illustratsiooon ragnemissioon

Päike paistis eredalt, kuulda oli mõnede tundmatute lindude laulu ning rohi seisis tuulevaikuses liikumatult. Ragne tundis janu. Õnneks oli voolav oja kohe tema kõrval ning ta sai hoogsate sõõmudega janu kustutada. Vana puu oja kaldal pakkus hädist kaitset, et päike päris lagipähe ei paistaks, ent sellest hoolimata oli ebameeldivalt lämbe. Enesetunnet ei parandanud ka eelmisel päeval tarbitud ohter alkohol. Ta silmitses silmapiirini ulatuvat lagedat rohuvälja. Kaugemal paistsid mäed, kuhu ta teel oli. Selja taha jäi baas, mida enam näha ei olnud. Ta oli öö jooksul pika tee maha kõndinud, vähemasti nii talle tundus. Ragne silmitses oma seljakotti. Missiooni lihtsaim osa oli edukalt sooritatud, sellest andis tunnistust seljakotis olev kõvaketas. Läheb veel aega, enne kui selle kadumine avastatakse. Vähemasti oli ta teinud kõik, et see nii oleks. Baasi baaris juues õnnestus tal märkamatult ära käia ja kettad ära vahetada. Väike kõhklus puges tema hinge – kõik oli läinud isegi liiga libedalt. Samas, turvaprotokolli võetakse seal baasis nagunii pigem soovitusena, seega polnud liiga palju põhjust muretseda.

Kõigest hoolimata oli tal veider tunne. Kuigi kõik läks näiliselt libedalt, tundis ta veidrat segu ebakindlusest ja pahaendelisusest. Mäed olid siit veel üsna kaugel. Ta ei tihanud oodata, kuni päike madalamale vajub. Nii asus ta teele, et kiiresti mägedesse jõuda.

Teel olles tundis Ragne, et teda jälgitakse. Näha polnud endiselt kedagi, ümberringi oli vaid kõrge rohi. Ja ometi tunne ei kadunud, vaid muutus aina tugevamaks – ükskõik kui loogiliste arutlustega ta end ei veennud, et vaatamas pole kedagi.

Öösel oli rännata tunduvalt lihtsam. Jahe õhk värskendas ja ka tuju muutus paremaks. Kadus ka tunne, et teda jälgitakse. Ragnele meeldiski pigem tegutseda pimedas, ta tundis end kindlamalt, kui sai tegutseda nähtamatult. Kõik tema meeled muutusid erksamaks ja tähelepanelikumaks. Ainus miinus oli, et mäed jäid veel paganama kaugele.

Pärast kolme päeva teel olemist jõudis Ragne lõpuks mägedesse. Kuigi vahepeal oli ta end täitsa hästi tundnud, hiilis tagasi tunne, et keegi jälgib teda. Ta veenis end, et see pole loogiliselt võimalik ja kui olekski, siis ei saaks jälgija mingil juhul pärineda baasist. Igaks juhuks tegi ta siiski mäkketõusul petteks paar ringi ja kirus end samas asjatu energia raiskamise pärast. Tippu jõudis ta neljanda päeva varahommikul.

Tema kontaktisik pidi teda ootama, aga näis, nagu poleks mäetipus keegi kunagi käinudki. Rohi oli kidur, polnud märkigi inimtegevusest, veel vähem tehnikast, mis oleks pidanud ta sealt minema viima. Nojah, süüa tal veel õnneks jagus ja mägi oli allikate poolest rikas. Talle turgatas korraks pähe, et ega ta kogemata vale mäge polnud valinud, kuid kõik tundus olevat õige. Mägesid ju niipalju seal ka polnud, et oleks saanud ära eksida. Võib-olla nad alahindasid Ragne võimeid ja polnud veel kohale jõudnud, arvates, et aega läheb kauem? Küllap nii oligi. Ta otsustas mitte ilmaaegu muretseda. Seda enam, et muretsemine ei muudaks midagi.

