309443022 5216115865183594 7842136796190106066 n

Kui vaadata Wikipeediasse, siis on Stephen King kirjutanud raamatuid kaheksakümne tuuri. Mõtlen siin romaane, jutukogusid ning mitteilukirjandust, kõiki kokku. Kõikidesse mu järgnevas jutus olevatesse kogustesse tasub suhtuda kui illustreerivasse materjali, kuna nii mõnigi lühiromaan on ühes ja teises keeles antud välja eraldi köitena või lausa poolekslööduna (Eesti keeles näiteks algne “Surmahotell”, “The Shining”) ning saab erinevad tulemused, kui lugeda kokku füüsilisi köiteid või siis teoseid. “Bachman books” omnibuss koosneb ju neljast romaanist, kõik ilmunud ka eraldi, mis kokku annavad sellise “tavalise” vanema Kingi tellise. Veel on osad raamatud kahasse kirjutatud. Mõned lühiromaanid on ka algselt ilmunud üksikuna. No igal juhul, see pole täppisteadus, täpse värgi ja detailse ülevaate eesti keeles ilmunud Kingi bibliograafiast saate Jüri Kallaselt

Natukene taustaks mu kingilugemuse kohta.

Esimest korda kohtusin ma Kingiga ilmselt läbi “Raamatukogupolitseiniku”, mis ilmus aasta 1995, ning mida lugesin omal ajal keskkoolis olles. Eks see mälu on natuke ebausaldusväärne allikas, just selles osas, et mis oli nüüd essa, mis tessa või kossa - küll aga mäletan kindlalt, et “Raamatukogupolitseinik” oli mu jaoks üsna õlgukehitamapanev. Sarnasel ajal loetud “Carriega” oli samamoodi - no ei haakinud minuga. Küll aga paar aastat hiljem loetud “Misery” jättis tollase 19-aastase Marko südamesse kustumatu jälje kui erakordselt õudne raamat, mis tekitas huvi Kingi kui sellise vastu.

Edasi lugesin Kingi kuidas kunagi. Ainult eesti keeles, mingi hetk läbisin vaimustusenohinal “Tumeda torni” sarja ning siit ja sealt mõne veel. Oli lugemises tõuse ja mõõnasid, mingi osa täiskasvanuelust ei lugenud ma üldse mitte midagi, ikka pea 5 aastat oli karmi mõõna ja lugemispausi. Aga nüüd keerame kalendrit edasi aastasse 2019, siis tuli lugemishuvi tagasi, ning praeguseks hetkeks, aasta 2022. september, olen Kingi raamatuid lugenud läbi 49 tükki. Vist kõik eestikeelsed füüsilised raamatud (kuna neid on paras kogus, siis vahel kipun kahtlema), mingil määral ka omal ajal “Marduses” ilmunut lühiproosa-maailmast.

 

—----------

 

Asja juurde.

 

Eesti keeles ilmunud raamatud jätan hetkel kõrvale, neid on kokku 35. Mängu ilu mõttes umbkaudu 30, eriti kuna nende seas on ka kordustrükke. Seega, kui jälle üldistada, siis olen lisaks lugenud ka paarkümmend ingliskeelset Kingi viimase nelja aastaga. Neid on paremaid ja halvemaid, eks igal vähegi rohkem kirjutanud kirjanikul on erinevaid loomeperioode, lisaks veel lugeja peakuju ja maitsemeel. Lisaks on mul pagana hea meel, et seda kirjanikku on niigi üsna palju eesti keelde tõlgitud. Samas, veel rohkem on tõlkimata ning kui ma vaatan tolle ingliskeelse paarikümnese raamatuhunniku suunas, siis on mul tekkinud mõned mõtted.

Üks mu suuri lemmikuid on "Needful Things" (“Vajalikud asjad”), mis räägib sellest, kuidas ühte väikelinna tulev omalaadne Taruk (Leland Gaunt) pakub inimestele väga nipsasjakesi, mis on ju äärmiselt vajalikud, ning küsib vastu pisiteeneid. Mis kokkuvõttes viib linnakese ühel hetkel hullumise piirimaile ja päästab tõelise põrgu valla. Siinkohas mainiksingi seda, mis teeb minu jaoks kirjanikust Kirjaniku ning miks King mulle meeldib. Tal on enamasti mitu lugu jutustada ning kuigi ta leivanumber on õudus, siis selle alla või kõrval on veel kihte. Seega uinuvas Castle Rockis võib olla küll põhiveduriks horror, kuid rohkemgi on raamatus sellest, kuidas on asjad me elus olulised ning mismoodi klaashelmete eest iseend odavalt müüme.

"Christine", seda teatakse just tänu filmile kui autofilmi, kus masin inimesi tapab. Noh, faktiliselt ju õige. Romaan on aga rohkemgi poisi (vara)täiskasvanuks sirgumisest, sellest, kuidas on läbisaamine vanematega ning taustal 70nendate elu-olu Ameerikas. Lisaks saavad melomaanid veel eraldi mõnusa ampsu raamatust mööda peatükialguseid laulusalmidel jalutades.

