Antud ettekande tekst sai esmaesitletud 2022. aasta Estconil. Alljärgnevalt avaldame selle muutumata kujul.

koloniaal

Pilt Jüri Kallas

Oma tänases ettekandes üritan ma anda ülevaadet koloniaalulmest, ehk ulmest, mis on kirjutatud kolonialistlikul perioodil ning mille sisu on otseselt seostatav kolonialistlike olude või mõttemaailmaga. Mul on plaanis rääkida mõnedest tähtsamatest autoritest, teostest ja troopidest, aga et mitte liiga akadeemiliseks minna, kavatsen ma oma juttu illustreerida klippidega erinevatest koloniaalulmeteoste põhjal tehtud filmidest. Esmalt peab aga kokku leppima, millistest kolooniatest ja millisest ulme määratlusest me räägime.

Wikipeedia järgi on kolonialism poliitika, mille eesmärk on laiendada riigi võimu väljapoole oma piire. Emamaast väljapoole jäävaid alasid nimetatakse kolooniateks. Kolooniaid on rajatud juba iidsetest aegadest peale, sellega tegelesid foiniiklased ja vanad kreeklased ja näiteks Vahemerel tegeldi sellega läbi kogu antiik- ja keskaja. Koloniaalajaks nimetan ma antud juhul aga Euroopa kolonialismi perioodi, mis algas koos suurte maadeavastustega 15. sajandil ning lõppes 20. sajandil, kui Inglise, Prantsuse ja teiste maade kolooniad üksteise järel iseseisvusid.

Ulme defineerimisega tõmban ma seda ajaakent koomale ja võtan aluseks levinud arvamuse, et ulmekirjandus algas 1818. aastal Frankensteiniga. Ehk siis paljud muistsed teosed nagu näiteks “Ilias”, mis küll toimub ka kolonialistlikus maailmas ja seal juhtub üleloomulikke asju, ei ole minu nägemuses ulme.

Koloniaalulme on kasvanud välja seikluskirjandusest. Euroopa kolooniates toimuvaid või muidu selle teemaga seotud seiklusraamatuid on kirjutatud muidugi palju ja väga erinevaid, alates robinsonaadidest ja lõpetades piraadilugude ning James Fenimore Cooperi “Nahksuka juttudega”. Üheks seiklusloo alamžanriks on niiöelda “fantastilised retked” ja paljud koloniaalulmelood langevad samuti sinna alla, sealhulgas ka kõige esimesed.

Esimeseks koloniaalulmeautoriks tuleb pidada Jules Verne’i. Verne alustas näitekirjanikuna ja avaldas ka luulet ning mitteulmelist ilukirjandust. Verne’i varajased eeskujud olid Poe ja James Fenimoore Cooper. Verne veetis palju aega Prantsuse rahvusraamatukogudes tehes uurimistööd oma lugude jaoks. Teda huvitasid värsked teadussaavutused, eriti geograafia vallas. Selle käigus tekkis tal idee teadusliku romaani kirjutamisest ja ta arutas seda Alexandre Dumas’ga, kes seda mõtet igati toetas.

Verne’i idee jõudis teostuseni, kui ta avaldas 1863. aastal romaani “Viis nädalat õhupalliga”, kus kolm inglast lendavad täiustatud õhupalliga üle Aafrika. Selle järel hakkas ta regulaarselt romaane avaldama, iga aasta üks või kaks, kuigi kõik neist polnud ulmelised. 1864. aastal ilmus tema esimene tõeliselt ulmeline teos “Reis maakera südamesse, aasta hiljem “Reis kuule”, 1870. aastal “20000 ljööd vee all”, 1875. aastal “Saladuslik saar”, 1886. aastal “Robur vallutaja” ja nii edasi. Verne’i huvitasid erinevad transpordiviisid ja nende kasutusvõimalused maailma allutamiseks. Euroopa koloniseeris maailma laevade abil, taevas lendasid õhupallid ja maad mööda sai liikuda raudteedel, nii et Verne’i inspiratsioon pärineb ilmselt sealt. Ta kirjutab ka paljudest muudest leiutistest ja mõtleb välja nende võimendatud kasutusviise.

Verne’i teoste põhjal on vändatud suurel hulgal filme. Enamus neist ei ole küll algmaterjalile truud, vaid käivad sellega vabalt või väga vabalt ümber, mõeldes välja uusi süžeeliine ja lisades, kaotades ja sulandades ühte raamatust tuttavaid tegelasi (sageli lisatakse filmidesse just naistegelasi, sest neid muidu Verne’i loomingus palju ei kohta). Võimalik, et lisaks filmitegijate kunstilistele ambitsioonidele on üheks nende omavoli põhjuseks ka ingliskeelses ruumis saadaolevate Verne’i tõlgete halb kvaliteet. Muide, Nõukogude adaptsioonid, mida on ka üksjagu, on märksa originaalitruumad kui Lääne omad.

