ülikooli varemetest aastate jooksul leidnud oli.

Hajameelselt haaras Ere puu otsast õuna ja lõi hambad sisse. Sügisõun oli peaaegu küps - parim hetk nende maha korjamiseks. Homme, kohe kui valgeks läheb, lubas Ere endale, peab ta hakkama õuntega tegelema. Pooleldi avatud karp pidi viletsamat ilma ootama jääma.

“Kui sa lähened maagiale nagu tööle, mis vajab tegemist, ei jõua sa kuhugi,” kajas peas mehe ammune pilge.

“Nagu lauludega,” vastas Ere ööpimedusse sõnadega, mida aastate eestki kasutas. “Sa pead võtma aja nende kuulamiseks. Nagu rohtudega - sa pead võtma aja nende olemusse süüvimiseks. Nagu õuntega,” lisas ta vilja peos veeretades juurde, "igaühel neist on oma soov ja väärtus, kuid seda tuleb päevavalges uurida ja hinnata."

Õunad tuli igal juhul nüüd korjata - osad sügiseks seisma sättida, osa viilutada ja kuivama panna, seemnetest eliksiir keeta, isa siidrinõud ootasid samuti mahlaga täitmist. Teha oli palju, kuid kõige selle asemel kumises Ere silmis hoopis naeratus, sest nüüd ta teadis, mil moel ta lapsed oma teise vanaisa olemusega tutvust soetada saavad. Päritolu oli oluline, olgu need juured siis mägised või metsikud, ning kui ta ei saanud lastele nende isa tutvustada, võis ta ikkagi juuri tutvustada - vanaisa tööde kaudu.

Pooleldi lahtikangutatud karp jäi mitmeks nädalaks rahulikumaid päevi ootama. Kuni lume tulekuni otsis Ere osiseid, millest salve ja teesegusid valmistada, haavapuhastustinktuuri kokku keeta. Kogu ta olemus keskendus jäägitult kõigele, mis külmal talvel kedagi niisama aidata või mõne vaskmündi sisse tuua võis. Vaskmündid! Jälle need mündid, siunas Ere. Nii palju õnnestus tal kokku kraapida, et Häälele enne talve tulekut terved saapad saada. Jälle uued! Iga jumala sügis olid laste jalad taas kasvanud, taas suuremad ja uusi saapaid vajavad. Õnneks olid Hääle mullused saapad Helile täpselt parajad ning vähemalt seda raha ei pidanud Ere kokku ajama. Aga tema enda saapad irvitasid. Need nägid rohkem kulunud suvekingade moodi välja - augud küljes ja tallas, saapanina värsket lund hammustamas.

“Räägi meile isast!” palus Heli ühel õhtul, kui Ere pohlaresti jaheneva pliidi servale lükkas. "Ainult tema teab, missugune su veri on ning karbi avamiseks on vaja verd."

„Olgu!“ Ere noogutas. “Tal olid veel tumedamad juuksed kui teil ning silmad sama säravad. Ta lihtsalt tuli, keerles hetkeks läbi küla ja läinud ta oligi.”

“Aga miks ta tuli?”

“Seda ma ei tea, aga ta oli puussepa poeg,” vastas Ere lühidalt.

“Seda me teame,” noogutas Heli.

Ere võpatas tütre vastuse peale, kuid kehitas õlgu. Ehk oli ta ise kunagi varem rääkinud või olid lapsed Tahet samasuguste küsimustega pommitanud. Tõsi, nii palju kui Ere teadis, polnud ta isa noort maagi oma silmaga iial näinud. Ere ja mägede noormees veetsid koos vaid paar nädalat ning suurema osa sellestki ühe mahajäetud hüti kambris, linu pealt lükkamata, sest Ere oli liiga väsinud valust, elamisest ja võitlemisest. Need olid valusad mälestused sama palju kui ilusad ning järgnenud aastad, mil Ere seisis silmitsi vananeva isa ja kahe väikese lapsega, karmistasid naist veelgi. Oli nädalaid ja kuid, mil maailm koondus üheks unistuses elavaks mündiks, oli päevi, mil igatsus füüsilise läheduse järele võttis silmanägemise, kuid oli neidki, mis täideti naeru ja lauluga. Lapsed väärisid kõiki lugusid, mida Ere vähegi meenutada suutis ning ta ise vajas laste naeru mõistuse säilitamiseks.

