Indrek astus tuppa. See oli tema viiekümne teine korter. Kiire pilguheit kinnitas, et siin olid samad probleemid, mis mujal. Korterit oli korduvalt putitatud, kuid korralikku remonti polnud keegi ette võtnud. Värv värvil, nagu seda nimetati.

Terve korteri kasutus vajas põhjalikku läbimõtlemist; torud ja elektrisüsteemid vahetamist. Viimasega oli alati palju tegemist - vahel ei piisanud isegi mitte korkide väljalükkamisest, et korteris voolu poleks.

Kogemus näitas, et eelnevate ehitajate leidlikkusel polnud piire. Sa said ehituses kindel olla vaid siis, kui sa kraapisid kõik puhtaks ja alustasid nullist.

Indreku kogenud pilgu ja pealehakkamise jaoks polnud siin midagi kontimurdvat. Ta parandas hingega. Õigupoolest ei ostnud ta uusi kortereid lisa sissetuleku allikaks - selleks oli tal ammu juba piisavalt rendipindu. Ta ostis parandamiseks. Milline lust oli puhuda elule koht, mille eluvaim oli peaaegu kustunud; leida potentsiaal, mis aegade jooksul kaduma läinud.

Igaühel oli võimalik osta 3D prinditud kortereid, kuid see polnud see - vanas majas ja kätega tehtud töös oli oma vägi. Seepärast ei kasutanud Indrek ka ehitusroboteid töödel, mille sai oma käega ära teha.

Indrek ühendas sinihamba ning pani raadio kõrvale mängima. See oli rituaal, mis kui kelluke Pavlovi koeral pani ta pea õiges suunas mõtlema. Ega ta töötuhinas tegelikult muusikat ei märganudki. Ka kohvi ja söök jäid tihti nii tähelepanuta.

Ta rullis jõupaberi lahti ja haaras pliiatsi järele. Seda aga ei olnud. Ei üheski taskus ega ka mitte sahtlites.

Viisteist minutit hiljem leidis Indrek hariliku pliiatsi jupi parema jala vasakust sahtlist, kus ta hoidis plastist kiile ja isoleerpaela. Kuramus, sinna sahtlisse ei tohtinud midagi elektrit juhtivat panna ja pliiatsi südamik oli siiski grafiit, mis poolmetallina juhtis väga hästi elektrit. Tundus, et seekord läks siiski õnneks. Oleks ta vahepeal nii jooksmas käinud, oleks lühis kindel.

Indrek tõmbas keelega üle pliiatsi otsa ning visandas jõupaberile korteri läbilõike.

Kui see tehtud, kritseldas ta plaani peale torustiku ja elektrisüsteemid nii nagu need hetkel olid. Ruumi siin leidus, kuid see oli halvasti kasutatud. Äravool, vee sissetulek ning elektrikapi asukoht panid omad piirangud, millega tuli kohe alguses arvestada. Samas, asi mida ta juba enne ostu tähele pani, ta sai ära kasutada läänepoolseid aknaid ja sealt tulevat valgust.

Kui joonis valmis, silmitses Indrek plaani ning seejärel ruumi, mis eelneva omaniku poolt mööblist ja tehnikast tühjaks tehtud.

Midagi tundus valesti.

Kahe vajutusega lendas taotlus ehitusregistri poole teele. Siis otsis ta välja lasernivelli. Kunagi olid need pirakad jurakad, kuid nüüd mahtusid peopesasse. Mis veelgi toredam - sa ei pidanud enam miskite harkjalgadega mässama.

Ta pani laser hõljuknivelli toa keskele mõõtma. Seinad, põrand ja lagi olid isegi enamvähem loodis. Indrek lükkas sisse arvutusfunktsiooni.

Masina tulemus tuli samal hetkel kui vastus registri päringule.

Nivell ütles, et korteris oli 47 ruutmeetrit, register 49,1. Klassika! Jälle oli keegi siin haltuura-remonti teinud, et saaks ilusa korteri kiirelt maha müüa.

Indrek koputas sõrmenukiga vastu seina ning liikus nii edasi. Välisseinas suuri tühimikke ei tundunud, kuid peale ühe aknapõse eemaldamist tuli päevavalgele ilmselge tõsiasi, et see korter oli kui sibul mitme kirju kihi all. Seespool oli tapeet, selle all kips, selle all jälle tapeet, siis veel mõned kihid tapeeti, siis ajalehed, taaskord kips ning kõige taga veel vana vineeriliistudest võrgustik, mis esimest kipsipinda paigal hoidis. Iga järgnev ehitaja oli lihtsalt toppinud oma uue mõtte kogu vana kraami peale. Raiskamine! Indrek kavatses kõik selle maha kraapida, kuni ta jõudis maja puitseinani. Sealt sai ta hakata uuesti üles ehitama.