Näitan siinkohal üht klippi ikoonilisest 1954. aasta filmist “20000 ljööd vee all”, kus “Nautiluse” pardalt maale läinud Ned Land ja Conseil on sunnitud kultuurilise arusaamatuse tõttu sinna tagasi põgenema.

Kahjuks ei luba Disney seda klippi võrku riputada mistõttu peate leppima mõnede meeleolukate kaadritega.
vlcsnap-2022-09-30-14h05m21s228
vlcsnap-2022-09-30-14h05m04s941
vlcsnap-2022-09-30-14h05m50s554
vlcsnap-2022-09-30-14h07m01s220

Pärismaalased, kes oma palmisaarel täies relvis ainult seda ootavadki, et saaks möödajuhtuvaid valgeid maha lüüa, on koloniaalseiklustes loomulikult väga levinud. Ühelt poolt oli selle taga kindlasti eurooplaste hirm võõraste ees, ent samas on sel, nagu mitmetel teistel troopidel, ka mingi tõepõhi all. Kindlasti toimus kontakte valgete ja pärismaalaste vahel, mis läksid kohe alguses viltu, ja tänapäevalgi on India ookeanis saari, kus paadilt maha astuvat valget võib just säärane saatus tabada. Video demonstreerib samas ka teist olulist elementi koloniaalkirjanduses: valge inimese, või antud juhul vähemalt kapten Nemo totaalset tehnoloogilist üleolekut pärismaalastest, mis on nii suur, et ta ei pea neid isegi tapma. Enamikes juttudes, nagu ka reaalses elus, lahendati säärased olukorrad siiski pigem püssidega.

Kuid koloniaalkangelased ei võitle mitte ainult pruunide inimestega, vaid ka loodusega, mille keskele nad satuvad. Valge inimene on metsloomale kas vastupandamatult isuäratav saak või võõrobjekt, mis tuleb iga hinna eest hävitada. Seiklusjutud on täis stseene, kus vaprad maadeavastajad peavad näiteks lõvide või elevantidega elu ja surma peale võitlema. Jules Verne’i lugude tegelased on pistnud rinda haide, kaheksajalgade, kondorite, jaaguaride ja krabidega, ning see on nimekiri, mis mulle üksnes esimese paarikümne sekundiga pähe tuli.

Filmifriik minus rõõmustab, et režissööridele üldiselt Verne’i kirjapandust ei piisa, vaid nad tunnevad vajadust ekraniseeringutele lisada ka üsna arbitraarseid võitlusstseene erinevate loomadega, kelle kasutamist nende eelarve võimaldab. Näiteks 1961. aasta “Saladusliku saare” filmis kohtavad tegelased legendaarse efektimeistri Harryhauseni loodud hiidkrabi, lennuvõimetut lindu ja hiidmesilast, kelle olemasolu õigustamiseks kapten Nemo kogu olemus ümber kirjutati. Üks Verne’i jaburama süžeega jutte “Komeedil minema” sai 1970. aastal Tšehhoslovakkia ekraniseeringu, mis on algmaterjalist veelgi ekstravagantsem. Komeet tabab Maad, ent üksnes riivab seda ja lendab minema, viies kaasa tüki Prantsuse kolooniat Põhja-Aafrikas ja ühtlasi ka seal viibinud prantsuse sõdurid ning nende vastast võitlust pidavad araablased. Vaprad prantslased avastavad peagi, et komeedil elas enne inimesi veel keegi.


Saurused ja muud väljasurnud loomad olid koloniaalulmes olemas algusest peale, figureerides juba Verne’i “Reisis maakera südamesse”. Seni, kuni leidus veel läbiuurimata maailmanurki, ei tundunud sugugi välistatud, et kusagil kauges paigas leidub mujal kadunuks peetud faunat. 19. sajandi teine pool oli aeg, mil fossiilide otsimine ja uurimine sai hoo sisse. Ameerika Ühendriikides toimusid kahe paleontoloogi Cope’i ja Marsh’i vahelised nn “Luusõjad”, mille käigus kirjeldati kümneid uusi dinosauruseliike ning mis köitsid publiku meeli.