Alles nende koos olemise viimasel, neljateistkümnendal päeval viis mees Ere õue.

“Ma tahan sulle midagi kinkida,” oli mees lausunud. “Ma tean, et sa ei usu mind, sest see on minu maagia, kuid võta mu juttu nagu poeemi viimasest lohest - kuskil on see olemas, isegi kui vaid laste ja nõdrameelsete mõtetes.”

Seejärel rääkis mees talle pikalt neist mägede puidust tehtud karpidest, nendest, mis elasid üle nii tule kui kirve. Ere kuulas lugu jõujoontest, mis karpidest väljavoogavad ning karpidesse põimitud tahtest päikese poole püüelda. Ega ta seda lugu millekski pidanud, kuid mitu aastat hiljem, kui sõdurid olid varemete juurest lahkunud, vedas samm Ere sama visadusega varemete juurde nagu laulud last mägede poole kiikama panevad. Ehk seal isegi oli mõni lohe veel peidus?

“See karp,” ütles Ere end mälestustest välja raputades, “on tõenäoliselt teie vanaisa tehtud.”

“Mkmm,” raputas Heli kindlameelselt pead.

“Ja miks sa nii arvad?”

“Sest see on isalt,” vastas Heli täie tõsidusega. “Sulle.”

Ere nägi, kuidas Hääl õele viipas, et too üle laua lähemale kummarduks. Lastel olid alati omad saladused olnud ning Ere austas neid. Isegi siis, kui lapsed teine teisel pool lauda istusid ja üksteise poole küünitades rääkisid. Ere ja Tahe olid harjunud pilku mujale pöörama ning lapsed ei saanud siiani aru, et iga sõna sellest vestlusest kostus teistenigi, kes köögis viibisid.

"Heli, me peaksime emmele rääkima!" utsitas Hääl. "Ta ei mõtle seda mitte kunagi ise välja."

"Emme ei usu siis ka!" punnis õde vastu. "Mäletad, kui ma püüdsin talle rääkida, kui see laps oli tiiki kukkunud. Tal kulus nii palju aega, et üldse millestki aru saada. Vanaisa ju ütleb ka, et mõnele inimesele ei saa maagiast niisama rääkida. Pealegi emme isegi ei tunne vanaisa."

"Aga meie ju tunneme! Ja vanaisa ütles ka, et emme eest ei pea asju saladuses hoidma."

"Aga issi eest peab!"

"Varsti enam ei pea! Vanaisa on lihtsalt mures. Ja mina tahaks mägedesse rännata, et ta saaks mulle päriselt õpetada, kuidas kõige täpsemaid nikerdamisi teha. Niimoodi mõtete abil rääkimine pole üldse see."

"Sest sa ei oska seda nii hästi kui mina," lisas Heli jonnakalt.

Enne kui Ere mõista jõudis, hõikas Tahe lapsed enda juurde ning nii ta üksi kööki jäigi.

“Olgu! Teeme selle karbi siis viimaks lahti,” puhises Ere ja laksatas karbi pisut liigvaljult laua peale. Mosaiik võpatas ning kadus kild killu haaval. Selle alt ilmus nähtavale tekst: “Mõni asi avaneb vaid maagiaga!”

Ere pööritas silmi - see kõlas tõepoolest samamoodi nagu noormees, kes teda kord käte vahel hoidnud oli. “Ei! Kõik, mida sinu maagia annab, on teadmatus. Kui võtta see karp, pöörata piisavalt tähelepanu, õppida ja meelde jätta, selgub tõde.”

Ere peatus. Ta libistas sõrmedega üle sõnade ja naeratas siis endamisi. Teadmine oli ju ka maagia, nii nagu unistus täitis jõuvälja rolli. Esmalt oli maagia. Oli miski, mis oli ilus, lummav ja inspireeriv. Ehk oli selle maagivavormi nimi inspiratsioon, ehk pelgalt vajadus või võimalus, kuid sellest võrsunud küsimused võimaldasid teadmistel kasvada. Seejärel tuleb kooliaeg, märkmete aeg iseendale, areng ja lend. Kumuleerudes võis saada lendamistest tiibade müha, mis kajas maagilisena, millegi sellisena, mille poole vaadata ja püüelda. Ja kui teadmisi kogunes piisavalt, muutus see omamoodi taas maagiliseks, sütitades uue maagilise tsükli.

