9789916648353 (1)

Kogumik “Puruks ja pool ringi tagasi” koondab endas lugejale juba tuttava Gildi võrgustiku maailma kuut väga eripalgelist lugu. Teoses on nii päris esimene “Reaktoris” avaldatud lühijutt kui ka täiesti värske kraam – ulmesõber on suure tõenäosusega mõnda neist lugudest juba nautida saanud. Eelnevalt on mulle need sajandeid ja tähesüsteeme hõlmavad jutustused pakkunud korralikku maailmaloomet, seiklusi ning mürglit: selle järgi tulin ka seekord. Üldiselt võib öelda, et vanad jutud pakatavad mulle väga hästi sobivast seikluslikkusest, aga uuemate juttude puhul on autoril tõsine kalduvus asju liialt keeruliseks ajada, komplitseerides nii jutustamise mustreid kui ka lugude sisu. Nüüd aga lugudest endist lähemalt.

Loomulik kadu

Lähitulevikus toimuv kodumaine tragöödia, mis vägisi meenutas mulle Hargla “Suvitusromaani”. Laipade maandumine vasakule ja paremale on Weinbergi kirjutatud seikluste puhul tavaline, aga siin oli väga vahetult tunda ka tegelaste poolt kogetavat sotsiaalset pinget ja vastasseisu: inimese suurim vaenlane on teine inimene, või veel parem – ta naaber. Autor proovis küll lugejat veidi ninapidi vedada ja tegi jänesehaake, et loo kandev tegevusliin huvitavam oleks, kuid minu arvates jäi see veidi lahjaks. Kurvid olid kohati liiga lauged: lugeja sai väikeste vihjete abil liiga vara teada, kust suunast tuld antakse. Samuti ei saa ma kuidagi leppida, et peategelane nii kergekäeliselt end petta lasi ja siis loo lõpus selle põhimõtteliselt niisama andestas ja minna lasi. Mingi emotsionaalse pahvaku pidanuks ta ikka kas või sisemonoloogina eetrisse paiskama. Ulmet on lühiromaanis parasjagu ja detailid on vägagi realistlikud, kuna aga tegemist on ikkagi n-ö eellooga, siis mingid sügavamad seosed hilisemate lugudega puuduvad. Teisalt on loo tempo ja sisukus igati ootuspärane ning kulgemine ladus – mida ei olegi nii vähe.

Järgmisel suvel on meil hobuseid tarvis

Autori päris esimene avaldatud lugu suudab küll ise püsti seista ja liikuda, aga tegu on ikkagi esimeste sammudega. Ka siin on seoseid hilisemate kosmoseseiklustega vähe ning tegu on pigem meeleolu eel-häälestava lühilooga tuleviku-Ameerikast, kus tänane majandusmudel on maakerale oma ökoloogilise ja ökonoomilise kontsajälje jätnud. Vastused küsimustele miks ja kuidas on tegelikult suuresti just eelmises loos.

Lõpp ei tule enne, kui Paks Daam laulab

Korra olin seda lugu juba “Täheajast” lugenud ning tookord see mingit väga säravat emotsiooni ei tekitanud, olgugi et midagi väga ette ka heita ei ole. Väike susserdaja Mike Suoar satub planeetidevahelise kullerina kogemata suurema portsu otsa ning peab siis veidi keerutades ja nihverdades ennast läbi paksu ja vedela sammudes puhtaks pesema. Jutu lõppu tuleb ka üks korralik pööre, mis osutub kogu järgnevale ajaloole väga tähtsaks, aga on käesoleva jutu kontekstis lihtsalt asjade väga õnnelik kokkulangemine.

Igal pool on parem kui kusagil mujal

Ka selle loo keskmes on meile juba tuttav Mihkel, kes on end jälle nullist üles töötanud. Õnn ei naerata eriti talle ka seekord, vaid lükkab kuti kiiresti sündmuste tulipunkti. Seiklused tõid mulle silme ette “Expanse” seeria ning Miku vaste on justkui James Holden, kes ka kuidagi ei suutnud sekeldustest hoiduda, pigem järgnesid need talle igal võimalikul sammul. Tohutut tegelaste arengut loo käigus ei toimu, aga see-eest maailmaloomet ja märulit on lühiromaanis küllaga.

Puruks ja pool ringi tagasi

Jällegi üks täitsa korralik lühiromaani mõõtu seiklus planeedil Yellowstone. Veidi tuleb kasuks autori teiste teoste lugemine, kus ta tutvustab omapärase ökosüsteemiga planeeti, kuid põhitõed ja -teesid saavad ka selle loo käigus selgeks. Sellel juhul on jutu peategelaseks ajakirjanik Haller, kes kohati jätab küll veidi nõrgukese mulje, uurides kohalikke veeärisid. Tänu sitkusele ja jäärapäisusele tuleb ta siiski igasugusest jamast peaaegu et puhtalt välja. Loo käik on suhteliselt keeruline ja mitmeti lõimuvad tegevusliinid võivad pea parasjagu sassi ajada, aga aeglase tempo ja igavuse üle kurta ei saa. Loo lõpus jäetakse otsi lausa tosina kaupa lahti: oli tunda, et samade tegelastega tuleb mõni lugu veel.

Puhtalt pääsenud

Lõpuakord kogumikule soovib/proovib kõik eelnevad lood ühtsesse tervikusse siduda ja see mingil viisil isegi õnnestub, aga kahjuks mitte eriti rahuldavalt. Esiteks kasutatakse jälle mulle juba tülgastavaks muutunud jutustusstiili, kus tegelased “tunnistajapingis” räägivad minevikus toimunud sündmustest ning sellega keeratakse kogu ajaliin ja sündmustest arusaamine täiesti pea peale. Teiseks proovitakse siduda erinevad eelnevad lood liiga tehislikult ühtseks tervikuks ning selle teostus on justkui mõnel Marveli kassahitil, kus iga superkangelane saab viis minutit isiklikku eetriaega ja umbes kümmekond karjas madistamiseks – fookus kaob ning ei teki kohe üldse õiget tunnet. Tegelased aga on loos igati sümpaatsed – kui vaid loo jutustamine lahendatuks kuidagi paremal viisil.

9789916648353 (1)

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0619)