Liigume vahelduseks ajas edasi ja räägime, et dinosauruste teema võeti aktiivselt üles hiljem “Kadunud maailmaks” kutsutavas ulme alamžanris, mis sai oma nime samanimeliselt 1912. aastal ilmunud Arthur Conan Doyle’i romaanilt. Seal suundub salk uurijaid Lõuna-Ameerikasse, kus olevat nähtud väljasurnud elukaid. Uurijad teevad retke läbi traditsioonilisi vaenulikke hõime täis alade, kuni jõuavad platoole, kust nad leiavadki mitte ainult dinosaurused, vaid ka nendega sõjajalal oleva ahvinimeste suguharu.

Kaks aastat hiljem, 1914. aastal hakkas Edgar Rice Burroughsi sulest ilmuma Pellucidari sari. Pellucidar on maakoore siseküljel asuv maailm, kus elavad erinevad primitiivsed rassid ning samuti Maakera välisküljelt ammu kadunud loomad paljudest geoloogilistest ajastutest. Sellega aga Burroughs’i sauruselembus ei piirdunud, vaid leidis väljundi ka Caspaki-triloogias. Caspak on saar Antarktika lähistel, mida ääristavad kõrged mäed ning mille sisemaa on troopilise kliimaga tänu seda soojendavale kuumaveeallikatele. 1918. aasta raamatus ning sellest 1974. aastal tehtud filmis “The Land that Time Forgot” leiab Esimese maailmasõja aegne Saksa allveelaev antarktilistest vetest veealuse tunneli, mis viib Caspaki troopilisse maailma. Siin on klipp, mis näitab uskumatu avastuse teinud allveelaevnike.


Kadunud maailmadest, mis sisaldavad dinosaurusi ja teisi väljasurnud loomi, võiks mainida veel 1924. aastal ilmunud Nõukogude autori Obrutševi “Plutooniat” ja “Sannikovi maad” ning samuti 1933. aasta hittfilmi “King Kong” ja selle käsikirja romaniseeringut, mille autoriks märgitakse sageli Edgar Wallace, kes oma surma tõttu selle juures küll väga vähe teha jõudis.

Kuid kadunud maailmad ei tegelnud üksnes kadunud faunaga. Päevakorral olid ka kadunud linnad ja tsivilisatsioonid. Nii nagu enne mainitud paleontoloogilised avastused, olid ka arheoloogia ja antropoloogia laiendanud inimeste teadmisi oma tõu minevikust ning pakkusid paeluvaid mõttekäike sellest, mis veel leidmata võib olla.

Kadunud maailma žanri tekkimise ajaks olid “fantastilised retked” juba võimatuks muutumas. 19. sajandi teiseks pooleks polnud enam järel suuri avastamata maamassiive, mida kangelased võiksid leida. Uskumatute seikluste võimalikeks toimumispaikadeks olid jäänud vaid kõige ligipääsmatumad kohad nagu kõrgmäed, ürgmetsad või polaaralad, aga ka täesti fantastilised kohad nagu Maakera sisemus ja meresügavused. Samuti oli tänu teadvuse arengule inimestele üha raskem maha müüa “Gulliveri reiside” taolisi lugusid. Seoses erinevate teaduste arenguga üritasid kadunud maailma lood olla teaduslikuma käsitlusega kui fantastilsied retked. Sageli ei osanud või ei tahtnud autorid muidugi eristada “päris” teadust pseudoteadustest ning kadundu maailmade teaduslik tõsiseltvõetavus on sellegipoolest mitte eriti kõrge. Siin on klipp filmist 1961. aasta filmist “Saladuslik saar”, kus kapten Nemo leiab hoolimata kohe algavast vulkaanipurskest aega korraldada oma külalistele hariv ringkäik merepõhjas.


Üks varasemaid näiteid kadunud tsivilisatsioonidest, ja üks žanri kurioossemaid esindajaid on Edward Bulwer Lyttoni “Tuleviku rass”. See on utoopiline lugu maa all elavast arenenud inimtõust, kelle edu saladuseks on vril-jõud, millega nad teevad absoluutselt kõike: käivitavad masinaid, muudavad ilma ja suhtlevad telepaatiliselt. “Tuleviku rass” oli omal ajal väga populaarne lugu. Vril-jõu idee leidis omale koha esoteerikas ning isegi kõnekeeles, omandades elueliksiiri tähenduse. Näiteks 1886. aastal nimetati mingi Inglise lehmaekstrakt ümber Bovriliks (bovine - vril). Seda toodetakse tänaseni, nii et ehk on Vril-vägi aidanud sel nii kaua populaarne olla. Shackleton, Scott ja Edmund Hillary võtsid Bovrili oma ekspeditsioonidele kaasa.