“See on minu maagia,” naeratas Ere. “Minu! Ja kõikide nende, kes tõrvikute hirmus laiali jooksid või toore jõu hirmus kuhtusid.”

Karp plõksatas ilma, et Ere muud teinud oleks, kaas kerkis ühest servast pool sentimeetrit. Ahnelt ja näljasena vaatas Ere karbi sisemusse. Selles oli suur raamat, mille peal väike riidetomp ning kiri. Esmalt luuras Ere raamatut. Pisarad voolasid mööda põski, kui ta "Täieliku ravimtaimede õpetuse! karbist välja tõstis. Sellest oli möödunud aastaid, kui Ere viimati midagi sarnast käes oli hoidnud.

Ettevaatlikult tõstis Ere raamatu lauale ja avas kirja, paludes mõttes vabandust selle ees, kellele karp esmalt kuulunud oli:

 

Ma oleksin suutnud kogu küla tol külmal ööl soojendada (olgu see lihtsalt teadmiseks), kuid siis möödusid sealt sina, süda nii külm kui mägede jäised igimütsid. Selle soojendamiseks oleks kulunud rohkem energiat kui ülikooli uuesti ehitamiseks ning mina olin liiga nõrk. Ka mägede šamaani võimetel on piirid.

Tuul kutsub!

Kunagi kutsub tuul mu tagasi sinu juurde, kus iganes sa ka poleks, sest sinu käes on mu ainus töökorras pistoda.

Ma tean, et mu lastel on talvehakul terved saapad, isa hoiab neil ikka pilgu peal, aga sinul? Sul on ravitseja hing. Olgu sul siis ka terved saapad ja sinine keep nagu seisusele kohane.

Ja kui ma tagasi tulen, ehitan riiulid, millele uus raamatukogu rajada. See oli ju sinu maagia ning loodetavasti on ikka veel. Sellest raamatust siin võib saada nonde riiulite esimene elanik.

Lootus

Ere pani kirja käest ja avas karbis olnud kangatüki. Sellest pudenes välja kolm hõbetükki. Raha. Ere lükkas mündid eemale. Kuskil tema sees keerdus järgmine valupõimik.

“Kuhu sa oma pistoda siis jätsid?” sosistas Ere karbile. “Minu sisse, et seda aegajalt pöörata ja haav värskemalt veritsema kiskuda? Kas sa mäletad, kuidas sa lahkusid? Kas sa mäletad?”

Ere mäletas. Kaks nädalat pärast nende kohtumist tõusis Ere viimaks püsti ja läks koju isa vaatama. Endiselt hirmul, kuid juba tugevamana, astus ta isamaja uksest sisse. Pliidi all põles tuli ja isa istus köögis, siinsamas laua ääres, pea käte vahele toetatud.

Ere istus toolile tema vastas ja vaatas vaikides. Ootas.

“Ma tegin teed,” kähises isa mitu pikka minutit hiljem.

“Ma valan välja,” vastas Ere ning teadis, et sellega sai üks valu maetud. “Sa oled nüüd tagasi?” küsis ta igaks juhuks kolmanda sõõmu kõrvale. Münt maitses oivaliselt, rahustas ja ravis. Iga sõõm näis soojendavat mitte ainult keha, vaid ka midagi muud.

“Seda peaksin küll mina sinult küsima,” turtsatas isa naerda. “Või, noh, tegelikult peaksid sa juba ammu olema mehe leidnud. Ma tean, et siin pole eriti head valikut alles jäänud, aga ma loodan, et vähemalt mina näen su lapsi ja saan neist hiljem su emale rääkida, kus iganes ta ka ei oleks.”

“Ma…” alustas Ere ja peatus punastades.

“Hmm," mõmises Tahe teed rüübates, "räägi mulle temast!”

