Valgus pimestab.

“Elulised näitajad on normis, ärkvelolekuseisund käivitumas.”

Mis toimub? Ma ei tunne iiveldust ega valu. Aga kõik on seletamatult segane, info tulvab meelte kaudu sisse, aga mida see kõik tähendab? Aeglaselt jõuavad minuni nähtu tähendused. Näod. Nad vaatavad mind. Tugevate põskedega kortsuline ja tedretähniline nägu, pea kuju siilisoengu all hästi näha. Teine nägu on noorem ja kitsam, mustad juuksesalgud vajuvad silmadele, lühike habe. Viimase siiras imestus, justkui laps nägemas avarat mänguväljakut, kuhu kohe joosta. (Aga kust ma tean, mis on imestus, kes on lapsed ja mis on mänguväljakud?) Tedretähnilise pilk on pisut väsinud, selles on midagi seletamatult karmi. Valgete seintega ruum, mis paistab oma moodsuses ja uudsuses olevat väga hiljuti ehitatud, ainult kahe uuriva indiviidi selja taga on must klaas. Ma olen juhtmetega helehalli tooli küljes, eredad tuled peale paistmas.

Nad on mu üle rõõmsad. Aga selles pole kübetki hoolimist. Kust ma tean, kuidas hoolimine väljendub?

“Li Ivana?” Jah, see on küll minu nimi. Pööran pead käheda hääle poole.

“Ta reageerib oma nimele!” Teine, märksa jämedam hääl lausa hõiskab.

Mu esimene väheke selgem mõte on: Miks ma valu ei tunne? Miks ma nii mõtlen?

Üritan püsti tõusta ja siis läheb kõik jälle segaseks. Just nimelt segaseks, aga peaks minema uimaseks. Ja silme eest peaks minema kirjuks. Lähebki. Aga mul ei ole paha… Mul on…

“Ei-ei, ära tõuse püsti! Üks samm korraga!” sekkub jämedam hääl. Ma jään istuma.

“Deaktiveerin. Esimene katse edukas!” teine hääl.

 

*          *          *


Nüüd istun ma laua taga. Mu ees on peenike pärlmutterhall kirjutuspulk ja digipaber. Vasakul pool on pime aken, kust näen enda ähmaseid kontuure. Ja selle taga piisku ning kuulen nõrgalt vihma trummeldust. See meenutab mulle midagi muud, tohutult tuttavat, kuid samas õõvastavat. Tahaks haarata millegi järele ja vastata trummeldusele samaga, selle allika kustutada. Aga see kõik on ju ainult… kujutlus? Oh, kui kummaline on kujutleda! See on lihtsalt vihm, mis paneb aluse rohelisele loodusele.

Mul on ikka juhtmed küljes, aga see ei ole enam “operatsioonisaal”. See on nagu väike klassiruum, isegi valge tahvel on seinal ja ma istun laudadest moodustuva “u“ alumises vasakus nurgas. Jälle need kaks. Hõbehallid ülikonnad seljas.

“Li Ivana. Palun püüdke paberile kirjutada oma nimi.”

Üks osa minust korraga karjub vastu. Miks ma peaks? Teie käsud mulle küll midagi ei tähenda! Aga ma ei suuda oma muret… öelda.

“Mis on?” küsib vana naine noormehelt.

“Elulised näitajad on normis, ajutegevus peaaegu täisvõimsusel. Ilmselt…” muigab oma tahvelarvutile vaatav mees, “ilmselt ta lihtsalt ei taha.”

“Oo, tahtejõud!” jälle see külm rõõm.

“Hea Li, palun püüa paberile kirjutada oma nimi. See on selleks, et mõista sinu võimekust. Sa ju tahad ka terveks saada, eks?” nüüd pöördub naine minu poole justkui sõbralikult, aga miks ma tajun hoopis varjatud ähvardust?

Ma võtan pliiatsi… Ohh, kui keeruline! Kui palju väikeseid protsesse sisaldab üks lihtne liigutuste jada! Tõsta käsi, siruta, moodusta sõrmedest selline vahemik, millesse haarata pliiats. Mul on tunne, et läheb terve igavik ja siis ma panen käega pliiatsist lihtsalt mööda.

“Motoorsed funktsioonid vajavad veel...” Kui stereotüüpne IT-poisi maneer tal on, nagu vanadest komöödiafilmidest. “Programmimist.”