***

Tõusva päikese ümber paistis veider lillakasroosa halo. See ei tõotanud head. Ragne peas hakkas küpsema pahaendeline aimdus. Äkki polnudki tema missioon nii edukas kui ta arvas? Sellised veidrad loodusnähtused võisid viidata, et ta on sattunud reaalsuse asemel simulatsiooni. See oli väga julge ja tõtt-öelda üsna ebatõenäoline oletus, aga välistada seda ei saanud. Simulatsiooni sai püüda teadvust ja sellest väljapääsemine oli paras väljakutse. Kõige halvem aga, et simulatsioonis oleva inimese mõtteid sai väljastpoolt vabalt lugeda. See oleks juba päris halb – polnud ju Ragne oma mõtteid tagasi hoidnud. Kui see peaks nii olema, on kõik mäed valed, muigas Ragne irooniliselt. Tõsi, et end mitte paljastada, ei oleks tohtinud ta mõelda. Ent mitte mõeldes oleks olnud ka keeruline mõelda väljapääsule. Tundus nagu lahendamatu olukord, kuid ka selle vastu olid Ragnel omad nipid varuks …

Ta heitis simulatsioonimõtte peast ja asus ümbrust kaardistama. Igaks juhuks, sest otsest tarvidust ju polnud. Aga samas niisama passida oli ka tüütu. Vastu õhtut selgus, et tegevus polnud sugugi kasutu olnud. Väikese kivihunniku all oli peidus see, mida ta oligi leida lootnud. Simulatsioonikapsel. Ta oli suutnud edukalt hoiduda sellele mõtlemast. Alati on hea, kui olla valmis kõige hullemaks ja lasta oma alateadvusesse paigutada pääseteed. Kapsli tööpõhimõtetest polnud Ragnel aimugi, kuid enne igat missiooni lasi ta endale hüpnoosi abil pääseteid paigaldada. Kindluse mõttes. Kerge muljumine kapsli korpusele ja juba oligi kogu ümbrus kadunud – mäed, rohi, silmapiiri taha laskuv päike. Ragne mõistus ja keha olid taas kokku saanud. Ta lebas ebamäärast värvi seintega jahedas ruumis. Tundus, et õnneks polnud keegi tema naasmist märganud. Lavatsi kõrval oli seljakott. Selles polnud aga jälgegi missiooni põhjuseks olnud kõvakettast. Arusaadav, see olekski olnud juba liigne vedamine.

illustratsiooon ragnemissioon

Illustratsioon: Laura Katariina Ehin


Ragne hiilis välja. Valvet ei olnud, sest keegi polnud ilmselt arvestanud sellega, et ta simulatsioonist võiks põgeneda. Suur oli aga tema üllatus, kui ta nägi, et baas, kus ta veel paar päeva tagasi luuras, oli inimtühi ja justkui mahajäetud. Ka hubase baari aknad olid sisse löödud. Ta teadis, et simulatsioonis võib aeg nii kiiremini kui ka aeglasemalt liikuda, aga ometi oli üllatav, et inimestest enam jälgegi polnud. Tõsi, oli oht, et kapsel oli osa simulatsioonist ja ta polnudki sealt välja pääsenud. See teooria vajas veel kontrollimist. Jõudnud ruumi, kus asus kogu baasi süda – arvutuskeskus –, tabas teda uus üllatus. Keskus oleks nagu pommitabamuse saanud. Tehnika oli purustatud, kõikjal vedeles klaasikilde. Kiire pilk tuvastas, et kõik väärtuslik oli kaasa võetud. Kui kaua ta ikkagi oli simulatsioonis olnud ja mis vahepeal oli juhtunud? Ragne väljus hoonest. Oli ilmselge, et baas oli langenud rünnaku alla. Kuid kes oli ründaja? Nii palju vastuseta küsimusi.

„Neiu Ragne! Rõõm teid näha,“ kostus tervitus.

Ragne pööras end kiirelt ümber ja nägi kontaktisik Doni enda ees seismas.

