Proloog

September 2003

Liftišahtis oli külm. Hoone sisemise struktuuri pinnad, mida nägid aeg-ajalt vaid töömehed, olid kaetud aastatega kogunenud tolmukorraga. Siin oli loomupäraselt vaikne - ainuke heli, mis pimedasse käiku kostus, kuulus juhuti mööduvale liftikastile. Kuskil vajutatakse nuppu ning tõstuk ärkab ellu, viies lifti ühelt korruselt teisele. Uks avaneb, reisija väljub ning šaht vajub taas oma talveunne.

Kusagil hoone ülaosas lõhkus võimas kokkupõrge vaikuse, rebides terasukse nende piitadelt ning paisates kaks vaenlast šahti. Valgus lahvatas käigus, kui kogud vastu teist seina põrkasid. Nad hakkasid kukkuma, püüdes rabeledes oma vastase suhtes ülekaalu saavutada, haarates käte ja jalgadega, üritades end liigutada nii, et lõpetada teise otsas, kui nad lõpuks maani jõuavad.

Peteri juuksed peksid tema nägu, kui ta valgusest allapoole pimedusse sööstis. Ta uratas, kui elukas ta vastu üht liftitala tõukas.

Vaenlasel oli kitsastes oludes alati eelis. Neil oli rohkem kehamassi, mida tema vastu kasutada. See asjaolu ning pimedus asetasid ta tunduvalt ebasoodsamasse olukorda.

Ta oli alla jäänud juba võitluse alguses, suutmata leida vastase nõrkust. Nüüd, kui ta üha sügavamale pimedusse langes, teadis ta, et kui ta ei suuda eluka peal maanduda, on temaga lõpp. Elukat kokkupõrke jõud ei tapaks, kuid see võiks teda piisavalt nõrgestada, et olukorda Peteri kasuks pöörata.

Mees võis vaid kujutleda nende poole tormavat maapinda. Ta ei näinud pimedas midagi, kuid teadis, et tema vaenlane näeb. Ta tundis veel üht kokkupõrget, tajus kiiruse aeglustumist ja teadis, et elukas oli põrganud vastu üht tala just nii, nagu tema mõned hetked varem.

Ma loodan, et see tegi haiget, mõtles ta.

Jõuliselt põrkusid nad küljelt küljele vastu talasid, kuni nende kehad šahti keskel vabalangemisse jõudsid. Peteri pingutused avaldasid minimaalset mõju nende kontrollimatule keerlemisele pimedusesse. Prahvatusega langesid nad keldripõrandale. Tsement nende all pragunes nende kukkumise jõudu laiali kandes. Hoone alumised korrused värisesid, kui kokkupõrke mõju selle vundamenti raputas.

Eluka kaal tema otsas pani äkilise peatumise tunduma justkui oleks teda surutud kahe seina vahele. Roided murdusid. Kops langes sisse. Õhk tuhises temast välja ning ta kaotas peaaegu teadvuse. Vastu maad muljutud, üritas ta meeleheitlikult hingata, kuid köhis vaid närvilisi tolmupahvakuid. Ta teadis, et on kaotanud.

Elukas, haiget saanud, kuid mitte vigastatud, kerkis tema ees jalule, hiiglaslikud õlad ja pea vaid tumeda koguna nähtavad ülalt langeva varju taustal, nägu varjus. See tundus ootavat, lootes, et Peter uuesti üles tõuseb ja talle vastu hakkab. Oma paanikas suutis Peter keskenduda vaid hingamisele. Oma murtud keha tõusma sundida ei olnud enam võimalik.

Peter otsis oma jaki tõmblukku. Tema sõrmed olid kinnastes kohmakad, kui ta üritas meeleheitlikult lukutila näppude vahele saada, et hingamist kergemaks muuta. Lõpuks lukust kinni saades tõmbas ta jaki eest lahti. Tema T-särgi alt kumav pehme oranžikas kuma valgustas käiku. Valgus, nagu küünal koopas, tõi tema vaenlase näo ta silme ette. See võpatas, enne kui ta silmad valgusega harjusid.