Kadunud maailma žanri kõige tähtsamaks autoriks võib aga vist pidada inglast Henry Rider Haggardit. Haggard töötas 1875-1881 Lõuna-aafrikas Briti koloniaalteenistuses ja sealt pärineb suur hulk tema lugude inspiratsioonist. Ta sai äärmiselt menukaks ja löödi ka 1912. a rüütliks. Haggardit vaimustasid muistsed tsivilisatsioonid ja nende varemed ning primitiivsete rahvaste kombed. Tema kaks tuntuimat teost on 1885 ilmunud “Kuningas Saalomoni kaevandused” ning 1887 ilmunud “Käskijanna”. Mõlemad toimuvad Aafrikas ja mõlemas satuvad Euroopast pärit tegelased Aafrika sisemaale isolatsioonis elavate rahvaste juurde. Näitan siinkohal dramaatilist stseeni “Käskijanna” 1925. adaptsioonist.


“Käskijanna” populaarsusest ja tähtsust räägib kasvõi see, et enne käesolevat filmi oli selle ainetelt tehtud juba vähemalt 5 lühemat tummfilmi. Käesolevat filmi peetakse aga kõigist adaptsioonidest, ka hilisematest kõige paremaks ja originaalitruumaks. Just “Käskijannast” loost on väidetavalt pärit kangelast võrgutava kauni valge kuninganna motiiv. Äsjases klipis sai näha ka teisi asju, mis Haggardi meeli kõditasid - kummaliste rahvaste kummalised rituaalid ja tantsud (neid oli vanades seiklusfilmides rohkesti, ent tänaseks on nad paraku kadunud), inimohvrid ning muidugi kangelased, kes üksinda terve võõra tsivilisatsiooni vastu astuvad.

Haggardi loomingus tervikuna on nähtud mineviku poole vaatamist ja nostalgitsemist lihtsama aja suhtes, isegi kui sellist aega võibolla kunagi olemas polnud. Samuti on teada, et tema ja ta sõber Rudyard Kipling jagasid tunnet, et Briti impeerium on languses. Imperiaalse korra haprust ja nõrkust ei tajunud muidugi ainult nemad, vaid selleteemalisi meeleolusid ära kasutav kirjandus oli populaarne kogu 20. sajandi alguse.

Üks sellest tulenev idee ja kirjanduslik vool, mida meil sajand hiljem on võibolla kõige raskem vastu võtta, on nn “kollane oht”. Ilmselt kasutas seda terminit esimest korda keiser Wilhelm II 1895. aastal, ning juba kolm aastat hiljem oli kirjanduses olemas samanimeline alažanr. “Kollane oht” tähendas hirmu, et hiinlased ja teised asiaadid kuulutavad ühel päeval valgele rassile sõja ja sõidavad neist niiöelda massiga üle. Olukorras, kus tajuti Euroopa impeeriumide nõrgenemist, ei olnud see kolonialistlikult mõtlema harjunud rahvale üldsegi absurdne mõte. Mitme erineva ulmeraamatu lehekülgedel peeti maha ka USA ja Jaapani vahelised sõjad.

Tuntumatest autoritest, kes on kirjutanud “kollasest ohust”, võiks mainida Jack Londonit ja tema 1910. aasta lugu “Võrreldamatu invasioon” ning Robert Chambersi 1920. aasta lugu “Hingede tapja”. Kõige kuulsam ja kestvam “kollase ohu” esindaja ulmes on aga ilmselt Sax Rohmeri 1913. aastal loodud dr. Fu Manchu - kuri geenius, hull teadlane ning üks esimesi nn “superkurjategijaid”. Ilmselt on tema olemust kõige parem selgitada klipi abil 1932. aasta filmist “The Mask of Fu Manchu”, kus nimitegelane oma alamatele (kelleks paistavad olema kõik Aasia rahvad) oma suurt plaani selgitab.