„Lähme nüüd, teepeal räägin lähemalt,“ sõnas Don. „Saan aru, et oled praegu segaduses, aga missioon sai edukalt täidetud. Kõvaketas on meie käes. Tänu sinule! Kuigi kõik läks hoopis teisiti kui planeerisime. Aga sa tõmbasid tähelepanu kenasti endale. Paraku õnnestus neil tõbrastel sind simulatsiooni püüda.“

„Ja siis kostitasite neid väikse raketirünnakuga?“ päris Ragne irooniliselt naeratades.

„Ei. Seda ei saanud me teha. Sa olid ju baasis, see oleks olnud liigne risk. Ja no veel …“. Don jättis lause lõpetama.

„Mis no ja veel?“ päris Ragne üsna kurjalt.

„No seda, et Cassandra oli ka missioonil. Et kui sul peaks viltu vedama, siis oleks varuvariant olemas. Ära nüüd solvu, eks. Missioon oli liiga oluline, et seda mitte duubeldada.“

„Muidugi ma ei solvu, see on ju tavapärane praktika,“ vastas Ragne, olles siiski ise hingepõhjani solvunud.

„Kus Cassandra praegu on?“

„Vot see ongi suur küsimärk. Meie missioon ei ole läbi enne, kui oleme ta leidnud. Omasid maha ei jäeta,“ lausus Don enesekindlalt.

„Aga kes siis baasi pommitasid?“

„Mässulised, kes siis veel. Neil türblitel pole ju mõistust ollagi. Nii kui mõne pommi kätte saavad, kukuvad kohe paugutama. Tagajärgedele mõtlemata.“

Ragne teadis, et tema valitsus toetas mässulisi eesmärgiga vaenlast nõrgestada. Samas polnud mässulised ametlikult partnerid ega liitlased. Pigem hea vahend, mida ära kasutada. Aga see vahend kippus vahel ettearvamatult käituma ja võis kõigile ohtlik olla. Iseendale sealhulgas.

„Et siis nüüd Cassandrat otsima, jah?“

„Just nii,“ sõnas Don uhkusenoodiga hääles, ette kujutades, et ta on vapper rüütel päästmas hättasattunud tütarlast.

***

Šifreeritud teade keskusest andis märku, et Cassandra on vaenlaste käes. Paraku ei olnud teates viidet asukohale, ainult nõudmised. Vaenlane nõudis infot mässuliste kohta. See info oli Ragne ja Doni ülemustel muidugi olemas, kuid kuidas vaenlane sellest teadis, oli selgusetu. Ei pruukinudki teada, võidi ka niisama huupi kalastada. Või siis oli infot siiski kusagilt lekkinud. Sellises olukorras oli riskantne taktika „mängida lolli“, aga samas riske tuli võtta. Ka vaenlasele valeinfo söötmine võiks kaasa tuua soovimatuid tagajärgi. Kõige olulisem oli aga kiirelt tegutseda, et leida Cassandra.

Aega jäi järjest napimaks …

„No see lammas võis ju puht juhuslikult vaenlase otsa komistada,“ mõtles Ragne endamisi. Kui isegi juba teda oli õnnestunud simulatsiooni meelitada, siis mis veel kogenematust nooremagendist rääkida. Ragne tundis, et paar virgutavat Tom Collinsit paneks ta mõtte tunduvalt kiiremini liikuma, paraku polnud Doni lennumasinas nii elutähtsatele varudele mõeldud. Ainult meditsiinipaunas leidus paar ampulli meditsiinilist piiritust. Tundus, et pole muud varianti kui aju kuivalt tööle jooksutada. Nad olid otsustanud kammida radariga baasi ümbrust, lootes näha jälgi vaenlastest või Cassandrast. See oli suhteliselt riskivaba tegevus, ent samas ka suhteliselt tulutu – nagu otsiks nõela heinakuhjast. Samas paremad mõtted alles ootasid oma tulekut. Niisiis jätkasid nad otsimistegevust.