Kui minna veel mööda eesti keeles ilmumata raamatute rada, siis "11/22/63" on mu silmis üks ilusamaid armastusromaane. Mitte armastusromaan Kingi loomingust vaid üleüldse. Tegu on alternatiivajalooga, ehk siis "mis oleks juhtunud, kui 22. novembril 1963 aastal ei oleks president Kennedyt tapetud?" Õudust siin (sisuliselt) pole. Raamatu peamine liin on taaskord tõesti sellest, kuidas üks mees leiab võimaluse minna minevikku ning siis otsustab JFK atendaati sekkuda. See on aga ma ütleks isegi, et vähetähtis, kuna suurem osa raamatust on ood viiekümnendate Ameerikale; räägib sellest, kuidas mõjub meieaegne mees eelmise sajandi viiekümnendates aastates, mis on just naistele tohutu šokk. Kogu see mõnusalt ülesjoonestatud detailne maailm ja olme, kus on igal sammul tunda tohutut taustatööd… teate, see on äärmiselt lummav ja mõnus.

Kui millegagi punkt panna, siis It(“See”) on täiesti omaette nähtus, mis lööb massiga, olles Kingi peaaegu kõige kopsakam romaan (üle tuhande lehekülje, olenevalt küljendusest 1300 lehekülge kopikatega). Räägib sama lugu mitme inimese vaatenurgast ja mitmes ajahetkes, lähtepunktiks on ajatu kurjus. Minu arvates on väga muljetavaldav, kuidas on võimalik lugu nii pikalt kerida ning samal ajal jääda huvitavaks ning tõesti õudseks. Eks King kipub vahepeal lobisema ning selle üle on palju piike murtud, ons siis nüüd toimetajakäärid ikka piisavalt vahedad ta raamatutel olnud. Kuningas muidugi ainult muigab selle peale ning lööb kritiseerija järjekordse tellisega oimetuks.

Ilmselgelt on siit nii mõnigi raamat puudu ning ega ma pole ju ka kõiki läbi lugenud. Mu loetutest ja tuntumatest onThe Stand (“Vastupanukolle”) näiteks üks, mida hetkel ei maininud, mõnest rohelisemast miilist rääkimata. Ma ei taha oma juttu liiga pikaks ajada ning mu isikliku arvamuse kohaselt on suurem osa Kingi üldsegi selline, mida võiks eesti keelde tõlkida küll. Praeguse artikli mahu puhul tõmbasin lihtsalt kuhugi piiri, natuke teistsuguse meeleoluga oleksin võib-olla hoopis teisi raamatuid maininud. King on kunn õuduse vallas, kuid päeva lõpuks on ta ikkagi hea kirjanik, kes valdab kirjutamise kunsti ning kelle raamatutes on alati mitmeid kihte, millest üks kipub olema tõesti õudus.

Mul on natuke isegi kahju, et eesti keelde pole (veel) paljusid ta raamatuid tõlgitud, kuna ta ampluaa on lai. Kasvõi "Dolores Claiborne", mis annab hea ülevaate elust 'Meerika kolkas, peamiselt eelmise sajandi teises ja kolmandas veerandis tolle aja naise silme läbi. Juba tehniliselt mitmes mõttes Kingi raamatutest eriline tükk, kuna terve raamat on ühes “jorus”, ilma peatükkidesse liigendamata. Samal ajal on kõnekas fakt, et “Dolores Claiborne” oli ilmumisaastal (1992) Ameerika enimmüüdud romaan. Mitte enimmüüdud King. Mitte enimmüüdud õudus. Ei, enimmüüdud romaan, üldse, seljatades kasvõi John Grishami “Pelikani memorandumi”.

 

309443022 5216115865183594 7842136796190106066 n

—----------

 

Kui ma saaksin valida oma isikliku maitse järgi ühe raamatu, mille võiks Kingilt eesti keelde tõlkida - selleks võiks olla Needful Things”. Tõesti mõnus ja tuumakas raamat, mis kõnetab erinevaid lugejaid.

Kui ma mõtlen aga müügile, tuntusele, taustale, ostjale - Itäkki? Tänu miniseeriale ja filmidele eestlastele tuttav ka. Ma täiesti eelistaks kahte köidet, vast kannataks raamatu mõistlikult pooleks lõigata küll, kuna üks jagunemine on seal enamvähem poole peal. Mul on mitmed Kingid suureformaadilis-kõvakaanelistena, “Nightmares & Dreamscapes” jutukogu kaalub näiteks 1200 grammi, puht füüsiliselt on raske seda lugeda. Seega kas peaks eesti lugejat piinama üheköitelise raamatuga, mis praegu levinud suure šrifti puhul oleks ilmselt julgelt 1500 lehekülge?

The Green Mileon läbi filmi ka siinkandis tuttav. Kuigi selle raamatu puhul on see võlu ja valu, et filmi ja raamat on pääääris sarnased. Mis pole isegi halb, aga kui olla filmi näinud, siis raamatu lugemine võib olla natuke üllatustevaene.

Või hoopis minna The Langoliers(“Langoljeerid”) rada mööda, muuhulgas kaThe Sun Dog (“Päikesekoer”) avaldada, saaks terveFour Past Midnightlühiromaanikoguga eesti keeles joone alla. Selle erakordselt halva CGI ja meeletult lummava õhustikuga ajahammaste miniseriaali peal võiks lugejahuvi olla ju küll?

—-------------

Kes tahab mu Kingi lugemisest täpsemat ülevaadet saada, siis tegin millalgi iseenda jaoks sellise tabeli, mis on elav värk ning mida jooksvalt täiendan. Asub siin: Marko loeb Stephen Kingi.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0516)