Valuliselt hingates vaatas mees koletisele silma. Ta polnud kunagi näinud ühtki neist nii kaua paigal püsimas, polnud kunagi vaadanud nende tühjadesse valgetesse silmadesse. Tema jaoks oli see esimene kord olla nii haavatavana ühe sellesuguse ees. Tema vaenlane nägi, et Peter endast enam ohtu ei kujuta.

Selle suur käsi sirutus alla, haarates kinni mehe jakist, ning tõstis Peteri välja nende tekitatud väikesest kraatrist põrandas. See liigutus oli agoonia. Peter tundis oma keha sees lahtiseid roided lihaste all liikumas ning karjatas valust. Elukas pressis mehe seljaga vastu šahtiseina, jalad jalakõrgusel maast ripnemas, pea koletise silmade kõrgusel. Peter lasi kätel külgedele vajuda, kogu tema energia kulus hingamisele ning pea püsti hoidmisele.

“Mine põrgusse!” sosistas ta. Kui tal oleks olnud jõudu, oleks ta nüüd kurku koguneva vere selle tegelase näkku sülitanud.

Selle pea kaldus.

Elukas oli kuulnud küll sõnu, kuid ei paistnud nende tähendust mõistvat. Peter võis arvata selle segaduse põhjust - see ei teadnud sõna sisu. Selle neetud eluka keeles ei olnud ühtki põrgu sarnast sõna.

Kaua ei paistnud elukas end mõista püüdmisega vaevavat. See ei öelnud midagi ja Peter nägi, kuidas selle kael kokku tõmbus, punnitudes suuremaks lõua ümber. Mees vaatas kõrvale, lastes oma peal rinnale vajuda.

Parem on silmad kinni panna, mõtles ta.

Ta proovis mõelda oma vanematele, õele ja vennale. Ta kuulis koletise suud avanemas, kuulis seda urisemas, tundis selle hingeõhu kuumust. Ta mõtles sellele neetud blondile mehele, kes oli palunud Peteril võidelda. Kui hambad tema kaela kaevusid, karjatas ta uuesti, surudes oma silmad kinni, veri voolamas. Eluka pea jõnksatas halastamatult edasi-tagasi, kui see mehe ihu rapsis. Mees karjus valust, kui tema nahk ja lihased järele andsid, kuuldes elukat osi tema kehast põrandale sülitamas.

Peter meenutas, kuidas blond mees oli küsinud: “Kas sa aitad meil nende vastu seista?” See oli viimane mõte, mis tema peast läbi käis, enne kui ta mõtted alatiseks lakkasid.

Valgus tema rinnas hakkas vilkuma ning hajuma, kui tema süda üha vähem verd läbi tema keha pumpas. Lõpuks kustus kuma täiesti ja elukas mattus taas pimedusse. Selle suu vahutas, sülg mingi lilla eritise mõjul paksuks muutumas. See protsess lõppes varsti, selle katkestas saabuv värav, mis Peteri surnukeha ja elukat ümbritses. Hetkeks täitis šahti värava ere punane valgus. Siis käis äkitselt valge välgatus.

Käik oli pime; ei mingit valgust ülalt, ei mingeid lõhutud uksi, ei mingeid kahjustatud seinu ja ei mingit kraatrit põrandas. Kuskil kõrgemal kutsus reisija lifti. See saabus, uksed läksid lahti ja reisija astus sisse. Lift liikus allapoole, peatus ja lasi oma reisija välja. Šaht muutus taas vaikseks, kohaks, kuhu keegi kunagi ei läinud, oodates oma järgmist reisijat, talveunne suikunud.

Esimene peatükk

Detsember 1996. Seitse aastat varem

Tema käsi libises üle mahagonipuu, viivitades laua siledal jahedal pinnal, kui ta aeglaselt oma sõrmeotsi ühe pildiraami juurest teise juurde liigutas. Fotodega laud eristus selgelt valge ääristusega hallist seinast. Jonathan oli need toonid valinud. Tema isa oli lasknud tal värvid välja valida, kui nad koridori üle värvisid, tingimusel, et ta valib midagi maitsekat.

“Oleks tore, kui see ka mööbliga kokku sobiks,” oli tema isa öelnud.

