"The Black Phone and Other Stories"
Joe Hill
Gollancz
2022
384 lk
---------------
Raamat pole eesti keeles ilmunud, tõlgituna on pealkiri "Must telefon ja teised jutud". Tegu on jutukoguga, mis algselt ilmus nime all "20th Century Ghosts". Kui aastal 2021. tehti "The Black Phone" jutust samanimeline film, siis anti raamat uuesti välja, teise nimega, ning filmist pärit kaanega. Vaatasin, et raamatut on päris mitmesse keelde tõlgitud: prantsuse, poola, soome, hispaania, kreeka, portugali jäid silma.
Kes ei tea, siis Joe Hilli pärisnimi on Joseph Hillström King, ta on
Stephen Kingi poeg. Aeg lendab, Joe Hill pidas hiljuti oma viiekümnendat
sünnipäeva.
Nende kaante vahel on mitmeid lugusid, aga ega käbi kännust kaugele kuku,
Joe Hill on peamiselt samuti ulmekirjanik, kelle pagasist leiab kõike ulme
kolme vaala vallast, peamiselt õudust. Olen talt varem lugenud õudukast
debüütromaani "Südamekujuline karp", mis mekkis väga hästi.
Ahjaa, osade juttude kohapealt on mu kommentaar väga napp. Võtan need veel
eraldi lõpupoole kokku.
Üks asi, mida ikka raamatute algusest või lõpust leiab, on tänuavaldused,
mida ei loe ilmselt keegi peale kirjaniku ja mõne ta sugulase. Või siis otsivad
osad sealt oma nime ning ohkavad õndsalt, kui leiavad end nimeliselt äramainituna.
Gene Wolfe ja Neil Gaiman on varasemalt peitnud lühijutu sissejuhatusse, aga
kui palju on juhuseid, kus leiab täiesti asjaliku jutulaastu tänuavaldustest?
Joe Hilli oma võibki olla esimene.
-------------
Seega raamatu avab tänusõnade sees lühi-lühijutuke "Scheherazade's Typewriter", "Scheherazade kirjutusmasin". Räägib
sellest, kuidas peale kirjaniku surma hakkab ta töötoas olev kirjutusmasin
tööle, sealt tuleb mitmeid häid lugusid hauatagusest elust ning surmast.
Kirjaniku abikaasa mõtlebki, et no on ikka vägev värk, nüüd saabki kadunud
kirjanik eriti hästi kirjutada sellest, mis teda ümbritseb ehk siis
teispoolsusest. Lugu on vaid mõni lehekülg, aga juba siin on tunda, et Joe Hill
valdab hästi ka lühivormi ning suudab nappide vahenditega mõnusa õõvameeleolu
luua. 5/5
Esimene "päris" lühilugu on "Best New horror", "Parim uus õudus", mis on mõnus mitut lugu ühendav... lugu.
Peamine joon on siis Eddie Carollist, kes annab välja õudusjuttude antoloogiat
nimega "Parim uus õudus", ning ühel hetkel avastab äärmiselt
muljetavaldava jutu "Nööbipoiss: armastuslugu" inimeselt nimega Peter
Kilrue. Hill on andnud Kilrue loo edasi lühendatud vormis, samas need neli
lehekülge on väga võimsad, mul on jubedalt kahju, et seda lugu loos pole
pikemalt olemas. Samas on nööbipoisi-pala äärmiselt jõhker ning ka
vastuoluline, mis on ka üheks põhjuseks, miks on olnud pinnuks silmas
feministidel. No see selleks.
Veel mainitakse loos Kilrue lühipala "Notsud", mille sisu
võetakse kiiremalt kokku, ning mis on veel toorem. Selle puhul isegi ei tea,
kas on hea, et pikemat versiooni ei ole...
"Parim uus õudus" on aga siis sellest, kuidas antoloogiate
kokkupanija kirjanikku taga otsib, kokkuvõttes leiavad Muhamed ja mägi
teineteist. Kuna siin on vähemalt kaks lugu koos, siis ongi raske üheselt
kompotti hinnata. Kindel on see, et kokkuvõttes meeldis mulle väga, kuigi loo
lõpu üle saab... Mitte isegi viriseda, aga see meenutab tehniliselt... No
näiteks, kes on lugenud, siis Stephen Kingi "Mobla" lõppu. No vot, ma
näen, et osad saalis juba muigavad teadjalt. Igal juhul olen ühele lühiloole
juba tavatult palju aega kulutanud, ütlen lühidalt, et mekkis hästi, isegi kui
sabaots tekitas vastandlikke tundeid. 5/5
"20th Century Ghosts", "20. sajandi vaimud" nimi viitab "20th Century" nimega filmistuudiole, millel on mitmeid teisi nimesid ka olnud.