Jah, ta ütles programmimist. Ja siis taipan õõvastusega, mida see minu olemuse kohta ütleb. Surun käed rusikasse ja tardun paigale ühte punkti vaatama.

“Äge stressireaktsioon, deaktiveerin!!” kõlab mehehääl.

 

*          *          *

 

“Kas sa mäletad, kes sa oled?” küsib vana naine ja ma ei tea, mida vastata. Akna taga on seekord päikseline, taevas kollalehiste puude kohal on pisut kõledat sinist värvi. Seekord pole mul juhtmeid küljes ja ruum näeb välja nagu psühholoogikabinet: siin on palju rohelisi taimi, akvaarium, seina valgustab veel kollaka valgusega lamp ja ma istun diivanil. Siiski, see ei rahusta mind eriti.

“Mu nimi on Li Ivana, auaste Föderaalarmee kapral, sünniaeg viisteist juuli 297, teenistusnumber 01556789-HZ.”

Ta noogutab ja paneb midagi oma tahvlile kirja, tal on ilmselt plaatinast ümmargune kõrvarõngas.

“Kas sa tead, mis aasta praegu on?”

“Ee… Kolmsada seitseteist?”

“Praegu on viies Vabariikide Aasta, sinu jaoks kolmsada kakskümmend kaks.”

“Vabariikide Aasta… Viies? Ma olen seega viis aastat ära olnud ja nüüd olen ma…” ma vaatan oma keha ja kuigi ma juba saan aru, mis ma olen, ei suuda ma siiski seda välja öelda. Eriti kuna mu keha, nad on selle nii hästi järele teinud ja ma tunnen end… Täiesti tervena, parema sõna puudumisel. Mis sest, et kõik on vahel nii talumatult võõras, eriti see, kuidas kontseptsioonid ja mälestused minuni jõuavad. Samas mul on emotsioonid, mis on veidral kombel kõigest muust kõige arusaadavamad, mis sest, et vanasti eelistasin neid lihtsalt kõrvale lükata, alla suruda ja kui vähegi võimalik, mitte tunda.

“Sa oled kõige esimene reaalse inimese mäluga android.”

“Ei tea, millega ma selle õnne ära teenisin?” Vastan sarkastiliselt.

“Sest et president tundis teile sedavõrd kaasa.”

“President?”

Ta vastab küsimusega: “Kas sa mäletad, kes sa oled? Kuidas sa liitusid Föderaalarmeega?”

Ma ei taha rääkida. Aga ta jätkab küsimist, kuniks mul ei jää muud üle kui oma lugu talle jutustada, sest ma ei taha jälle magama pandud saada.

 

*          *          *

 

Ma liitusin Föderaalarmeega, sest uskusin rahusse. Iseseisvust taotlevad osariigid ähvardasid rikkuda seda, mis oli kestnud juba sada viiskümmend aastat, ning kõik olid elanud ju hästi või vähemalt nii hästi kui võimalik. Mässajate jaoks oli küsimus ainult põhimõttes, asjaolus, et kunagised riigid, kuitahes väikesed ja nõrgad, ei saanud enam ise otsustada ja selle nimel olid nad valmis minema üle laipade, kas või tsiviliseerimata rusudesse, ainsaks varanduseks ihaldatud “vabadus.”

Ma olin valmis saama üheks neist sirgetest vaikivatest föderaalsõduritest, kes lõikavast talvetuulest või lõõskavast palavusest hoolimata parlamendihoone ees seisid ja Ühinemispäeva paraadidel võimsate ridadena kõndisid, kuigi see polnud eesmärk omaette. Ma polnud siiski üks nendest militaarfännidest, kes ehtisid oma kodu välibaasiks ja ärkasid ka rahuajal täpselt kell kuus, ka oma perekonda seda tegema sundides. Mu eesmärgiks oli rahu ja terve mõistuse säilimine, et enam keegi ei peaks surema mingite rumalate ideaalide pärast.

Paraku oli föderaalarmeel sel ajal juba inimjõu nappus ja põhjaliku treeningu asemel saadeti kogu meie rühm pärast kuut kuud baaskursust sõtta.

Esialgu küll lihtsalt jõllitasime pool suve üht väikest jõesilda keset karuperset, või tahate paremini kõlada, “strateegilist infrastruktuuri sõlmpunkti”.