Koloniaalulmes ei olnud kangelaste vaenlasteks muidugi üksnes kollasest rassist kurjategijad, kadunud tsivilisatsioonide esindajad ega vaenulikud pärismaalased. Isegi lugudes, kus oli olemas üks või enam eelmainitud vastastest, leidus sageli ka mõni eurooplasest kurjam. Kuid täna käsitletud autorite seas, kellest enamik on kas inglased või prantslased, joonistub enim välja kujutlus just sakslasest kui vaenlasest. See on muidugimõista seotud toonaste rahvusvaheliste suhetega. Prantsusmaa ja Inglismaa lähenesid 19. sajandi teises pooles ja 20. sajandi alguses teineteisele, samas kui ühinenud ja tugevnevast Saksamaast sai mõlema rivaal. Sõda Saksamaaga nägi ette juba inglase Chesney 1871. aasta jutt “Dorkingi lahing”, kus kirjeldatakse Kuningliku mereväe hävitamist saksa imerelvaga ja Briti impeeriumi hävingud. Veidi ülepingutatud ja koomilist, kuid üldjoontes koloniaalajale sarnast kuvandit sakslasest pakub “Kuningas Saalomoni kaevanduste” 1985. aasta versioon.


Oma ettekande lõpetuseks tutvustan veel mõnd troopi, mis mulle koloniaalulmet lugedes ning vaadates silma on jäänud.

Vaenulikke pärismaalasi ma juba näitasin, aga mitte seda, mis nende kätte sattudes valget inimest ootas. Ohvrinuga tuli mängu pigem kõrgema arengutasemega ja tsiviliseeritumate kultuuride puhul, lihtsatel metslastel oli kangelasele pakkuda tavalist kokanuga. Kuna valge inimese liha džunglis iga päev ei saanud, viis vangivõetud kangelase tee tavaliselt supipoti suunas, mis teinekord oli päris suur.


Vahel aga ei söödudki ega ohverdatud valget ära, vaid ta tehti hoopis pealikuks või suisa kuningaks. Viimasele eelneb sageli pealiku tütrega mehkeldamine ja siis äia surm. Seda on ka päris elus juhtunud. Carl Emil Pettersson oli Rootsi meremees, kes sattus 1904. aastal Paapua Uus-Guinea rannikul merehätta. Pärismaalased imetlesid tema füüsilist jõudu ja võtsid ta endi sekka elama. Peagi armus temasse kohaliku kuninga tütar ja peale tolle surma sai Petterssonist uus kuningas, kes rajas oma valdustesse üsna tulutoova istanduse. Ta inspireeris Astrid Lindgreni looma Pipi Pikksukale neegrikuningast isa. Rudyard Kiplingi 1888. aasta loos “Valge kuningas” lähevad valged avantüristid hoopis ise välja eesmärgiga saada kuningateks - ja saavadki, nagu võib näha loo 1975. aasta filmiadaptsioonis.


Kuid eurooplase kohalolul on teinekord ümbritsevale veel suurem mõju kui ühelgi kuningal. Nimelt on palju koloniaalulmet lugedes võimatu jätta jõudmata järeldusele, et valge inimene põhjustab seismilise aktiivsuse kasvu. Teisisõnu, vulkaanid hakkavad purskama, kui valge inimese jalg nende lähedusse astub. Lincolni saare vulkaan “Saladuslikus saares” oli pigem erand, kuna seal läks purskeni neli aastat aega - tavaliselt jõuab katastroof kätte märksa varem. Järgmises klipis on näha, et ehkki vulkaan on võimas asi, ei ole see siiski mingi vastane eurooplase mõistusele, kes isegi vägeva loodusnähtuse enda huvides ära suudab kasutada. Klipp on pärit “Reis maakera südamesse” 1959. aasta adaptsioonist.


Viimaks ka väike in memoriam tegelaskujule, kelle 19. sajandi arengud ja eriti kolonialism lõplikult välja sõid. Antud tegelaseks on nn “õilis metslane” ehk romantiline primitiiv, kelle lõplik mahajäämus tsiviliseeritud rahvastele selgeks sai ja kes suure õhinaga suundusid taolistest metslastest inimesi kasvatama - vahelduva eduga. Burroughs’i Tarzan on selle stereotüübi üks väheseid 20. sajandi alguseks säilinud esindajaid, ent temagi pole päris “puhas”. Näitan siinkohal hoopis klippi 1916. aasta filmist “20000 ljööd vee all”, mis on Verne’i loomingu üks vabamaid adaptsioone ja kus Saladuslikul saarel elab üks tõeline “õilis metslane”. Filmi lõpuks tehakse temast muidugi tsiviliseeritud inimene.


Ja siin jõuabki kätte minu ettekande lõpp. Tänan kuulamast, ja et lõpetada positiivse noodiga, siis siin on veel üks kaader Haggardi “Käskijanna” filmist - täpsemalt selle lõpp. Niimoodi, kamina ees mugavas tugitoolis istudes ja muljetades peavadki kolonialistlikud kangelased oma seiklusrohke päeva lõpetama.


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0565)