Tegevus käib ümber vanakooli tolmuse Rosebudi kino, kus üks ammusurnud tüdruk
käib vahel kummitamas. Vabandust, mitte kummitamas, vaid filme vaatamas ning
vahel suhtleb mõne külastajaga. Hästi mõnusa meeleoluga lugu, selline läbinisti
positiivne nostalgiline õudus, mis kõlab sutsu oksüümoronselt. Igal juhul
kindel "5" mu poolt. 5/5
"Pop Art", "Popkunst" on otsetõlge, kuid asjad ei ole nii lihtsad. Siin on juttu kahe teiste poolt kõrvaletõrjutud poisi elust, kellest üks on täispuhutav. Ei, see pole sellest, kuidas poisi parim sõber on poisikujuline täispuhutav nukk. Üks tegelastest, Arthur Roth, lühemalt Art, ongi plastmassist täispuhutav poiss, kellel on täitsa luust ja lihast vanemad, küll on Arti vanavanemate seas olnud samamoodi mõnevõrra ebaharilikke eluvorme, kes kardavad teravaid asju ja kannavad kaasas jalgrattarehvi paranduskomplektist pärit lappi ja liimi. Seega kuna "pop" tähendab inglise keeles ka muuhulgas "plaksatama", näiteks kui õhupall katki teha, siis on pealkirjal vaata, et viiskümmend erinevat halli tähendusvarjundit.
2008. aastal on lühijutu järgi tehtud ka samanimeline lühifilm.
Sümpaatne ulmevormis sõbralugu, kus räägitakse sellest, kui raske on teistsuguste elu normaalses maailmas. Ikka ja jälle ei saa ma jätta mainimata, et hea kirjandus on hea kirjandus ja kõnetab tegelikult kõiki, sest kui ka vahel võib vorm olla üllatav, siis selle all on jutuks ikka needsamad pärismaailmaprobleemid. 5/5
"You Will Hear The Locust Sing" - "Sa kuuled ritsikaid laulmas" - jälle,
pealkirja taga on rohkem peidus, on viiteid Johannese ilmutustele, näiteks 9:3:
"Suitsust tulid ilmamaa peale rohutirtsud, ja
neile anti meelevald, nagu skorpionidel on meelevald ilmamaa peal."
Lugu ise on Hillilikult sirgjoonelise algusega, kus kohe esimese lausega on
suund paigas, ei mingit jokutamist. Poiss Francis Kay ärkab üles ja avastab, et
on muutunud suureks putukaks. Just, nii see on. Edasine ongi siis lugu putukpoisist,
ühes suunas sirgjooneline pala, kus on taustal juttu sellest, kuidas Francist
on koolis kiusatud ning kuidas ta täiesti uudses vormis hakkama saab. Lisaks on
veel taustalugu, sest mingil põhjusel Francisest ju putukas sai.
Selline hea ja mõnus pala, jälle meeldis väga. 4/5
"Abraham's Boys", "Abrahami poisid" - see lugu ei haakinud üldse. Räägib sellest,
kuidas Van Helsing elab Ameerikas oma elu ja õpetab poegadele, kuidas
vampiiridega hakkama saada. Jäi üldse pooleli, pastišš ei töötanud mu jaoks
üldsegi mitte.
"Better Than Home" - ah?
"The Black Phone", "Must telefon", ongi lugu, miks ma üldse selle kogumiku ostsin,
sest samanimeline film meeldis mulle väga. Kui rääkida jutust, kuid samal ajal
mõtelda filmile, siis on jutus olemas kogu algmaterjal. Ehk siis lugu sellest,
kuidas üks sarimõrvar röövib järjekordse lapse, Finney, ning teda keldris kinni
hoiab. Keldris on seinal must telefon, mis pole võrku ühendatud, kuid vahel
siiski heliseb. Ühel hetkel selgubki, et läbi telefoni võtavad Finneyga
ühendust sarimõrvari eelmised ohvrid.
Lugu ise on ok, normaalne, pole viga. Antud juhul on natukene tagurpidi
olukord, st film on mu silmis märksa parem kui lühilugu. Ning see ei muuda
isegi lugu halvaks, musta telefoni pala on konkreetne ja tugev tükk. Lihtsalt,
et kui panna kõrvale film, siis film on pikem, põhjalikum, sügavam. Jutus on
mõni stseen, film arendab seda kõike kõvasti edasi ning on märksa tuumakam ning
sisukam. Ma ei tahaks tegelikult isegi neid kahte võrrelda, erinevad
kunstivormid siiski. Pigem on hea märk filmiloojatele, kuna väärt algmaterjali
põhjal on loodud veel parem kinoteos. Ma isegi soovitaks pigem algul lugeda
juttu ja siis vaadata filmi, nii võib elamus olla võimsam. 4/5
"In The Rundown" - lugu sellest, kuidas ühe videopoe (teate küll, kus kunagi algul videokassette, hiljem DVD'sid, siis mingi üürikese hetke blu-ray'sid müüdi ja renditi) müüja satub jõhkra kuriteo keskele. Tekitas minus jubedalt segaseid tundeid, kuna esimene pool, kus ühe segaduses hinge sisemusse kaeti, oli tipp-topp, võimas ja huvitav lugu. Aga siis edasi, kui verd hakkas pritsima, lagunes lugu mu jaoks täiesti koost, seega numbriliselt oli algus igati "viieline", lõpupoole jooksis sirge seljaga lati alt läbi. Jube kahju.