Mäletan, kuidas lebasin selili rohul ja kogu kallas kihas ritsikate sirinast. Juss vilistas ja ma teadsin, et ta mõtleb järjekordsele tuntud viisile roppe sõnu välja. Meie kohal särasid tähed. Kuud ei olnud, seetõttu saigi endale lubada väikest välipuhkust. Mitte, et sel tänapäeval enam vahet oleks, aga seeru uskus ikka veel, et visuaalselt pimedamas on ohutum. Siis tuli häire. Vittu! Ma hüppasin püsti ja mõni minut hiljem olin koos ülejäänud jaoga maa-aluses punkris. Mässulised pommitasid seda sillakökatsit kaartulega. Seekord said nad isegi pihta; no hea küll, nad olid juba kolm korda sellele sillale pihta saanud. Mitte et me ei suudaks umbes pooleteise tunniga ajutise silla püsti panna ja uue korraliku paari päevaga. Aga see polnud muu eesmärgiga, kui meie varustusliine pisut häirida. Enamus sõjast käis ikkagi mujal.

Sel ööl lasid nad raisad meie vöödilise volaski Miisu õhku, kes pahaaimamatult sillal patseeris.

Kolm päeva sellest augusti lõpu ööst hiljem paisati meid otse sõjakeerisesse. Ja alles siis mõistsime, kui vähe me tegelikult valmis olime. Raskete kaotuste hinnaga oli omadel õnnestunud lüüa kiil - nii palju kui me üldse enam rindejoonest kui sellisest rääkida saime - vastase tagala keskmesse keset Muretu linna (me kutsusime seda küll peamiselt lihtsalt Mureks). Föderaalarmeeni oli jõudnud luureinfo, et mässuliste juht Ba Kaiman ise viibib just selles baasis. Seetõttu piirati Mure kiiresti ümber ja meie jagu pidi tungima otse baasi sisse, samal ajal kui ülejäänud meid katavad. See missioon oli selgelt palju enam sobilik eriväelastele, keda oli meie rühmas täpselt üks ja toogi polnud komandör.

“Mis siis, kui oleme diversioon liht’ ja nad saadavad eriväelased ikka ka!?” karjus Juss üle meid kohale viiva soomuki mürina.

“Juss, mis siis, kui sa lasid püksi!?” karjus Ern talle vastu ja närviline naer kajas korraks üle mootori.

Meie eesmärk oli Ba Kaiman kinni võtta. Elusalt oleks parem: “Aga tegelikult on oluline ta ükskõik, mis olekus kätte saada,” lisas seersant.

Kui ma soomukiluugist õue päikese kätte sain, nägin seda rusudes välja, mida kaugemalt ääristasid varemed, ja ligi paarikümne meetri kaugusel meist käis koheselt ka kärgatus. Automaaditärin kostus kui rahe ja pommiplahvatused nagu kõu, mille keskel inimkarjed kui kauge kaja. Keset kõike hall majakarp, millel oli punane uks…

Ern hõikas “Katan!” ja ülejäänutega sööstsime edasi. Kris sai minu ees kuuli otse pähe, pidin hüppama üle ta langenud keha, et mitte koperdada. Maandusin kõhuli ning avasin tule maja ees seisva mässulise poole, nägin, kuidas ta kukkus. Soomukist mu selja taga kõmmutati maha keegi, kes tulistas meid maja nurga tagant. Ja järgmine hetk käis plahvatus vaevu kümne meetri kaugusel, seal kus oli liikunud Juss... Korraks kartsin, et olen ise kaotanud oma vasaku käe, kuid ei; olin imekombel täiesti puutumata. Seejärel hüppasin püsti ja jooksin oma isiklikku rekordit, ainiti keskendunud punase maha kooruva värviga rauduksele. Eeldasin Erni kohe enda selja tagant tulemas. Keegi kuskil meie suunal karjus ja lõpetas tulistamise. Paotasin ust, kontrollisin: tühjus, sisenedes ei näinud muud kui kella kümne suunas surnud sõdurit trepil, mis viis laes oleva suure augu poole, kus paistis sinine taevas ja üksik pilv. Teine trepp viis alla keldrisse.

Ootasin, et teised tulevad kohe mu järel. Ma ei kuulnud sides enam nende hääli ning kui keegi ei tulnud, taipasin, et ma olen ainus. Minust paremal oli rusudes köök. Sihtmärk pidi asuma keldris.