Ja Ere rääkis. Ta rääkis veidrast soolapuhujast, keda ta kohtas, mägedes valmistatud karpidest, neist veidratest lugudest, mida mees oli rääkinud. Kui Ere juhtunust õhtuhämaruses tee kõrvale rääkis, ilmus õhku sama lumm, mida ta lapsepõlvest mäletas. Lumm, mis ütles, et kõik on võimalik ja millegi eest ei pea salaja liigvalusalt maksma.

“Mine!” ütles isa, kui Ere oma loo lõpetas. “Mine ja loo oma laul, aga enne oleks kena, kui minagi teda korra näeksin.”

Ere lükkas mantli taas selga ja jooksis kodust välja, isa õnnistus kuklas, kuid kui ta hüti juurde tagasi jõudis, oli see pime - uks eest langenud, katus üle serva libisemas ja hanged vööni. Siin polnud midagi, mitte kõige vähematki. Küllap oli ta kõike unes näinud või segaduses ette kujutanud. Siin ei olnud midagi.

Ta läks koju tagasi, uskus kogetut katkistest närvidest ja naiivsest igatsusest tulevat ja püüdis kõike unustada. Alguses ei pannud ta sedagi tähele, et kuutsükkel vahele jäi, kuid kui sügisel leidsid ilmavalgust kaks süsimustade silmadega last, pidi Ere alla andma. Midagi oli siiski ka tõeliselt juhtunud ning see kalestas Eret veelgi - ta ei teadnud, ei mäletanud. Aga lapsed hakkasid kõndima, rääkima, ja seejärel veidramaid asju tegema. Vahel hõljutati mõni ese kummuti otsast alla, vahel, kui lapsed eriti näljased olid, küpses toit vaid mõne minutiga pehmeks. Seejärel leidis Ere tillukese, vaevu kolmaastase, Heli hoovi peal hundile seletamas, miks too ei tohiks nende kanu hirmutada. Enne kui Ere reageerida jõudis, pööras hunt ringi ja läks ning Heli laulis emale ette, mis juhtus.

Seejärel, vastu kogu loogikat, hakkas Ere varemete juurest karpe leidma ja neid avama. Isa, kelle jalad enam hästi ei kandnud, veetis tunde tagakambris ning kirjutas karpide sisu üles ja ümber, luues nii uut kroonikat, uut ajalugu selle asemel, mis kunagi ta silme ees tuhaks oli põletatud.

Ja nüüd siis see! Ere tõusis laua äärest ja astus kambrisse. Ta leidis isa ja lapsed sängil istumas, raamat Hääle süles, kes püüdlikult sõnu ette veeris.

“Heli! Miks sa arvasid, et see karp on mulle?” küsis Ere, kui Hääl lause oli lõpetanud.

“Sest mägede vanaisa ütles,” kehitas Heli õlgu.

“Mis mõttes?”

“Ee… mm…”

“Samamoodi nagu ta mulle näitas, kus karpidel lõksud on,” tuli Hääl õele appi, “ja kuidas neid ehitatakse.”

Ere ei pärinud rohkem. Ta raputas nõutult pead ja läks kööki tagasi. Hellalt ja hoolivalt võttis ta riidenartsu, mis sisaldas väikese varanduse, ja asetas selle kummutisahtlisse ning viis raamatu kambrisse kummuti peale. Seejärel korjas ta laualt kirja, kuid karp jäi avatuna seisma, jättes lastele võimaluse oma isa veelgi paremini tundma õppida.

„Sina teadsid, et nad oma vanaisaga suhtlevad?“ küsis Ere, kui isa uksele ilmus.

„Ei teadnud,“ raputas vana mees pead, „kuid kui järele mõelda, siis see selgitab, miks lapsed puutöö nii kiiresti omaks võtsid. Karbimeister oskab ilmselt neid peensusi palju paremini selgitada kui vana arhivaar.“

Kirja peitis Ere aga kõige kindlamasse võimalikku kohta, südames kumisemas selle viimane rida, lehe allserva eraldi kirjutatu:

Meil on sama maagia: luua ja lummata! Kuigi, ravitsemises oled sa tugevam.