"The Cape"
- "Keep", räägin poisist, kes avastab, et ta suudab
lennata, aga mitte eriti kõrgelt. Selline tipp-topp normaalne lugu, kerge
nõksuga. Mõnus. 3/5
"Last Breath" - “Viimane hingetõmme”. Super! Räägib omamoodi muuseumist, kuhu on kogutud
inimeste viimased hingetõmbed, kogu mis koosneb vaikusest, mida saab
"surmaskoobiga" kuulata. Mulle jubedalt meeldis see lugu, hoolimata
etteaimatavast lõpust. 4/5
"The Widow's Breakfast" - "Lese hommikusöök". Lugu rullub lahti eelmise sajandi
kolmekümnendatel Ameerikas, majandussurutise ajal. Räägib sellest, kuidas üks
näljane ja lonkav hulkur satub oma eksiteel natuke kummalise võõrustaja juurde.
Mu jaoks oli lugu natuke nii ja naa, nagu lubas ja lubas, lõpus oli ka üsna
okei "miski" - aga jäi kuidagi lahjaks. "Kiirestiununev" on
lühikokkuvõte, samas ei kahetse ka. 2/5
"Bobby Conroy Comes Back From The Dead" - möh?
"My Father's Mask" - "Mu isa mask" - siuke ummamuudu. 13-aastane poiss läheb koos
isa-emaga maamajakesse, kus mängitakse veidrat mängu ja kantakse maske. Lisaks
on kogu perekond kuidagi napakad, metsas on veel veidramaid tegelasi. Kõik
kokku oli mu jaoks mitte-väga-huvitav lugu, millel oli küll võluv kummasus, aga
ta väga ei sümpatiseerinud ka. Just tegelased olid ebasümpaatsed, see oli
peamine jäme miinus. 2/5
"Voluntary committal" - raamatu võtab kokku lühiromaani mõõtu mõnus lugu poistest, minategelane
Nolan ja ta vend Morris. Morris on mõnevõrra autistlik kuldsete kätega poiss,
kes oskab papist kastidest ehitada huvitavaid moodustisi ning avada väravaid
teistesse maailmadesse. Kuidagi väga hästi klappiva olemuse ja minemisega pala,
meeldis mulle jubedal kombel. Eks oma osa oli ka selles, et mitmed lühijutud
enne seda olid lahjavõitu või keskmikud.
Sarnasel teemal on ka film "Dave Made A Maze" aastast 2017. Hea küsimus, kas filmitegijad lugesid kümmekond aastat varem ilmunud lühiromaani või mitte. Lühiromaan ja film on piisavalt erinevad, plagiaat kindlasti pole.
5/5
-------------
Osasid lugusid ma sisuliselt ei kommenteerinud, sest lood jätsid siiralt
ükskõikseks. Loed, on midagi, aga ei haagi, ei saa hästi arugi, miks on lugu
kirjutatud. Ma ei taha isegi ei lugusid ega kirjanikku maha teha, rohkem tahan
ütelda, et siin kogumikus oli päris mitu rada, mis jäid minust jäämäe teisele
servale, kaugele-kaugele.
Kokkuvõtvalt: minu jaoks on Joe Hilli jutukogu nagu ameerika
mäed. Siin on erakordselt häid lugusid, on lausa ahhetamapanevaid tippe. Samal
ajal on minu silmis täiesti arusaamatuid palasid, mille puhul sügasingi kukalt,
et kas olen nüüd mina imelik või mis. Samas kui vaadata saadud auhindu, siis
ongi needsamad tipud saanud äramärkimisi. See, et terve jutukogu on ka püünele
kergitatud vahel - ausalt, minu jaoks on see üllatav.
Aga ma ei taha kriitikuid kritiseerida, las see olla. Raamat ise on
selline, et ca pooli lugusid soovitan soojalt, on tõesti erakordselt võimsad
või "lihtsalt" mõnusad. Samas päris mitmed langevad kategooriasse, et
"kui ikka ei haagi, siis parem jäta pooleli". Lugemist ei kahetse,
siin on ikka korralikke pärleid. Ning palju neid ülihäid ja stabiilselt kõva
tasemega jutukogusid ikka on? No mõni on jah..., aga ikka võistlevad lood
omavahel. C'est la vie.
Goodreads 3/5 ("saatan on detailides")