Võimalus värvi ise valida oli Jonathani innustanud ka töö tegemisel abistama, kuna selle õnnestumine või ebaõnnestumine sõltusid tema otsustest. Ta mõistis alles hiljem, et tema isa Douglas oli seda sellisel viisil plaaninudki, et anda pojale võimalus tulemusse panustada.

See mälestus oli kaugeks jäänud nüüd, kui ta seisis seal oma musta ülikonna ja lipsuga, pruunid juuksed korralikult kammitud, kolmeteistaastane isata poiss.

Kui Jonathani vanaisa oli lahkunud, oli poiss tusatsenud ülikonna kandmise pärast. Ta oli küsinud oma isalt, miks see tähtis on. Miks oli paar viigipükse parem kui teksad? Kuidas näitasid ebamugav krae ja lips välja austust? Kui nad olid sunnitud leinama, kas ei oleks nad võinud seda teha mugavates rõivastes?

Ta oli olnud siis üheteistaastane ja tema isa, kannatlikkus leina tõttu vähenenud, oli väsinult ohanud, kui ta Jonathani ette põlvitas, et teda lipsuga aidata.

“Traditsioonid antakse edasi põlvkondade kaupa, muutudes lõpuks reegliteks. Mõned tunduvad mõttekad,  osad mõttetud, kuid mõned,” oli Douglas öelnud, “mõnede väärtus tuleb ilmsiks vaid siis, kui sa neist kinni ei pea.”

“See tundub nõme,” oli Jonathan vastanud, vingerdades oma kitsa krae sees, kui tema isa lõpetas.

“Siiski,” sõnas Douglas, tõustes ning peegli poole pöördudes, et endale lipsu kaela siduda, “tundub mulle, et täna ei ole päev, kus me reegleid katsetame.”

Jonathan oli hakanud enda seisukohta kaitsma. Talle polnud kunagi meeldinud reegleid järgida. Ta tahtis teada põhjuseid asjade taga, kuid tema isa oli tema juttu katkestanud.

“Jonathan, sinu vanaisa pidas sellest reeglist kinni ning ta hindaks seda, kui ka sina seda tema jaoks teeksid. See on sõna otseses mõttes,” ta peatus korraks, “viimane asi, mida sa kunagi tema heaks pead tegema.”

Douglas tundus esmapilgul pahane, kuid isegi üheteistaastasena sai Jonathan aru, et see ei olnud viha. Lõppude lõpuks oli tema isa kaotanud just enda isa ja Douglase enda sõnad “Viimane asi, mida sa kunagi tema heaks pead tegema,” olid teda tabanud ootamatult. Need tõid endaga kaasa sellise tundepuhangu, mida isegi täiskasvanud mees hästi peita ei suutnud, ning tema isa silma ilmus pisar.

See oli ainuke kord, kui Jonathan oma isa kunagi nutmas oli näinud, ning süülaine rullus üle tema. Koheselt tundis ta enda pärast häbi, et oli matusepäeval muretsenud sellise asja pärast nagu mugavad riided. Isegi üheteistkümnesena oli tema süütunne näidanud talle selgelt tema isa leina.

“Jah, härra,” ütles ta oma kinganinasid põrnitsedes. “Palun vabandust, issi!”

Nüüd, vaid kaks aastat hiljem, jälle ülikonnas ja lipsuga, vaadates omaenda isa fotosid koridoris, Jonathan lõpuks mõistis. Tema ema ei pidanud temaga lahingut pidama, et ta ülikonna selga paneks. See ei olnud reegel, mida tal oleks olnud himu katsetada. Tema isa oli seda tahtnud, ei olnud tähtis, kas sellel oli mõte sees.

Nüüd oli see üks viimaseid asju, mida ta oma isa jaoks sai teha, ning see ei olnud piisav.

Fotod Douglasest olid matusepeo jaoks välja pandud. Kõik need olid tehtud kaua enne Jonathani sündi. Ta võttis ühe mustas raamis pildi kätte. See oli Douglasest koos nelja armeekaaslasega, kellest Jonathan ühtki ei tundnud. Pildi info oli külaliste jaoks selle alla pandud. Sellelt võis lugeda staabiseersant Douglas Tibbs koos ellujäänud eriüksuste löögirühma liikmetega, Liibüa, 1984. Mehed fotol paistsid tõsiste ja kurbadena. Jonathan pidi oletama, et foto võtmesõna oli “ellujäänud”. Võib-olla oli see pilt tehtud peale ühe liikme kaotamist. Oli palju, mille rääkimiseks tema isa kunagi võimalust ei saanud.

