Tallinna Keskraamatukogu ulmeloomingukonkursi ülilühijutu kategooria vanemas vanuserühmas – III koht

 

„Noh ja kes sina meil siis oled?“ uuris kapten põlgusega.

Tema ees seisis väsinud väljanägemisega vanamees. Kortsus ja kõrbenud nägu ääristamas lopsakas hallikirju täishabe. Seljas kollane paksemast materjalist pikkade käistega pluus, millel kulunud vest. Jalas rohekad vahatatud püksid ja kõrge säärega saapad. Impeeriumi lipulaeva, isegi kui see oli hetkel räsitud, glamuurses miljöös nägi ta üsna kentsakas välja.

Veel kunagi varem polnud kapten pidanud laevakargajate pärast muretsema. See oli pigem kaubalaevade mure – eriti kui liiguti koloniaalplaneetide vahel. Sõjalaevadest hoiti heaga eemale. Sõda oli endiselt käimas ning meeste kannatus viidud viimse piirini. Kuigi nüüd, tänu temale, oli paistmas lubadus rahule – kutse rahuläbirääkimistele. Muidugi võinuks ta selle ka raketipostiga saata, kuid lipulaeva endaga kohale viia oli uhkem. Ta oli ju ometi selle nimel mitu kuud vaeva näinud.

„Mis su nimi on? Räägi!“ nõudis kapten.

Vanamees köhatas. „Minu nimi? Mind on kutsutud mitut moodi.“

Kapten turtsatas. Muidugi polnud tal nime.

„Olgu! Ütle siis, mida sa siin teed?“ Oli kahtlane, et keegi üldse laeva sisse pääses, eriti veel reaktorikambrisse, kust laevakargaja leiti.

Vanamees kehitas õlgu. „Sama, mida teie. Teil on omad ülesanded, minul enda omad.“

Ninatark! Sellise koht oli kartsas. Või oli tegemist vaenlaste spiooniga? Tuli kindlasti siia, et tema edusamme saboteerida.

Kapten asetas demonstratiivselt laseri laua peale – ehk sai „külaline“ sellest vihjest aru - ning piilus ekraani, millel numbrid alla lugesid. Hüppeni oli vähem kui minut.

„Viimane lahing lõhkus laeva üsna palju,“ sõnas vanamees habet sügades. „Ma ei soovita hüpata.“

„Kust sa seda tead?“ urises kapten kissitades silmi. Spioon, kohe kindlasti! Nüüd polnud enam kahtlust.

„Ma olen olnud siin juba kiilu panekust saati. Ma tunnen seda laeva.“

„Ja mina olen selle kapten!“

„Sellepärast ma teie jutule tulingi,“ muheles vana. „Seda hüpet te üle ei ela.“

Ähvardus? Kapten vangutas kahtlevalt pead. Ei, see vanamees oli lihtsalt segi.

„Pärast hüpet vaatame edasi, kuhu me su jätame,“ urises kapten ja keeras end paberitöö poole tagasi. Tööd oli palju ning aega vähe – nagu alati. „Viige ta ära,“ pomises kapten enda ette ja viibutas käega.

Vanamees ohkas. „Kui nii, siis nii. Ma siis lähen.“

Paariks hetkeks oli toas vaikus.

„Kapten?“ kostus valvuri õrn, kuid ärev hääl.

„Mida?“ vastas kapten valjult, tõstes pea.

Toas olid vaid valvurid.

„Ta-ta lihtsalt kadus ära,“ kogeles valvur.

Spioon! Kohe kindlasti!

„Kasutage sensoreid!“

„Kasutasime. Need ei näita midagi. Ta on läinud.“

Kapten pilgutas üllatusest silmi. Midagi suurt oli just juhtunud, kuid ta ei mõistnud, mis.

Proovides leida olukorrale mingitki seletust, jooksutas kapteni aju läbi kõiki mälestusi, mis natukenegi seotud tundusid. Ta oli laeva juhtinud juba pikalt, kuid polnud oma perekonna esimene kapten.

Kaptenile meenus vaarisa, kes juhtis omal ajal laeva Maa sinistel vetel. Õigupoolest oligi vaarisa põhjus, miks ta seilas. Vana merekaru nägu oli alati põlenud ning habe soolapuru täis, kuid silmad täis elurõõmu ja vabadust. See vabadus oli ka kosmoses.

Vaarisal olid alati kõige huvitavamad lood merereisidest ning nüüd meenus kaptenile üks neist. Igal laeval, mis mere peal seilas, oli oma kaitsevaim, kes hoiatas ohtude eest.

„Kotermann,“ pomises kapten enda ette, keha kattumas külma higiga. See polnud võimalik. Kosmoselaev oli ju hoopis midagi muud kui merel seilav, eks?

„Alustame hüpet,“ teavitas juhtkonsooli hele hääl, raputades ta mõtetest välja. Tagasiteed enam polnud.



 

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0489)