Ringis keerduvaid astmeid pidi alla laskudes leidsin eest tõenäoliselt kallist puidust kabinetiukse. Ma lõin selle jalaga lahti, piilusin, nägin inimest ning tungisin sisse karjudes: “KÄED KUKLALE VÕI SURED!!” Tal oli valge poisipea ja jääkarva silmades lõikav pilk just nagu nende propagandavideotes. Ba ehk Barbara Kaiman isiklikult. Laua taga istuv mässuliste juht pani käed kuklale kui kabinetiuks ei-tea-millest pauguga mu selja taga kinni prantsatas.

“Tüdruk, sa pole vist veel kakskümmendki!” ütles ta ning tema hääles polnud hirm, vaid haletsus. Järgmisel hetkel tabas mind vasakusse külge kuulirahe. Tundsin tuima valu, nagu oleks keegi mind korraga mitmest kohast nuiaga löönud. Maha varisedes nägin, et seinas oli peidetud automaatne laskesüsteem. Ma polnud selle olemasolu üldse kontrollinud. Teadsin, et nüüd on kõik. Viimase asjana nägin omaenda verd, mida põrandale köhisin.

 

*          *          *

 

Ma seisan raskelt maha langevate mustade sametkardinate taga. Keegi kinnitab mulle rinnale väikese juhtmeteta mikrofoni. Noormehest ja kortsunäost teadlased on vahetult minu kõrval ja nad on närvis. Mind on taaskord alles üles äratatud ja ma ei tea midagi, mis ees ootab. Ma kuulen kedagi meest teisel pool kardinat rääkimas, ei teadustamas.

“Lugupeetud publik, õhtu lõpetuseks soovime teile tutvustada Tehnikaülikooli uut teadusimet! Esimest inimese mäluga androidi. Aga las ta tutvustab end ise!” Kõlab aplaus ja siis võtab naine mul käevangust kinni ja ütleb: “lähme!”, progeja loivab meile järele.

Rambivalgus suunatakse mulle ja ma kõnnin lavale, mis asub otse tähistaeva all. Paremal on tribüün, millel paistab istuvat üsnagi peenelt riides seltskond.

“Ma esitlen teile: Föderaalarmee sõdur kapral Li Ivana! Proua president, see on meie austusavaldus teile!” teatab meeshääl, mille omanikku ma laval ei näe. Ma kõnnin koos oma saatjatega varjualuse alt välja kuni lava ääreni, nii et tribüünilt mind hästi näha oleks.

Ja siis ma näen teda otse esireas, istmelt püsti tõusnuna. Mustas siidist pükskostüümis ja lumivalgete sirgete õlgadeni juustega Barbara Kaiman, kelle kõrval seisev tumedas ülikonnas mees näitab minu poole käega. President vaatab mind oma läbitungiva pilguga. Peale juuste ei paista midagi tema juures muutunud olevat.

“Li Ivana, kas on tõsi, et proua president, siis kui ta muidugi alles kindral oli, oli Murdelahingus viimane inimene, keda sa enne oma surma nägid?”

Mult oodatakse vastust.

“Jah,” sõnan ning kuulen, kuidas hääl murdub. Publik ahhetab.

“Räägi meile oma inimese elu viimastest minutitest!”

Ma ei suuda vastata.

“Li? Kas sinuga on kõik korras?” küsib mees võltsi kaastundega.

“Ei…” Publik ahhetab veel korra.

“Kas sellepärast, et sinu Föderaalarmee kaotas ja nüüd on meil taas Vabariikide aeg?” küsib ta vastiku siidisusega.

“Ei…”

“Kas ta ainult ühesõnalisi vastuseid oskabki anda?” hõigub keegi publikust.

Presidendi jääsilmad muutuvad nüüd tõeliselt jäiseks. Ta ei ole rahul. Edasiste küsimuste juures ma lihtsalt vaikin. Lõpuks kaob kõik jälle sama ootamatult, nii et ma märkan seda alles uue ilmumisega.

 

*          *          *

 

Näen eredat valgust ja kuulen entusiastlikku võõrast meeshäält ütlemas: “Ja nüüd vaatame, kuidas ta nendega interakteerub!” Ma olen jälle musta klaasiga ruumis, kuid seekord on siin kolm juhtmetega ühendatud tooli. Ühel neist istub tõmmu kortsuliste põskedega naine, teisel mustade siidiste juustega lühikese habemega noorem mees.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0728)