Vastu hommikut saabus uus teade koduplaneedilt. Täna pidi aset leidma kohtumine vaenlaste esindajaga, kes laob täpsemad tingimused letti. Miskipärast soovisid nad kohtumist reaalsete inimeste vahel, seega said Ragne ja Don volituse pidada läbirääkimisi. See tundus juba enam kui kahtlane. Oli see lõks? Miks oli valitsus nii kiirelt läbi rääkima nõustunud? Tundus, et mängus on palju rohkemat kui ühe agendi saatus. Seda enam, et ei Ragne ega Don teadnud mässuliste kohta midagi täpsemalt. Enne täpsustavaid juhiseid katkes ka side koduplaneediga . Ei jäänud muud üle kui improviseerida.

***

Ragne ja Doni vastas seisis ligi viiekümnene mees kahe ebamäärase välimusega saatjaga, kes ilmselt olid tema ihukaitsjad.

„Kindral Min,“ tutvustas end vormis mees emotsioonitult.

„Mida sa tahad? Kui sa ei soovi, et meie valitsus relvastatult sekkuks, lase heaga meie inimesed vabaks. Tead väga hästi, et teie armeest pole meile vastast,“ tegi Ragne positsiooni otsekoheselt ja ühemõtteliselt selgeks.

„Ma tahan, et te lõpetaksite mässuliste relvastamise ja ütleksite kus nad paiknevad ja milliseid relvi olete neile müünud. See on meie valitsuse ametlik nõudmine. Ning ma ei soovita meid alahinnata.“ Kindral Mini hääl kõlas tuhmilt ja robotlikult, sellest polnud võimalik tuvastada ühtki emotsiooni. Kuid erakordselt enesekindel oli ta küll.

„Me pole müünud ühtki relva ja üleüldse ei huvita meid need teie mässulised, tehke nendega, mis tahate,“ sekkus Don. Põhimõtteliselt rääkis ta õigust, sest tõepoolest – relvi nad andsid mässulistele niisama, mitte ei müünud neid. Mässulistel poleks olnud ka vahendeid nende eest maksta. Ja ka mässulised ise ei huvitanud Doni ega tema ülemusi sugugi. Neid oli vaja toetada ainult vaenlase nõrgestamiseks.

„Mu andmed ütlevad, et te valetate. Tundub, et peaksime teile õpetuse andmiseks teie agendinäru siiski maha laskma,“ lausus Min kahetsevalt ja osutas enda paremal käel asuva konteineri suunas. Ilmselt seal Cassandrat hoitigi. Kui see polnud lihtlabane näitemäng.

„Meil pole siin planeedil ühtki agenti. Ainult tsiviilisikud ja mõned teadlased. Teie planeet tervikuna on piisavalt mõttetu, et sellega liigselt jamada. Meil on olulisemaidki muresid,“ lausus Ragne ja sülgas samaaegselt kindrali jalge ette. Ragne tundis, et temas kasvab tahe kindralile üks jõulisemat sorti obadus anda. Vast oleks see tema robotlikku ja mehaanilist käitumist pisut rütmist välja löönud.

Õhus kostis vihinat ja seejärel pauk. Kindral Min kukkus selili teetolmule ning tema laupa kaunistas ümmargune auk. Veel kaks kärmet pauku ja sama saatus tabas ka ihukaitsjaid. Ragne ja Don viskasid end kõhuli ja vaatasid teineteist üllatunult. Õhus levis vanamoodsat püssirohulõhna.

„Noh, mis pikutate siin?“ kostus reibas hääl.

„Cassandra! Sa polegi siis vangis? Kuidas sa siia sattusid? Ja kust muuseumist sa sellise tapariista välja võlusid?“

„Jah, baasis läks operatsiooniga pisut viltu,“ tunnistas Cassandra vastu tahtmist. „Pärast seda olen end varjanud ja otsinud võimalust endast märku anda. Aga see, et te siin välja ilmusite ja selle kõrilõikajaga kohtusite – see oli mulle küll ootamatu. Ühtlasi võite mind elu päästmise eest tänada! Kindral Min poleks teil kindlasti vabalt minema jalutada lasknud.“

„Tundub, et kindlam on kiiresti siit jalga lasta. Vaevalt need kolm siia ilma julgestuseta tulid. Praegu peaks juba kuulid lendama.“ tegi Ragne kiire kokkuvõtte olukorrast.