Välisseinte juurest suuri üllatusi rohkem ei tulnud, kuid siis jõudis ta kunagise vannitoa juurde. Tühimik! Indrek võttis vöölt peitli ja haamri ning eemaldas esimese dekoratiivplaadi. Selle all paistis olevat kips, mis oli vähemalt veekindlaks töödeldud - seegi hea. Kuna nii ehk naa läks kõik maha kiskumisele, lõi ta peitli seinast läbi ja uuristas augu. Siis lükkas ta peitli nii sügavale sisse kui see ulatus.

Kolmkümmend sentimeetrit tühja ruumi!

Ta uuristas augu suuremaks ning lükkas valgustusega silma sisse. Uue plaadi ja kivide taga oli, üllatus-üllatus, tühimik ja vana kahhelkivi.

Peagi sai ta samasuguse “remondi” kinnituse ka kunagise köögi tagaseinal.

Ehitajana sai ta aru, et suuremas tühjas oli ehk juhtmeid ja torusid lihtsam vedada, kuid siis oleks nad võinud vähemalt selle tühimiku kuidagi täita. Praegu oli siin nii kasutu ruum, kui ka kõlakoda naaberkorteri helidele.

Indrek tegi peas umbkaudsed arvutused. Jah, siin need kaks ruutmeetrit peidus olidki - halva remondi all. Tema kavatses need uuesti välja tuua. Ta kahtlustas, et laega oli sama mure. Selle ajastu korterites olid enamasti kõrgemad laed, siin oli see aga üsna madalal.

Selle kõige juures ei saanud unustada ka põrandat. Nii nagu mujal vanades majades Kalamajas ja Pelgulinnas oli ka siin kindlasti korralik puitlaudis, kuid see oli jama all peidus. Ta lootis, et laudise all olev saepuru oli vähemalt mõne parema materjali vastu välja vahetatud. Viimane kord korjas ta nii üle viiekümne prügikoti täie saepuru ja see oli mitme päeva töö. Tüütu ja mõttetu töö, mille ta oleks kellelegi teisele jätnud, kui võimalik.

Tema mõttelennu peatas telefonihelin.

“Jah, Indrek,” võttis ta ühe liigutusega kõne vastu.

“Selge, varsti tulen,” sõnas ta minut hiljem ja pani kõne kinni.

Ühes viiekümne kahest korterist oli veeavarii. See oli see omandi häda - putitamine oli kestev tegevus ning mida rohkem kortereid sul oli, seda enam oli ka putitamist. Indrek sai sellega hakkama ning ehk isegi nautis mingil määral, kuid ausalt öeldes eelistas uute omandite väljaehitamist. Selles oli oma võlu.

Indrek lasi silmad üle ruumi. Esimene samm oli lammutamine ja see võttis omajagu aega - vahepeal tuli oodata, et tolm vaibuks, muidu olid lõõrid kipsipuru ja muud tolmu täis ja nägemine olematu.

Kõige mõistlikum oli sellega juba nüüd alustada, lasta tolmul vaibuda, kui ta torutöid tegi, ning siis õhtul edasi teha.

Koputus vastu põrandat kinnitas, et see oli piisavalt tugev, et suuremale möllule vastu pidada. Nii julges ta lammutamise kohe suurelt ette võtta.

Ta sobras oma sahtlites ning peagi keeras kuvalda kokku. Seda täies pikkuses kaasas kanda oli jabur, kuid jupitades polnud viga - oligi jooksmisel hea lisaraskus. Kuigi viimase jaoks jäi aina vähem ja vähem aega.

Huvitav, kas selle vaheseina vahel on ka laudis, mõtles ta kuvaldaga hoogu võttes ja lajatas siis vastu seina.

“Raisk!”

Kuvalda vihises läbi seina kui sulavõist tõmmates ta inertsiga kaasa.

Indrek oli hiljuti oma käsi uuendanud ning polnud nende võimekusega veel päris sina peal. Ta oli arvestanud kuvalda otsa suuruse auguga seinas, kuid nüüd lendas ta tervenisti sellest läbi.

Kuvalda ots elektrijuhtmeteni ei ulatunud.

Tema aga küll.

*

Doktor vaatas patsienti enda ees. Usinasti tuunitud inimene, kelle bioloogilist vanust oli raske määrata. Elektrilöögist pilditu, kuid mitte lootusetult läinud.

Näha oli, et ta tegi kätega tööd.

Kiire skänneri pilguheit kinnitas, et siin olid samad probleemid, mis mujal. Keha oli küll palju putitatud, kuid korralikku remonti polnud keegi ette võtnud.

Terve keha kasutus vajas läbimõtlemist; torud ja elektrisüsteemid vahetamist - viimasega oli alati palju tegelemist

Kõige mõistlikum oli kõik puhtaks kraapida ja nullist alustada.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0578)