Tallinna Keskraamatukogu ulmeloomingukonkursi ülilühijutu kategooria nooremas vanuserühmas – II koht

Harald on muidu arukas ja tubli mees, raamatupidaja isegi. Klõpsib vajaliku arvutisse ja peale tööpäeva on lihtsalt vaja rahustuseks kodus sussi sahistada, ehk vaadata üle kodused mõnud, ei muud. Ja sussi sahistamise ajal ta ei võta ühtki kõnet vastu …

Kui vaid poleks olnud seda sügisest teisipäeva, mil Harald oma jämeda pöidla ja hiljaõhtuse uduse peaga oma rumaltelefonil kõne metsa saatmise nupu asemel kõne kõrva äärde kutsus. Toru teises otsas kõneles vana hea torumees Mart väga pikkade nukrate pausidega:

“Harald … Äkki sa tahaksid … omale … ajamasinat?”

Väga pikalt mõelda polnud tarviski. Haraldi suurim soov oli taas näha ta lapsepõlves armsaks saanud koera ning ta kujutas oma vana sõbrakest vaimusilmas ette. Pealegi oli Harald läbi aastate säästnud kasvõi sooja toidu arvelt, lihtsalt ilma põhjuseta, eimillekski.

Peale tööpäeva oli Harald Mardi juures platsis. Ta ei pidanud muud tegema, kui läbi lukustamata ukse sisse astuma ja Mardi segamini pekstud toas istumise alla diivani otsima. Haraldit ei häirinud lahti mööbeldatud tuba, kuna ta enda arust mäletas Mardil lapsi olevat (Mardil ei olnud lapsi). Taamalt terendas Mardi abikaasa murelik hääl:

 “5000 eurot!? Kuidas me niimoodi liisingud ja üürid ära maksame!”

“Ta … ma ütles ... ütlesin, et müümine aitab” kostus häiritud Mardi mõmin.

Harald õieti ei kuulanudki ning juba lohistas Mart masina kohale ja ütles väga ähmaselt:

“Viissa..da tuhat… viiskümmend aaaaaa. Saad minna ükskõik mis aega.”

Alguses Harald kahtles veidi, kuid siis tegi Mart ta otsuse kindlaks:

“Sa saad … näha … muuta … asju”

Harald proovis kahe viiekümnesega ning Mart rebis need talt käest ning jooksis uksest pauguga välja. Külaline oli valmis seiklema ning samal õhtul taris ta pikema jututa masina koju ja hakkas asja uurima. Masin oli nagu mikrolaineahi. Iga nupp oli isemoodi ja ekraanile sai sisestada numbreid. Oli aeg 1957 ekraanil ja surin nagu mikrolaineahi ikka teeb. Paar kahtlust, aga juba läks Haraldil pilt kirjuks ja ta prantsatas oma lapsepõlvekodu põrandale ja nägi Mukit, vorstikujulist pruuni taksi, kes saba liputas ja pisikese Haraldiga ringi jooksis. Siis tuli tuppa Haraldi isa ja tuleviku Haraldit haaras kahtlus, kuna tema tolleaegne isa oli täpipealt temaga ühte nägu, mitte lihtsalt sarnane. Hommikune moosiplekk kirjul kampsunil oli ka täpipealt samasugune. Haraldil oli suu ehmatusest lahti ja ta trükkis masinasse 1927.

Tema vanaisa talu oma roheluses ja raske töö hõnguses. Harald potsatas otse kartulivao vahele ja sealt paistsid kaks ühesugust meest. Suureks ehmatuseks oli neil juhtumisi sama lõust ees, mis Haraldil, ja ta tundis enda vererõhku täie hooga tõusmas. Kiiruga sai ekraanile veidi kaugem aasta, kui oodatud – 16. sajand. Seal oli uhke loss, mida kaunistasid toretsevad vimplid, aga mida rikkus Haraldi enda lõust troonil. Tuleviku Harald tundis end sõna otseses mõttes võbelemas. Hullumine valdas teda lainetena ning ta proovis rusikaga vastu põrandat virutada, aga ta käsi põrkas tagasi. Ta oleks nagu enda sees lukus olnud. Tuleviku Harald proovis meenutada oma oleviku elu, aga selle asemel oli vaid suur segadus mõtetest, mida ei andnud ritta seada.

Harald muudkui põgenes ja põgenes. Kuigi sai ammu selgeks, et Harald on kõik enda isad, ei saanud ta kuidagi minna ajas edasi ja ometi jõuda koju sussi sahistama.

Ühel hetkel oli Harald ajaga olematusesse jõudnud. Kõik oli lihtsalt valge ja Harald hõljus ühes oma higi- ja paanikapisaratega eikuskil. Ta oli elanud väga rahulikku elu, isegi igavat. Nüüd hakkas mõtetes lagunema arusaam enda eksistentsist ja ajast, mis tundus uskumatu.

Enam ei olnud tühjus.

Nüüd oli ainult Harald ja tuleviku Harald. Jumala moodi Harald oli kahtlemata maailma algus -- Jumal.

“Mida sa tahad…!”

“Mina arvan, et asi on selles, mida sina tahad, jumal” Kõlas jumaliku Haraldi suust, kui telereklaamist.

“Unustada! Palun! Mis kuradi vingerpuss-” Harald oli omadega peaaegu otsas. Ta oli samas kõik, aga eimiski. Ta oli maailm, elu, surm, universum…

Surm. Ta tundis seda oma rasvastes veresoontes natuke, aga piisavalt.

“100 eurot, et unustada üheks päevaks, 500, et viieks….”

Harald tundis maailma enda ümber kokku tõmbumas ja sõna otseses mõttes lõugas: “Nii kauaks, kurat, kui … nii kauaks, kui saab!

Kostis pesupulbrireklaamiga sarnane toon, aga irvitav:

“Aa! Teeme 30 aastat ja kõik su maine vara? Sobib!!! Müüd masina maha ja on… KOR-RAAS!”

Nüüd oli Harald õues. Istus poriloigus ja mõtles, et miks, pagana päralt, ta seal istub, kuid siis ta vaatas oma kodu poole ja maja lihtsalt ei olnud, oli vaid see nikerdis, mille peal oli ta telefon. Harald tahtis lihtsalt unustada. Kiiremas korras suutis ta vana vagur sõrm oma kollegi numbri valida.

“Maie … kas sa tahaksid … omale … ajamasinat?”