Anna Mari paneb arvuti kinni. Kell on 14.14. Saab soovida. No, ma siis soovin, mõtleb Anna Mari. Ta paneb näpud risti, et võimendada soovi jõudu. Soov on soovitud, ta soovib alati üht ja sama asja, kuigi ta ei usu enam eriti, et numbri põhjal soovid täide võiksid minna. Eile Anna Mari jooksmas ei käinud, täna tuleb seega minna, kellaaeg on hea, kontorirotid pole veel koju voolama hakanud. „Lähen tiirule,” mõtleb ta, „vaatan kevade habrast õhku.” Kevadel on valgus mõnusalt lahja, varje on vähem, näeb rohkem, näeb seda, mida tavaliselt tähele ei pane. Linn vahetab kevadel nahka nagu uss. „Huvitav, mis saab vanast nahast?” mõtleb Anna Mari retuuse jalga tõmmates. Tal on tunne, et temagi on kevadel uus, et läbi ta keha kasvab miski, mis loob uusi liine tema ja teiste inimeste, linna ja kõige, mis linnas elab ja liigub, vahele.

Anna Mari tänane marsruut hõlmab enda alla Vabaka, Hirve pargi, Schnelli pargi, seejärel siseneb ta vanalinna, vältides mõistagi turistikaid tänavaid, kus äritsetakse Hiinast toodud pahnaga ja pakutakse kullavärvi uriinimaitselist õlut kulla hinnaga.

Ta armastab joosta, sest see lülitab aju kõige paremini välja. Samuti on valitud kellaaegadel joostes tõenäosus kohata tuttavaid oluliselt väiksem kui näiteks MyFitnessi spordigestaapo luminofoorlampide all. Seda suurem on ehmatus, kui keegi hüüatab kähedalt: „Yo Ansu!” Ta tardub poole sammu pealt, keerab ümber. Saab aru, et reageeris täiesti valesti, oleks hoopis pidanud jooksma kiiremini, seljataga ei ole kedagi, misasja, wtf. „Mjou.” Hääl kostub kinni löödud ja siis lahti tiritud akna pealt. Häält teeb rääbakas, kunagi ilmselt valge olnud kass. „Tule siia, tee uks lahti raisk, mul abi vaja,” nõuab kass vastiku ärajoodud häälega, nagu oleks eile korralikult tina pannud. „Kassid ei pane ju tina,” mõtleb Anna Mari ja saab aru, et on ilmselt hulluks läinud või on asi selles, et ta ei söönud hommikust. „Kle eit, mis passid? Ma ütlen, et mul on abi vaja, mis inimene sa oled selline, kobi sisse,” ütleb kass. Anna Mari otsustab, et asi ei ole hommikusöögis.

Kassi tähelepaneliku kollaselt helkiva pilgu all kõnnib Anna Mari ukse juurde. Ta loodab, et äkki hallukas kaob midagi reaalset, tahket ja mitte temaga rääkivat katsudes. Uks avaneb, ukse taga on mahajäetud olekuga trepikoda. Esimesel poolkorrusel istub juba rääbakas kass, kõrval on kassitualett, sama rääbakas kui ta ise. „Korista plz ära, mul pole pöidlaid, ma ei saa ise,” palub kass veidi viisakamalt ja nihutab esikäpaga ettepoole plastikust kühvlit. Anna Mari vaatab kassi käppasid ja nõustub endamisi, et tõepoolest sellel kassil pole pöidlaid, nagu teistelgi kassidel, mis siis, et ta rääkida oskab. Tuleb siis aidata, mulle tegelikult meeldivad ju kassid, rohkem kui koerad, nad on nii elegantsed. Ta tõmbab hinge kinni ja võtab kühvli kätte ning hakkab sellega delikaatselt räpases liivas sobrama, mis aga lõhnab veidral kombel üldse mitte vastikult, vaid nagu elektrit täis äikeseõhk.

Anna Mari kõnnib läbi vanalinna koju. Ta kõnnib aeglaselt, kuigi tal on jooksuriided seljas ja varjud juba pikenevad ja õhk külm. Ta käed on taskus, ta naeratab lapsikult ning võtab aeg-ajalt ühe või teise käe taskust välja, et imetleda suuri, kassi kollaseid silmi meenutavaid merevaigukive.


Tekst on ilmunud 2020 Artišoki kunstibiennaali materjalide hulgas

 

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0259)