Ragne oli koos kaaslastega juba jooksma hakkamas, kui kuulis klopsimist. Polnud kahtlust, et see tuli konteinerist. Kuid kui Cassandra seisab siin, siis kes on peidus konteineris?

„Don, vaata üle!“ andis Ragne karmi korralduse.

„Misasja?“ ei saanud Don aru.

„Konteiner! On mõni ikka pikkade juhtmetega.“ Seda viimast ta igaks juhuks siiski valjult välja ei hüüdnud.

Konteineris kükitas nirus riietuses ning ka muidu üsna räbala olekuga noor neiu. Nähes võõraid, kogus ta end ja püüdis endast enesekindlat muljet jätta. See tal ei õnnestunud.

„Kes sa oled? Mis nimi?“ Ragne oli ülekuulamist teostades enda kohta tavatult lakooniline ja ühemõtteline.

„Niah. See on mu nimi. Olen vabadusvõitleja,“ lõi neiu silm uhkusest särama.

„Ja miks sind siia konteinerisse pakiti?“

„Nad arvasid, et olen Maa valitsuse agent. Või noh, ma ise ütlesin, et olen. Muidu nad ei vaevuks meid isegi üle kuulama, vaid laseks kohe maha.“

Ragne pidi tunnistama, et see oli nutikas käik. Iseküsimus, kuidas vaenlased nii lollid olid, et seda uskuma jäid. Aga samas polnud ka vaenlase administratsioon ühtne ning kindral Min võis haududa omi plaane. Seega võis tal olla kasulik seda lugu uskuda. Ragne vaatas Niah helesinistesse silmadesse.

„Olgu nii, aga nüüd kõik lennumasinasse! Siin edasi passida on liialt ohtlik.“

Cassandra ja Don vahetasid pilke. Juhised ei näinud mässulistega kontakti loomist, veel vähem nende pardale võtmist ette, samas ei söandanud kumbki neist Ragnega vaielda. Ta oli ju ikkagi legendaarne agent, Don ja Cassandra olid tema kõrval kollanokad.

***

 „Nujah. Tubli töö! Vajaminev info on käes, missiooni võib lugeda kordaläinuks,“ kiitis Ragne ülemus Gabriel Piilpärk teda ja ta kaaslasi üsna pika hambaga. Plaanitu oli ju saavutatud, ent ta muretses juba ette sellepärast, milliseid jamasid võib kaasa tuua kindral Mini tapmine, baasi pommitamine, kodakondsuseta mässulise kaasavedamine … Miks ei võiks asjad minna nii nagu plaanitud? Kuivõrd palju lihtsamaks see tema elu teeks. Aga noh, on nagu on.

Ta püüdis isegi naeratada, kui kiitis Ragne loovat lähenemist ja üllast käitumist noort mässulist aidates. Tõsi, see katse kukkus üsna haledalt välja. Ragne muigas.

„No näed. Isegi sinusugusest tohletanud bürokraadist võib lõpuks asja saada,“ lausus Ragne ja müksas oma bossile küünarnukiga ribide vahele. „Tuleb teha nii nagu on õige ja kuradile need protokollid ja protseduurireeglid! Meie tugevus peitub loovas vabaduses teha õigeid asju!“

„Jah, eks ta nii on,“ ühmas Gabriel kiirelt, tahtmata kuulata pikemat tiraadi, mis paratamatult oleks lõppenud tema juhivõimete ja loovuse mitte eriti varjatud mõnitamisega, ja manas oma näole virila muige. „Aga lähme nüüd teeme tähistamiseks väikesed joogid.“

Seda ei lasknud keegi endale kaks korda öelda. Seati sammud baari poole ja Ragne võttis julgustuseks Niahl käest kinni. Tüdruk tundus küll veidi häbelik, aga Ragne oli enam kui kindel, et temas on potentsiaali saada edukaks agendiks. Täna oli tal plaan neiu kohta kõik oluline välja uurida ja end üle pika aja mõne Tom Collinsiga kostitada. Tõotas tulla pikk öö. Küll homme saab tekkinud jamasid klaarima asuda.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0554)