Jonathan asetas foto ettevaatlikult tagasi ja kõndis eemale, tehes endale teed elutuba täitvate sõprade ja sugulaste vahel. Ta lootis pisut eemale saada, enne järjekordsete külaliste kaastundeavalduste tulva. Mees, keda ta ei tundnud, asetas oma käe tema õlale enne, kui Jonathan ruumist lahkuda sai. Jonathan peatus viisakalt tema poole üles vaadates.

“Ma lihtsalt tahtsin sulle öelda, Jonathan,” lausus mees, “et sa kõnelesid täna väga hästi. Sinu sõnad, mis sa matustel ütlesid, olid väga südamlikud. Sinu isa oleks nende kuulmine liigutanud.”

Jonathan noogutas viisakalt, tänades meest komplimendi eest.

Sedasama oli talle sel päeval juba mitu korda öeldud ning ta ei teadnud, mida muud vastata kui aitäh. Ta ei saanud aru, miks neil oli vaja seda talle öelda. Võib-olla, kuna nad ei olnud Jonathani väljaspool matuseid kunagi kohanud, oli see ainuke asi, mida nad tema kohta teadsid ja kommenteerida oskasid. Kui Jonathan oleks ka pidanud oma kõne üle uhke olema, ei suutnud ta seda läbi oma leina tunda. Ja kas nad siis ei näinud, et ta polnud öelnud ühtki enda sõna? Ta oli vaid üles kirjutanud isa enda mõtted, nii nagu ta neid mäletas, seades need kokku kõneks. Tema isal oli alati olnud hea oskus asju väljendada. Jonathan oli olnud petis nende sõnade eest au endale võttes.

Ta lahkus mehest ning kõndis isa garaaži. See oli ainuke koht majas, mida matusepeo jaoks laitmatult korda polnud seatud, ning lähim asi isa kontorile. Garaažil oli tsementpõrand. See oli külm ja tolmune, olles aastaid näinud laiali lammutatud ja uuesti kokku pandud autosid. Põrandal leidus mustust endasse imanud õliplekke, metallilaaste ja üksikuid mutreid. Tööpink seisis täpselt nii, nagu Douglas selle jätnud oli. Tema tööriistad olid ikka veel väljas. Kalts, kuhu ta oma õliseid käsi pühkinud oli, lebas pingi külge kinnitatud kruustangide käepidemel. Tema isa tool oli tühi.

Enamiku ruumi garaažist hõivas vana kastiauto. Jonathan ei teadnud, kust tema isa neid projekte leidis või mis teda liigutas nende kallal töötama. See asjandus nägi välja nagu kuuluks see saja kilomeetri kaugusel mõnda farmi. See oli roostevärvi, kui see ei olnud just lihtsalt roostetanud, Jonathan ei osanud öelda. Douglasel oli selle parandamine pooleli jäänud, kuid Jonathan ei teadnud, mis sellel viga võis olla. Ta ei olnud ka kunagi küsinud, kuna poleks vastusest aru saanud.

Masina mootorit hoidsid õhus rasked tõstuki külge kinnitatud ketid. Jonathan haaras ketist kinni. See oli külm, kõva, nii tugev, et valitses gravitatsiooni. Metall oli puhas ja uus, tugevas kontrastis räpase mootoriga, mida see kandis.

Kui ta ketist lahti lasi, istus ta isa toolile, tema jalad ei puudutanud veel maad, ja seiras mootorit. Ta mõtles, kas peaks proovima seda tööd lõpetada - sümboolne pingutus isa mälestuse heaks - kuid see tundus liiga keeruline. Ilma isata ei teaks ta, kuidas alustada ning ta tundis end juba selle mõtte juures lööduna. Kaduvväikeseks hetkeks tundus isa alustatud töö lõpetamine väärt õppimise pingutust.